Häbiväärne temperament
Kui värskendasin oma mälu ajuripatsi kesksagara asjus, siis märkasin, et kui vanemates õpikutes ei olnud temast veel oluliselt midagi teada, siis uuemates ei ole temast enam midagi olulist rääkida. Ta oleks justkui liiga tähtsusetu koht kehas. R.F. Schmidt`i, G. Thews`i “Inimese füsioloogias” 1997 on tema kohta kirjutatud: “hüpofüüsi taga- ja eessagarat eraldab õhuke rakkude kiht. Need rakud moodustavad hüpofüüsi vahesagara ja neid innerveerivad närvikiud hüpotalamusest. Hüpotalamuse vahesagar etendab madalamatel selgroogsetel olulist, imetajatel ainult teisejärgulist osa.” Nii on asi materiaalsest aspektist vaadatuna.
Minu nägemist mööda on see kude inimesel sama rudimenteerunud kui on rudimenteerunud inimese ausus. Mõelgem: rudimenteerunud inimese ausus või inimese rudimenteerunud ausus. Vaatamata sellele hoiab see rakukiht oma nähtamatu vaimse väega ajuripatsit ülal. Ei lase tal laskuda sadulale nagu hunnik tainast. Isegi siis, kui inimene on nii vaimselt kui füüsiliselt täiesti lössis. See tähendab melanhoolias, depressioonis.
Melas on kreeka keeles must. Midagi musta on igas sõnas, mis on tuletatud sellest sõnatüvest. Kui me suhtume musta ilma hinnanguta, siis ta on lihtsalt värv, mis aitab meil milleski orienteeruda. Nagu me paneme juurde hinnangu, nii on mustas ilmtingimata midagi halba. Oskamata oma stresside pärast hingerahus elada, oskab hea inimene mustata kõike, kes/mis tema informatsioonivälja satub. Ise muutub ta sellest seesmiselt mustemaks, teise määrib väliselt mustemaks. Muidugi juhul, kui teine tema mustamise südamesse võtab.
Minu juurde on tulnud mitmeid valgeid inimesi, kelle nahk on ebaloomulikult mustjas, aga kuna nad olid kindlad, et selline on nende loomulik nahavärv, siis ma jäin uskuma. Kahte meest siiski mitte, sest neil oli täiesti väljakujunenud melanoos – pigment melaniini rohkusest johtuv mustjas nahavärv. Mõlemad olid äärmises depressioonis inimesed, enda arvates täiesti kõlbmatud. Üks rängalt füüsiliselt haige, teine enesetapu ääre peal, psüühiliselt hälbinud. Neil mõlemal oli nii suur häbi oma kõlbmatuse pärast, et see ei mahtunud enam nende sisse ära. Tuli naha peale välja. Mõlemad mehed lasid oma häbi vabamaks rohkem kui aasta jooksul, enne kui melanoos hakkas kaduma.
Nende meeste viga oli see, et nad jumaldasid ausust, aga ise olid piisavalt elutargad, et mitte kõike oma hinge pealt välja rääkida. Nad teadsid väga hästi, et ainult pühakule võib kõike rääkida, aga väga heale inimesele ei või rääkida midagi. Vaatamata sellele tegi aususe jumaldamine oma töö. Neil oli ka enda ees suur häbi, et nad ise ei ole ausad. Eriti hädas olid mõlemad oma naisega, kellele rääkimine oleks võrdunud enesetapuga.
Niisiis milleks on inimesel ajuripatsi vahesagar?
Selleks
- et ajuripatsi ees- ja tagasagar oleksid üks; et tegude tasandil ühineksid ausalt tunded ja tahe, naine ja mees,
- et käbinääre ja ajuripats oleksid üks süsteem; et tegude tasandil ühineksid valge ja must, uhkus ja häbi, et inimesel oleks võimalus olla inimene.
Kõik nimetatu on inimesena eksisteerimise vajadus. Kui inimene ei saa oma tahtmist, siis see on väike häda, aga kui inimene ei saa realiseerida oma vajadust, siis see on suur häda. Eriti suur häda on see, kui inimene ei saa ennast realiseerida koos vastassugupoolega. Stressides inimene ei saa, sest ei oska. Mida rohkem ta püüab, seda rohkem satub häbisse. Püüdes ebaõnnestumist ausalt põhjendada, satub ta veel suuremasse häbisse. Mida rohkem ta ausust jumaldab, seda rohkem ta häbeneb iseennast kõiges, milles ta ei saa olla jumalikult aus. Veel enam häbeneb ta seda, et teised näevad tema häbi, kuigi teised on selles asjas täiesti pimedad.
Mida rohkem inimene pingutab, et elu kaks poolt kokku saada, seda suurema pressingu all on tema ajuripatsi vahesagara rakud, mis toodavad hormooni nimega intermediin.
Kui inimene on tema ise, siis ta on Kõiksusega üks. Kui keegi ei taha temaga maiselt suhelda, siis ta ei võta ja ei jäta seda hinge. See ei häbista teda ja tema ei häbista seda, kes temaga halvasti käitus, kuna nägi temas iseennast. Tema ajuripatsi intermediini tootmine ei suurenenud ülearu, sest tema häbi ei suurenenud.
Intermediin on pigmendirakke e. melanotsüüte stimuleeriv hormoon.
Pigmendist räägitakse palju, seepärast teame, et kellel on pigmenti liiga vähe, sellel on nahk liiga valge ja päikesekiirgus on talle ohtlik. Ta on kaitsetu normaalse looduse ees. Tegelikult on see probleem palju laiem ja sügavam, kui teaduslikult on uuritud. Palju tähtsam on teada, et mida valgema ja tundlikuma nahaga on inimene, seda kaitsetum on ta teiste inimeste mõjutuste ees. Päike annab ausalt ja ruttu põletava tundega märku, et ära taha rohkem, kui sa taluda suudad. Jäta homseks ka midagi. Kellel on hirmus suur tahtmine kaitstud saada, see ei kuula päikese juttu. Ta mõtleb välja kaitsvad päevituskreemid ja võtab elult, mis võtta annab. Tema võidurõõm kinnitab, et tal on õigus. Tema pruunistunud nahk kaitseb teda kui mitte muu, siis sinivereliseks sõimamise eest ikka. Pealegi kui hetkemood ütleb, et neegerpruun päevitus on ilus, siis on see ilus ja inimene usub seda.
Kas musta nahavärviga inimestel eritub intermediini rohkem?
Ei. Kui inimene on tema ise, siis sõltumata rassist on ta kaitstud. Inimese enesekaitse on tema temperament, mis on oma olemuse siiras väljaelamine. Temperament on väljendunud tundeerksus - sünnipärane iseärasus. Kuna rahvus on inimese oma vaba valik, siis see, kes on oma rahvusega rahul, on terve ja õnnelik inimene. Ta ise on kaitstud ja keegi ei pea ennast tema eest kaitsama. Valgel rassil on pigment nagu temperamentki rohkem sisse peidetud. Mustal rassil on pigment ausalt näha nagu temperamentki. Kes on rohkem kaitstud, kas must või valge inimene? Must. Kui valged ei oleks nii kaitsetud, siis nad ei mõtleks enesekaitseks välja kõikvõimalikke surmarelvi.
Kes ei häbene oma temperamenti, see ei häbene oma nahavärvust.
Kes ei häbene oma nahavärvust, see ei häbene oma temperamenti.
Kes HÄBENEB TEISTE EES oma erilist temperamenti, nahavärvust, rassi, rahvust, inetust, madalust, see võib oma naha pigmendirakud pressida kokku kas heledamaks või tumedamaks pigmendilaiguks. Kõige tihedam raskemetalli tihedusele vastav pigment on nahavähk melanoom. Melanoom on viimasel ajal järjest sagedamini esinev vähivorm nii valge kui musta rassi seas, sest inimeste naiivne usk ilusse, mis toob õnne, on kasvanud nii suureks. Iga väiksemgi väline iluviga on juba nii hirmus häbi, et sure või ära. Nii sageli lähebki, sest melanoom on väga kiire kasvuga. Ainult mõtteraviga teda ravida ei soovita, sest melanoomil on sama tuline rutt kui välist ilu kiiresti tagaajaval inimesel. Tõsi, harvadel juhtudel, kui meditsiin on võimetu, on inimene ise olnud meditsiinist võimekam.
NÄIDE ELUST.
Helistas üks naine ja tänas abi eest. Ta oli 4 kuud tagasi koos mehega minu kolleegi vastuvõtul käinud. Temalt saadud õpetuste ja raamatute järgi olid nad toiminud ja nüüd oli rõõm teatada tulemusest. Ta ütles, et ta mehel oli diagnoositud nahavähk, aga kuna kindlat lootust paranemisele ei antud, siis otsustas mees allesjäänud aega haiglaravidele mitte kulutada. Raamatuid lugedes said nad aru, et keegi ei saa ära elada kellegi elu, küll aga saab iseenda meeleparandusega tegeldes teist aidata. Naine ütles, et nad kõik hakkasid endaga tööle ja usk kasvas, kui nad kogesid, et nende meelerahu tegi mehele head.
4 kuud hiljem võeti vähi koldest uus proovitükk ja arst oli öelnud, et vähk on muutunud healoomuliseks kasvajaks. Naine ütles: “Teie kindlasti teate, mis on õnn. Mina ei teadnud. Kui poleks seda haigust olnud, siis ma vist polekski teada saanud.” Olin koos nendega õnnelik. Tänasin teda väärtusliku kingituse eest ja toonitasin, et mitte mingil juhul ärgu jäägu nüüd loorberitele puhkama.
Paar päeva hiljem ilmus vabariiklikus ajalehes minu kohta laimav artikkel, aga mina olin ikka veel õnnelik. Oli hea tõdeda, et Jumal kaitses mind. Alguses andis hea, siis paha. Eks see pahagi on vaja ära õppida.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------
Melanoomi tekkimise põhisüüdlaseks peetakse päikest, aga see ei ole nii. Inimene, kes ei häbene iseennast sellisena kui ta on, ei saa päikesest mingit haigust. Aga kui päikese kätte praadima läheb inimene, kes meeleheitlikult püüab oma häbi varjata, siis päike toob tema häbi tõesti päevavalgele, justnagu öeldes, et selle jaoks ju päikesevalgus ongi.
Kes HÄBENEB ENDA EES oma temperamenti, nahavärvust, rassi, rahvust, inetust, see PRESSIB OMA TEMPERAMENDI JUBA EOS nii alla, et tema temperamendist pole elu lõpuni mingit märki. Hirm oma varjatud probleemi pärast häbisse sattuda pressib kokkusurutud pigmendirakud nahaalusesse koesse, luues seal võimaluse melanoomi tekkeks. Kuna vähi teke on alati seotud suure häbiga, siis peaks ükskõik missuguse vähi koldes olema liiga palju melanotsüüte. Kaugelearenenud laguneva vähi musta värvi kudedes on seda kindlasti.
Intermediin on iseendaks olemise väljendamise hormoon.
Kelle elu peamine eesmärk on saada intelligentseks, et ennast paremana tunda ja selle üle uhke olla, selle intermediini eritus väheneb ja naha loomulik pigment kaob. Seda nimetatakse depigmentatsiooniks ehk vitiliigoks. Nägin Indias palju täielikult albiinosid hindusid, kelle tumedast nahavärvusest oli mõnes kohas näha vaid kriipsukene. Need olid naised ja mehed, kes olid eelmises elus olnud valged inimesed, kes tegid ebainimlikke tegusid ja seepärast lunastasid oma karmavõlga sündimisega mustanahaliseks, see tähendab aste eelmisest arenguastmest allapoole. Nad kõik torkasid silma oma intelligentsusega. Samas olid nad nii vaimses kui füüsilises mõttes täiesti kaitsetud inimesed.
Depigmentatsiooniga inimese ravimine mõtteraviga on praktiliselt võimatu, sest intelligentsust jumaldavale inimesele on võimatu selgeks teha, et tal on vaja olla tema ise. Ta ei saa sellest aru. Tema meelest tahetakse teda teha ebaintelligentseks. Teiseks on depigmentatsioon rohkem iluviga kui haigus ja ei kannusta seepärast meeleparandusega tegelema. Omamoodi depigmentatsioon on hallid juuksed. Kellele hallid juuksed on soliidsed, see tahab halle juukseid. Kes kardab vanadust, see ei taha neid mitte mingil juhul. Kes juba noorena jumaldab soliidsust, aga vihkab vanadust, see peab hakkama juba noorelt oma halle juukseid värvima.
Olen tegelenud mitme valge inimesega, kellele depigmentatsioon on haigus ja seetõttu võtavad nad oma ravi tõsiselt. Nagu iga normaalne inimene, vajavad nemadki päikest, aga kasvõi korraks päikese kätte minna ei saa, sest seda piina ei suudaks nad taluda. Momentaalselt põletab isegi pilvetagune päike. Kõik need inimesed on olnud kiirustajad. Eriti kiire on neil olnud arenemisega, sealhulgas õppimisega. Tahtmine hästi ruttu intelligentseks saada on olnud eesmärk omaette, mille nimel ollakse nõus ohverdama kasvõi elu. Häbi oma madala seisuse pärast ja tahtmine oma madal seisus maha vaikida on neid vaevanud juba mitu elu järjest. Kes on seda tunnistanud, see on hakanud paranema.
NÄIDE ELUST.
Mul oli kunagi üks meeldiv meespatsient, kes tahtis lahti saada oma suhteliselt laial ja nähtaval pinnal asuvatest depigmentatsioonilaikudest. Ta oli ilus, tark, töökas, majanduslikult suhteliselt heal järjel, intelligentne, tähelepanelik, hoolitsev, muretsev, oma teadaolevaid vigu materdav mees, aga sellest, mida tähendab temperamendi allasurumine, ta aru ei saanud. Kui ma rääkisin vajadusest hakata allasurutud temperamenti vabaks andma, ta erutus ja väitis, et pole kunagi olnud temperamentsem. Minu palvele seda ikkagi proovida - alguses kasvõi ainult teadmisest, et kui on selline haigus, siis peab temperament olema alla surutud - vastas ta külmalt ja intelligentselt: “Hästi!”, aga lubamiseks see jäigi.
Tema jaoks tähendas temperamendi vabaks laskmine ebaintelligentseks muutumist ja kõik. Õudus, et tema häbi võib ilmsiks tulla, blokeeris tema edasimõtlemise täielikult. Tahtmine igatpidi intelligentne olla oli tema kinnisidee ja iga kord, kui ma seletasin, et elu tuleb alustada iseendast, vajus ta, käed risti rinnal, nagu enesekaitseks toolile hunnikusse ja muutus nii murelikuks, et edasi polnud mõtet rääkida. Ta sattus täielikku ummikusse, et mina, tema meelest tark ja intelligentne inimene, õpetan teda matsiks muutuma. Kodus lasi ta ennast küll vahel lõdvemaks kui vaja, aga seda pidas ta normaalseks. Koduväliselt ei lubanud ta seda endale mitte kunagi. See oli täiesti välistatud.
Ta tuli iga kord lahke naeratuse saatel ja teadustas juba kaugelt, et nüüdseks on ta kõigest aru saanud. Jahutasin ta meeled iga kord maha, öeldes, et kui see nii oleks, siis poleks ka pigmendiprobleeme. Ta ootas oma tööle tunnustust, mõistmata, et mul polnud millegi eest teda tunnustada. Kiita ei olnud ka midagi. Iga vastuvõtt lõppes käsi südamel lubamisega, et nüüd ta hakkab endaga tõepoolest tõsiselt tegelema. Ta tundis, et mul hakkab sellest naljategemisest ja ajaraiskamisest mõõt täis saama.
Mees oli saanud elu käest peksa juba piisavalt palju igas mõttes, ka rahalises mõttes. Aru oleks pidanud juba peas olema, aga ei olnud. Mõistuse koha pealt ei olnud talle ette heita midagi. Tark mees, tubli mees, töökas mees. Pidevast närveerimisest töö pärast oli ta saanud endale isegi südame rütmihäired. Kui õpetasin, et lasku oma süütundeid lahti, ajas ta silmad üllatusest pärani ja hüüatas: “Aga ma ju olen süüdi!” Mitmel korral üritasin seletada, et süütunne ja süüdi olemine on kaks täiesti eri asja, aga see ei jõudnud pärale.
Mitmest abielust õnne otsinuna oli ta süüdi kõikide naiste ja laste ees. Ta tunnistas ennast ausalt süüdi ka selles, et lasi ennast äriasjus alt tõmmata. Ta oleks vist röövlilegi naeratades kummardanud ja head teed soovinud. Ta ei öelnud kunagi mitte kellegi kohta mitte ühtegi halba sõna, aga ta ei olnud siiras. Tema hirm iseenda kohta midagi halba kuulda oli nii suur, et ta tegi kõik, et mitte kaevuda oma hinge sügavusse ja mitte lasta seda teha ka teistel. Talle meeldis oma eneseohverdusega uhkustada.
Tema viimane külastus ei ununenud kaua. See tähendab: õppisin sealt pikalt. Õpetades haigeid õpin ise. Olin talle rääkinud tund aega stressidest, mida oleks vaja hädasti vabastada, ja avaldanud lootust, et ehk ta järgmiseks korraks leiab aega teha, mis lubas. Ta tõusis püsti ja hakkas minema. Järsku pööras ta ringi, lõi käed laiali ja hüüatas traagiliselt: “Ma olen nii palju endaga tööd teinud, kas Te tõesti mind üldse ei kiida!” See nii-palju-endaga-tööd-teinud inimene ei olnud pika aasta jooksul aru saanud, et kiituse ehk oma tubliduse tõestamise nimel pole mõtet elada.
Olin võtnud ta õrnatundelisust arvesse ja seletanud ta probleeme lahti leebelt, miilustades nagu kass ümber palava pudru, aga nüüd sai mu kannatus otsa. Reageerisin automaatselt, põhimõttel: iga küsimus saab väärilise vastuse. Ütlesin noomivalt: “Kulla mees! Te olete nagu kirju lehm: mustade laikudega tahate meeldida mustadele ja valgete laikudega tahate meeldida valgetele.” Tema probleem näitas ennast sellisena.
“Tahan jah,” hüüatas ta imestunult momentaalselt vastu: ”kuidas ma muidu saaksin oma äri ajada?” Esimene hetk polnud ta isegi solvunud. Ütlesin: “Kui Te ajate oma äri nii, siis Te kaup varsti ei lähe. Teilt tullakse ostma kaupa, mitte Teid ennast. Kui Te ennast ei tunne, siis Te ei ole asjatundja ka oma kauba alal. Kui ütlete, et olete, siis Teil võib õigus olla, aga ostja vajadusi ei tunne Te ikka ära. Te soovitate võhikule ostjale väga hea tehnika, aga see ostja ei saa selle kasutamisega hakkama. Teine kord ta Teie juurde enam ei tule. Ta läheb teise ärisse. Seal on müüja, kelle esmane eesmärk ei ole meeldida kliendile, vaid ta tunnetab ostjat ja soovitab talle just nimelt seda tehnikat, mida see võhik käsitseda oskab.”
Ma ei mäleta, mida mees vastas, aga ma tundsin, et rohkem ta ei tule, kuigi sõnades oli kange tulija. Ei tulnudki. Minu otsekohesus oli tema jaoks talumatu. Matslikkus peletab intelligentsuse eemale.
Aga mina mõtlesin pikka aega kirju lehma peale. Kuni sain aru selle pildi sümboolikast.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------
KIRJU LEHMA SÜNDROOM.
Sündroom on mitme haigustunnuse koosesinemine.
Mõtlesin selle lehmaks olemise sümboli peale ja küsisin paljudelt naistelt, kas neid on lehmaks sõimatud. Ausaid vastajaid oli vähe. Neid, keda isiklikult puudutas kui kellegi teise kohta lehm öeldi, oli märgatavalt rohkem. Leidus neidki, kes ütlesid, et ega keegi ei julgeks neile nii öelda, aga vahel ütlevad seda endale ise.
Lehm on õnnelik ja terve siis,kui ta saab anda.
Ka inimene on siis terve ja õnnelik, kui ta saab anda. Aga inimene ei tohi olla lehm.
Lehma energia on tahtmine meeldida andmisega. Mida rohkem tahab inimene meeldida andmisega, seda rohkem provotseerib ta lüpsjaid, kes tahavad aina rohkem saada. Ühel hetkel on lehm tühi. Kuna ahtrat lehma ei taha keegi, siis ta on õnnetu. Et jätkuvalt meeldida andmisega, peab ta kelleltki midagi saama. Kellelt? Eks ikka mehelt, kui mees olemas on. Kahjuks ei saa pullikesi pikalt lüpsta. Esiteks neil ei ole, mida lüpsta ja teiseks nad ei salli lüpsmist, sest nad annavad meeleldi ise. Kui nad naise lüpsmise peale vihastavad, siis nad ütlevadki talle lehm, sest näevad naises iseennast. Naine, kes solvub, ei saa aru, et tegelikult on mehel õigus. Et naine isegi öeldust aru ei saa, see on iseasi.
Naist nii hirmsasti sõimanud mees võib pärast olla nagu õnnetusehunnik, aga kui naine tõest aru ei saanud, siis ta ei paranda ka oma viga ja kõik kordub uuesti. Mees võib kahetseda mis hirmus, aga ühel päeval võtab julgust ja sopsus suust lipsab tõde jälle välja. Mehe sõnum naisele on lihtne: kulla naine, sa oled ära unustanud, kust otsast elu algab.
Inimene, kes tahaks andmisega kõigile meeldida, ongi seepärast nagu kirju lehm. Tema sugu ei oma sealjuures olulist rolli. Või kui, siis “meeslehmad” on märgatavalt naljakamad.
--------------------------------------------------------------------------------------------------------
Valge rassi depigmentatasioon ei torkaks nii väga silma, kui valge rass ei oleks oma iluvigade suhtes nii häbelik. Kuna teistele nähtav häbi intensiivistab intermediini tootmist, siis loomulikult pigmenteerunud nahk, mis vananedes pigmenteerub ja veelgi tumedamaks muutub, on vitiliigo kõrval veel kontrastsem ja torkab silma. Miks nahk vananedes pigmenteerub? Sest inimene väsib intelligentne olemisest. Varem intelligentsust jumaldanud titeroosa veatu nahaga inimene võib hakata oma kannatuste pärast intelligentsust lausa vihkama, nii et tema nahk kattub krobedate pigmenteerunud nahapaksenditega.
Tavaliselt on nii, et valdavalt ühe äärmusliku stressiga inimene muutub kannatustes vastupidise äärmusliku stressiga inimeseks ning vastavalt muutuvad ka tema naha värvus ja kvaliteet. Aga on palju neidki, kelle kaks teineteisele vastukäivat stressi esinevad üheaegselt koos. Tahtmine intelligentselt kombineerida sisemist valget ja välist musta - olemuslikku aristokraatsust ja välist matslikkust -, et olla suurepärane inimene, võib realiseeruda väga erineval kombel.
- TEDRETÄHED.
Tedretähnidega inimeses elab arusaam, et kui tema on teistega ausalt tema ise, siis teised vastavad samaga. Nii et tedretähed on lihtsameelse siiruse märgid. Lihtsameelne siirus tahab usaldada. Tahtmine muudab usalduse avameelsuseks. Avameelsusel on kombeks oma negatiivsuse tunnistamisega liialdada, et teenida heakskiitu. Kahjuks peetakse oma halvaga kiitlemist matslikkuseks, mis välja naerdakse. Naeruvääristatul ongi kohe üks tedretäht juures. Kusjuures see ilmub alati kohta, mis vastab inimese häbile, aga mida ta ise näha ei oska, kuigi teistele tahab näidata.
Kes tahab uhkustada sellega, et tema oma temperamenti ei peida, sellele ilmuvad tedretähed ninale. Nad ei tarvitsenud olla sünnipärased, aga niikaua, kuni inimene uhkustab oma temperamendiga, ei kao nad kuhugi. Mida silmatorkavamad on tedretähed, seda enam tahab inimene uhkustada oma metsiku temperamendiga.
Tedretähniline nägu räägib, et inimese illusioonid on üles ehitataud tema loomulikule temperamendile, millest ta arvab liiga palju. Üle keha tedretähnilistel inimestel on tahtmine olla kõiges ja igal pool siiralt aus, otsekohene ja väärikas. Kahjuks rikub tahtmine ilusa idee ära ja teeb naha täpiliseks. See ütleb inimesele: jälgi elu ja tee järeldusi, siis oskad hoolitseda enda eest paremini. Praegu sa loodad Looja peale ja oled iseenda suhtes hoolimatu. Liialdad oma loomulikkuse ja ebaloomulikkusega. Kes oma veast aru saab, selle tedretähed hajuvad aja jooksul märkamatuks.
- PIGMENTAINEVAHETUSE HÄIRED.
Pigmentainevahetuse häireid on väga erinevaid. Mina olen näinud sellist, mille puhul kogu keha oleks justkui kaetud tedretähtedega, ainult et tedretähe läbimõõt on kuni 3mm ja pigment on mustjaspunakas või tumepruun. Laatunud täppide ala tundub lihtsalt tõmmu ja ei torka võõrale üldse silma, aga inimest ennast häirib see kohutavalt. Hõredamalt paiknevate täppide piirkonnas on kontrast liiga tumedate täppide ja liiga heleda naha vahel näha märgatavalt paremini. Mingile ravile selline häire ei allu.
Millest selline liigne häbi ja liigne uhkus üheaegselt?
See on olukord, kus omavahel võitlevad tahtmine olla aristokraatne ja mittetahtmine olla aristokraatne ning tahtmine olla mats ja mittetahtmine olla mats. Mõlemas on nii hea kui halb pool. Tahtmine omada üheaegselt nii aristokraatsuse kui matslikkuse head poolt tekitab pigmentainevahetuse häire, mis näitab, kuidas inimene üheaegselt uhkustab oma häbiga ja häbeneb oma uhkust. Hästi lühidalt öelduna on see tahtmine olla üheaegselt mats ja aristokraat.