Sümpaatne närvitsemine
Nimetan nalja pärast selle peatüki niimoodi, et rõhutada: meie materiaalne arusaam maailmast on kui naljanumber, mida ei tasuks eriti tõsiselt võtta.
Närvisüsteem jagatakse talitluse järgi
- somaatiliseks ehk animaalseks ehk päritolult loomseks ja
- vegetatiivseks ehk autonoomseks ehk päritolult taimseks.
| Somaatilise närvisüsteemi kaudu toimub liikumiselundite innervatsioon ja välismaailmast informatsiooni saamine. | Vegetatiivne närvisüsteem juhib siseelundite talitlust ja ainevahetust. |
| Somaatilist närvisüsteemi peetakse tahtele alluvaks. | Vegetatiivset närvisüsteemi peetakse tahtele mittealluvaks. |
Kõige pikema arengutee taimest loomaks ja inimeseks on läbinud VEGETATIIVNE NÄRVISÜSTEEM, mis on vastu pannud kõigile katsumustele ja mis seetõttu on ka praegu meie närvisüsteemi kõige vastupidavam osa. Ta kujutab endast kõigepealt närvilõpmete ehk kõige peenemate närvikiukeste otstes olevaid keemiliste ainete põiekesi, mis ümbritsevad võrgustikuna kõiki rakke pealaest jalatallani. Infovahetus rakust närvi ja närvist rakku toimub nende keemiliste ainete abil.
Vegetatiivsed närvilõpmed koonduvad sümpaatilisteks närvideks, mille keskused asuvad ajus.
Vegetatiivse närvisüsteemi osade nimed on seotud tõepoolest mõistetega sümpaatne ja ebasümpaatne. Sümpaatia on kaastunne, poolehoid, meeldimus. Anatoomias on see kahe elundi koostalitlemine. Seega on sümpaatia vajalik kolmainsuse eksisteerimiseks ehk elusolemiseks. Aga ebasümpaatia? Kui ta on olemas, siis ta on vajalik, ainult et milleks? Küllap millegi tegemiseks, sest olemisest üksi ei piisa.
| Vegetatiivne närvisüsteem | |
| Sümpaatilise närvisüsteemi informatsiooni kannab edasi närvilõpmetes sisalduv noradrenaliin. Ärrituse kui negatiivse faktori puhul eritub neerupealistest täiendav hulk adrenaliini ja noradrenaliini, mis ruttab vere kaudu olemasolevale appi. | Parasümpaatilise närvisüsteemi infot kannab edasi atsetüülkoliin. Parasümpaatiline närvisüsteem aitab inimesel keskenduda. |
Parasjagu kokkuvõtmine, mobiliseerimine, kontsentreerimine on füüsilises kehas elamiseks vajalik. Selle vajaduse tagab sümpaatiline närvisüsteem. Keemiliselt vastab sellele keemiliste ainete normaalne kontsentratsioon. Kui hakkame ennast kokku võtma, mobiliseerima ja kontsentreerima ülearu, siis tõuseb ka vastavate keemiliste ainete kontsentratsioon. Selle tulemus on alguses halb tunne, siis valu, siis tundetus, sest keemilised ained toimivad teatud kontsentratsioonis närvide tundlikkust tapvana, edasi juba närve tapvana.
Näiteks: normaalselt on vereseerumis 0,9% keedusoola. Värsket haava puhastatakse 0,9% soolalahusega, mis ei tee valu. Põletiku väljapuhastamiseks haavast pestakse haava nn. hüpertoonilise soolalahusega, milles on 10% soola. See on valus. Küllap teate, kui hirmus valus on haava määrimine joodiga, mis on joodisoola kontsentreeritud lahus. Aga kui panna haavale kuiv sool ja see sinna jätta, siis pärast esimest tulist valu tekib tundetus. Pole võimatu, et see jääb igaveseks, sest sool põletas õrnad närvid ära.
Liialdamine teeb positiivsuse negatiivsuseks ja sümpaatia ebasümpaatiaks. Tasakaalust hälbinud inimene on ebasümpaatne oma labiilse ehk ebastabiilse vegetatiivse närvisüsteemiga, mille tunnusteks on südame löögisageduse tõus, vere glükoosisisalduse suurenemine, vererõhu tõus, verepaisust ebameeldiv lõhkimineku tunne keha ühes või teises piirkonnas ja muud ebameeldivad tunded. Vaimne kontsentreerumine tekitab vaimse energia tihenemise kuni materialiseerumiseni ehk kuni käegakatsutavate haiguste tekkeni.
Parasümpaatiline närvisüsteem on stresside keeles keskendumisvõime tagaja. Keskendumisvõimet valdava inimese jaoks võib töö olla puhkuseks. Meditsiini keeles soodustab parasümpaatiline närvisüsteem puhkuse ja talitlusvõime taastumist. Kes laseb oma hirme ja hirmudest põhjustatud kokkuvõtmist, mobiliseerimist, kontsentreerimist vabaks, see hoolitseb oma sümpaatilise närvisüsteemi eest, mis on samal ajal hoolitsemine oma parasümpaatilise närvisüsteemi ja keskendumisvõime eest. Hirm on pinge, mis välistab puhkuse, nagu kontsentreerimine välistab keskendumise.
Töö nimel elamine sööb närvid ära. Tulemuseks on sundpuhkus nimega haigus.
Terve olemiseks on vaja teadlikult normaliseerida töö ja puhkusere˛iim, sest see tasakaalustab vegetatiivse närvisüsteemi, mis omakorda tasakaalustab somaatilise närvisüsteemi, millest sõltub liikumiselundite tervis ja suhtlemine välismaailmaga.
Teadlik keskendunud eneserealisatsioon tagab õnnestumise. Ilma keskendumiseta teadlikkus on oma tahtmise teadvustamine ja eesmärgikindel teadlik tegutsemine. Väga sageli üritatakse niimoodi lapsi teha, aga see ei õnnestu. Teadlik hea olemine, et teadlikult endale hea laps saada, et teadlikult abikaasa õnnelikuks teha, jääb tulemusteta, sest puudub tingimusteta armastus. Laps tuleb vanemate vastastikuse andmise hetkel. Sageli ka siis, kui teda ei taheta. Mida tugevam on naise tahtmatus praegu rasedaks jääda, seda suurem on mehe alateadlik tahtmine teha naine just praegu rasedaks. Ühe sugupoole stress tõmbab ligi teise sugupoole sama stressi risti vastupidist otsa. Energiadki tegelevad täiustumisega. Naisel, kes süüdistab meest, et see ta rasedaks tegi, on tegelikult õigus. Tõde on aga see, et rasedaks ei teinud naist mitte mees, vaid mehe stress. Kui me teaksime, et stress on stress ja siin teineteist süüdistada pole mõtet, siis oleks elu jälle mingis aspektis kergem.
Kõik on risti vastupidi, kui naine tahab mehelt hirmsasti last saada. Saamahimu alateadlik äratundmine vallandab inimeses kaitsereaktsiooni. Enesesse tõmbumine on heade inimeste üks parimaid enesekaitsevahendeid. Mees võib hirmsasti tahta selle naisega last, aga meessoo hirm naiste lõputute tahtmiste ees istub temas ja hävitab mehe meheliku aktiivsuse. Sama teevad mehe spermatosoidid, mis igas muus olukorras liiguvad täiesti normaalselt. Kui perekonnas ei ole soovitud lapsi, siis on vaja naisel otsida iseendast oma illusoorseid tahtmisi, mis võivad olla oma ülimas tagasihoidlikkuses täielikult allasurutud. Mehel on vaja endalt küsida, kas ta tunneb oma naist ja teab tema illusioone? Kui arvate, et see pole probleem, sest Teil on nii mõistlik naine, siis oletegi palju suuremas eksituses kui see mees, kes ei leia oma naises mingit erilist head.
Inimesel on vaja omale võrdväärne partner leida, siis ei teki uhkusest ja häbist tingitud inimlikku ebavõrdsust. Kui seda ei tehta, siis mida paremaks arvatakse üks, seda halvem on automaatselt teine ja nende voodielu on ebavõrdne koostöö, mis ei kanna väärtuslikku vilja. Mida kõrgem on naise enesehinnang ja mida madalam on mehe enesehinnang, seda enam on munarakk spermatosoidile suletud kui kõrk külm sein. Mida kõrgem on mehe enesehinnang, seda paremini viljastab ta madala enesehinnanguga naist. Kui mõlemad peavad ennast paremaks, kui nad on, siis sünnib egoistlik, potentsiaalsete vaimsusehäiretega laps. Kui mõlemad peavad ennast halvemaks kui nad on, siis sünnib füüsiliselt nõrk või haige laps.
Naise suur uhkus + mehe suur häbi = lastetus.
Mehe suur uhkus + naise suur häbi = palju soovimatuid lapsi.
Naise suur uhkus + mehe suur uhkus = egoistlik närvisüsteemihäiretega laps.
Mehe suur häbi + naise suur häbi = füüsiliselt nõrk või haige laps.
Lühike nõuanne: lõpetage kasvõi laste nimel enda karistamine väärate hinnangutega.