Hobuse elu
Vaatame nüüd südame elektriimpulsi võimalikke muutusi ühe konkreetse stressi ehk informatsiooni toimel. Palju kordi on minu juurde tuldud ja ilma keerutamata küsitud: “Öelge, miks mu süda on haige?” Nii mõnigi kord olen vastanud sama lühidalt ja otsekoheselt: “Sellepärast, et Te olete hobune.” Paljudele, eriti meestele on vastus pikema jututa selge. Mida see tähendab? Tähendab seda, et südames elab hobuse ehk targa töötegemise energia. Hobusele võib töötegemist usaldada, sest ta teeb seda südamest ja targalt ka veel. Inimene nii ei oska. Hobune teeb südamest, inimene teeb südamega. Hobuse tarkus muutub niiviisi inimese rumaluseks.
Kiirustades ei pane me tähele ei sõnu, sõnalõppe, tähti, rõhuasetust ega tooni, millest sõltub öeldu mõte. Siikohal toon näiteks elutähtsad detailid, mille kohta sageli öeldakse, et see on ju üks ja seesama. Kahjuks ei ole see nii. Kui õpite tundma sõna tähendust, siis tabate ära inimese kõnes mõne sõna või sõnalõpu, mille alusel võite öelda, et sellel inimesel kas on süda haige või jääb varsti haigeks.
See, mis asub südamel, otsib väljapääsu suu kaudu. See on elu reegel. Kui tahate teada, mida me oma südamega teeme, siis kirjutage paberile sõna “süda” kõikides käänetes ja moodustage igaühega neist üks lause, millel on südame kasutamise mõte sees. Küllap siis saate isegi aru, kui armutult me oma südant hävitame. Võite sama teha ka sõnaga “armastus”.
Kõik teavad: aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal. Kui õpite tundma oma südame probleeme, siis aitategi ennast ise. Südame närvide funktsionaalne häire ütleb, et inimesel on hing haige. Kes puhastab oma hinge, see võimaldab südamel mitte haigestuda. Või võimaldab juba haigestunud südamel paraneda.
Südame närvide funktsionaalne häire väljendub südame rütmihäiretena. Rütmihäired ütlevad: lase hobune endast lahti. Missugune hobune? Hobuseid on ju erinevaid. Küsimusele vastamiseks pange ühe käe II; III ja IV sõrm teise käe randmepulsile ja jälgige paari-kolme minuti jooksul oma pulsi rütmi. Siis lugege pulsi sagedust ühe minuti jookul. Mida see kõik Teile ütleb? Kui Teie pulss on tuntavalt ebarütmiline ja kui tema sagedus on rahuolekus rohkem kui 70 lööki minutis, siis see tähendab: Te teate, et olete süüdi, mistõttu olete teinud kõik, et mitte süüdi olla, aga see pole aidanud. Vastupidi: see on halvendanud Teie südame rütmi veelgi.
Südame rütmi iseärasused väljendavad inimese elamise ehk armastamise rütmi iseärasusi. Veri väljendab armastuse iseärasusi. Süda väljendab armastamise iseärasusi. Kui armastus on väikeseamplituudilise hea ja halva energia vaheldumise sinusoid, siis armastamine on selle sinusoidi liikumine armastusest ehk endast välja igas suunas, lõpmatusse. Rütmihäired tekivad siis, kui inimene ei saa olla tema ise, kui ta peab tegema seda, mida tahetakse, nõutakse, oodatakse, loodetakse, unistatakse, igatsetakse ja usutakse. Täpsemalt öeldes: rütmihäired tekivad siis, kui inimene armastab eesmärgikindlalt. Kui ta püüab oma armastusega teha teiste tahtmist, teha teisi õnnelikuks. Rütmihäired püsivad niikaua, kuni inimene üritab teha õnnelikuks neid, kes tahavad saada õnnelikuks, aga ei saa, sest seda polegi võimalik saada. Õnnetut inimest ei saa teine õnnelikuks teha. Kes selle loodusseadusega ei lepi, see kannatab südame rütmihäirete käes.
Südame rütmihäirete tekkimise baasenergiaks on hirm süüdi jääda. See on ette hirmu tundmine ja ette rabelemine, et ei juhtuks seda, mis juhtub nagunii. Hirmuga tõmmatakse ju ligi ikka seda, mida kardetakse. Hirm süüdi jääda on hirm rahulolematuse ees, mis maksimaalselt võib olla vihkav. Seega hirm süüdi jääda võib maksimaalselt olla hirm kurjuse ees, mis vihkab ja hävitab kõike.
Sageli elatakse pidevas pinges, et midagi võib juhtuda, ja kui juhtub, siis peetakse ennast süüdlaseks, sest targema, tugevama, oskajama, ettenägelikuma või lihtsalt vanema kohus on ennetada võimalikku halba. Niisuguses arusaamas elaval inimesel võib olla pidev tahhükardia, mis ajapikku hakkab endast märku andma järjest tugevama südame kloppimisena üha väiksemate füüsiliste pingutuste puhul.
Südame rütmihäirete tekkimise mõistmiseks kujutage endale ette hobust, kes veab mäest üles rasket koormat. Kui oleks hobuse teha, siis ta käiks pigem mitu korda, selle asemel, et vedada nii rasket koormat. Kui oleks hobuse teha, siis ta ütleks peremehele: “Anna hobusele enne mäkketõusmist puhkust. Anna aega, anna armastust. Suutäis süüa poleks ka paha. Suurem suutäis ja pikem puhkus anna pärast, et taastuda.
Inimlik peremees hoolitseb enda eest sellega, et hoolitseb hobuse eest.
Teiste pärast muretsev peremees võtab alati viimast nii endast kui ka hobusest.
Tema tee peab alati mäkke viima ja kui ta saaks, siis ta ei peatuks kunagi. Nii peabki hobune temast arukam olema. Mida teeb hobune, kui ta ülekoormusest väsib? Ta liigub üha aeglasemalt ja aeglasemalt. Kui pulss on aeglasem kui 50 korda minutis, siis see viitab suure süükoorma pidevale kaasavedamisele. See on südame palve: lase oma süütunded lahti. Meditsiiniliselt on sellise aeglustunud rütmi nimeks BRADÜKARDIA.
Mida teeb töö pärast muretsev peremees? Ta annab hobusele piitsa. Parim piits süütunnetest väsinud inimesele on hirm süüdi jääda. Mida teeb hobune? Ta hüppab ehmatusest edasi. Tulemuseks on ekstrasüstol – südame kiire lisalöök, millele järgneb pikem vahe, mis võib tekitada tühjusesse kukkumise tunde, surmast läbikäimise tunde. Ainult üks ekstrasüstol võib mõnel inimesel vallandada surmahirmu, millega ta kurnab ära nii enda kui teised. Teisel inimesel on sagedased ekstrasüstolid, mida nimetatakse EKSTRASÜSTOOLIAKS, aga tema et tee sellest üldse numbrit. Tema tõestab, et on nii julge, et ei karda surma. Üks muretseb enda pärast liialt, teine ei hoolitse enda eest üldse. Inimesi on igasuguseid. Ekstrasüstol ei tohiks olla psüühilise haiguse vallandaja, vaid ohumärk, mis tuletab inimesele meelde, et tal on aeg hakata enda eest hoolitsema. Töö ei ole jänes, mis eest ära jookseb. Töö, millega püütakse teisi õnnelikus teha, ei saa kunagi tehtud.
Mida teeb töökas peremees, kes tahab enne surma tööga lõpule jõuda? Ta annab oma hobusele veelgi piitsa. Ta teeb ikka vastupidi vajadusele. Hobusel pole kuhugi pääseda. Ta võtab jõu kokku ja hakkab sörkima. Pikk sörkjooks on teatavasti palju suurem pinge kui üks lühiaegne spurt. Südame sörkjooksu meditsiiniline nimi on TAHHÜKARDIA – südame rütmi kiirenemine. Mõne inimese süda jookseb aastakümneid 80-90-100 või veelgi enam sammu minutis. Mis Te arvate, kas ta lihas võib terveks jääda. Vaevalt. Ta haigestub siis, kui tema peremees ei saa enam tegemata tegemiste mure pärast öösel magada. On iseenesestmõistetav, et siis ei anna ta rahu ka oma hobusele.
Kui oma hirmudega võidu jooksev peremees tunneb järsku hirmu süüdi jääda, siis ta annab sellega piitsa niigi jooksvale hobusele. Hobune võtab jõu veelgi enam kokku ja hakkab galopeerima. Ongi tekkinud südame GALOPPRÜTM, mida võite kuulda ratsahobuste võistlustel. Vahe on ainult selles, et Teie süda peab galopeerima koos süütunnete raske koormaga südamel.
Öeldakse, et teise südame sisse ei näe. See on tõsi. Ainult see, kes armastab, oskab kaasa tunda ja tunneb, mis teise südames toimub. Ta süda õpetab: ära ütle teisele midagi, mis võib talle tunduda süüdistamisena. Tema süda on ohus. Millegipärast muretsevad inimesed ei tunne kaasa väsinud inimesele, sest nende meelest on väsimus laiskus. Nii tulebki hinnang kui süüdistamine ja hobusel pole enesekaitseks enam muud teha, kui perutama hakata. Selle seisundi nimi on TAHHÜARÜTMIA. Kes perutab kaua, see satub haiglasse ja arstid sunnivad tema hobuse rahunema. Kes annab endale tahhüarütmia tekkides piitsa, see tekitab omale kõige raskema rütmihäire.
Kui hobune täidaks ainult peremehe tahtmist, siis sellist asja ei juhtuks. Kahjuks teeb peremees paljude teiste tahtmist. Kusjuures need teised ei tea isegi, mida tahavad. Sageli tahavad nad samaaegselt seda, mida nad ei taha. Mida suurem on peremehe tahtmine kõigile meeldida, seda suurem on tema enda vaimne häving ja tema hobuse füüsiline häving. Kui hobune –truu loom – püüab peremehe tahtmist täita, siis peavad kõik tema lihased hakkama töötama eri lainepikkustega, sest kõigil, kes peremehelt midagi tahavad, on erinevad tahtmised.
Kes tunnetab tahhüarütmia tekkides oma tapvalt halba enesetunnet ja mõtleb ruttu õudusega, mis tal kõik tegemata jäi, sellele võibki see mõte viimaseks jääda. Ta andis sellega oma niigi hädas hobusele piitsa. Nüüd seisab hobune paigal, ainult väriseb üle kogu keha ja kukub kokku. Tema lihased lakkasid töötamast sünkroonis nagu üks meeskond. Iga lihas töötas eri lainepikkusega ja see on lõpp. Sellise seisundi nimi on südamelihase FIBRILLATSIOON. Nüüd on peremehel vaja ruttu ainult terariista, et hobusel veri välja lasta, siis ei lähe liha raisku.
Inimesega nii ei tehta. Tema jaoks on välja mõeldud elektrišoki aparaat, mis virutab südamele niisuguse hoobi, et isegi surnu kargab kõigi nelja jalaga taeva poole. Kui inimene võtab selle info vastu kui teadmise, et tal on vaja edasi elada ja oma vead ära parandada, siis ta ärkab uuesti ellu. Kelle koorem on olnud nii raske, et ka eluisu on otsas, sellele ei aita enam isegi see piits.
Kes ärkas ellu ja tegi otsuse, et sellise ennasthävitajaliku eluga on lõpp, see elab veel väga kaua. Kes loodab looja peale, see võtab asja kergelt ja varsti kordub sama lugu. Ainult et see, kes loodab, et teda päästetakse jälle, selle surm võib saabuda kohas, kus ei ole elektrišoki aparaati. Ega need pole telefoniaparaadid, mis on iga nurga taga.
Kõigel on oma aeg ja koht. Ka teadmisel.
Kes teab südame anatoomiat, see võib südame tundmaõppimise protsessis jõuda ehmatavale järeldusele: meditsiin ei tunne südame vajadusi. Ta ainult teab neid. Tekib küsimus: milleks ravimid? Võibolla on kogu sellel keemial vaid placeboefekt? Süda võibolla paraneks ainult sellestki, kui teda tähele pannakse, temast hoolitakse, tema ülejõukäivat tööd väärtustatakse; kui teda ei kurnata enam, see tähendab ei vihata, järelikult armastatakse.
On inimesi, kes on tulnud iseseisvalt mõttele hakata oma südamega suhtlema. Neid on hakanud huvitama südame anatoomia. Võtke ka Teie ette üks südame ehituse skeem või foto ja keskenduge seda vaatama. Te näete, et süda oleks nagu kahekorruseline elamu. Tõepoolest, ta oleks nagu maa peal elava vaimolendi kodu. Alumisel korrusel võiks justnagu olla elu maise poole asupaik ja ülemisel korrusel võiks olla elu vaimse poole asupaik. See tähendab, et häired südame vatsakestes peaksid väljendama omava armastamise probleeme, aga kojad peaksid väljendama vaimse armastamise probleeme.
Nii ongi.
Maiste tahtmiste tagajärjed on näha südame vatsakestes.
Vaimsete tahtmiste ehk illusioonide tagajärjed on näha kodades.
Südame mõlemal korrusel on teineteise kõrval kaks kambrit, mida nimetatakse kodadeks ja vatsakesteks. Kes astub majja sisse, see astub kõigepealt kotta, alles siis kambrisse. Kellel on liiga suured illusioonid, sellel on kambrisse pääsemisega probleeme. Tahtes saada õnnelikuks mehe kombel, või meest ja mehelikku loodut omades, kahjustatakse oma südame vasakut ehk meespoolt. Tahtes saada õnnelikuks naise kombel, või naist ja naiselikku loodut omades, kahjustatakse oma südame paremat poolt. Olles oma emast ja isast - naisenergiast ja meesenergiast - koosnev tervik, mis on terve ja õnnelik ainult tasakaalus olles, oleme naist või meest eelistades häirinud oma tasakaalu ja hävitanud oma maist kodu.
Elu on vastandite rütmiline voolav vaheldumine. Kes armastab nii ema kui isa, selle armastamise rütm on 70 korda minutis. Seda pole vaja teada inimesel, kes armastab, sest süda tunneb oma tööd isegi. Kes peab üht vanemat paremaks, see peab teist vanemat paratamatult halvemaks, mistõttu tema peab jälgima oma pulssi kindlasti, sest kuidas ta muidu teab, millal häda uksele koputab.
Normaalselt lähtub südamelööke vallandav impulss siinussõlmest, mida meditsiiniliselt nimetatakse ka sinuatriaalsõlmeks. Olen mitmelt poolt kuulnud, et saatusest on igale inimesele määratud teatud arv südamelööke ja kui inimene ennast ei hoia, siis pole pärast midagi teha. Isegi targad teadusemehed räägivad juba sünnipäraselt sisseprogrammeeritud südamelöökide arvust, mis iseenesest teeb igasuguse ravimise mõttetuks. Kui hirmunud inimene sellist fatalistlikku seisukohta kuuleb, siis ta kukub kohe oma pulssi lugema ja, hoidku Jumal, kui pulss on hirmust 100. Selline inimene sureb ära enne, kui süda oma töö lõpetab. Tegelikult on saatust võimalik muuta nii heas kui halvas suunas. Kes seda ei usu, see vireleb oma päevad lõpuni ja paneb kõrvad pea alla.
Missugused kõrvad? Heida pikali kuidas tahad, mõlemaid kõrvu pea alla panna ei õnnestu kuidagi. Missugustest kõrvadest räägib vanarahva tarkus? Ta räägib südame kõrvadest. Pange tähele: vanarahva tarkus rääkis kõrvadest, millest sõltub meie elu või surm, ammu enne seda, kui anatoomid nimetasid südame kodade väljasopistused südame kõrvadeks. Sarnasus kõrvadega ei lasknud muud nime panna. Kui vaatate tähelepanelikult anatoomia atlast, siis võibolla tekib ka Teil küsimus: milleks südamele niisugused kõrvad?
Tõenäoliselt on loodus sellise küsimuse arvesse võtnud juba aegade alguses, teades, et kunagi tekib meditsiin, mis aegade minnes on teinud kõik materiaalse, seisab ükskord lõhkise küna ees, hinges vajadus aidata. Tema tahtmine aidata on läbi kannatuste muutunud vajaduseks aidata ja vajadus tekitab talle järsku ülimalt huvitava küsimuse: aga milleks ikkagi südamel on kõrvad? Süda ju ei kuule. Või äkki kuuleb? Sellest tekib veel huvitavam küsimus: kas minu süda kuuleb? Vastuseks liigutab ennast rinnus miski, mis ütleb kuuldavalt: tuk-tuk-tuk. See miski on lakanud inimese jaoks olemast miski. Ta on nüüd keegi, kes kuuleb ja reageerib kuuldule.
Kõrvad on kõrvad. Kui nad on liiga suured, liiga väikesed, ebaloomulikult kikkis, lontis, lidus, lopendavad või haiged, siis nad on stressis. Kes oskab vaadata, see võib näha, et südame kõrvad on samasuguses seisus. Kusjuures südame kõrvad selekteerivad palju paremini ükskõik kelle öeldud sõnast või toonist nõudliku tahtmise saada õnnelikuks. Kui inimene on väsinud teiste õnnelikuks tegemisest, siis on väsinud ka ta süda. Kui südame rütm aeglustub 40-60 löögini minutis, siis seda nimetatakse sinuaurikulaarseks blokaadiks, mille puhul erutuse levik siinussõlmest kodadele on takistatud. See on märguanne, et on vaja puhata ja mõelda endale. Auriculus on ladina keeles kõrvake.