Sõltumine tahtest ja isast
Tahtejõud on mehelik energia, aga ta ei ole isa. Isa on mees, aga ta ei ole ainult mehelik energia. Ta on tervik, kes koosneb mehelikust ja naiselikust energiast.
Tagapool tuleb palju juttu närvisüsteemist. Paar aastat tagasi, kui ma panin paberile ainevahetuse peatüki, ei osanud ma aimatagi, kui palju on meie närvid seotud kõige materiaalsega, mis on meesenergia looming. Meeldiv on kõike seda avastada, aga sageli on avastus kõike muud kui meeldiv. Vahel lööb ta mind jalust maha, sõna otseses mõttes siruli. Lamades ja oma palavikus pead valutades olen nii mõnigi kord tõdenud: “Küll on lollil hea elada.” Ometi me trügime väe ja võimuga teadmiste poole.
Me tahame teadmisi, et targad olla, sest tarkus on maailma parim asi. Tarkusega saab ju kõike. Sel määral kui me sellise arusaamaga liiale läheme, teeme haiget oma ajuripatsi tagasagarale.
II. Ajuripatsi tagasagar nõristab närvikudedele vajalikke hormoone:
- uriini eritumist vähendavat antidiureetilist hormooni ja
- silelihaste toonust suurendavat hormooni– oksütotsiini.
Antidiureetiline hormoon on ainukene hormoon, mille koguse suurenemine ei suurenda liikumist, nagu teevad seda teised hormoonid. Tema nimigi ütleb, et ta on antiaine liigsele liikumisele. Ta väljendab igasuguse liigse vastaspoolt sõna otseses mõttes. Kui looduse loomingus poleks elu mõtet, siis meil poleks antidiureetilist hormooni, mis aitab meil neutraliseerida ja kahjutustada mõttemürki, mida me kogume endasse kui käsnad.
ANTIDIUREETILINE HORMOON.
ADH - antidiureetiline hormoon on elu vaatamise ja nägemise hormoon. Seda nii vaimse kui ka füüsilise nägemise mõttes. Tasakaalukas inimene vaatab tõele näkku ja ei imesta, et elus on kõigel kaks otsa. Ta vaatab vormi, aga näeb ka sisu ja see on tema jaoks normaalne. Tema tegemistele vastab oodatud tulemus. Tema antidiureetilise hormooni eritus on normaalne ja uriinieritus samuti. Sellega on tagatud tema vee ja mineraalide normaalne ainevahetus, mis omakorda tagab normaalse vere, lümfi ja närvisüsteemi.
Antidiureetiline hormoon juhib ainevahetust otseses koostöös neerupealiste ja neerudega, kaudses koostöös kõigi teiste ainevahetusorganite ja erituselunditega. Antidiureetilise hormooni tootmine sõltub sellest, kas inimene näeb antud situatsioonis elu olemust või ei näe.
Stressides inimene ei näe. Tema vaatab (kuulab, haistab, maitseb, kombib) kõike oma stresside kaudu, hinnates kõiges oma stresse. Niipalju kui ta ise koosneb stressidest, näebki ta kõiges ja kõikjal vaid iseennast. Stressides inimene näeb vormi ja peab seda tõeks. Vormi hindamist heaks või halvaks peab ta ka tõeks. Kui ta on oma hinnangus armuline, kui hindab selle paremaks kui peaks, siis ta peab ennast paremaks ja arvab sellegi tõeks. Ta teeb kohusetundest head tööd, et saada veel paremaks, ja saabki. Enda meelest. Saadud hea sisuline halb jääb talle märkamata niikaua, kuni see muutub materiaalseks. Kui see juhtub esimest korda, siis see ehmatab. Samas sunnib see kiiresti tegutsema, et keegi ei näeks. Tulemus on sama või hullemgi, hoolimata sellest, et inimene püüdis teha eriliselt hästi. See paneb ahastama. Kellel on veel vähegi vastutustunnet elu ees, see ahastab mitte ainult oma ebaõnnestunud tegemiste pärast, vaid ka selle pärast, mida teised inimesed teevad. Teiste probleem on nüüd tema probleem. Kui vaadata, mida teevad inimesed kogu maailmas, siis jääb üle vaid ahhetada. Nii muutub ahastus ahistuseks. Inimene ei saa enam hingatagi, sest ahistatus lämmatab hinge.
Kes tahab hingata, mis tähendab elada, see harjutab ennast halvaga ja harjub, muutub sellest sõltuvaks ja hakkab tegema valikuid kahe halva vahel. Ta vaatab vihaga neid, kellel on veel võimalus teha valikuid kahe hea vahel ja ei ahastagi enam, sest tunneb, et ta elu on nüüd rohkem väärt kui nende elu. Kusjuures tal on õigus. Sundolukorras õpib ta tundma oma halva head poolt. Ta areneb. Need, kelle elus veel halba ei ole, ei õpi nägema elu sisulist poolt enne, kui hea on kasvanud vaimsust hävitavaks suuruseks.
Ahistatus teeb inimese ärevaks.
Ärevus sellest, et äkki ma ei saa nii head, kui tahaks, blokeerib antidiureetilise hormooni tootmist palju rohkem kui ärevus sellest, et nagunii saan halvema, kui olen ära teeninud. Imestasin varem, et miks heaoluriikides on igal sammul tualettruumid. Öeldi, et see olevat intelligentsuse tunnus. Ma ei olnud sellega päriselt nõus. Siis tuli ameeriklaste veejoomise hullus. Mõtlesin: kuidas nad suudavad? Mina ei suuda ja meie inimesed ei suuda. Küsisin endalt, et kas kõrbe ja mägede elanikud suudavad? Vaevalt, ja kas on vajagi? Vastus tuli antidiureetilise hormooni toimet tundma õppides. Inimesed, kellel on pidev ärevus sellest, et äkki nad ei saa nii maksimaalselt head kui tahaksid, peavadki pidevalt jooma, sest vastasel juhul ei oleks neil mida pissida. Kui nad ei jooks, siis keha veetustuks ja sureks. Elu sõltub ju kõigepealt vee olemasolust, alles siis selle kvaliteedist kehas.
Ärevus hea mittesaamisest või halva saamisest asendub tasapisi paratamatult ahastusega, sest inimene väsib pidevast pingest, vajub depressiooni ja apaatiasse. Ahastus on III tšakra stress, mis on seotud tegemistega. Kellel veel on vastutustunnet, süütundeid, see ahastab tegemiste pärast, mis ei toonud kaasa kauaoodatud õnne. “Mida ma peaksin tegema?” küsib ahastuses inimene ohates. Ta süda on raske ja raske on ka tema keha, kui kaalu vaadata, sest ahastus vallandab antidiureetilise hormooni erituse, mistõttu vesi jääb kehasse kinni. Kui tekivad nähtavad tursed, siis nad õpetavad: “Lase oma ahastamine vabaks. Mida rohkem sa ahastad elu iga pisiasja pärast, mida rohkem oled pettunud, et inimesed on sellised, nagu nad on, seda suurem turse on sinu keha igas rakus. Kui sa arvad, et nüüd oled tapvalt haige, siis sa hakkad ahastama, et eluliselt tähtsad asjad jäävad sellepärast tegemata, ja põhjustad sellega omale vastava elutähtsa organi turse.”
Millest sõltub meie elus olemine? Kõigepealt kopsude ja südame tööst. Seejärel juba kõigi siseorganite tööst. Meie elu kvaliteet sõltub aju tööst, aga aju töö sõltub ikkagi elus olemisest. Kui inimene on traagik, kes teeb pidevalt igast pisiasjast elu ja surma küsimuse, siis temale ei teki ahastusest nähtavaid turseid. Talle tekib verre kogunevast veest krooniline südame ja vereringe puudulikkus koos kopsutursega, mis sunnib inimest pidevalt köhima ja oma rindkere organeid veelgi koormama. Loogiline on sellisel haigel aadrit lasta, aga sama mõttelaadi juures on sellel lühiajaline efekt. Lisaks halvendab verekaotus vere kvaliteeti. Sellise haige vereloome ei saa ju olla korras nagu doonoril. Kurnata tänapäevaseid võimalusi kasutades väljalastud verest vedel osa välja ja kanda vere vormelemendid uuesti tagasi, kannab samuti ajutist efekti. Ikka on inimese mõte tugevam ükskõik missugusest materiaalsest tegevusest.
Kes annab elule alla, selle ajab ahastus hauda.
Kes hakkab ahastusega vaimselt võitlema, selle ajab ahastus rasva.
Lõpuks jääb võitjaks ikkagi ahastus,
sest rasvunud inimene annab ükskord ikkagi alla.
Mida rohkem võitleja tüüpi inimene vaikselt iseendas ahastab, et nagunii läheb kõik risti vastupidi, et nagunii miski ei õnnestu, et nagunii keegi temast ei hooli, et nagunii teda ei hinnata, ei armastata, seda rohkem on ta hädas oma vedelike peetusega, mida isegi arstid ei nimeta turseks. Miks? Sest kui ei diagnoosita otsest põhjust, neeruhaigust näiteks, siis nimetatakse turse rasvumiseks ja selleks see ka muutub. Mida suurem on hirm rasvumise ees, seda kiiremini muutub. Mida rohkem rasvumist vihatakse, seda kindlam on, et see kuhugi ei kao.
Tegelikult annab vee peetumine kehas võimaluse ellu jääda. Vesi ju lahjendab stressidest kehasse kogunevat saasta, laskmata sel tapvaks mürgiks muutuda. Võib öelda, et antidiureetiline hormoon on hormoon, mis aitab materialisti hädast välja. Umbes nii, et materialist on kah inimene, teda on vaja kah aidata. Selline materialist, keda võib ära tunda sellest, et ta mõtleb kasu peale, on igaühes meist olemas. Ei maksa teda halvaks pidada. Parem öelge sellele materialistile rahulikult armastusest: “Mis mõtet on siin ahastada? Kas sellest on midagi kasu? Ma lasen su vabaks.” Tunnetage siis, kuidas ahastus väheneb. Rääkige oma ahastuses materialistiga südamest südamesse ja Teie uriin hakkab jooksma. Nii keha kui meeled saavad kergemaks.
Mida teeb ahastusest hunnikusse vajunud inimene, kui tema lähedal püssi lasta? Ta ehmatab ennast kaineks, nagu öeldakse. Ta teeb nüüd seda, mida ta enne poleks mitte mingil juhul teinud. Ehmatab oma püksid märjaks või saab veel viimasel hetkel pidama, aga pea on tal klaar ja teeb nagu vaja. Kas Te seda teadmist omades ütlete veel, et hirmutajad on halvad? Ei, Te ütlete, et teatud hetkel on raputus vägagi vajalik. Kellele on see vajalik?
Vastamiseks on kasulik teada, et õudus on raskem stress kui paanika. Paanikas inimene veel teeb midagi, kuigi alati risti vastupidi vajalikule. Ta jookseb pea laiali otsas üheaegselt igas suunas. Kulutab enda ära, aga ei jõua kuhugi. Kui tal on vähegi kriitilist meelt, siis nähes oma tulutuid tegemisi, haarab teda üha enam õud. Selline on aeglane iseenda blokeerimine elust. Äkiline õudustunne tekitab tunde, et maailm kukkus kokku. See on kõikide mõtete ja tunnete jõuline koondumine ühte punkti, mistõttu ükskõik kui rahulik ja korras on elu ümberringi, paanikas inimesele tundub see ikka kaosena. Äkilise õudustunde vältimiseks ei tohi paanikas inimest ehmatada, aga tasapisi elu õudusesse sattunul aitab ehmatus uuesti avaneda.
Ahastus paneb veekraanid kinni, ehmatus teeb need lahti.
Teaduslikumalt öeldes:
ahastus suurendab antidiureetilise hormooni eritust,
ehmatus vähendab antidiureetilise hormooni eritust,
kabuhirm (õudustunne) paneb antidiureetilise hormooni kraani täitsa kinni.
Ahastatakse tagantjärele tarkusest. Teades seda kõike, võite nüüd jälgida oma põie tööd ja õppida tabama oma tundeid, mis emotsioonide möllus segased olid. Varsti oskate tabada endas tunde, mis ütleb, et mõne minuti pärast tuleb joosta põit tühjendama, kuigi hetkel on põis täitsa tühi. Eriti vajalik on see inimestele, kes töötavad seal, kus on palju vaja suhelda inimestega. Tualetis käimine on küll täiesti intelligentne tegevus, aga kui seda peab tegema ebasobival ajal, siis arvatakse vastupidi. Inimesest, kelle põis ei pea, ei arvata eriti palju. Samas inimesest, kelle pea ei tööta, sest ta põis on liiga täis, ei peeta samuti midagi. Nii et igal juhul tasub õppida tundma oma reaktsioone, et õigel ajal oma õudne ärevus vabastada. Kuna ärevus käib käsikäes ahastusega, siis oleks arukas tegeleda mõlemaga.
Nende stresside vähenedes lakkate ennast nuhtlemast küsimustega: ma ju teadsin seda ette, miks see mulle meelde ei tulnud? Kuidas ma nii loll olin ja sellest aru ei saanud? Kuidas ma võisin nii pime olla! See on ahastus, mida kasvatab kahetsemine. Mis juhtub, kui sellest teada saadakse? Kui palju kahju ma tegin sellega teistele? See on juba ärevus. Kes usub Jumalat, selle ärevus on totaalne, sest Jumal ju nägi. Kes on sügavalt religioosne, see on juba automaatselt patune ja selleks ta ka jääb. Mis ärevust siin enam, kõik on ju otsustatud. Tema osaks on igavene ahastus ja kannatused oma patu pärast.
Ärevus sellest, mida kõike oleks võinud teha teisiti, võib panna inimese tualeti vahet jooksma, nii et tekib väsimus. Ise olen kogenud seda rohkem kui üks kord, enne kui põhjusest aru sain. Panin tähele, et kui avastasin mingi lihtsa ja loogilise tõe, mille mitteteadmine tekitab probleeme igal sammul, hakkasid mu neerud ägedalt tööle. Muidu palu või põlvili, aga välja ei tule midagi. Saanud midagi teada, hakkasin ärevusega mõtlema haigetele, keda see teadmine oleks aidanud. Püha Jumal, äkki oleksin päästnud surmast! Oh, miks ma ei teadnud seda enne? Ah, miks ma ei mõelnud sellele varem? Põhimõtteliselt on see kõik ju enesesüüdistamine. Justkui enesekaitseks tekib kohe küsimus: “Aga maailmas on nii palju tarku inimesi, määratumalt targemaid kui mina, kuidas nemad seda ei tea?” Aga see on teatavasti juba teiste süüdistamine.
Minule, kes ma olen reageerinud endalegi märkmatu ahastusega kõigele, mis ei ole õnnestunud täiuslikult, on liigse vee väljajookmine kasulik, aga kui uriin jookseb stresside abil, siis on see kahjulik. Miks? Sest nii voolavad koos veega välja ka eluks vajalikud mineraalid. Mineraalide tasakaaluhäirele reageerib kõige kiiremini närvisüsteem, eriti peaaju, sest seal on meie vaimse elu keskused. Kes tahab palju jõuda, selle ärevus ja ahastus võivad hakata vahelduma, nii et inimene ei saa oma kehast enam üldse aru. Allaandja tüüp vajub sellest masendusse. Võitlejatüüp satub ärevusse.
Ärevus tekib pidevas halva ootuses elamisest. Inimene peab olema otsatult väsinud ja tuim elamisest traagilise liialdamise ja targutamiste õhkkonnas, et ta ei reageeriks ärevuse või ehmatusega järjekordsele hüsteerilisele kiljatusele. Kui kodus on depressioonis traagik, kes tegeleb pidevalt teiste muutmisega, siis polegi suuremat närvide pingestajat tarvis. Traagik kardab juba ette, et pärast ei peaks kahetsema, aga pärast kahetseb topelt. Kusjuures süüdi on kõigepealt kodused. Sellise targa sõnavara pärl on “oleks”. Kui ta alustab juttu: “Kui sa oleks…”, siis jätkab ilmtingimata: “…siis see poleks…” Tulemus on kindlasti süüdistamine.
Kui ema või isa või mõlemad on kodus traagikud, siis laps peab kuulama sageli ükskõik kellele adresseeritud hüüatusi ja etteheiteid: ”Oh, Issand Jumal, mis sa jälle tahad! Millega sa jälle hakkama said! Kuidas sa nii ometi võisid! Taevakene, miks sa ei või ometi paigal istuda! Jäta mind ometi rahule! Kurat, kas meil saab ükskord rahu või ei?” Jne. Jne. Need etteheited võivad olla vaevukuuldavad, aga nad on sedavõrra rohkem südantlõhestavad. Võõras inimene satuks sellises õhkkonnas poole tunniga paanikasse, aga laps peab välja kannatama kõik. Tema ainus õigus on haigeks jääda.
Hüsteeriline hea inimene ei saa aru, kui palju ta paha teeb. Kui laps püüab teda armastada, siis ta kohustab ennast kannatama ja muutub sellest tuimemaks. Ta harjub halvaga, taipamata, et nüüd on ta sellest halvast sõltuvuses, selle pideva tule all. Heal inimesel peab ju olema märklaud, mida tümitada. Püüdes meeleheitlikult armastada, on laps ahastuses iga kord, kui vanemad maailma “pööravad”. Ta pettub ja kibestub, kuni teeb elu nimel kannapöörde ja läheb vanematest võimalikult kaugele elama. Süütunded sellest suurenevad märkamatult. Kui laps on nii väike, et ta ei saa minna, siis ta läheb neeruhaiguse pärast ära teise ilma. Nii juhtub nendega, kelle süütunded on suuremad kui hirmud.
Väike hirm sunnib põgenema.
Suur hirm naelutab paigale.
Pidevast ärevusest kasvab märkamatult suur hirm ehk argus, mis ei lase tekkida mõtetki, et midagi võiks oma elu parandamiseks ette võtta. Aral lapsel võib olla isegi hirm nutta, sest selle peale võidakse jälle traagiliselt reageerida: “Oh, Issand Jumal, mis ma jälle sulle tegin? Ma pole ju midagi teinud. Te tahate vist, et ma ära sureksin.” Või midagi taolist. Arg laps reageerib käte värina, külma higi, südame pekslemise ja püksi laskmisega. Alguses kodus, siis juba igal pool. Kui ääretult kurb laps enam ei nuta, kui ta on leppinud oma haletsusväärse olukorraga, siis varsti on platsis põiehäired.
Ärevus võib olla üleüldine ja seletamatu. Ärevusega võib minna tööle, ärevusega võib tulla koju. Kui ärevus on seotud tegemistega, millega nagunii rahul ei olda, siis võib vesi joosta välja ka läbi sooletrakti. Näiteks on inimesi, kellel läheb tööle minnes kõht alati lahti, sest iga tööpäev on ümbritseva keskkonna tõttu otsekui eksamile minek. Kes kardab proovilepanekut, kes rahulolematust, kes karistamist, kes naeruvääristamist. Ärevuse põhjusi on ju palju. Ootamatu ehmatus võib lisada ka higivoolu ja pisarad, nii et lõpuks võib öelda, et kõik otsad jooksevad. Pidev hirm ehk pidev pinge tekitab järjest sügavama väsimuse.
Väsinud arguse kriisis tekib magediabeet ehk diabetes incipidus.
Diabeet ehk liigkusesus käib koos pideva joogijanu ja joomisega. Suhkurtõve ehk diabetes mellitus`e puhul võib mõlema vedeliku päevast kogust mõõta liitritega. Magediabeedi ehk diabetes incipidus`e puhul ulatub see kümnetesse liitritesse. Vesi muudkui voolab ülalt sisse ja alt välja, viies välja ka eluks vajalikud mineraalid. Algpõhjus on mõlemal haigusel üks: mõlema põdejad tahavad head. Lahknemine sõltub sellest, kas inimene liigub jätkuvalt hea suurendamise või halva vähendamise suunas.
Suhkurdiabeet tekib sellest, et
- inimene tahab halba parandades saada head elu,
- inimene kannatab, sest ei olda rahul tema tegemistega.
Magediabeet tekib sellest, et
- inimene tahab head suurendades saada head elu,
- inimene kannatab, sest ei olda rahul sellega, kes ta on.
Mõlemad diabeedid tekivad sellest, et inimene kannatab, kui kedagi pidevalt ülekohtuselt süüdistatakse : “Miks sa ei mõtle teiste peale?” See on sama kui: “Miks sa ei ela ära teiste elu?” Mida varem inimese kannatus katkeb, seda nooremas eas ta haigestub. Kasvõi aastaselt. Mida rohkem mõlemad vanemad jumaldavad ennastohverdavat eluviisi, millega arvavad tõestavat oma armastust, seda kindlam on, et nende laps haigestub diabeeti.
Antidiureetilist hormooni võib nimetada ka silmanägemise hormooniks. Kui silmad on täielikult terved, siis on hormooni parasjagu. Sissetuleva ja väljamineva vedeliku hulk on omavahel tasakaalus ja vastab keha puhastamise vajadustele. Silmanägemise kui funktsiooni häire vastab ainevahetuse häirele, mille puhul silmades ja silmanärvides on mingit ainet vähe ja mingit jälle üleliia. Kui inimene usub ainult oma füüsilisi silmi, siis ta on oma silmanägemise ohver. Sõltudes silmaga nähtavast heast, tormab ta ärevalt head saama, aga saab aina rohkem häbi, sest see polnud see. Ärevus lüpsab ta silmanärvid mineraalidest tühjaks ja inimene ei näegi enam seda, mida näha pole tarvis. Kui ta nüüd hakkab ahastama, siis ta abi ootavad silmanärvid saavad abi asemel kaela hunniku saasta. Teiste stresside kaasabil võib tulemuseks olla isegi silmanärvist alguse saanud silmavähk.
Kui inimesel on tõsiselt häbi iseendale silma vaadata, siis pole võimalik, et ta silmad ei kannataks. Seepärast jälgige ennast peeglist vaadates, mis tunded Teid valdavad. Vähemgi rahulolematus oleks vaja vabaks anda ja teha ka füüsilises mõttes midagi, et olemasolevat viga parandada.
OKSÜTOTSIIN.
Oksütotsiin on ajuripatsi tagasagarast nõristuv silelihaste toonust tõstev lootuse hormoon.
Lootus aitab alati leida olukorrast optimaalse väljapääsu. Kui inimene jätab ükskõik kui võimatuna tunduvas olukorras rabelemise järgi ja ütleb endale: “Lootusetuid olukordi pole olemas. Igast olukorrast on kindlasti olemas väljapääs. Vaja on ainult ära tunda, kus suunas minna ja pea tööle panna, et võimalus arukalt ära kasutada”, siis ta hirmunud ajuripatsi tagasagara spasm kaob ja erituv oksütotsiin võimaldab silelihastel normaalselt tööle hakata. Kui silelihased töötavad normaalselt, siis töötavad normaalselt ka vöötlihased ja kui olukorrast väljapääsemiseks on vaja lihasjõudu, siis on see olemas. Pole vaja teisi appi oodata ega väärtuslikku aega kaotsi lasta.
Kui oma väljapääsmatuse käes kannatav inimene võtab endale pähe, et keegi peab ta hädast välja aitama, siis on tal tekkinud kinnisidee. Kinnisideesse haakumise hetkel paiskub ajuripatsist välja vajalikust rohkem oksütotsiini ja see põhjustab silelihaste ägedama kokkutõmbe. Võib tekkida südame rütmihäire hoog, vererõhu äkiline kõrgenemine. Naistel on võimalik ka emaka rasedusaegne kramplik kokkutõmme, millele võib järgneda raseduse katkemine. Sünnitusaegne emaka kramp võib teha palju pahandust nii emale kui lapsele. Oksütotsiini seostatakse kõige sagedamini sünnitusega.
Mõttest, et keegi peab ta hädast välja aitama, tekib heal inimesel mõte, et temagi peab kellegi hädast välja aitama või et üleüldse kõik peavad pidevalt kedagi hädast välja aitama. Mida äkilisemalt see mõte pähe kargab, seda ootamatum on reaktsioon. Näiteks paiskub emal ainult lapse nutu peale rinnast sorinal piim välja sellepärast, et piimanäärmete silelihased tõmbusid ägedalt kokku. Hea ema peab ju last hoidma ja kohe jooksma, kui laps häält teeb. Kui mäletate, siis rinnanäärmed on põhimõtteliselt higinäärmed. Olles ise oma hädas abitu, nähes kedagi samasuguses suures hädas või mõeldes kellelegi, kes võib olla sellises suures hädas, võib Teist vallanduda niisugune higivool, et vesi jookseb sorinal mööda selga ja rindevahet alla. Kõik ikka sellest, et Te pigistasite oma mõttega ajuripatsist välja suures koguses oksütotsiini, mis tekitas higinäärmete silelihaste krampliku kokkutõmbe ja higi väljapaiskumise. Olete kohusetundlik inimene ja Teie mõte toimib nagu teiste-elu-elamise-masina nupule vajutamine.
Oksütotsiini, mille säilitamise ja jagamise reservuaariks on ajuripatsi tagasagar, toodetakse aju hüpotalamuses. Kui mäletate, hüpotalamusele toimiv stress on naiivne lootus, et keegi elab ära minu elu, ja lootusetus, et seda ei tehta. Pigistades kinnisideedega ajuripatsist välja kõik, mis pigistada annab, hoitakse kinnisideedega kaudselt kinni ka oksütotsiini tootmist. Tulemuseks on ülisuures pinges olnud lihaste lõtvumine ja lõdvaks jäämine. Kõik, mida kirjutasin vaimsete tahtmistega seoses, kuulub ka selle peatüki juurde. Kes loodab teistele, see loodab ka meditsiinile, aga meditsiin ei saa inimesele pidevalt oksütotsiini verre tilgutada. Ta teeb seda mingis ekstreemses olukorras (näiteks sünnitustegevuse nõrkus), aga ka siis on oht doosiga eksida. Keegi ei tea kunagi, kui palju inimene mingit hormooni vajab, sest vajaduse määr muutub sekunditega. Keha eneseregulatsioon reguleerib seda ise, kui teda ei takistata. Vabastades oma stresse, aitate taastuda keha eneseregulatsioonil.
Inimkonna vaba tahte ehk vajaduste muutumine kohustusteks on tekitanud tõsiseid terviseprobleeme. Kui ei ole vaba tahet, siis ei ole lootust ja siis ei ole oksütotsiini, mis normaliseerib silelihaste ainevahetust. Et probleem on suur, seda tõestab fakt, et probleemi on püütud lahendada maiste vahenditega. Oksütotsiin on ammu avastatud ja sünteesitud ning meditsiinis kasutusel. Puuduvat oksütotsiini saab asendada, aga kadunud lootust ja vaba tahet mitte.