Inimesed on oma sarnasuses väga erinevad.
Ühed räägivad: "Mina muretsen kõige pärast ja mulle läheb kõik südamesse." Mida see tähendab? Mure on hirm, südames elavad süütunded. See tähendab, et see inimene kardab kõige pärast ja tunneb end süüdi, et ei ole hirmutavast vabanenud ehk oma halbu mõtteid endast vabastanud.
Teine äärmus räägib: "Mina lasen kõik kõrvust mööda, midagi ei ole vaja südamesse võtta."
Esimesed täituvad negatiivsusest, kannatavad, aga samal ajal õpivad elu. Teised ei kannata, aga ei õpi ka midagi.
Kuidas teha nii, et ei kannata, aga saad targaks?
Kujutage ette, et Te olete sõel. Mitte mingi vana mõlkis aukudega kopsik, vaid ilus uus peente kapronniitidega sõel, millest kõik läbi läheb. Teie poole tuiskab pöörane viha. Ta tormab Teist läbi, Te õppisite teda tundma, saite targaks, aga kui sõela sisse vaatate, siis seal ei ole midagi. Proovige olla selline sõel. Ükskõik missugune halb mõte tuleviku suunas või halb meenutus minevikust - laske nad sel kombel endast läbi. Oskamatusest võite alguses halva siiski endasse jätta, siis tunnete vastavas kohas rõhuvat halba tunnet, mis ei taha enam ära minna. Siis rääkige temaga, paluge temalt andeks, et ei osanud teda vabalt endast läbi voolata lasta. Paluge kehalt andeks ja proovige uuesti. Mõtestage lahti see õppetund, sest ta ei vaeva Teid ilmaasjata.
Harjutades suudate varsti kõike halba endast rõõmuga läbi lasta. Enam ei ole Teil vaja enda säästmise huvides halvast eemale hoida või jalga lasta. Enam ei blokeeri Te end kaitsva energeetilise seinaga, nagu sageli õpetatakse, mõistmata, et selline sein toimib nagu kõike kõrvust möödalaskja kavalus.
Usaldage enda tundeid, nad ei valeta.
Peatuge hetkeks ja tunnetage oma kaela, turja, õlgu. On seal hea või halb tunne?
Kui on halb, siis on Teis rahulolematus iseendaga. Proovige seda endast läbi voolama panna. Rahulolematuses iseendaga sisaldub nii süütunne, hirm kui ka süüdistamise viha.
Rahulolematus iseendaga tähendab oskamatust suhelda iseendaga, mõista iseenda tõelisi vajadusi, oskamatus oma elu korraldada.
Kes ei mõista iseennast, see ei mõista kindlasti ka teisi.
Enamikul eestlastest on kaela ja turja vaevused. Seal ongi vangis Teie rahulolematus iseendaga, mis on tulnud Teid õpetama iseenda ja maailma täiusliku nägemise oskust. Aga Teie olete oma hirmuga, et minust sellisena kui olen ei peeta lugu, hakanud oma keha, enda olemiste ja tegemiste üle nurisema ja ei märkagi, kuidas Teie nõudmised kõige ja kõigi suhtes aina kasvavad. Nii piitsutate oma tahet, võtate liigsed koormad õlule, et kõik saaks olema nagu Teile meeldib, sest nii meeldib teistele, aga selleni ei jõua Te enne, kui ei ole vabadusse lasknud rahulolematust iseendaga. Tasapisi väsite, aga rahulolu tehtust ei ole ja siis lööte käega. Ongi tekkinud tahtmatus midagi teha, lootusetus, mõttetus, elu eitamine. Tunnete, et Te ei ole vajalik sellisena nagu olete.
Rahulolematus iseendaga koguneb Teie suhtlemistšakra selgmisele -tahte poolele. Ta näitab, et Te ei oska ega taha suhelda iseendaga ega teistega.
Mis on suhtlemine? Suhtlemine on tingimusteta armastus.
Aga kuidas räägivad inimesed? Nad ütlevad: "Ma armastan sind, sa oled nii hea." Aga kui ei ole hea, või vahel ei ole hea? Selline tingimustega armastus ei olegi armastus. Armastusväärset armastada on kerge, sest temas on niigi armastus.
Elu on õppimine läbi selle halva, mis on inimese teele tulnud. Ta on halb seepärast, et temas ei ole armastust. Selle inimese teel on ta seepärast, et ta vajab just nimelt selle inimese armastust, et heaks muutudes anda talle elu õppetund.
See, kes halva on heaks teinud, on ise vaimus kasvanud, sest ta on armastuse endast välja voolama pannud. Mida kiiremini voolab inimesest armastus, seda väärikam on inimene. Iga halb eluteel on tegelikult inimesele vajalik halb. Eluteel on väga erinevat halba - mõte, olukord, sündmus, tegu, inimene, kollektiiv, tervis jne. Kõik nad tulevad midagi õpetama. Mida, seda peab igaüks ise mõistma.
Ühelgi juhul ei tule eluteel kohatav halb teiste halba tõestama, vaid teiste halva kaudu Teie veale tähelepanu juhtima.
See, kes ei oska tingimusteta armastada iseenda vigu, kuidas oskab ta armastada teisi?
Aga mis on armastus?
Sõprus, kiindumine, armumine, kirg, seks, hoolitsemine, muretsemine, truudus, kooselu - palju arvamusi, aga ükski neist ei ole armastus.
Tundepuhanguid on palju, aga tunne on üksainus - armastus.
Igale emotsioonile on seletus, aga armastust ei ole keegi osanud defineerida, sest emotsioonide väljendajaks on sõnad, aga tunnete väljendajaks on vaikimine.
Armastus on vaikimine. Armastus annab inimesele hingerahu ja sõnu polegi vaja.
Oleme harjunud ja uhkedki kiirustamisele ja ei märka kuidas armastusest mööda jookseme ja ta tuulde kulutame. Kiirustamises võib tunda vaid emotsioone. Õigustatult ütlevad inimesed, et nad ei teagi, mis on armastus.
Te tunnete armastuse ära, kui kulutate mõned minutid näiteks hommikusele lahkuminemis-kallistusele. Hetk vaikivat teineteise embuses seismist ja teineteisele selle sooja tunde andmist - ning Te tunnete, et Teil on hea. Vaikiv silmavaatamine ja teise sügavale peitunud helluse äratundmine - ning veel parem hakkas. Enam polegi tööle jooksmine kõige tähtsam. Olete tundnud andmise õnne. On tekkinud vajadus seda tunnet tunda veel ja veel. Andes olete saanud. See päev on Teil parem päev. Töö sujub ja õhtul on koduteel tiivad. Armastus ootab kodus.
Kõige rohkem aetakse armastust segi seksiga. Eriti saavad selle läbi haiget noored ja kogenematud, sest nende vanemad pole lastega kunagi ei armastusest ega seksist rääkinud. Vanematel on oma valehäbile kohe õigustus - ei oska isegi. Õppima siia ilma tulemegi. Kui oskaksime, siis meid praegu siin poleks. Kui me oma oskamatust ka lastele tunnistaksime ja oma vähestki oskust avaldaksime, siis saaks lapsed selle läbi targemaks. Vanem, kes lapsele tunnistab, et abikaasa teda oma teoga küll vihastas, aga armas on ta ikkagi, kasvõi selle pärast, mis on nooruses olnud, annab lapsele mõtlemisainet. Tavaliselt hakkab vihane täiskasvanu vihkama ühes vaenlaseks kujunenud abikaasaga nii seksi kui ka armastust.
Ei teata, et kellel on hingearmastus esiplaanil, selle seksuaalkontaktid on harvad, aga naudingurohked.
Kes hingearmastust tähtsustada ei oska, selle seksuaalne aktiivsus võib hulluseks minna, aga naudingud jäävad tulemata.
Paluge oma kuhjunud rahulolematuse käest andeks, et ei ole teda varem vabaks lasknud, paluge oma suhtlemistšakralt, eriti tema selgmiselt poolelt -kaelalt ja turjalt - oma viga andeks ja paluge ka pealt andeks, et olete armastuse voolu südamest pähe sellega blokeerinud ja pea on seepärast pidanud kannatama. Teie migreen või muu haigus peas viitavad Teie oskamatusele õigest kohast häda põhjust otsida. Pea näitab õige koha kätte -temas on aju, millest saab alguse vale mõtlemine. Kui rahulolematus iseendaga on vabanenud, siis ei kurna Te end tööga üle, et siis ahastades öelda: "Ma ei taha midagi, ma ei taha elada!"
Andestusega vabaneb keha kiht-kihilt negatiivsusest. Iga vabanemine toob muutuse harjumuspärasesse ellu, millega peab kohanema. Ärge kiirustage, varuge püsivust ja Te saate rõõmu tunda. Kes kiirustab, see peab kiirustamise kriisi taluma.
Edaspidi õppige oma rahulolematust iseendaga laskma endast nii läbi voolata, et ta Teie sisse enam haiget tegema ei saaks jääda. Nii saate tasapisi ilma kannatusteta targemaks. Aga kui Te pahaaimamatult oma rahulolematust kogute, siis varsti hakkate nõudma, et keegi elu heaks teeks. Ja isegi kui keegi teeb, siis ei ole Te rahul nii, nagu enamik hea elu peale jõudnutest, sest tõeliselt hea on ainult see, mille inimene ise halba heastades teeb. Iga enda saavutus on õpitud õppetund ja vaimu igavene tarkus, mis annab rahulolu ja õnnetunde.
Olge sõel, kes teab, et kui mina pole halva jaoks takistus, siis tema pole minu jaoks halb.
Halb muutub halvaks siis, kui ta kohtab oma teel vastupanu, takistust. Seega - võitlus halva vastu suurendab halba, aga armastus halva vastu vähendab halba. Mida rohkem ma halba armastan, seda paremaks saab halb. Halb on armastuse puudus ja mina olen see, kes tema armastuse puuduse korvab.
Kui Te olete selleks suuteline, siis ei ole Teis enam rahulolematust ei iseendaga ega maailmaga.
Kõigel on kaks otsa.
Liigne rahulolu iseendaga teeb inimese eneseimetlejaks. Halb, mis tema ümber teda õpetama on tulnud, läheb tal kõrvust ja silmist mööda. Ta ei vaata nii madalale, sest see pole tema jaoks, temal on ju kõik hästi. Aga halb on tulnud tema teele... Miks?
Inimene, kelle rõõm oma heast elust teeb ta kurdiks ja pimedaks, ei hakka mõtlema. Kas tema elu õppetükid jäävad õppimata? Tavaliselt mitte. Tema üleolev ükskõiksus muutub varem või hiljem ettevaatamatuseks ja ühel päeval tuleb see talle omale kõik kätte. Kui ta ei mõistnud, mida tema ükskõiksus teistele teeb, siis ta tunneb, mida teiste ükskõiksus tema hädade vastu temale teeb. Juhtub see kodus, tööl või meditsiiniasutuses, õpetamata see ei jää. Teadvustab see inimene endale oma vea või vihastab teiste peale - tema vaim sai läbi keha kogemuste ometi targemaks. Enne ränka katsumust koguneb ainult teistele nähtav kõrk üleolek kõigist, harjumus kõike vastavalt oma tahtmistele saada ja kui ei saa, siis kättemaksmine sellele, kes ta saamahimu ei rahuldanud. Oma negatiivsuse eitamine teeb asja ainult halvemaks.
Kui Teie teele jääb selline ennast teistest paremaks pidaja, siis on ta Teie õppetund. Kõik emotsioonid, mis Teis vallanduvad, on Teie stressid, mis ootavad vabastamist.
Me arvame teadvat, mida tähendab hädaohutunne. Aga kui hingepõhjast vallandub tõsine: "Ma ei taha!" - kas see on hädaoht? On küll, see on suur hädaoht. "Ei taha!" on viha.
Inimene saab kõik, mis ta tahab. Ainult kui ta valesti mõtleb, siis ta saab risti vastupidiselt loodetule, sest:
hirm pärsib tahte,
viha hävitab tahte.
Keha tagapoolel asub tahteenergia. See liigub lülisambas asuvas pea-energiakanalis ülalt alla ja alt üles. Suuremad tahteenergia hävitajad on:
vastumeelsus - asukoht nimmes,
sundolukord - asukohaks alumised rinnalülid,
nõudlikkus - asukohaks ülemised rinnalülid,
rahulolematus - asukohaks kael,
tahtmine olla teistest parem - asukohaks ülemised kaelalülid.
Tasakaalus olles annavad need stressid elule mõtte ja mineku, aga liigseks kasvades hävitavad, kui inimene õppust ei võta.
Toon joonisel ära tahteenergia hävitajate asukohad ja nende toime mõjususe laienemise. Igaüks neist sisaldab Teie jaoks midagi palju enamat kui põgusal lugemisel tundub. Otsige ja Te leiate nad oma kehast. Mõelge ja Te mõistate, mida nad õpetada tahavad.
Sundolukord ja rahulolematus on eespool lahti räägitud (lk. 292, 365).
Vastumeelsus tuleb õpetama inimest meelsasti tegema seda, mida ta enne vastumeelselt tegi. Ta ütleb: "Kallis inimene! Elutee on täis takistusi. Õpi vastumeelsuse asemel neid hea meelega ületama, siis mõistad, mida nad õpetavad. Siis ei pea su jalad vastumeelsust trotsides tõrksalt takerduma ja lõpuks hoopis liikumast loobuma."
Nõudlikkus tahab õpetada inimest vähenõudlikuks. Ta ütleb: "Kes vähesest oskab rõõmu tunda, see tõmbab ka suurt rõõmu enda ligi. Aga kes kohe suurt ihkab, see jääb vähesestki ilma, sest ta ei oska õnne hinnata ega hoida."
Tahtmine teistest parem olla on nii loomulik vajadus, et seda halvaks ei arvata. Otse vastupidi - iga inimene peabki teistest parem olema -õpetatakse lapsi. Elu tõestab vastupidist. Miks?
Oleme harjunud karjas jooksma, kõik ühesugused olema. Kui keegi tahab teistest parem olla, siis ta peab end ette rebima. Toimub see teisi tallates või kõrvale trügides, igal juhul saavad mõlemad osapooled haiget. Nii tekib kadedus.
See, kes ees tormab, saab kadedusest kurnatud ja varem või hiljem lahvatab temas viha kadetsejate vastu. Sellest algab tema häving. Ta jõud raugeb, jooks aeglustub ja kari tormab tast üle, märkamata seda, kes kunagi oli keegi. Niisugune on horisontaaltasandi areng.
Inimene, kes vabastab tahtmise teistest parem olla, hakkab arenema vertikaaltasandil. Ta areneb iseendast järjest paremaks ja tõuseb uuele teadvuse tasandile, kus ei ole väiklast võrdlemist ega hindamist. Seal ei häiri teda teiste eluvõitlus.
/JOONIS LK 370/
See on hingerahu õnnistatud kõrgem elutasand. Oleme sinna teel.