Pisiasja suur mõte
Informatsioon on õpetaja. Kui õpilane laseb ta takistatamatult iseendast läbi, siis ta on oma õppetunni ära õppinud. Tema närvid ei kulu ega kahjustu info liikumisest samamoodi, nagu ei kulu ega kahjustu pidevalt paraja pinge all olevad elektrijuhtmed. Täpselt risti vastupidine olukord tekib siis, kui info jääb inimesesse kinni, sest inimene ise jäi infosse kinni. Küllap teate, mis juhtub ülekoormatud elektrijuhtmetega. Sama juhtub ka inimese närvisüsteemiga.
Võite küsida: kust ma tean, et pidevalt sisselülitatud elektrivool ei kahjusta juhtmeid? Et pidev lülitamine kahjustab. Vastan: kui ma näen midagi imelikku või üllatavat, siis ma uurin, kas see on tõesti nii. Seda elektrijuhtmete asja juhtusin rääkima ühele mehele, kes juhtumisi oli elekrik. Nii saingi oma nägemisele kinnitust.
Närvikoe ainevahetus häirub, kui inimene saab midagi teada ja hakkab muretsema. Nüüd on ta sellest teadmisest sõltuv. Tema teadmine võib olla kellegi täielik väljamõeldis, aga tema elu on juba häiritud. Tema sees olevate stresside ahelreaktsioonist sõltub tema närvisüsteemi tulevik ja elu üldse.
Informatsioon on õpetaja.
Informatsiooni pärast muretsema hakkamine tekitab närvikoe ainevahetuse iseregulatsiooni häire.
Informatsioonist sõltuvusse sattumine hävitab sidekoe - närvisüsteemi terviklikkuse tagaja.
Informatsiooni tõestamine tekitab närvikoe ainevahetuse häireid.
Informatsiooni dogmaatilise tõena võtmine ja meeleheitesse sattumine tekitab närvisüsteemi haigusi.
Informatsiooni tajume meeltega. Näeme, kuuleme, haistame, maitseme ja kombime. Saadud informatsioon võib olla tõene või väär, olgugi et võtsime selle vastu omaenese meeltega. Tõde mõistame alles siis, kui saame aru info tähendusest. See tähendab, et me saame tõest aru siis, kui ajukoores ühinevad sisetunne ehk meelteväline taju ja meeltega vastuvõetud info. Tõde on hingerahu, mis ei ärrita meeli, ei tekita emotsioone, aga ei jäta inimest ka ükskõikseks.
Kui ajukoore ainevahetus on täielikult korras, siis inimene on nagu puu kahe jalaga maas, latv kasvamas taeva poole. Elu vaimne ja maine pool ühenduvad temas ilma eelistusteta tervikuks, kus vaim juhib, tunne tunneb ja keha teeb. Kui ajus ei ole funktsioonihäireid, siis perifeersetes närvides ei ole orgaanilisi haigusi. Kui mõtlemine on korras, siis ei saa ka keha haige olla. Tasakaalukat inimest ei juhi teadmised, tema juhib teadmisi.
Tasakaalust hälbimist ehk elu õppetunde annab kõige paremini ümbritsev keskkond, kes “teab kõike”. Sõltub igaühest isiklikult, kuidas ta selliste teadmiste labürindist välja pääseb. Vahel see õnnestub lihtsalt. Vahel pusitakse pool elu, et millestki aru saada. Hea on, kui siis taibatakse, et asi oli seda väärt.
NÄIDE ELUST.
Jooksin talvel saunalavalt lumme. Lõin oma parema jala suure varba vastu trepi jääkonarat nii ära, et silmist lõi tuld välja. Õige valu tekkis lumes püherdades. Kaua ma seal lumes olin? Minut või poolteist, mitte enam. Selle aja jooksul jõudsin aru saada, miks ma seda varvast nii väga nuhtlesin. Mul oli laval olles vilksatanud peast läbi mõte emast. Kuna sellest ei olnud küllalt, siis varvas tuli appi. Tema teadis paremini, kui väga oli mul tarvis kohe vabaks anda viha ema vastu, kes oli kellegi kohta midagi öelnud.
Olin nii väga tahtnud emale tõestada, et tal ei ole õigus, aga rahustasin enda maha teadmisega, et see on mõttetu. Suur varvas (sümboolselt pea) aitas nüüd minu aju, kus istus mõttetuse stress, mida ma ei olnud tol korral vabaks andnud. Ega midagi. Kui vaja siis vaja. Istusin saunalaval ja lasin vabaks oma vihastamist ja kõike muud, mis pähe tuli. Palusin kõigest hingest küünt, et ta siniseks ei läheks.
Järgmisel hommikul oli varvas veidi valulik, mis on ka loomulik. Küüne ümbrus oli potisinine, aga küün ise ei olnud. Varba otsast viis varba alla niitjas must triip, mis varba all väikeseks, juba hajuvaks verevalumiks laienes. See näitas, et minus istus väga kontsentreeritud ehk tark tahtmine tõestada oma õigust, mis iseenesest on ennastohverdav kättemaks. Kättemaks toob alati endaga kaasa verelaskmise. Palusin oma varbalt veelkord andeks. Kui enne teadsin, et mul polnud õigust ema peale vihastada, siis nüüd tundsin seda. Tähendab andestamine oli toiminud. Kahe päeva pärast oli varvas korras.
Kui arvate, et ma nüüd üldse enam kellegi peale ei vihasta, siis eksite. Elu õppetunnid ei kao kuhugi. Nad ainult muutuvad kvaliteedilt.
Saadud informatsioonist sõltuvusse sattumine ehk hinnangu andmine kõigele, mis teistelt kuuldud, , on hirmunud inimese tunnus. Klammerdumine kuuldusse või nähtusse sõltub tavaliselt ka rääkija autoriteedist, aga kui kuulja-nägija hirmud suurenevad traagilisuseks, siis kaob ka kriitikameel ja kuuldut-nähtut hakatakse võtma puhta kullana. Inimese reageerimine informatsioonile on tegelikult tema närvisüsteemi reageerimine.
Kui poleks närve, siis poleks ei vaimset ega füüsilist tundlikkust. Närvikoe tundlikkus sõltub suhtumisest informatsiooni. Kes ei saa informatsioonist aru, sel tekib kohe hinnang, millega resoneeruvad paljud erinevad tunded, mis on sama lainepikkusega energiad. Kõik algab hirmust, mille tagajärjeks on viha. Hirmupinge tekitab rahulolematuse, mis on valude põhjuseks. Rahulolematuse iseärasused määravad ka valude iseärasuse. Igal inimesel on see isemoodi. Ülepiiriline tundlikkus muutub tundetuseks, mis on iseloomulik halvatusele.
Tegelikult on kõik stressid, millest olen nii palju rääkinud, meie närvisüsteemi probleemid. Probleemi olemusest arusaamise protsess on õppimine ja äraõppimise tulemuseks on areng.