Sõltumine tunnetest ja emast
Kes korraldab ise oma elu, see istub kindlalt oma sadulas, mis tähendab, et tema ajuripatsi ja ainevahetusega on asjad korras. Kes laseb oma hobust juhtida teistel, see ei ole õige ratsanik ja tema ajuripats on häiritud või haige. Hobusel on elutarga töötegemise energia. Kes teeb oma targa mõistusega nii, nagu süda ütleb, see teeb nagu arukas hobune.
Inimese ajuripats on väga-väga sõltuv tema elulistest kogemustest, mis algavad hetkel, kui vanemate kahest sugurakust saab üks Mina Ise. Selle Mina Ise saab sadulast lüüa seda kergemini, mida rohkem on laps oma eelmiste elude jooksul oma ema jumaldanud. Ema jumaldamist põhjustab emata elatud elu, vaeslapsena elatud elu, mida oleks vaja endast vabaks anda. See hirm süveneb veelgi, kui ema mõtles aborti teha, või kui teda sunniti selleks või kui rasedus ähvardas katkeda ja ema kartis lapsest ilma jääda. Nii tekib mõlemapoolne teineteisest ilmajäämise hirm. See võib tulevikus mõjutada lapse sigimisvõimet, sest laps, kes lapse saab, pole enam oma emale laps. Ta on oma lapse vanem, aga ema on tema olemasolu eest võibolla elu hinnaga võidelnud. Lapse tänulikkus selle eest võib muutuda ema jumaldamiseks ja tahtmiseks igavesti sellise ideaalema lapseks jääda, olgugi et ka omale tahaks last. Ema jumaldamist suurendab vaeslaste elu haletsemine,.
Lapse emast ilma jäämise hirmu kasvatab ema oma hädade ja haigustega. See näitab, et oma probleemidesse uppuv ema ei hoolitse enda eest. Ta muretseb teiste pärast, tõestamaks, et ta on parem, kui ta on. See hävitab teda tasapisi. Lapse hirm on seega õigustatud. Ema jumaldamine tähendab ema probleemide endasse võtmist ja jätmist nii absoluutselt, et ajuripats võib haigestuda ja ainevahetus häiruda juba looteeas.
Vaeslapse elu on eelmistes eludes kogenud kindlasti kõik inimesed, aga mida kaugemas minevikus sündmus oli, seda rohkem on aeg seda alateadvuses lihvinud ja seda vähem tekitab see käesolevas elus stresse. Täiuslikult ära õpitud pole see meist kellelgi, seepärast häirivad ajuripatsit ja tema tööd kõik ema stressid, isegi kui laps on juba sündides nende tõttu täielikult ükskõikne egoist. Täielik egoist ei haigestu orgaanilistesse haigustesse. Tema osaks on närvisüsteemi, eriti kesknärvisüsteemi funktsionaalsed häired. Et täielikke egoiste on vähe, siis stressitaluvuse kriitilisel piiril saab häirest ikkagi haigus.
Inimese imepisikesel 0,55 - 0,65 grammi kaaluval ajuripatsil on 3 tähtsat osa:
- eesmine ehk adenohüpofüüs, mis juhib sisenõrenäärmete ainevahetust,
- tagumine ehk neurohüpofüüs, mis reguleerib närvikudede ainevahetust ja
- vahesagar, mis reguleerib pigmentainevahetust.
Meenutuseks: eespool asuvad koed tähendavad tundelisust ja naisenergiat. Tagapool asuvad – tahtejõudu ja meesenergiat. Vahepealsed koed on nende kahe äärmuse teineteiseks ülemineku, ühinemise, summeerumise või kokkupõrke väljendajad.
I. Ajuripatsi eessagar
nõristab
1. kaht hormooni, mis ei toimi otseselt ainevahetusorganeile. Need on
- kasvuhormoon, mis toimib kõigile keharakkudele kasvu soodustavalt ja
- prolaktiin, mis toimib rinnanäärmeile rinnapiima erituse käivitajana ja suguelundeile nende töö soodustajana.
2. teiste sisenõrenäärmete talitlust tõhustavaid hormoone. Need on:
- neerupealise koore tööd juhtiv hormoon
- kilpnäärme tööd stimuleeriv hormoon
- FSH – folliilkeid stimuleeriv hormoon, millest oli juba juttu
- LH – luteiniseeriv hormoon, millest oli samuti juttu.
Pange tähele, kui pisike organ juhib suure organismi elutegevust. Kuidas ta seda suudab? Suudab, sest ta ise toodab hormoone. See tähendab: TA ISE TEEB ENDA JAOKS JA ANNAB KA TEISTELE, JAGAB NEILE, KELLETA TA OLEMASOLU POLEKS VÕIMALIK. Ta väljendab inimese kui oma maailma looja hoolitsust oma maailma eest.
Kasvuhormoon väljendab inimese kvalitatiivset kasvu, olgugi et ta kasvatab ka keha. Kui vaimolendi arengu kvaliteet kannatab, siis see väljendub keha kudede kvantiteedis. Kehal on pikkus, laius, kõrgus ja maht. Kui last peetakse sigitamise hetkest alates inimeseks, siis on ta keha kõik parameetrid normaalsed. Kui tal lastakse kasvada, abistades teda selles, mida ta ise veel teha ei saa, siis ta luud kasvavad parajalt pikaks. Luudele toetuvad pehmed koed on siis samuti parajad. Kui last hakatakse kasvatama, siis tekib nii luude kui ka pehmete kudede ebanormaalne kasv, mis võib olla liiga väike või liiga suur.
Ajuripats toodab kasvuhormooni vastavalt inimese stressidele: normaalselt, vähe või palju. Ebanormaalne kasv näitab, kui palju vajadusi on tahtmistele ohvriks toodud. See ei ole mitte kunagi ainult lapse probleem. Seesama väikeseks inimeseks olemise probleem on kindlasti mõlemal vanemal, aga lapses on nende stress ülepiiriliselt suureks summeerunud. Kui ütlete, et lapse vanemad on suurt kasvu, siis ärge unustage, et
- väline suurus peidab häbiväärset sisemist väiksust. Kes häbeneb olla tähtsuse mõttes väike, see on parema meelega suur ja inetu koljat. Teda pannakse vähemalt tähele. Ta häbeneb näljarott olla. Pigem on ta paks ja endaga rahul.
- Väline väiksus peidab häbiväärset sisemist suurust. Kes häbeneb olla ennast täis egoist, kes hoolimatult kõigist üle vaatab ja teised nagu sitikad laiaks tallab, see on parema meelega väike ohutu lapsukene. Tänutäheks teda hellitatakse, hoitakse ja armastatakse.
- Väline paksus peidab häbiväärset sisemist kõhnust. Kes häbeneb kooner olla, see on parema meelega paljulubav ja lahke endaga rahulolev paksuke. Tema juurde tullakse saama ja seetõttu teda ei unustata.
- Väline kõhnus peidab sisemist paksust. Kes häbeneb olla näotu liha-aam, keda kõik tülgastusega vaatavad, see eelistab ringi käia kõht selja küljes kinni. Talle pakutakse tuge ja seetõttu ei ole ta üksi.
- Väline soojus peidab sisemist külmust. Kes häbeneb olla külm ja kõrk inimene, see võib olla väga soe ja meeldiv, aga keha ei lähe tema enesepettusega kaasa. Kunagi tekib tõde väljendav haigus, mis ütleb: ole soe mitte sellepärast, et varjata oma külmust. Ole selline, nagu oled ja oledki soe. Oled ju Inimene, oled Armastus. Armastus on soe.
Üldteada on, et naised on soojad, aga kardavad külma. Miks? Sest keha pinna soojuse ja ümbritseva atmosfääri külmuse diferents on suur, mistõttu külm tundub külmem. Naiste seesmine külmus on nende hirm olla halb.
- Väline külmus peidab sisemist soojust. Kes häbeneb olla soe ja pehme nannipunn, see on range ja külm, avanedes väga harva vaid neile, keda võib usaldada.
Üldteada on, et mehed on külmad ja ei karda külma. Miks? Sest meeste kehapinna ja ümbritseva atmosfääri külmuse diferents on väike, mistõttu külm pole külm. Kui soe naine ei pea meest külmaks, siis avaneb mehe sisemine soojus. Aga kui külmakartlik naine tahab, et mees oleks pidevalt ainult tema elu päike, siis mees saab kurjaks. Kurjus ei ole soe, kurjus on kuum. Kõrvatavalt kuum.
- Mida suurem on inimese mingi iseloomujoon, seda suurem on ka selle hinges peidus olev vastaspool. Kui üks kasvab, siis kasvab ka teine. Uhkus kasvatab ja häbi kahandab, aga ainult seda, mis on materiaalsel tasandil ehk väline. Ärge arvake, et Teis kelleski puudub midagi, mis kuskil mujal olemas on.
Hingelise armetuse varjamise vastaspool on ainuisikuline võimekus. Mida suurem on inimese hingeigatsus küündida ainuisikuliselt parima tasandile, seda suuremas ohus on tema sündimata lapse kvalitatiivne kasv. Kui emal-isal on sarnane mõttelaad, mis tingib eesmärgi, mille nimel nad kõik muu ohverdavad, ise seda ohvriks pidamata, siis lapses summeerub see stress ülepiiriliselt suureks. Laps sünnib vastavalt kõrge kasvuhormooni nivooga veres, mis toob kaasa mitte füüsilise gigantkasvu, vaid vaimse gigantkasvu, mille nimeks on autism.
Lihtsamalt öeldes: kui mõlemad vanemad on fanaatikud, kes igatsevad saavutada oma eriala või töö kaudu silmapaistvust, kuulmata-nägemata midagi muud, mis võiks häirida neil rahumeelset eesmärki saavutada, siis lapses summeerub see ülepiiriliseks piiratuseks. See on enesekaitse: justkui torus elades klammerduda samal ajal toru otsas nähtavasse pimestavasse valgusesse. Midagi muud ei taha, midagi muud pole vaja. Ent on vaja, sest elu ei ole ainult üks valguskiir.
Autism on endassesulgumus, välisilma tõelust mittearvestav endakeskne mõtlemis- ja käitumisviis. Autist on kui pime kurttumm, kes näeb ja kuuleb kõike ainult siis, kui ise tahab. Muul ajal nõuab ta hüsteeriliselt oma tahtmist, kuulmata-nägemata enda kõrval isegi surija abipalvet. Eriti armutu on ta vanemate vastu. Igaühe, kes kohe tema tahtmist ei täida, saadab ta viivitamatult suurde häbisse. Õigem oleks öelda: seda teeb tema taltsutamatu hüsteeria.
Autist on sündinud selleks, et oma vanemate ego täielikult hävitada, sest eelmises elus on vanemad hävitanud täielikult tema isiksuse. Seepärast näeb ja kuuleb autist kõike, mida ta ise tahab näha ja kuulda, aga ta ei näe ega kuule midagi, mida teised vajavad. Autism on egoismi puhaskultuur, mis ei lase ennast valitseda ja mis ei allu mingitele selgitustele, veenmistele, õigustustele, põhjendustele. Intelligentne jutt on temale nagu hane selga vesi. Autist on perekonna kõige parem lakmuspaber ja vaimsete võimete ülistamise tester. Ta on egoismi tundma õppimiseks parim õpetaja, kes aga ise õpib sellest kõige vähem.
Fanaatikutest vanemate lapsed on alati olnud mingil määral autistid, ainult et nüüdsel ajal on see tarkusetasandi tõusuga kontsentreeritum, mistõttu sellele nähtusele on pandud meditsiiniline diagnoos. Autismi vältimiseks on vaja endalt küsida: mis on esmatähtis? Kas kõigepealt lapsed ja siis karjäär, või kõigepealt karjäär ja siis samasuguse arusaamaga vaimselt haige laps?
Autism on egoistlik fanatism, mis ei arvesta millegagi peale iseenda.
Kasvuhormooni tootmist mõjutab iga mõte, mis hetkel hindab suure heaks ja väikese halvaks, või vastupidi - suure halvaks ja väikese heaks. Kui ei oleks omaduste taandamist heaks või halvaks, siis poleks ka probleeme.
- Mis põhjustab kasvuhormooni tootmise vähenemise?
Vastan: allajäämine, allaandmine ja allaheitlikkus vanematele. Soodustavaks faktoriks on vanemate halvustav suhtumine nii vaimses kui ka füüsilise mõttes suurtesse ja koledatesse, kes teevad hirmsaid tegusid, mille pärast neid keegi ei armasta.
Mida sagedamini vanemate sõna peale jääb, seda rohkem peetub lapse kasv. Mida suurem on lapse vabatahtlik allaheitlikkus, seda lõplikum on tema kasvupeetus. Lapse vabatahtlik allaheitlikkus on tavaliselt seotud tema eelmise, orvuna elatud eluga, mistõttu tema alateadvus mäletab kogemust, mida ta ei taha mitte mingil juhul korrata. Seepärast peetub tema kasv täpselt selles vanuses, mil ta eelmises elus kaotas oma vanemad. Väliselt lapseks jäädes püüab ta vanemaid elus hoida. Ainuüksi eelmise elu probleemide pärast ei jääks keegi haigeks. Kui käesolevas elus ei korduks põhimõtteliselt sama probleem, siis oleks laps terve. Seepärast on vanematel vaja oma elu tagantjärgi revideerida, et näha seda hetke, mil lapse kasv peetus, ja lasta probleem vabaks.
Taimed, loomad, inimesed kasvavad, kui neil lastakse kasvada. Taim kängub, kui tal ei ole toitu ega ruumi. Loom kängub ka, kui tal ei ole toitu ja ruumi. Aga inimese kasv jääb kinni siis, kui tema teadvusel ei ole vaimset toitu ja vaimset ruumi.
- Mis põhjustab kasvuhormooni tootmise suurenemise?
See on lapse rahumeelne tahtmine olla alati üle kõiges ja kõigest. Mida rohkem vanemad on jumaldanud inimesi, kes oskavad probleeme mitte südamesse võtta, vaid nii probleemidest kui ka probleemide põhjustajatest üle olla, seda rohkem on seda ka laps. Lõpuks võib ta ülbelt üle olla isegi oma jumaldavatest vanematest. Kui liiga pikk inimene realiseerib ennast nii, et tema uhkus pihta ei saa, siis on ta pikk, sirge ja terve. Aga nagu ta oma tahtmist ei saa, nii on platsis alaväärsuskompleks, mis on seda suurem, mida rohkem ta võrdleb ennast väikestega, kes ise kõigega hakkama saavad. Alaväärsustunne (süütunne) sunnib pea õlgade vahele tõmbama ja küürakaks vajuma, olema pidevalt nagu hoobi (süüdistamise) ootel.
Kui lapsel on olnud õnne kasvada täiskasvanuks, siis ta keha on tänu sisenõrenäärmete tööle normaalset kasvu ja töötab pikalt niiöelda sisemiste varude arvel. Tema sisenõrenäärmete töö häirub alles pikka aega kestnud eneseohverduse tagajärjel. Sellele eelnevaid häireid kui ohumärke sageli ei märgata või ei peeta tähtsaks.
Ainevahetushäired näitavad, mismoodi ja kui palju ei saa inimene aru elust sellisena, nagu elu on. Kui inimene on absoluutses sõltuvuses kõigest ja kõigist, mida ja keda ta tahab või ei taha, siis on tema ainevahetus korrast ära. Sõltuvuse vabastamine vabastab ainevahetuse. Kui ei ole vaimset vabadust, siis ei ole vaba kasvamist ja siis võib sünteetilise kasvuhormooniga ravi tühja minna. Väga sageli see nii ongi. Kui kasvuhäirega laps ja tema vanemad on hirmudest allasurutud hallid hiirekesed, siis nende hirm on tugevama toimega kui ravim.
NÄIDE ELUST
Üks minu 16-aastane patsient, kelle kasv ja üleüldine hormonaalne areng peetusid 10-ne aasta vanuses, tegeles vähemalt 2 aastat oma meeleparandusega, enne kui ta uuesti kasvama hakkas. Vähem kui aastaga kasvas ta 15 cm pikemaks ja muutus kuidagi üleöö igatpidi mehemaks. Iga korraga oli üha enam näha, et ta oli võtnud oma elu ohjad enda kätte ja istus sadulas aina kindlamalt. See ei tähendanud, et tema, liiga hea poiss, oleks muutunud risti vastupidi halvaks poisiks, kes vilistab oma vanemate arvamuse peale. Vanemate tugi poja muutumisel iseendaks seisnes selles, et nad said üha enam aru oma vigadest ja tunnistasid neid.
Ta vanemad olid olnud tõeliselt hirmunud hallid hiirekesed, kes ei teinud kunagi kärbselegi liiga, et neile liiga ei tehtaks. Näete: hirmu pärast ei teinud kellelegi liiga, aga oma pojale oma hirmudega tegid. Tasapisi vanemate sõnakuulelikkuse kramp aina lõdvenes ja lõdvenes. Lõpuks julgesid nad, muie huulil, isegi oma halbadest soovidest rääkida. Nii muutusid arsti ja patsiendi vahelised suhted märkamatult inimestevahelisteks suheteks, sest vanemad ei püüdnud enam olla paremad ja targemad, kui nad olid.
Kui üks kasvav taim kaane alt vabaks pääseb, siis ta areneb silmnähtavalt ja rõõmustab kõiki. Kuidas see kõik koduseid suhteid inimlikkuse suunas mõjutas, seda võite ise arvata.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------
NÄIDE ELUST.
Samasuguse arengupeetusega tütarlapsel ei läinud sugugi nii hästi, sest teda vanemad ei toetanud. Ta ei julgenud vanematele isegi midagi rääkida, sest vanemad hakanuks teda naeruvääristama. Teda toetas küll õde, aga õe mõistvus ei korvanud muret vanemate halva elu pärast. Abi polnud ka teadmisest, et vanemad on ise oma elu selliseks teinud.
Tütarlapse kehaehituses toimusid esimese aasta jooksul küll väga suured muutused - poiss-tüdrukust sai ilus vormikas neiu, aga kasvu tuli tal juurde ainult 4-5 cm. Ta häbenes oma kodu ja sellega seoses iseennast. Talle tegi haiget, kui lapsed teda narrisid. Alaväärsuskompleksiga lapsed on kanged teistele haiget tegema. Ennast ülendada püüdes alandavad nad niigi alandatut, et alandatu oma alandatuse vabaks laseks, aga üksi on seda raske teha.
Pole mõtet rääkida: ära võta südamesse. Südant ei saa käskida. Südamesse tuleb aina juurde seda, mis seal juba ees on. Õnneks hakkas tütarlapse pea nii hästi tööle, et ta õppis meelsasti ja tundis ennast seepärast täiskasvanute seltskonnas võrdväärsena.
Ime võib juhtuda siis, kui ta pääseb vanemate sõltuvusest.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------
Kasvuhormoon ei ole ainult laste kasvamise või kängumise hormoon. Inimene kasvab elu jooksul pidevalt. Rakkude kasvamiseta, vananemiseta, hävinemiseta ja hävinenud raku asemele uue raku kasvamiseta ei ela ükski keha.
Silmale nähtav kasvamine iseloomustab laste vajadusi.
Silmale nähtamatu kasvamine iseloomustab täiskasvanute vajadusi.
Täiskasvanute silmaga nähtav liigne kasvamine ehk rasvumine iseloomustab kasvuhormooni liigset tootmist ja liiga vähest eritumist. Mida rohkem kõike head tahetakse, seda rohkem eritub kasvuhormooni. See paneb kõik pehmed koed kasvama ja patoloogiliselt vohama. Kui inimesel on ainult üks väga suur tahtmine, siis tema kehas on ainult üks vastav piirkond väga lopsakas. Et analüüse tehakse verest, siis rasvunud inimestel on meditsiiniliselt liiga vähe kasvuhormooni. Kui analüüsiks võetaks koeproov, siis see näitaks vastupidist. Rasvkoesse ladestunud kasvuhormoon kasvatab rasvkude.
Kasvuhormoonil on süsivesikute ainevahetusele kaks vastandlikku toimet. Üks kasvatab pehmete kudede massi rasva- ja glükogeenidepoode suurendamisega, teine kahandab. Miks?
- Kui inimene sööb, et olla eluvõitluses suur ja tugev, siis ta mõte käivitab kasvuhormooni esimese toime.
- Kui inimene sööb, sest kardab olla nõrk ja saamatu, siis ta mõte käivitab kasvuhormooni teise toime.
Emad, mõelge nüüd, mis mõttega Te oma lapsi toidate. Kas loodate, et söök teeb nad suureks ja tugevaks, või kardate, et laps jääb elule alla, kui ta ei söö? Kuidas oleks õige lapsi sööta? Nii, et jälgite paralleelselt lapse söögiisu ja oma mõtteid. Kui laps on liiga ahne sööja, siis laske vabamaks oma sõjakat tahtmist kellestki tugevam olla ja oma tahtmine maksma panna. Kui laps on närb sööja, siis laske vabaks oma hirm elule alla jääda. Last ei tohiks söögiga innustada ega hirmutada. Kui asi on tõesti üle piiri lastud minna, siis võiks rasvunud lapsele vahetevahel mainida, et liiga suured on nõrgad ja kohmakad. Liiga kõhnale lapsele võiks öelda, et söömine annab suurust ja jõudu kõigega ise hakkama saada. Sealjuures ärge unustage, et lapsele tuleb rääkida otse, mitte läbi lillede.
Hirm elu ees teeb kõhnaks nii lapse kui ka täiskasvanu.
Surmahirm e. hirm häbisse jääda teeb vastupidi paksuks.
Kasvuhormooni tootmise mõte on seotud kindlasti ka prolaktiini tootmise mõttega ajuripatsi eessagaras. Prolaktiini hulgast sõltub rinnapiima eritus. Mis on prolaktiini tootmise mõte?
Ajuripats toodab prolaktiini
- normaalselt, see tähendab vastavalt vajadusele
- liiga vähe või liiga palju, see tähendab vastavalt tahtmisele või mittetahtmisele.
Prolaktiini hulk sõltub naise armastusest sündinud vajadusest olla antud hetkel rinnaga toitev ema. Rinnaga toitev ema on ideaalemaduse sümbol, mis ei jäta kedagi külmaks, aga ei tekita ka ebasündsaid emotsioone. Kui naine armastab meest ja mees armastab naist, siis on laps kuni aastaseks saamiseni nende armastuse vili, kellest midagi tähtsamat pole, ja naisel on rinnapiima piisavalt. Kõik muu, mis on teisejärguline, ei toimi negatiivselt naise rinnapiima eritusele.
Rinnapiima puudumine või vähesus pärast sünnitust on märk sellest, et naise ja mehe suhted ei ole korras. See tähendab, et naine ja mees ei tõmbu teineteise suunas, vaid tõukuvad mingil põhjusel, tahtes mõlemad ennast järjest rohkem realiseerida perekonnast väljaspool. Kui äsja sünnitanud naine muretseb oma töö, ameti või karjääri pärast, mida segas lapse sünnitamine, siis talle pole enam kõige tähtsam laps, mistõttu ta pole enam õige ema ja tema prolaktiini tootmine väheneb. Rinnapiim kaob, kui naine tahaks olla rohkem spetsialist kui ema.
Tegelikult on omamoodi hea, kui sellises olukorras piim kaob, sest abielus pettunud ja kibestunud ema piim on halva kvaliteediga. Vanasti, kui lastele polnud muud anda, said lapsed sellest mürgistuse. Tänapäeval saavad allergia. Sageli lapsed keelduvad emapiimast ja söövad hea meelega kunstlikke segusid. Asi oleks nagu jälle hästi, aga kui edasi mõtleme, siis ei ole. Kui laps juba nii väiksena ema pettumusi ja kibestumisi taluda ei suuda, mis saab siis edaspidi. Kui ema oma stresse ei vabasta, siis on üsna tõenäoline, et see laps läheb ema-isa juurest varakult sinna, kuhu jalad kannavad.
Naine, kes tahab ideaalema olla, püüab kasvatada last teaduse viimase sõna järgi, aga kahjuks on teadus selline, et eile avastas ta ühe ilmaime, täna järgmise ja homme veel midagi. Arenev elu ei muuda oma rütme teaduse vaimustunud sõna järgi. Tema ütleb, et vastsündinu kõht vajab rinnapiima 3,5 tunni tagant. Seda nii päeval kui öösel. Kohe, kui naise rind tühjenema hakkab, algab prolaktiini tootmine, et rind uuesti piimaga täita. Eriti tähtis on last sellise rütmiga toita esimestel elukuudel. Hiljem söögivahed pikenevad, aga nad ei tohiks muutuda ebarütmiliseks.
Kui öösel ei anta lapsele teaduse viimase sõna järgi süüa, siis laps võib sellega harjuda, aga ema ise ei harju. Kui tema rind ei tühjene, siis prolaktiini kogus ei taastu ja järgmisel toidukorral on piima vähem. See ehmatab ema, tekitab talle suurema hirmu ja tahtmise olla ideaalema, mis lisaks prolaktiini blokile veetustab ta keha. Kui ema tahab lapse toitmise ajal pidevalt juua, siis ta on ärevuses, et ta ei ole nii hea, kui ta tahaks olla. Ärevus suurendab uriini eritust, mistõttu keha vedelikke, sealhulgas piima jääb vähemaks. Tekibki hirmude suletud ring, mille tulemusena rinnapiim kaob.
Kas naisel rinnapiima on või mitte, selles on suur roll täita mehel. Kui mees tunnustab naist kui oma laste väärikat ema, siis on naisel kergem olla ema. Tänapäeva stressirohke maailm lõhub kõigepealt perekonda, sellepärast on meestel vaja mõista, et on hetki, millal naine üksi perekonna atmosfääri säilitamisega toime ei tule. Mehe tänu naisele on mehe õnn olla koos perekonnaga. Meestel on vaja arvesse võtta, et rinnalapsega naine on tundeerk nagu laps, keda ei saa ilusate sõnade, lillede või kingitustega petta. Ta tunneb täpselt, kas mees on perekonnaga armastusest või naisele mulje avaldamiseks.
Õnnelik mees võib rääkida palju või vähe, aga tema sõnade mõte loob perekonnaelu vundamendi, millele naine toetub. Ta tunneb, millal naist tunnustada. Mees, kellele uus olukord ja võibolla perekond üldse on koormaks, kiidab naist kohusetundest üks kord ja arvab, et nüüd sai palju öeldud. Ei naine ega mees saa aru, et tunnustuse puuduses inimene kiirustab ennast tõestama hea töötajana, spetsialistina või kasvõi seltskonnakaaslasena. Tööle või seltskonda igatseval emal kaob rinnapiim, sest ei töö ega seltskond vaja rinnaga toitvaid emasid. Töö vajab tänapäeval tööloomi või masinaid. Seltskond vajab lõvisid.
Halb on siis, kui prolaktiini on vähe ja halb on siis, kui teda on palju. Vahel on nii palju, et tekib patoloogiline rinnapiima eritus galaktorröa, millest oli juba juttu. Galaktorröa põhjusi uurides avastatakse sageli ajuripatsi eessagara healoomuline kasvaja PROLAKTINOOM, millel ei ole mingit seost sünnitamisega. Isegi rasestumisega mitte, sest juba väikseimgi prolaktinoom teeb rasestumise võimatuks.
Mis mõte on prolaktinoomi tekkel?