Hädast ja abist
Igas inimeses elab vajadus abistada hädasolijaid, sest see on sama, mis enda hädast välja aitamine. Kui üks osa tervikust on auku kukkunud, siis ei saa kogu tervik edasi minna. Auku kukkunut välja aidates teeb igaüks sellest oma järelduse. Kui tegemist on matkagrupiga, mille juht on kogenud, siis juhtunule järgneb aja maha võtmine ja ühine arutelu. Sellestki teeb igaüks oma järelduse. Kui keegi omast tarkusest õpetust eirab ja jälle auku kukub, siis järgmisele tõsisele ekspeditsioonile teda kaasa ei võeta. Ühe põikpäise pärast ei tohi teised kannatada. Sellist õpetamist võib ülekohtuselt karmiks pidada, aga see on õpetlik.
Mida raskem on rännutee, seda põhjalikumalt valitakse seltsilisi. Koosminejatel võivad olla erinevad väärtushinnangud, erinev haridus, erinev välimus ja rahakoti paksus, aga kui neil on sarnased arusaamad elust, siis nad kõnnivad ühte teed ja on üksteisele toeks. Raskele matkale minnes ollakse üksteise ees ausad ja ei mängita head inimest. Kes mängib, see kannatab ise ja paneb teised kannatama.
Elu matkarada on kõige tundmatum ja seepärast kõige raskem rada. Sinna uisapäisa tormamine jagab inimesed kaheks: abistajateks ja abistatavateks. Normaalseid inimesi, kes endaga ise hakkama saavad, varsti nagu polekski enam.
Tahtmine hea inimene olla teeb vajadusest aidata tahtmise aidata. Hirm iseenda heaolu pärast võib heal inimesel ükskõik kui varjatud olla, aga ta toimib ja sunnib end hea olema. Kusjuures head inimesed võivad marru minna, kui neile selgitada, et teisele head tehes teevad nad tegelikult endale head. Nad hakkavad kohe tõestama, et sa eksid. Mida suurem on nende abitus, seda ägedamalt nad tõestavad, et sa oled nende vaenlane. Nad teevad oma tõestamisega endale halba ja süüdi oled sina, sest kui sind poleks olnud, siis nad poleks ennast katkestama pidanud.
See tähendab, et kellelegi midagi selgitama minna on viga. See on samuti heategu, tahtmine aidata, kui teine pole seda palunud. See on sama, kui augu serval aitab aitaja teisel mitte auku kukkuda, kuigi tollel on vaja auku kukkuda. Tal on vaja, sest enne ta oma olukorrast aru ei saa. Hea inimene on juba kord selline. Ta ei oska teiste vigadest õppida.
Tahtmine aidata tekib siis, kui ise hädas ollakse. Vaimsest või füüsilisest surmahädast läbikäinutest saavad sageli teiste abistajad, ravijad, arstid. Lapsena elukriisist läbitulnud õpivad arstiks, sest noorena on kõrgema kooli läbimine võimalik. Kelle enesehinnang on madal, need arstiks ei julge pürgida. Neist saavad meditsiiniõed, velskrid, ämmaemandad jms.
Need abistada tahtjad, kelle enesehinnang on väga madal ja kes küpsemas vanuses elukriisi jõuavad, saavad viimasel ajal sageli rahvaravitsejateks. Miks? Sest inimkond on kriisis. Materiaalsel tasandil õnne otsimine ehk materiaalse tasandi ühekülgne arendamine tekitab vaimse tasandi alaarengu ehk inimlikkuse kriisi. Kes iseenda kriisist on eluga läbi tulnud, nendes on rohkem inimlikkust, mida neil pole kahju teistele anda.
Samal ajal pole abistajatel sageli niipalju inimlikkust, et omakeskis inimlikud olla. Alla saavad surutud need, kelle enesehinnang on kõige madalam. Alandatu abitus ja viha on kõige raskem viha üldse. See tingib iseenda kaitsmise vajaduse, millest tavaliselt kujuneb rünnak – parim enesekaitseviis. Tänapäev võitleb teadmiste tasandil. Kellel on rohkem teadmisi, see seljatab teise. Sageli ei aita ka sellest, sest üks lööb ühte materiaalsete teadmistega, teine lööb teist vaimsete teadmistega. Mõlemad saavad paugu õrna kohta ja ei anna andeks, et teine püüdis teda lolliks teha. Leppimatu viha meditsiini ja rahvaravijate vahel hõõgub intelligentsuse maski taga nagu tuli tuha all. Kannatavad mõlemad, kuigi kumbki seda ei tunnista. Nad on abitud teineteisele midagi selgeks tegema, sest arvavad, et vastaspool ei ole selleks valmis. Tegelikult pole kumbki pool valmis.
Abistamine ja abitus on ühe terviku kaks otsa. Kes elukriisis on abi saanud, see tunneb endas kohustust teisi abistada. Teate juba, et hirmunud inimene, kes püüab armastust ära teenida, tunneb ennast täiesti abitult, kui näeb, et ühtki tema poolt pakutud võimalust vastu ei võeta. Abitus kasvab kurbuseks, kurbus enesehaletsuseks, mis võtab elujõu ära ja raevupuhang oma jõuetuse vastu tõukab augu servale jõudnu auku. Mida suurem kuristik see auk on, seda rohkem vajab see õnnetu teiste abi. Ta on taevani õnnelik, kui ta kuristikust välja on toodud, ja tal on nüüd tahtmine heale heaga vastata. Suur halb on suureks heaks muutunud.
See tähendab, et rahvaravitsejatele on vaja rasket haigust, millest rahvaravitsemise vahenditega terveks ei saa. Rahvaravitseja sõlmib meditsiiniga iseenda hinges vaherahu, kui meditsiin ta august välja aitab. Vahel ei piisa august. Mõnele peab see kuristik olema. Ka meditsiinitöötajad vajavad niisugust rasket haigust, mida meditsiiniliselt ravida pole enam võimalik. Arst lakkab rahvameditsiiniga võitlemast siis, kui rahvameditsiin ta august välja aitab.
Ka enamikule arstidest jääb august väheks, nemadki vajavad kuristikku. Sellise elukuristiku nimi - ükskõik kummalt äärelt vaadatuna - on vähktõbi. Kergemate haiguste puhul saab haigus enne läbi, kui inimene iseendas arusaamisele jõuab ja tervenemine pannakse selle arvele, mida heaks arvatakse. Oma õigusesse klammerdunud inimene tõrgub viimase hetkeni tõele silma vaatamast.
Kui hädas olev inimene laseks oma uhkuse vabaks, siis ta ei nõuaks abi. Ta vajaks abi. Talle antaks ka lahinguväljal just nimelt selles järjekorras abi, nagu lahinguolukord võimaldab, ja ta oleks õnnelik. Nii saab ta tõelist head. Tõelist head pole võimalik tahtmistega saada, sest tõeline hea on andmine. Abi andmine on tõeline hea. Aga tahtmine abi anda ei ole enam tõeline hea. Tahtmine baseerub alati hirmul.
Tahtmine abi anda on hirm, et ma ei saa anda, sest mul pole, mida anda. Väga paljud inimesed tahavad sensitiivideks, selgeltnägijateks, rahvaravitsejateks saada, aga ei saa, sest nad ei oska anda. Nendes on hirmud ja tühisuse tunne. Auku kukkunud inimesed on abi vastuvõtuks valmis ja nende hingeuks on seepärast avatud. Niikaua, kuni nad oma tervenemisest õnnelikud on, ei pane nad oma ust kinni. Nad võtavad vastu kõike, mis Jumal annab. See on see vägi, millest tekib äratundmine, et ka mina võin teisi inimesi aidata. Nii sünnivad rahvaravitsejad.
Kui rahvaravitseja annab endale juhtunust aru, siis ta on ja jääb rahvaravitsejaks. Aga kui ta oma võimetest vaimustuses olles ennast teistest paremaks pidama hakkab, siis ravitseja tema sees läheb tasapisi hingusele. Rahvaravitseja muutub iseenda teadmata soolapuhujaks. Kui arst, kes ennast patsientidest paremaks peab, inimesena mandub, võib ta ometi jääda heaks spetsialistiks.
Meditsiinilised teadmised on materiaalse tasandi väärtused, mis töötavad materiaalsel tasandil edasi. Paljud arstid, kelle süda kisub rahvaravitsemise poole, ei julge rahvaravitsemisega ennast avalikult siduda, sest neis ei ole eneseusku, mis ütleks, mis on mis. See tähendab, et nad kardavad meditsiini kitsast koridorist välja laia võimaluste maailma astuda. Hirm, et nad ei suuda piiramatute võimaluste maailmas orienteeruda ja oma kohta leida, sunnib neid piiratud alal iseenda sees protestides edasi minema. Aeg pole nende jaoks veel küps.
Mis on meditsiin ja mis on rahvaravitsemine? Meditsiin ei ole rahvaravitsemine, aga rahvaravitsemine on ka meditsiin. Veel täpsemalt: meditsiin ravib haigusi, aga rahvaravitsemine on kõigi eluavalduste seas ka haiguste ravimine. Kõige täiuslikum rahvaravitsemine on selline ravitsemine, mille puhul rahvas enam haigeks ei jäägi. Selle ravitsemise nimi on elu mõistma õpetamine ehk elufilosoofia, mille üks pisike osa on filosoofia kui teadus.
Stress, millest abitus ja abistamine välja on kasvanud, on tühisuse tunne. Sellest oli eespool juttu. Olla täiskasvanute tähtsas maailmas nagu putukas, tolmukord või tühi koht, tundes ometi, et ta on inimene, on lapsele talumatu. Mida suurem on hirm, et teda ei vajata, seda suurem on tühisuse tunne. Armastuse ärateenimise eesmärgil püüab see laps kõigi tahtmist teha.
Ülisuure varjatud tühisuse kompleksiga laps õpib ja oskab kõike, mida ümbritsev keskkond oskab. Ta õpib kohusetundlikult kõiki aineid. Teeb nii naiste kui meestetöid ühesuguse andumusega. Ta võib olla nii teadmistes kui ka oskustes kõigist pereliikmetest peajagu üle. Aga kui tuleb eriala valimise aeg, siis tal pole valida muud kui arstiteadus. Seal läheb kõike seda tarvis.
Hea kui ta hing sellega rahul on. Sageli ei ole. Sageli räägivad arstiteaduskonna tudengid, et nad on tulnud arstiks õppima, kuna muuks nad ei kõlba. Neis on arsti olemus ja neist tulevad hiljem tõelised arstid, aga tühisuse tunne pureb nende hinge aastaid. Nad kulutavad ennast nii endale kui ka teistele oma kõlbulikkuse tõestamisega, kuigi samal ajal võiksid nad südame rahuga lihtsalt oma tööd teha. Nad kardavad oma reputatsiooni pärast ja kaitsevad kirglikult meditsiini huve. Nad tunnevad ennast sageli haigemana kui nende patsiendid, aga varjavad seda. Kui enam ei suuda varjata, siis hakkavad välja ütlema ja solvavad sellega haigeid. Mis tunne Teil oleks, kui lähete, hing paelaga kaelas, arsti juurde ja tema mainib: “Ah, see pole midagi, mul on palju hullem häda! Ja kah elan.”?
Mobiilsemad ja uuele altimad on need noored, kes mõne autoriteedi eeskujul mingi muu eriala valivad, aga viimasel hetkel, nagu juhuslikult, arstiteaduskonda satuvad. Nad lasid ennast oma teelt ära meelitada, aga viimasel hetkel süda siiski näitas, missugust uksest sisse minna. Neil läheb kõik kuidagi kergemini. Nad võivad küll olla sunnitud tõestama oma väärtust, aga hinges on neil alati alternatiivse võimaluse teadmine. Nad ei värise oma positsiooni pärast. Nende huvid valguvad üle meditsiini rajajoonte ja seepärast on nad võimelised meditsiini teiste teadusharudega ühendama. Ainult meditsiin pole tänapäeval enam meditsiin.
Kõikvõimalikud rahvaravitsejad on samuti oma tühisuse vastu võitlejad. “Ma ei ole tühine ja kõlbmatu, kui minu juurde tullakse,” ütleb Tühisus, kui ta ennast jälle korraks tühisena tunneb. Iga vähegi mõjukam, kuulsam, nimekam patsient on vesi tühisuse veskile, kelle nimega aastaid enda hinge rahustatakse ja märkamatult tühisuse stressi suurendatakse.
Arstidel on palju kergem elu lõpuni kuulus olla kui rahvaravitsejatel. Arst võib alati öelda, et ta ravis selle haige terveks. Arst andis rohtu, mis surmas haigusetekitajad, või võttis haiguskolde skalpelliga välja ja haigust polnudki enam. See on fakt ja nii ka jääb. Mis pärast saab, sellest me praegu ei räägi. See on hoopis teine jutt. Nii et kui arst ütleb, et ta ravis haige terveks, siis materiaalsel tasandil on see tõde. Seda haigust enam pole. Pole kohtagi, kus see haigus tekkida võiks. Haige, kes oma elu õppetunni arstil ära võtta või maha tappa lasi, peab nüüd analoogse, aga raskema õppetunni saama. Sellise, mida pole võimalik maha tappa või ära võtta. Arst endale sellest suurt karmavõlga ei saa, sest ta ei võtnud inimeselt vaimse õppetunni võimalust ära.
Rahvaravitsejatel on palju suuremad probleemid. Olles väga tundlikud, sageli selgeltnägijad, tahetakse haigelt tema hädad ära võtta. Kuna enamikule materiaalsuses kinni olevatele inimestele ei meeldi, kui nende eksimustele tähelepanu juhitakse, siis on hea olla tahtev ravitseja hea ja jätab kõik enda teada. Ta võtab haigelt haiguse ära energeetiliselt, ja iga võtmise korraga haigus väheneb, kuni ühel hetkel haigust enam ei olegi. Ravi õnnestus.
Iga ravija on oma töö alguses avali, see tähendab ta on looja. Kui ta on õnnelik, et ta sai aidata, aga kui ta tunneb, et midagi on justkui mitte kõige paremini, siis ta räägib haigele ka põhjustest, mis haiguse tekitasid. Ravija siirus nakatab haige, kes ütleb oma sõna sekka ja nii ei pandagi tähele, kuidas teineteist õpetatakse. Haiguse energiatest vabanenud haige on hetkel teistsuguse mõtlemisega ja jutt jõuab talle pärale. Ta hakkab edasi mõtlema. Kui on muud tähtsamat mõelda, siis haigus tuleb uuesti ja paneb esimeste sümptomite puhul ta siiski mõtlema. Ravija põhitöö ei jäänud tulemusteta.
Mis on ravija põhitöö? Kas haiguse äravõtmine? Ei. Ravija põhitöö on haige haigusest õppimine, et õpitust tehtud järeldusest haigele rääkida. See tähendab, et ravija põhitöö on haiguse energia haigelt võtmine, endast läbi laskmine ja haigele tagasi andmine. Kui haige saab sellest aru, siis on ta selle energia endast vabaks lasknud.
Kogu maailma rahvaravitsejate probleem on see, et esimene edu saab iseendale hiirelõksuks. Esimesest edust ei osata järeldusi teha. Ei osata näha, et kui haige poleks hingeliselt avatuna tulnud, siis poleks ta ravija energiat vastu võtnud ja siis poleks edu olnud. “Mina, ainult mina olin selleks võimeline!” hõiskab uhkus ravitseja sees ja ravitseja neelab sööda alla.
Seda, et iga järgmine edu tuleb veidi raskemini, ei panda tähele. Juba reklaamitakse ennast kui kõikide hädade äravõtjat. Seda, et haigelt võeti, aga tagasi ei antud, ei panda tähele. Märkamatult saab ravijast võtja. Kuhu jäävad haigetelt äravõetud energiad? Ravija sisse. Ühel hetkel on heal inimesel, kes alati teisi on aidanud, raske haigus ja kurb on see, et teda ei saa keegi aidata. Ta on ise endale karmavõla tekitanud.
Religioon ütleb selle peale - patu palk. Ja tal on õigus. Kui ma olen varas ja varastan teise varanduse ära, siis on see väike patt. Ma jätsin talle mõtlemisaine, et ta mõtleks, miks ta paljaks varastati. Ma võtsin tal ära õppevahendi, mitte õppetunni. Võibolla tegin talle sellega head, sest ta hakkas mõtlema ja leidis teise õppevahendi, või leidis kohe iseenda. Sai aru, mis on maailmas esmatähtis. Kui ma olen vaimne parandaja, kes võtab teise haiguse energia ära, siis ma olen temalt elu õppetunni ära võtnud. Olen ära võtnud selle, mille pärast ta siia ilma tuli. See on sama hea, kui ma oleksin temalt elu ära võtnud.
SÜDAMEASJADEST
Elu algab südamest ja lõpeb südamega. Kõik, mida me oma hirmudega teeme, tekitab meile süütundeid ja mida suuremad on süütunded, seda rohkem hakkame iga tegemisega seoses kahtlustama - kas teha või mitte. Hirm, et see võib olla ei olegi hea, vaid on hoopis paha, sunnib kahtlustama. Kuna tegema peab ja paremini ei oska, ei suuda või pole võimalik, siis on tulemuseks tunne, et jälle sain ühe patuga hakkama. Hirmudega elades on kõiges olemasolevas hea ja halb pool, mistõttu ainult head teha pole võimalik. Halb pingestab ehk suurendab hirmu ja hea ei pääse mõjule. Nii juhtubki, et tehes vajalikku, teeme teadlikult halba ehk pattu. Tulemuseks on vastava organi haigestumine.
Süda reageerib igale muutusele kehas, sest tema vastutab keha tervise eest. Tema on mootor, mis paneb liikuma keha vedelikud: vere, mis viib rakkudele toitu, ja lümfi, mis toob rakkudest saasta. Südame tööst sõltub kõik. Küllap Teil on juba pähe kulunud teave, et süda on süütunnete organ ja et süda haigestub süüta süüdlaseks olemisest, kui inimene oma süütundeid välja ei ela, välja ei ütle või lahti ei mõtle. Väljaelatud stressid lahkuvad füüsiliselt tasandilt hingelisele, tekitades psüühilisi hingepiinu.
***
Mida rohkem õpin ma stresside toimet tundma, seda enam võin ma öelda, et täiuslikkust ärge minu raamatutest lootke. Võtke neist, mis võtta on, kasutage ja kontrollige. Ühte võin öelda: stresside vabaksandmise läbiv idee on mu elutöö ainus tõeline väärtus.