Jumalast kaitstud
Aastatel 1555-1626 elanud piiskop Lancelot Andrewes on öelnud: mida lähemal on kirik, seda kaugemal on Jumal. Mõelgem tema sõnade mõtte üle.
Religiooni valulikult suhtujatele toonitan siinkohal veelkord, et ma ei eita religiooni ega taha teda hävitada. Religiooni idee on vajalik, aga selle teostus on dogmadesse klammerdumise tõttu risti vastupidine vajalikule. Kes loodab religioossele Jumalale, see ei lähe ajaga kaasa. Tegelikult on see liiga delikaatne ütlemine. Vaadake, mida teevad praegu maailmale oma rahvast meeleheitlikult feodalismiikkes hoidvad religioonid, ja Te saate aru: mida suurem on dogmaatiline vaimupimedus, seda rohkem me läheme ajas tagasi. See aga tähendab elajaks muutumist.
Feodalism on suurmaa - omandil ja talupoegade kurnamisel põhinev kapitalismieelne ühiskonnakord. See ühiskonnakord kui madal arengutasand on läänemaailmale möödanik. Vaatamata sellele ei tohiks me teda unustada ja arvesse võtmata jätta, sest ta on meie kõigi ühises kodus - planeedil Maa - olemas ka praegu. Mis on kapitalism?
Kapitalism on eraomandil ja turusuhteil põhinev ühiskonnakord. See on oma välise hiilgusega kõige kõvemini juurdunud ühiskonnakord, sest ta on oma olemusega klammerdunud maasse kui isiklikku omandisse. Kusjuures ta on absoluutselt kindel, et tal on õigus kaubelda maaga. Oma suurusehullustuses kaupleks ta ka Maaga, kui saaks. Mis on sotsialism?
Sotsialism on tootmisvahendite ühiskondlikule omandusele ja inimeste võrdsusele rajanev kõige noorem ühiskonnakord, mis kaevas kiiresti ise endale auku oma parima ühiskonnakorra ideega. Ta tekitas inimestes kõige suuremaid illusioone. Andmata vaimutoitu, andis ta õiguse kollektiivselt omada sedasama, mida kapitalist omab isiklikult. Samas ei olnud inimesed vaimselt selleks valmis. Niimoodi ühiskonnakorra ideesse klammerdudes hävitatakse üks ühiskonnakord teise järel ja ei märgata, et uus ehitusmaterjal on vanadelt varemetelt, mis on läbi imbunud materialistlike arusaamadega.
Iga uus on noor ja roheline. Tema hävitamine on lihtne. Nagu saamahimu kasvab kasuahnuseks, nii ta hävitab ise selle, mida tahtis ja tegi, sest enam ei taha. Ta ei teeks nii, kui inimene või inimesega võrreldav ühiskond teeks ise oma tegemisi, laskmata ennast mõjutada teiste välisest hiilgusest. Ta ei hävitaks, vaid korrastaks, parandaks, uuendaks, täiustaks. Kõige rohkem risti vastupidi vajadusele mõjutab inimeste mõtlemist kõige noorem ja rohelisem religioon. See on islam, mida nimetatakse tema looja järgi ka muhameedluseks. Veidi küpsem on ristiusk, aga kahjuks ainult veidi. Kumbki neist ei saa aru, et hirmul ja arusaamatusel põhinev Jumala kohustuslik armastamine on tegelikult vihkamine. Inimvihkamine.
Tuulelippude tunglemine kirikusse algas kohe, kui kiriku eitamise ja hävitamise aeg mööda sai. Kirik võttis avalisüli vastu oma eksinud lapsed, mis on tõesti hea näitaja. Halb on selle asja juures see, et ta hakkas jooksujalu täitma moevooluga kaasajooksjate tahtmisi, küsimata, kas need ise ka teavad, mida tahavad. Järsku oli kõigil teada: kes pole ristitud, see pole mingi inimene ja seda ootavad kõiksugu õnnetused. Isegi sensitiivid ei võta ravile, kui haigel pole ristimärki küljes.
Vaatamata kõigele jäid haigeks nii need, kes said ristitud, kui ka need, kes protestiks sellisele poliitikale ei lasknud ennast ristida. Vaatasin seda massipsühhoosi ja mõtlesin: pole võimalik, et loodus jätaks oma kätetööle kaasa andmata õnnistuse. Pole võimalik, et stressides inimene teeks midagi paremini kui Jumal, isegi kui ta peab ennast Jumala asemikuks maa peal. Inimese närvisüsteemi arengut tundma õppides sain aru, et mu tunne ei petnud mind.
Kui loete uuesti üle eelmise peatüki lõpu, siis saate aru, miks ma ütlen, et naine jääb rasedaks patuga pooleks, vaatamata järjest suurenevatele stressidele. Ennevanasti, kui naised olid oma väikeste stresside tõttu veel tundeergud, võisid nad munaraku valmimise ja vabanemise tunde alusel isegi rasestumist vältida. Loodus teadis, et aeg läheb ja elu keerukamate õppetundide õppimisel tekivad stressid, mis ajavad tunded sassi. Seepärast annab ta igale inimesele reinkarneerumise alghetkel kaitse, millest tugevam pole ükski maine rituaal ega ristimärk. Kui loete, kuidas areneb loote närvisüsteem, siis saate aru, missugune see kaitse on.
Naise normaalne menstruaaltsükkel, aeg ühe mensese algusest teise mensese alguseni, kestab 28 päeva. Rasedaks jäädakse 14 päeva enne järgmist mensest. Kes jäi varem, näiteks kohe pärast mensest, selle tsükkel oli seekord lühem. Kes jäi rasedaks hiljem, näiteks vahetult enne oodatavat mensest, selle tsükkel oleks seekord olnud pikem. Viljastatud munarakk hakkab kohe peale viljastumist paljunema – looma loote keha formeerimiseks vajalikke rakke.
Järgnevad 14 päeva on vaimu kohanemise, patoloogilisel juhul proovilepaneku aeg. Vaim õpib ennast tundma selles uues kehas. Päeva kaupa esimesest tšakrast seitsmendani ja sealt uuesti alla tagasi. Kui ta tunneb, et tal on vaatamata võibolla ülisuurtele takistustele selle kehaga koos midagi sellist õppida, mida ta väga vajab, siis ta jääb. Kui ta näeb, et keha ei võta teda mitte mingil juhul vastu, peab teda kõlbmatuks või vaenlaseks, siis ta läheb ära. Kahe nädala jooksul keha arenemiseks vajalikult hulgal pooldunud ja paljunenud rakud tulevad sel juhul mensesena välja, nii et naine ei tarvitse aimatagi, et ta oli vahepeal rase. Paljud naised siiski tunnevad ja on pärast tõelises paanikas.
Ego, mis tahab midagi ainult endale meelepärast, on ikka paanikas, kui ei saa soovitut, sest saadud tulemus võrdub tema elu seismajäämisega, mis tähendab surma. Surma vältimiseks hakkab ta vaimse liikumise asemel rabelema füüsiliselt. Läbi füüsilise liikumise liigub mingil määral ikkagi ka vaimsus. Seega: inimese ego probleemid on tema närvisüsteemi probleemid.
Teisisõnu - NÄRVISÜSTEEM HAIGESTUB TEADMISTEST, MIS KUJUNDAVAD INIMESE HINDAVA SUHTUMISE ELUSSE. Sellised teadmised on kui õngekonks kala kõris.
Inimese kõige tähtsam organsüsteem on närvisüsteem, mis hakkab lootel arenema kõige esimesena. Isegi enne kui süda, sest tähtsam kui olla elus on olla inimene.
Loote närvikoed ja närvisüsteem hakkavad arenema raseduse 15-nda päeva hommikust alates. See on oodatava mensese esimene päev. Ema esimene mõte selle päeva hommikul on loote närvisüsteemi arengu algenergia. Pole tähtis, missuguse kassi ja koerana elasid oma elu naine ja mees enne seda. Tähtis on, et nende suhted oleksid normaalsed hetkest, mil naine sellel ülitähtsal päeval ärkab.
Kui mensest oodanud naine ärkab ja, tundes, et mensest ei ole, mõtleb õnnelikuna: järelikult olen ma õnnistatud olukorras, siis tema lapse närvisüsteemi algenergia on õnne energia. See tähendab, et tema närvisüsteem on terve ja kõik teised koed ja organid samuti, sest närvisüsteem on nagu ülitäpne detailplaan, mille alusel luuakse kehas kõik muu. See laps läheb elus läbi nii paksust kui vedelast, nii tulest kui veest.
Kes läheb õhtul magama õnnelikuna, see ärkab hommikul õnnelikuna. Enamik inimesi teeb vastupidi: heidab magama murega ja ärkab samuti murega, hävitades sellega oma elu iseregulatsiooni. Halb tuju ja rahulolematus käivad sellega automaatselt kaasas. Enamik emasid ei oska aimatagi, et määravad sellega oma lapse saatuse. Tõsi, laps valib ise need vanemad ja oma tuleku hetke, aga ta teeb seda armastusest. Küsimus on - kas tema armastus suudab tasakaalustada vanemate järjest kasvavat viha. Elu näitab, et mitte. Seepärast oleks vaja kõigil vanematel, ka isadel, keskenduda oma laste närvisüsteemi algenergiale ja lasta see vabaks. Tahtmatult tekkinud probleemid saavad sellega vähendatud.
Vaadates ükskõik missuguse haiguse käes kannatava inimese närvisüsteemi algenergiat, näen sageli, et esimene asi, mis naist hommikul ärritab, on mees. Naistele ei meeldi, kui meest ei ole, ja ei meeldi, kui ta on. Ei meeldi, et mees magab, ei meeldi, kui ta üleval on. Andestamata mehele tema mingit käitumist, vihatakse meest järjest enam kogu täiega. Kuidas saab sellisest suhtest sündida terve laps?
Mingil hetkel tekkis mul mõte vaadata, kuidas ärkavad vanemad, kellel on tõeliselt terve laps. Oli südantkosutav näha armastava naise suhtumist mehesse, kes sageli veel magas noore mehe hommikust kosutavat und. Nägin, kuidas naine – kodusoojuse looja – tõusis ja pliidi all tule süütas, olemata pahane mehele, kes talle appi ei jooksnud. Ta hoolitses naise kombel, et mees veel minutikese oma raske füüsilise töö väsimust välja puhata saaks. Ta oli õnnelik, et see mees olemas on. Ta oli õnnelik, et kannab selle mehe last, et ta on lapses selle mehega üks igavesti.
Miks hakkab loote närvisüsteem arenema kõikidest organsüsteemidest kõige varem? Sest elu mõtte vaimne energia asub närvisüsteemis. Närvisüsteem on omakorda kõikide teiste kudede, organite ja organsüsteemide loomise generaalne detailplaan. Kusjuures loodus teeb omalt poolt kõik, et loomulik teadmatus ei kahjustaks inimeseks olemist. Selleks, et kehas kodunenud vaimolend saaks õppida, vajab ta materiaalset substraati, milles informatsioon saaks liikuda.
Vanemate suhtumine teineteisesse peegeldub lapse tervises kui informatsioon, mis ütleb: kui inimesed ei osanud klaarida oma suhteid inimestena, siis järelikult on neile vaja käega katsutavat või silmaga nähtavat õppetundi. Informatsioon sellest vajadusest kui elektriimpulss jõuab keha iga rakuni, kutsudes seal esile vastava häire.
Elu, sealhulgas isa, tuleb lapsesse läbi ema. Raseda naise väikseimgi hinnang ükskõik missuguse eluavalduse suhtes jõuab lapseni. Kuna laps tuleb arenema inimesena, siis kõige lähedasemad ja toimivamad on talle ema ja isa suhted. Ema iga hindav mõte iseenda või isa suhtes jätab lapsesse jälje. Küllap teate, kui erinevaid ja kui erinevalt võib jätta jälgi, kui erinevalt võib teist mõjutada, muuta, hävitada. Samasuguseid jälgi võite näha oma lapses, sest tema närvisüsteem säilitab iga informatsiooni. Samamoodi on Teis endas säilunud vanematevahelised suhted seni, kuni Te nad ise vabastate.
Elu algab emast. Nii, nagu ema mõtleb, nii isa teeb. Vanemate tunded, mõtted, sõnad ja teod talletuvad lapse närvisüsteemi. Kui vanemaid ühendab armastus, siis nende mõtted, sõnad ja teod toituvad armastusest ja kannavad armastuse vilja. Niipalju kui vanemate vahel on emotsioonid, nende elu õppimata õppetunnid, on lahknevad ka nende mõtted, sõnad ja teod. Võivad olla nii lahknevad, et nad on teineteisele täielikult võõrad. Tavaliselt on nad siis võõrad ka iseendale. On iseenesestmõistetav, et nende laps on lõhenenud hingeeluga isiksus.
Paljud mehed, elu materiaalse poole (sealhulgas lapse maise keha) loojad, hoiavad alateadlikult selliste olukordade vältimiseks rasedast naisest eemale. Kui naine on sellest solvunud, siis laps sünnib kaasasündinud nohuga, mis ei kao kunagi, sest raseduseaegsed solvumised võivad naistel seista meeles kogu elu. Kusjuures enamik naisi ei pea seda andestamatuseks. Nende ego on kindel, et sellist asja ei saagi andestada. Lapse pidevalt tatine nina valab ainult õli tulle.
Teine võimalus on, et mees kannab rasedat naist lausa kätel, teeb kõike, mida naise hing igatseb, lugedes soove juba silmist. Selline üliarmastusväärne mees muutub üheksa kuuga tavaliselt nii naiseks, et hakkab naist häirima. Naine justkui ei saaks ise enam millegagi hakkama. See solvab naist. Tulemus on sama. Ainult et lapse nohu väljendab ennast erinevalt eelmise näite nohust mitte tatina, mis pidevalt voolab, vaid nina kinni olemisega, sõelluu tursega, hiljem otsmikukoopa umbumisega. Kõik see tekitab aju ainevahetuse häireid ja vaimset arengupeetust. Seega solvunud uhkus on rasedale väga ohtlik stress.
Mida abitum on rase naine, mida rohkem ta kardab, et ta ei suuda oma koormat kanda, seda suuremat tuge ootab ta mehelt ja talle tundub, et seda ta ei saa. Mees võib teha kõik võimaliku, aga kui ta ei tee imet, ei kõrvalda naise hingelist koormat, - mis on pärit Jumal teab kust, sageli naise vanematest -, siis ta justkui polekski naist millegagi toetanud. Tulemuseks on lapse puusaliigeste alaareng, mille esinemissagedus on väga suur. Tarvitseb naisel olla mehe suhtes armulikum ja üks kord veenduda, kui täiuslikult hoolitseb mees perekonna eest, ja lapse puusaliigeste alaareng justkui haihtub. Üks arst ütles nädal tagasi, et on, nädala pärast ütleb teine arst, et pole siin midagi. Kui esimene arst ei teinud puusaliigestest röntgenfilmi, millega oma õigust tõestada, siis ta jääb rumala arsti seisusesse. Tegelikult on õigus mõlemal arstil. Vanematevahelised suhted vahepeal lihtsalt muutusid nii palju.
Üks väärarenguid, mida võib nimetada otseselt närvisüsteemi väärarenguks, on spina bifida. Selle puhul on välja arenemata lülisamba lülide tagumine kaar, mistõttu pehme üdikonsistentsiga seljaaju valgub oma kanalist välja. Spina bifida põhjuseks on ema kahetsus, et ta on riputanud ennast mehele kaela ise teades, et see mees ei taha mingil põhjusel ei perekonda ega last. Mida suurem on naise tahtmine seda meest armastada, seda suurem on lapse spina bifida, mis võib kotina naha pinnast väljapoole ulatuda.
Sellist armastust peavad naised tavaliselt suureks armastuseks. Tean, kui väga ma solvasin selliseid õnnetuid naisi oma esimese raamatuga, sest ei osanud siis igal leheküljel toonitada: suur armastus ei ole armastus, see on omamine.
Kahetsemine on oma süütunnete kasvatamine. Et süütunded on pinnas kõige halva kasvuks, siis pole kunagi vaja kahetseda. Läks kuidas läks, on kuidas on, ega see pole kõige suurem probleem, et ma nii mõtlesin ja käitusin. Rase naine, kes suudab vabatahtlikult oma hinges lõpetada mehe kaelas rippumise, selle mehe meeleheitliku omamise, lõpetab oma lapse spina bifida kasvatamise. Võibolla kunagi aastaid hiljem tehakse tema täiskasvanud lapse lülisambast pilti ja kommenteeritakse muuhulgas: Teil on varjatud spina bifida. Hoidke oma selga. Lapse selg võib olla tundlik, aga mitte haige, nii nagu ei ole haige tema ema hing selle pärast, et ta kunagi tahtis omada meest, kes põhimõtteliselt ei tahtnud last. Lapses võib küll olla midagi analoogset isast, aga kui ta leiab omale normaalse kaasa, siis hajub ka see stress.
Nõrk naine murrab tugeva mehe.
Tugev naine murrab iseenda.
Ennast tugevaks pidav naine ei märka meest enda kõrval, ei oota ega looda mehe abile. Ta on tugev kael, kes teab oma kohta elus ja kui ta teab ka mehe kohta, siis ta pöörab mehe nagu kael pea sinna, kuhu peab. Mida suuremaks kasvab naise tahtmine olla nii tugev, et mitte kunagi poleks vaja kellegi abi, seda lähemal on tema murdumise hetk, mil ta ootab nagu abitu lapsuke, et tema kõrval oleks mees, kes paneb oma suure jõuga kõik asjad paika. Kõige ohtlikum on ülitugeva naise nõrkushetk sünnitamise ajal, kui meest kõrval ei ole.
Tugeva naise meeleheide väljendub õudustundes, et ta ei saa üksi hakkama. Kui sellisel hetkel oleks lähedal tema ükskõik kui nõrk mees, kelle pea orienteerub reaalselt antud olukorras, siis olukord laheneks normaalselt. Kui lähedal ei ole meest ega kedagi, kes sugereeriks naisele, et sünnituses ei ole midagi õudset, siis õudus mobiliseerib kogu tahtejõu ühte punkti ja võitlev eluisu paiskab selle jõu igas suunas uuesti laiali, nii et rada taga. Tulemuseks on sündiva lapse kaelalülide vigastus, mille tagajärjeks on vastsündinute tserebraalne paralüüs, mida lühidalt kutsutakse PCI-ks. See kohutavalt raske patoloogia ei teki meditsiinilise vägivalla ja kitsaste sünnitusteede tõttu, nagu tihti arvatakse. See tekib ülitugev olla tahtva naise õudustundest, et keegi peab teda nõrgaks ja võimetuks.
Naisel võivad hirmudest olla sünnitusteed täiesti krambis, nii et laps ei pääse kuidagi läbi. Sünnitust võidakse stimuleerida ravimitega või lausa füüsilise loomajõuga, et päästa laps, aga laps sünnib terve kui inglikene. Ema sünnitusteede kokkuõmblemine võib nii emale kui arstile tekitada stressi kogu eluks, aga laps ei kannatanud, sest ta ema ei häbenenud oma abitust, nõrkust, suutmatust, saamatust.
PCI-ga laps on sündimisest saadik täielik füüsilise, enamikul juhtudest ka vaimse arengupeetusega invaliid. Ta on nii perifeerse kui ka tsentraalse närvisüsteemi kahjustusega, osalise või täieliku halvatusega inimene. Ta kael võib olla nii nõrk, ei ei kanna oma peadki, tõstmisest rääkimata. Mida nõrgem on kael, seda tõsisem on kogu keha halvatus, mis võib olla nii lõtv kui spastiline. On ka kombineeritud variante, mille puhul näiteks sirutajad lihased on spastilised, aga painutajad lihased on lõdvad, või vastupidi. Mida varem põhjust kõrvaldama asutakse, seda parem on tulemus.
PCI-i ravitulemused on kehvad sellepärast, et esimeseks ravivahendiks peetakse süüdlaste väljaselgitamist ja vastutusele võtmist. Ükskõik kui head medikamendid ei suuda olematuks teha süüdistamiste giljotiini toimet. Kui süüdistamisega tormatakse meditsiini kallale, siis see pole kõige hullem, kuigi meditsiin on süüdi kõige vähem. Kahjuks tormab enesekaitseks teist süüdistama see, kes peab süüdlaseks ennast. Ennast sünnituse ajal või järel hirmsasti süüdistav naine teeb väga palju paha nii endale kui lapsele. Seda peaksid arvesse võtma nii meditsiin kui lähedased, kes kordavad haige lapse sünnitanud naisele pidevalt: sa ei ole süüdi, sa ei ole süüdi, sa ei ole süüdi. Kui muud ei tule pähe, siis aitab seegi. Miks on seda vaja?
Sellest aru saamiseks mõelge, mida teete Teie, kui keegi süüdistab Teie ema, kes on Teie hing: süüdi, süüdi, süüdi! Te tõmbate pea automaatselt õlgade vahele. On ju nii? Täpselt sama teeb laps, aga seda on kõige vähem vaja. Purunemiseni kokkupressitud kaela on vaja lõõgastada, sirutada, teda kerge tõmbega venitades silitada. Ainult poodute kaela pole vaja venitada. Teiste patoloogiate puhul on alati vaja. Samas ei tohi suhtlemise hirmu suurendada ühegi rahulolematuse avaldusega. Ema esialgsest šokist välja aitamiseks ei tohi jätta teda üksi, ei tohi jätta talle mõtlemise aega, sest ta mõtleks välja ainult halba.
Kui keegi on suutnud usutavalt naisele sisendada teadmise, et keegi ei ole süüdi, siis pole võimatu, et probleem laheneb. Tavaliselt on vastupidi. Õnnetu naine hakkab oma meeleheidet mehe peale välja valama. Mees, kes tunneb, et tema on kurja juur, läheb perekonna juurest ära, et vältida halva suurenemist. Väliselt tundub see jalgalaskmisena ja kogu mure naise kaela jätmisena. See on pool tõde. Kahjuks peletavad tugevad naised mehe endast eemale alati just kõige ebasobivamal ajal.
Terve närvisüsteemiga sündimine on õnn. Kas närvid ka edaspidi terveks jäävad, see sõltub algul vanematest, edaspidi järjest rohkem inimesest endast. LOOTE NÄRVISÜSTEEMI ARENG ALGAB RASEDUSE 15. PÄEVAST JA - ERINEVALT KÕIKIDEST TEISTEST ORGANSÜSTEEMIDEST - EI LÕPE ENNE INIMESE ELU LÕPPU. Normaalselt areneva loote närvisüsteem on 20. rasedusnädalaks välja arenenud. Edasi järgneb kvalitatiivne areng. Võrdluseks: süda ja veresoonkond hakkab arenema 18. raseduspäevast, ülajäsemed 21. päevast, alajäsemed ja kõrvad 23. päevast, silmad 24. päevast alates. Suuõõs ja hambad, millele järgneb seedetrakti areng, hakkavad arenema 6-nda rasedusnädala lõpust, suguelundid 7-nda rasedusnädala keskpaigast.