Olla keegi või olla miski
Elu on õppimine ja õppida võib mitut moodi: asja, looma või inimese kombel. Nooruses proovitakse nii seda kui teist, aga vananedes klammerdutakse ühte olekusse ja arvatakse, et see on ainuõige. Kusjuures oma tõekspidamisi hakatakse kaitsma seda rohkem elu hinnaga, mida vähem on neis tõde.
Inimese informatsiooni ehk teadmiste energia liikumisest rääkides ei saa vältida sõnalist väljundit, mis võib olla nii infoahela algus kui ka lõpp.
I. ASJA KOMBEL ÕPPIMINE.
A. Lihtsa asja kombel õppimine ehk töövahendina elamine.
Lapsest saadik käskude ja keeldude järgi elama õppinud inimene on iseseisva mõtlemisvõimeta elus asi, ese, primitiivne töövahend niikaua, kuni ta hakkab kannatuste kaudu kahtlema sellise eluviisi väärtuses. Sinnani kasutatakse teda sellisena, nagu ta on. Kui ta teab, mis on hea ja mis on halb, siis ta on kohusetundlikult oma teadmises ka kindel ja tema peale võib olla kindel niikaua, kuni tema kannatus katkeb.
Sellist inimest võib võrrelda elektrijuhtmega, millest elekter voolab läbi kindlapeale. Ikka ühest otsast sisse ja teisest välja. Midagi juhtus ja tema räägib seda edasi täpselt nii, nagu nägi või kuulis. Sageli isegi aru saamata, millest on jutt. Ühe jala varba lõi ära, aga kuna teise jala sama varvas valutab, siis järelikult sai haiget see. Tegelikult on tema kaks varvast ühe juhtme kaks otsa. Nii transpordib ta energiat ilma igasuguse kriitikameeleta, mõtlemata, kas seda on vaja või mitte.
Keelekandmine on tema eneserealisatsioon, mille puhul ta ei mõtle, et äkki see teeb kellelegi halba. Tema ei tunne süüd. Tema süda ei valuta, kui tema suu pärast kellegi suhted sassi lähevad või läbi põlevad. Ta ei mõtle tagajärgedele. Ta teab, et tema ei ole seda välja mõelnud, järelikult pole tema ka süüdi.
Elu läheb edasi, aga tema on aina ühesugune: inimesena ei arene. Tema elektrijuhtmetena töötavad perifeersed närvid nagu elektrijuhtmed on terved niikaua, kuni tal on uudiseid, mida rääkida. Kusjuures seltskond, kellele rääkida, on hädavajalik. Sellisel inimesel võib olla ainult üks suur vajadus: olla oma jutukusega kellelegi vajalik. Ta võib olla nagu truu koer või ori, kes täidab peremehe tahtmist. Peremehe heaks ohverdab ta ka oma perekonna, aga kui peremehel on temast kõrini, siis ta hakkab oma vajalikkust tõestama, mistõttu haigestuvad tema perifeersed närvid. Mittevajalikkus teeb tema perifeersed närvid momentaalselt vähekasutatavateks elektrijuhtmeteks, mis väliskeskkonna mõjul kahjustuvad.
Kiire kahjustumine ehk oksüdeerumine tähendab põlemist.
Aeglane oksüdeerumine tähendab vananemist ja lagunemist.
Närvikoe kahjustumine algab sageli müeliini kahjustumisest. Nende muutustega käib lahutamatult kaasas krooniline või äge valu, mille algkollet pole sageli füüsiliselt võimalik leida, sest seda ei ole. Kui psüühiliselt haige inimene on aastakümneid täpselt ühesugune, oma meelelaadilt muutumatu, siis tema psüühiline valu püsib samamoodi füüsilise haiguse piiril ja teeb ainult valu. Valu ei ole haigus, valu on sümptom. Ta on haigestumise eelhoiataja. Nõnda on ülisõnakuulelik ja ülikohusetundlik inimene terve niikaua, kuni teda kasutatakse. Kui teda enam tarvis ei lähe, ütlevad ta närvid üles. Pange tähele mõistet “närv ütleb üles”. Inimesel ütleb närv üles siis, kui ta ei saanud, mida tahtis.
Närv ütleb üles ainult alandatud inimesel. Mida halvemaks inimene ennast peab, seda enam on ta alandatud ja seda enam ootab ta ülendamist. Kui selgub, et tema teeneid enam ei vajata, siis talle tähendab see, et teda enam ei vajata, ja ta närv ütlebki üles. Kui temas on ülekaalus primitiivsus, siis ta tormab sõnadega peremehele kallale, kuigi ta alles mõni aeg tagasi teda kiitis. Kui inimeses on rohkem intelligentsust, siis ta tormab kallale iseendale, olles alles hiljuti püüdnud ennast näidata tegelikust paremana. Mõlemal juhul on tulemuseks algul perifeersete närvide valusündroom, hiljem ärajäämanähud. Halvatusele iseloomulikud ärajäämanähud võivad tekkida ka päris ilma valuetapita.
Sellist õnnetust ei juhtu ainult debiilsetel, sest nemad on elektrijuhtmejupina elamisega rahul. Mõistust omav inimene nii ei saa. Tema tahab ilmtingimata tõestada, et ta on inimene. Kui ta selle enda meelest ära tõestab, siis tahab tõestada, et ta on hea inimene. Närvikoe ainevahetuse häired süvenevad vastavalt tema tahtmise suurusele ja iseärasusele. Tark tõestab endale, rumal teistele ka. Tõestamine baseerub alati mingile teadmisele.
Kui inimene ei suuda ja ei taha enam lihtsa elutu asja kombel elada, siis tal tekib perifeersete närvide valusündroom, millele meditsiiniliselt ei saa panna haiguse nime.
B. Keerulise asja kombel õppimine.
Kõige keerulisem asi on hea inimene, sest tema headuse väljalöögid on ettearvamatud. Häid inimesi on mitmesuguseid.
1) HEA inimene kui elektriline takisti.
Inimene, kes üritab halba tõrjuda, eitada ning seda endast ja teistest eemal hoida, on kui elektriline takisti, mis takistab halva edasipääsemist nii, et võtab kõik ennastohverdavalt endasse, aga edasi saadab ainult valikuliselt. Sissejäänud energiat püüab ta teisteks energialiikideks muuta:
- soojusenergiaks ehk inimlikuks soojuseks,
- mehaaniliseks energiaks ehk aktiivseks liikumiseks,
- keemiliseks energiaks ehk tõestamiseks, et asjad pole nii nagu on,
- kiirgusenergiaks ehk kellegi mõjutamiseks, et kõik korda saaks.
Ta püüab teha halvale head nägu, hiilida temast mööda või juhtida ta õigetesse rööbastesse. Ta püüab elada nii, et hundid oleksid söönud ja lambad oleksid alles, märkamata, kuidas ülepinge ta enda ühel päeval läbi lööb.
Perifeersete närvide haigus murrab hea inimese maha, et ta pidevalt head tehes märkaks, et elu on edasi läinud ja väärtushinnangud on muutunud. Ta ei ole seda märganud samakaua, kui kaua ta on olnud kimpus halvaga ja takistanud tal halba teha. Tema tunne, et varsti ei pea enam vastu, on häirekella küll juba ammu andnud, aga talle oli tähtis muu. Ta ei uskunud oma tunnet. Uskus teadmist, et halba on võimalik olematuks teha.
2) VÄGA HEA inimene kui elektriline kaitse.
Inimene on kui elektriline kaitse, kui ta mängib vaeste, viletsate, õnnetute ja väikeste kaitsjat. Elektriline kaitse katkestab elektriahela siis, kui tekib liigvool.
Inimene kui kaitsja võtab teistele elu karmiks õppetunniks määratud vajaliku informatsiooni endasse ja võib nagu elektriline kaitse selle kuumuse käes ise üles sulada.
Kaitsja roll on peibutav ja inimene toimib selles rollis olles automaatselt ehk mõtlemata nagu automaatkork, mis kaitseb teisi läbipõlemise eest. Iseenda pauke ja läbipõlemisi ei võta ta niikaua tõsiselt, kuni üles sulab, ja siis selgub, et ta pole enam kõlbulik.
Ülessulanud kaitse visatakse minema. Läbipõlenud kaitsjale öeldakse, et ära enam teiste pärast jookse. Talle tundub, et teda pole enam tarvis. Missugune tänamatus: ta on kõik kuuldud halva endasse kogunud, et kaitsetuid kaitsta, pole halba edasi öelnud, aga nüüd ei kõlba ta enam isegi neile, kelle pärast ta ennast ohverdas. Nad võivad õnnetut kaitsjat haletseda, aga kaasa nad ei tunne, sest kaitsja pole õpetanud neile elus toimetulekut. On ise kõik ära teinud, mistõttu nemad on nüüd suuremas hädas kui varem.
Kaitsja alandatus tekitab närvijuurte põletiku, mis suurte valude tõttu põhjustab keha liikumise häireid.
3) Eriti hea inimene kui elektriline alaldi.
Alaldi teeb sinusoidaalsest vahelduvvoolust ainult ühesuunalised positiivsed võnked. On vahendeid, mis siluvad elektriimpulsside pulsatsiooni nii ära, et vool on nagu sirgjoon. Eriti head olla tahtvad inimesed oskavad kuuldud halva jutu ehk negatiivse informatsiooni niisuguseks sirgjooneks siluda, et petavad ära isegi iseenda. Nad on harjunud kõik löögid enda peale võtma ja on selle üle uhked.
Arglikele hiirekestele, kes poevad iga ebameeldivuse peale oma urgu, on selline alandamine meeldiv, aga inimestele, kes tahavad elus edasi minna, on selline jutt alatu vale. Kui nad seda uskusid, siis nad said petta ja on väga vihased. Eriti vihased on mehelikud mehed, kes peavad suureks häbiks lasta ennast lolliks rääkida. Pealegi läks kaotsi suur hulk väärtuslikku aega.
Kahjustades oma lülisammast, kahjustab selline hea inimene oma seljaaju, närvijuuri ja perifeerseid närve. Missugune lüli kõige enne tunda annab, see sõltub teiste stresside kõrvalmõjust.
C. Targa asja kombel õppimine ehk telefonina elamine.
Kõigis meis on mingil määral takistit, kaitsjat ja alaldit, mis oleks vaja vabaks anda, sest me saame nende pärast väga palju kannatada. Kannatused teevad inimese kõigepealt targemaks, alles siis arukamaks. Tark inimene on nagu telefon. Ta püüab kramplikult kuuldu sõnasõnalt nii meelde jätta, et edasi rääkides ei muutuks isegi toon, et kui keegi pahandama peaks, siis ta võib kätt südamele pannes öelda: “Ärge mind süüdistage! Mina pole midagi juurde pannud ega midagi vähemaks võtnud. Mina ainult edastasin infot.” Nii räägib enesekaitse, aga süütunded sellest ei hooli.
Nii mõnigi lööb vihahoos telefoni laiaks. Täpselt samuti elatakse telefonina töötava inimese peale välja oma viha. Kui telefon rikki läheb, siis visatakse ta tänapäeval pikemalt mõtlemata prügimäele. Süüta süüdlaseks oleva inimesega tehakse samuti, sest tema tundlik süda ei peaks nii pingelisele tööle enam vastu. Tema asemele pannakse tööle uued, ilusamad ja paremad telefonid. Aga temal haigestub psüühiline närvisüsteem. Tõenäoliselt oli see haige juba varemgi.
D. Eriliselt targa asja kombel õppimine ehk magnetofonina elamine.
Ühte ja sama tarka juttu võib korrutada niikaua, kuni makilint ära kulub, välja venib, moonutama hakkab, sassi või katki läheb. Kes elab teistele, selle elus ei ole midagi uut. Ainult ühe ja sama korrutamine. Tema jutt muutub tüütavaks. Ise ta seda ei märka, aga teistel on häbi targale inimesele märkust teha. Tema vaimse arengu seiskumine viib kindlasti ka perifeersete närvide haigestumisele, sest kui publik kokku kuivab, siis see pahandab teda. Teadmised, mida ei saa edasi anda, tekitavad parkinsonismi, mille puhul kahjustatud on aju, aga värisevad käed ja spastilised on jalad.
Kes tahab olla veel targem, see mängib pimedat kurttumma. Mina pole midagi kuulnud ega näinud, ärge minu käest küsige! See on kõige kindlam viis ennast kaitsta. Informatsioon tuli ja jäi ning sai alla surutud. Inimene teeb tundetu masina kombel tööd ja hoiab oma suu kinni. Peaasi, et jõuaks eesmärgile. Oma arvamus võib tal olla, aga mida kõrgem on ta eesmärk, seda rohkem keelab ta endale igat kõrvalist infot kui segajat. Meelte aeglast nürinemist ja ajutegevuse järjest süvenevat piiratust ei pane inimene tavaliselt tähele. Mida rohkem me enda häirimise vältimiseks tõestame, et meie ei tea midagi ja sellepärast ei pea midagi, seda kindlamalt võivad sõnad muutuda tõeks. Tuleme näiteks järgmises elus ja oleme pimedad kurttummad. Või leiame omale sarnase meelelaadiga abikaasa ja sigitame endale käesolevas elus lapse, kes on juba sündides pime kurttumm. Vanemate tahtmatus lasta ennast kõrvalisel infol häirida summeerub lapses füüsiliseks patoloogiaks.
| Füüsiline pime kurttumm | Vaimne pime kurttumm - AUTIST |
| Kui mõlemad vanemad sulguvad enesesse, et vältida halba informatsiooni, mis segaks neid realiseerimast oma hinge igatsetud eesmärki, siis nad tõmbavad endale ligi last, kes sünnib pimeda kurttummana. | Kui mõlemad vanemad sulguvad enesesse, et vältida igasugust informatsiooni, eriti head ja peibutavat, mis segaks neid saavutamast oma hinge igatsetud eesmärki, siis nad tõmbavad endale ligi last, kes sünnib autistina. |
Inimliku inimese tunnuseks on mõttekate sõnade lausumine. Enne kui ütleb, ta tunnetab ja mõtleb, sest ta teab, mida tähendab sõna jõud. SÕNA VÕIB LUUA, SÕNA VÕIB TAPPA. Sellepärast on vaja meeles pidada, et kui keegi mulle midagi räägib ja kui mina selle edasi räägin, siis on see juba minu jutt. Mina vastutan selle eest, mis tuleb välja minu suust. Teine võib olla näinud, kuulnud või kogenud ükskõik mida, ta võib seda rääkida ükskõik kuidas, aga minu kui inimese püha kohus on tunda kuidas, millal, kellele ja kus ma seda edasi räägin. Kui jutt pole rääkimist väärt või teised ei suuda seda informatsiooni taluda, siis ei räägi üldse. See informatsioon ei jää koormaks minu hingele juhul, kui ma ta endast vabaks lasen.
Kuna iga inimene räägib alati iseendast, siis tema suust tulnud info kannab alati rääkijale iseloomulikku pitserit. Kes teeb sellest järelduse, see saab vähem petta.
II. LOOMA KOMBEL ÕPPIMINE.
Loom torkab üks kord nina tulle ja enam ei tee seda mitte kunagi. Tuli, mis oli varem soe ja hea, on sellest hetkest alates tema jaoks halb, kuigi meelitab oma soojusega. Nii on ja nii jääb. Inimene on samasugune loom iga kord, kui ta millegi või kellegi lõplikult heaks või halvaks hindab. Selline hinnang lõpetab inimliku õppetunni ja sunnib õppima looma kombel läbi kannatuste.
Loom ei tea tulest midagi, aga ta õppis seda tundma. Tema hea emotsioon (vaimse tasandi tunne) muutus halvaks valuks (füüsilise tasandi tundeks). Loomale sellest piisab. Inimesele mitte. Mõni inimene on kui kurjast vaimust vaevatud, aga järgi ei jäta. Ta saab ühest asjast kõrvetada n+1 korda, aga enne ei lõpeta, kui on sellest asjast üle. Nüüd ta valitseb tuld, olgu see siis otseses või kaudses mõttes. Kui ta on endaga rahul, siis tal on oma ürituses edu ja õitseng. Kui ta on selle üle uhke, siis ta leiab oma otsa tule läbi, mida ta arvas teadvat ja tundvat läbi ja lõhki. Miks nii?
Sest
inimesel on vaja probleemi mitte ainult teada ja tunda,
vaid mõista iseenda jaoks ka tema tähendust.
Tal on vaja aru saada oma probleemi arengulisest olemusest.
Tule võimu valitsemine on jõukohane ainult inimesele. Kes tunneb tule iseloomu, võib tule abil imesid teha. Inimene, kes mõtles välja kõrgahju, oli ennast kindlasti mitme elu jooksul palju kordi põletanud. Võibolla isegi surnud tulesurma, aga tal oli eluline vajadus õppida tulega suhtlema ja ta tegi seda. Tema tahtmiste ja mittetahtmiste möll muutus vajaduseks suhtuda tulesse lugupidamisega tänu arusaamisele, et loodust pole võimalik võita.
Võtsin näiteks tule, aga sümboolselt võib tuleks olla iga põletav probleem. Kui last hoitakse suure armastuse tõttu eemal elunähtusest, mis teda köidab, ja kui ta hiljem teeb seda ise, sest hirm ja halvustav suhtumine sellesse on temast üle, siis talle tulevad appi õpetlikud juhused. Kuigi elus ei ole juhuseid. Ta peab nüüd läbi väiksemate ja suuremate kannatuste õppima, olgugi et seda oleks võinud teha hirmuta ja halvustamiseta (vihata). Mida põletavam oli probleem ja mida rohkem sai inimene seda läbides põletada, seda suurem on tema põletav viha selle vastu. Kas ta õppis oma õppetunni ära? Ei õppinud. Ta loomastus, muutus elajaks.
Põletav viha (tuli) on vihkamine, mis teeb sedasama, mida teeb tuli. Tuli hävitab emotsioonitult kõik materiaalse, nii hea kui halva. Tuli teeb kõik maise täielikult vaimseks (õhuks), küsimata, kas ta tegu on hea või halb. Nii armastuse kui vihkamise jaoks on kõik võrdsed. Vahe on ainult selles, et armastus annab õhku (vabadust), vihkamine (tuli) võtab õhku (vabadust). Kui Teil on vastu tahtmist midagi õhku haihtunud, siis teadke, et Teil on vaja vabastada oma vihkamist.
Kõige maise elava hävinemise ennetamiseks on vaja jälgida laste huvisid. Kui need on Teie meelest ebaterved, ohtlikud, kahjulikud, siis teadvustage, et see on Teie meelest nii. Last tõmbavad need maised ohud, sest tema vanemad ei oska aru saada oma vaimsetest vajadustest, mida tuli õppima ka nende laps. Laps ei saa areneda vaimselt, ilma kannatusteta, kui tema vanemad on liiga materiaalsed: kui neile on võõrad loodusseadused, kui nende vahel käib pidev võimuvõitlus, kui nad on kogu aeg kõige ja kõigiga rahulolematud. Kui Teie lapsel on ebaterved huvid, siis küsige endalt: mida see tähendab?
Üks, mis hirmutab häid vanemaid kohutavalt, on tule hirm. See on vihkamise hirm. Tõsi, see on energia, mida tasub karta, ainult et hirmuga pole võimalik midagi ära õppida. Lapse käest tikkude äravõtmise asemel tuleks õpetada last neid kasutama. Mida patoloogilisem tundub lapse tulehuvi, seda enam oleks vaja teha üks valulik näitlik õppetund. Näiteks lasta ära põleda kõige armsamal mänguasjal. See ei toimi lapsele piinamisena, pahatahtliku kättemaksuna siis, kui vanemad tegelevad juba enne seda oma vihkamise tunnistamise ja vabaks andmisega. Vastupidisel juhul, kui eitatakse oma põletavat viha, võib juhtuda, et laps põhjustab tulekahju, kannatab tulekahjus või tal tekib probleem või haigus, mis on võrreldav tulekahjuga.
Loom ei unusta ei valu ega valu tegijat. Valu teinud loom või inimene võib tema vastu olla hiljem väga hea, aga tema ei unusta, sest ei oska iseseisvalt andestada. Kui paluda tema käest kõigest hingest – armastusest - andeks, siis ta rahuneb ja annab andeks. Paraku on vähe inimesi, kelle uhkus lubaks loomalt midagi andeks paluda. Veelgi hullem: niikaua, kuni sellised inimesed ei saa korralikult kannatada, käituvad nad ka teiste inimestega nagu loomadega, eriti laste, naiste ja väetitega. Kusjuures selliselt käituvad inimesed ei ole mitte sugugi ainult mehed.
III. INIMESE KOMBEL ÕPPIMINE.
Inimene on loodud arenema informatsioonivälja tasandil. Tal on selleks olemas mõtlemisvõime. Kes püüab mõelda oma peaga, see areneb inimesena. Kes teeb nii, nagu teised mõtlevad, see langeb looma, masina, tööinstrumendi, kelgunööri tasandile. Tema kannatused vastavad tema alandatusele.
Inimese kesknärvisüsteem on nagu kõige täiuslikum jõujaam, mis arengu käigus pidevalt täiustub. Ta areneb ja täiustub, aga teda ei saa arendada ja täiustada. Teda kopeeritakse kõikvõimaliku tehnika ja elektroonika loomisel, aga teda ei saa asendada selle tehnika ja elektroonikaga. Selles jõujaamas on väga palju sümboolseid elektrigeneraatoreid, mis muudavad üht liiki energiat teist liiki energiaks vastavalt vajadusele ja saadavad elektrit mööda elektriliine sinna, kuhu vaja.
Pange nüüd tähele, mis juhtub, kui jõujaama generaator saadab elektrit sinna, kuhu pole tarvis? Seal tekib ülepinge. Kui ei ole regulaatorit, kaitset või takistit, siis saab tarbija elektrilöögi. Samasuguse löögi võib inimene saada informatsioonist, mida ta kardab ja vihkab. Selleks, et tehniline jõujaam saaks tööd teha, ilma et tarbija õhku lendaks, on inimeste targad ajud mõelnud välja akumulaatorid, mis salvestavad energiat, et tarbija võiks saada elektrit siis, kui tahab. (Tarkus hoolitseb saajate eest, aga andjatest ta ei hooli.) Ilma akumulaatoriteta poleks tänapäeva elektrimajandust olemas. Samamoodi poleks kogu seda materiaalset heaolu olemas ilma tarkade inimesteta, kelle pea on nagu teadmiste ja tarkuse akumulaator. (NB! Teadmised ja tarkus ei ole sugugi üks ja sama. )
Kui aku tühjeneb ja täitub üheaegselt, siis ta on korras. Samamoodi töötab arukus: annab ja võtab vastu üheaegselt. Kui akut kulutatakse tühja, näiteks valgustatakse seisuajal ööd, siis auto aku saab tühjaks. Samamoodi jooksevad tühjaks inimese ajud, kui ta püüab meeleheitlikult üleüldist vaimupimedust oma vaimuvalgusega valgustada. Tühjaks jooksnud aku ja tühi pea pole kõige suurem õnnetus, sest mõlemaid on võimalik uuesti täita. Oma vea tunnistamine on sealjuures suhteliselt hõlpus. Palju hullem lugu on aku ületäitmisega. Targad inimesed on mõelnud välja suurepärased tehnilised seadmed, mis väldivad akumulaatorite lõhkiminekut, aga keegi pole välja mõelnud seadet, mis ennetaks inimese aju kui tarkuseakumulaatori lõhkiminekut. Seepärast on vaja selle eest ise hoolitseda.
Mida on vaja inimese aju ja inimlikkuse hoidmiseks ja säästmiseks? Selleks on vaja ajusse tulnud informatsioon inimese arengutasandile vastavalt liikuma panna. Kes seda teeb? Kuidas seda teha? Seda saab teha ainult inimene ise. Teised võivad talle seda õpetada, talle vajalikul hetkel meelde tuletada, aga teha mitte. Selle kõige tähtsama tegemise tegemiseks on vaja iseendalt küsida: “Mida see tähendab?”Selles küsimuses on imettegev vägi, mis muudab kehas voolava elektrienergia liikumistrajektoori.
Kui elektrijuhist jookseb elekter läbi otse ja kui loomal põikab ta jõnksuga läbi aju alumistest keskustest, siis sellise inimliku küsimuse peale tõuseb ta sisenemiskohast ülespoole, liigub kaelas vastaspoolele ja tõuseb ajukoorde, kust siirdub teise ajupoolkerasse. Sealt laskub ta uuesti alla kaela ja liigub mööda seljaaju kaelaosa ristuvaid juhteteid vastaspoolele. Selline lingukujuline liikumine on küll keeruline, aga inimeseks olemise arengutasandile täiesti sobiv. Energia selline liikumine haarab endasse keha kõik struktuurid perifeersetest närvidest ajukooreni välja nagu inimesele kohane. Kes esitab endale küsimuse armastusest (iseendast), see saab ka hetke tõele vastava vastuse. Mõni aeg hiljem saab ta samale küsimusele märgatavalt täiuslikuma vastuse. Just selline ongi inimese areng.
Teiselt võib sama küsimuse küsimine ja vastuse saamine rahuldada ainult naiivset heausklikku, kes võib küll olla väga tark, aga mitte arukas. Kuna iga inimene areneb omamoodi ja on oma arengutrepil individuaalsel kõrgusel, siis on arukas küsida pigem endalt kui teiselt. Kui aga küsimata jätta ei saa, siis tuleb vastusesse suhtuda kui ühte aspekti kõigist võimalikest, mis on arukas liita oma arusaamaga.
Vahel väljendatakse oma mõtlemisvõimetust ütlemisega “juhtmed jooksid kokku”. Kui inimene otsib rahulikult igas heas või halvas tähendust, siis ta juhtmed ei jookse kokku. Ta saab aru, kui ta hetkel mõtles näiteks nagu labidas, nagu jänes või nagu keskaegne talupoeg. Oma vea tunnistamine võimaldab kohe viga parandada ja probleem laheneb. Juhteteed nii ruttu ei kahjustu.
Targal, kes ei julge oma tarkuse tasandilt madalamale laskuda, on perifeerne ja tsentraalne närvisüsteem ühendunud ebatäiuslikult, mistõttu ta kaela piirkond on kergesti vigastatav. Kaela ehk suhtumise ja suhtlemise tasandil on tal alailma lühiühendused, mis plahvatavad kuumalainetena, mida jahutab külm higi, aga ka näo või kogu keha punetusena, raevuka hääle või nurgeliste kiirete liigutustena. Kui ta seda välja ei ela, siis ta jääb haigeks. Haigus vastab tema hirmu ja häbi iseärasustele ja suurusele.
Elus on kriise, milles nii vaimsed, hingelised kui ka materiaalsed probleemid on omavahel nii sassis, et keegi ei saa mitte millestki aru. Ei inimene ise ega ka teised. Isegi kõige parem selgeltnägija ei anna rahuldavat vastust, sest teine inimene vaatab kõike alati oma aspektist. Kui on nii, siis öelge endale: “Rahu, rahu!” ja teadvustage, et see sasipundar on ÜKS PROBLEEM. Pole tähtis kas suur või väike. Ta lihtsalt on ja kõik. Nüüd pöörduge ta poole, suhtuge temasse kui Jumalasse, kes teab Teist kõike ja on valmis aitama. Teda tunnetades küsige endalt: “Mida see tähendab?” Pole midagi hullu, kui Te ei suuda teda kohe tunnetada. Jälgige oma sisetunnet ja Te tajute, kuidas Te rahunete. Järelikult andis küsimus Teile rahu.
Võite anda probleemi vabamaks ja küsida endalt uuesti:”Mida see tähendab? Mida see mulle õpetab?” Pange tähele: Teie peas on kergem ja selgem tunne. Ahaa, järelikult on informatsioon hakanud peas liikuma! Suurepärane! Laske oma probleemi veel vabamaks ja küsige rahulikult uuesti. Sel hetkel pole tähtsamat asja, kui olukorra tähendusest aru saada. Kui annate endale aega, siis annate aega ka oma olukorrale. See tähendab, et probleem hakkab ennast ise lahendama. Sasipundar hakkab lahti hargnema. Kui Te teaksite, missugused ainevahetuse muutused hakkasid sellest hetkest toimuma Teie närvikudedes, siis Te oleksite päris õnnelik. Närvikoesse takerdunud saast hakkab liikuma vabanemise poole.
Uskuge:
pole olemas vaimseid väljapääsmatuid olukordi.
Pole olemas hingelisi väljapääsmatuid olukordi.
Pole olemas materiaalseid väljapääsmatuid olukordi.
Väljapääs on! Laske oma väljapääsmatuse tunnet vabamaks ja elu hakkab liikuma rööbastesse.
Inimkehasisest elektrienergiat nimetatakse bioenergiaks ja seda on osatud mõõta juba rohkem kui sada aastat. Tuntuim on südame elektrilise impulsi mõõtmine, mis annab meile informatsiooni südame tööst. Kui me oma EKG-d vaadates küsiksime, et mida see jõnksuline kõver tähendab ja millega me oma südamele haiget oleme teinud, siis tuleks vastus. Arst vaatab Teie EKG-d hoopis teise mõttega: tema tahab panna võimalikult täpse diagnoosi, et Teie süda terveks ravida. Tema tahab lahti saada tagajärjest, aga Teil on vaja vabastada põhjus. Kui aitate iseennast, siis aitate arsti, mis tähendab, et ta annab Teile vähem ravimeid. Just nimelt seda oligi Teie sõbrale südamele tarvis.
EKG-d ehk elektrokardiogrammi tehakse meil praktiliselt kõigile inimestele. Teid pannakse pikali ja öeldakse, et olge nüüd hästi rahulik, muidu ei tule õige pilt. Püüate kõigest väest, sunnite ennast rahulikuks ja kõik arvavadki, et Teie EKG näitab õiget asja. Teile öeldakse: olge mureta, Teie südamega on kõik korras. Kui usute seda, siis rahunetegi. Kuni järgmise korrani. Kui sama kordub, siis lähete ärevile, sest südamega ei naljatata. Kui protestite meditsiinilise otsuse vastu, siis võidakse Teile öelda: “Teile ei tee haiget süda, vaid südamenärvid.” Loogiline on, et arstid ei arva, et süda ja tema närvid eksisteeriksid eraldi. Sellise seletusega püütakse haigele selgeks teha, et tal on hing haige. Paarkümmend aastat tagasi see polnudki mingi häda. Nüüd on sellistesse vaevustesse hakatud õigustatult suhtuma märksa tähelepanelikumalt.
Mõni suudab ennast arsti juures rahulikuks sundida, mõni ei suuda. Või vahel suudab ja vahel ei suuda. Kui ei suuda, siis süda peksab nagu talle saba, vererõhk hüppab siia-sinna ja EKG ei vasta tegelikkusele. Et meditsiin paneb diagnoose järjest enam vastavalt kliinilistele uuringutele, vastavalt aparaatide näitudele, siis saategi omale raskema haiguse, kui hetkel tegelikult on. Kui olete nõrganärviline, siis pole südame haigemaksjäämist vaja pikalt oodata.
Teine bioenergia mõõtmise võimalus leiutati ajavahemikus 1929-1938. Kui inimesel on peaga midagi pahasti, siis talle tehakse EEG ehk elektroentsefalogramm, mis registreerib aju elektrilist aktiivsust. Kahjuks loetakse seda rutiinmeetodiks, sest keegi ei tea, mida tähendavad kõik need jõnksud, mida aparaat paberile joonistab. Need jõnksud muutuvad ju igast väikseimast ärritusest, millest kõige salapärasem ja mõistmatum on mõte. Kas suudab meditsiin ajada paberi peal taga Teie stresse? Ei suuda. Kui ta seda teeks, siis poleks Teil endal siin ilmas enam midagi teha.
Närvisüsteemi tööd võib uurida ka kaudselt. Näiteks magnetväljade kaudu, sest elektrit ilma magnetita ei eksisteeri. Nii ongi leiutatud MEG ehk magnetentsefalograafia. Elektrilaengute liikumine tekitab magnetvälju, mida aparaat mõõdab. Paraku ei saa ka see aparaat öelda, missugune informatsioon Teie pead vaevab ja tema kaudu kogu Teie elu.
Kohusetundliku masininimese EEG ja MEG petavad ära parimagi ajuspetsialisti, sest kohustustest blokeeritud aju lakkab olemast inimese aju, mida uuritakse inimlike parameetrite alusel. Olen kõnelenud anestesioloogiga, kes oli ise juures, kui huvi pärast tehti EEG-d parajasti tema kolleegile, narkoosi andvale anestesioloogile, kes oli jalgel olnud ligi 48 tundi. Haiglates tuleb selliseid olukordi ette. See on võrreldav sõjaolukorraga, aga inimestest mittehoolimine + inimeste endi töökangelaslikkus lasevad sel juhtuda. Selle anestesioloogi EEG oli sarnane ajusurmas olija EEG-ga, kuigi tema töö oli olnud alati ja oli ka antud hetkel laitmatu. Võis öelda: temas töötas kõrgema klassi automaatpiloot.
Kes muutub masinaks, see ei oska aimatagi, millal temas selline automaatpiloot tööle hakkab. Selline tipptasemel tegutsemine teatud piiratud tegutsemisareaalis vaimustab kõrvaltvaatajaid ja on aina kontsentreeritumas stressiatmosfääris üha sagedamini vajalik, et ellu jääda või kellegi elu päästa, aga see hävitab inimeses inimese. Töö teaduslik organiseerimine hävitab inimese. Jääb tundetu masin, kes ei tunne ohumärke, mis ütlevad, et varsti ütleb aju üles. Varsti tekib inimesele näiteks Alzheimeri tõbi.
Tööd on vaja organiseerida inimlikult, mitte teaduslikult.