Elu käsiraamat

Keha on kui käsiraamat, mida lugedes peab mõtet arendama, et teda laiemalt mõista ja õigesti kasutada. Küllap olete seda juba isegi mõistnud. Sõltumata kehaosast on keha jutt põhimõtteliselt ühesugune. See võõrkeel vajab omandamist.

I. Vaatleme käsi. Millest nad meile räägivad? Nad räägivad suhtlemisest.

Käed väljuvad kehast suhtlemistšakra kõrgusel, järelikult on seotud andmise ja saamisega. Vasak pool on isa ja meessugu, aga ka majandus ja minevik. Parem pool on ema ja naissugu, aga ka tunded ja tulevik. Luustik on isa, pehmed koed on ema. Kui vasaku käe pehmed koed on haiged, siis on see ema, kes oma vihadega on isa poolele tulnud võimutsema. Kui parema poole luustik on saanud viga, siis on see isa, kes on tulnud ema poolele võimutsema. Inimene võib tunda nii andmisest kui ka saamisest pahameelt.

Ema taandub naissooks. Isa taandub meessooks.

Te olete tulnud siia ilma oma vanemate halba heastama. Kui Te ei ole seda teinud, siis olete oma vanemate vigasid suurendanud ja olete seetõttu haiguse saanud. Inimese haigus on alati tema enda vigade tagajärg.

Kui olete veel terve, siis õppige oma elu arusaamu muutma. Teie negatiivsus ennustab Teile tulevikku.

Tavamõisteliselt on helde ja lahke inimese käsi ilusate pikkade paindlike sõrmedega. Paindlikud sõrmed kaarduvad vaevata käe selgmisele poolele. Saamahimulise ja kasuahne inimese käsi on nagu lai ja lühikeste omapoole kõverdunud haarmetega kokkukraapimise konks. Esimene käetüüp on noortele iseloomulik, sest nende mõttemaailm on veel puhas, nende oskamatus hirmu tunda välistab ka majandusliku vaenulikkuse. Mida kiiremini kasvab saamahimu ja mida rohkem mittesaamine tigedaks teeb, seda kiiremini muudab käsi kuju. Haiguslikult lühenenud sõrmed märgistavad hirmunud  inimese  varjatud vihast  kokkuhoidu,  koonerdamist.  Konksus ja deformeerunud sõrmed - elu ausaid sirgjoonelisi põhimõtteid eirav saamahimu. Käe kuju muutusi on väga erinevaid. Põhimõtteliselt väljendab käe moondumist iseloomustav sõna saamahimu iseärasusi.

Näiteks kui helde inimese heldus on tahtmisest armastusväärne olla, siis teda kasutatakse ära ja tema pettumuste ja kurvastuse viha - "Enam kunagi ei anna," - mida ta välja ei ela, koguneb nagu saamahimus kokkutõmbunud korts muidu graatsilise käe sõrmeliigestesse ja näitab, kuidas tekkinud saamahimu ilusat heldet inimest inetuks teeb. Nii väga tahab keha seda inimest eksiteelt ära juhtida. Saamahimu sunnib inimesi ka kõikvõimalikes ebainimlikes tingimustes töötama, peaasi, et hästi tasutakse. Ka sellest jäävad kätele märgid.

Küüned on sümboolselt kui inimese aken suhtlemise maailma ehk tema maailmanägemine.

Küüne laius - elu laiuti nägemine ehk naiselik elu pisiasjade nägemine, materialistlik elu mõistmine.

Küüne loomulik pikkus - elu sügavuti nägemine ehk mehelik nägemine.

Elukeerises naised mehestuvad ja mehed naisestuvad ja küünte kuju muutus toob selle nähtavale. Mida suhteliselt lühem ja laiem on küüs, seda materiaalsem ja vaimselt piiratum on maailmanägemine. Tugev ja paindlik küüs - tugev ja paindlik aken maailma. Pehme ja rabe küüs - pehme ja rabe maailmanägemine. Paksenev küüs - enda elu halvemaks tegemine, langenud huvi elu vastu, mõttetuse tunne. Sellel inimesel on kindlasti ka halb silmanägemine.

Vaadake ka iga sõrme küünt eraldi ja tehke järeldus. Nendel, kelle pöidla küüs on suur ja pikkus ületab laiuse, on kerge järeldusi teha, sest ta isalt pärit arukus on suurem. Lühikese ja laia pöidlaküünega inimene peab loogilist mõtlemist teadlikult arendama, muidu on ta elu raske.

Pöial on kui isa, nimetissõrm on kui ema ja III sõrm olete ise. IV sõrm on õed-vennad, V sõrm on inimesed. Päkk on kui isa, peopesa on kui ema. Tugevalt väljaarenenud päkk näitab tugeva loomusega isa. Suur, sügav ja pehme peopesa näitab samasugust ema, kelle kaissu hästi ära mahtus. Parem käsi näitab suhtlemist naispoolelt vaadatuna. Vasak käsi - meespoolelt vaadatuna. Vaadake, kui lähedale või kaugele hoiduvad Teie kokkupigistatud ja sirutatud sõrmed üksteisest ja Te mõistate kui lähedased või kauged on Teie suhted vastavate inimestega. Sõrmede kõverdumine näitab, kelle poole Te rohkem hoiate ja kelle poolt ära pöördute. Vaadake haavaarme, moondumisi ja puuduvaid sõrmi ning tehke oma vanematest alanud ja Teis suurenenud vihadest järeldus. Tuletan meelde, et liiges on ema, kes teeb isast mehe kui elu tugeva toe. Kui liiges on moondunud, siis on see ema viha isa nõrkuse vastu, mida Teie viha on veelgi kasvatanud.

Isa on Teie füüsilise elu tugevuse alus. Paindlik ja tugev pöial näitab, et Teil on selline isa. Pöial on eemalasuv, ta on ju minemine.

Aga kui nimetissõrm - suunaja - kuhugi näitab, siis mida sirgemaks ja nõudlikumaks pingutate nimetissõrme, seda enam sulguvad teised sõrmed rusikasse - ema nõudmised koondavad pere kokku. Sõrmega näitamine on ebaviisakas, sest see on käskimine. Käsk on vabaduse piiramine. Sellepärast ei näita väärikas inimene näpuga, isegi kui ta mõttes käsib. Selle asemel teeb ta käeviipe. See on kaval vabaduse andmine: "Tee nii, nagu sinul parem on." See tähendab, et pisiasjades oled vaba, aga põhiplaanis teed saju nii, nagu mina vajan - sa ju tahad mulle hea olla. Teiegi olete viisakas inimene. Tehke praegu üks viisakas suunav žest ja pange tähele, missugune sõrm on Teie viipe keskne sõrm. Kas mitte kolmas?

Hõõruge käsi kokku või pange tähele, kuidas Te seebitate või kreemitate käsi. Jälgige selle liigutuse alguse ja lõpu iseärasusi, kurust või aeglust, silitavat või pigistavat vajutust, ühe käega teise käe defektide puudutamist ja palju muud - nii suhtlevad Teis naine ja mees. Nii alustate Te suhtlemist teistega. Kui Teie käte liikumine on energiline, siis tükite ka vestluspartnerit ägedalt kohtlema ja võite enda ees suletud seina tunda. Aga kui Teie käed on arglikult õrnad, siis peate vastasvestleja aktiivsuse käes kannatama. Vaadelge teisi inimesi nende toimingute ajal ja Te võite veenduda sulitlemise ja käte liikumise sarnasuses.

Elus on ka võitlusi. Kui lüüa on vaja, siis Teie rusikasse surutud sõrmedele annab löögijõu pöial - isa, kes löögi raskuse endale võtab. Pange mõtlemata ja kiirelt käsi rusikasse ja vaadake oma võitlemise iseärasusi. Kas pöial on kaitsmas teisi sõrmi? Missuguseid? Või toetub ta hoopis ise teistele sõrmedele? Või puges ta hoopis pihku teiste sõrmede alla? Kui peitu puges, siis andestage oma isale tema argus. Pihkupeidetud pöidlaga rusikas on nõrk. Analoogselt saate lahti mõtestada käte liikumise erinevaid iseärasusi.

Isa on jäikus, ema on paindlikkus. Liigne jäikus teeb hapraks, liigne paindlikkus orjaks. Tasakaalus ühendus teeb tugevaks. Tasakaalukuse annab hingearmastus. Hingearmastuse puudusest sünnivad haigused ja haiged lapsed. Raseduseaegsed vanematevahelised tülid niisama lihtsalt väärarenguid ei tekita. Vihane soov saada üha rohkem võib anda lisadetaile kätele, lisasõrmi, mis tavaliselt on pehmekoelised. Aga tige karistamise ähvardus või kadedusest ajendatud kättemaksuhimu võivad hoopis lapse sõrmedeta jätta.

Käelabal on selgmine pool = isa ja pihkmine pool = ema. Pihkmisel poolel on päkk = isa ja peopesa = ema. Nagu ikka - isa on ka kogu meessugu, ema on kogu naissugu.

Randmed räägivad eluvõitlusest. Tasakaalustatud eluvõitlus on terved randmed. Päris ilma võitluseta see tsivilisatsioon elada ei saa. See, kes rusikaid viibutades elu elab, selle halb on väljanähtav ja tema saab oma ausas vihas kakeldes viha suurusele vastavaid traumasid. Aga see, kes rusikad hea inimese kombel selja taha peidab, kandes hinges tahtmist parema meelega teisele virutada, et end korra majja löömises selgemini väljendada, saab randmete haiguse. See on võitlusvõimetuse viha. Näiteks sageli esinev karpaalkanalite sündroom, mille puhul kõõlustuped põletikuliselt ummistuvad ja lisaks piinavale valule võtavad ka käe liikumisvõime ära, räägivad selget keelt: "Ära taha kakelda! Ära taha teist oma käe läbi alandada! Saa targaks, et sa ei peaks rumala kombel kunagi kellegi vastu kätt tõstma." Käe haigestumine takistab inimesel hingelises kriisis kuritegu toime panemast. Mida haigem on käsi, seda suuremat potentsiaalset kuritegu on hea inimene enesele teadvustamata endasse kogunud.

Küünarliigesed iseloomustavad inimese elulist edasiliikumismoodust. Elu on tervis, kui inimene mõistab suhelda. Karjarahvaks olemise üks tunnustest on küünarnukitunde tundmise vajadus. Kes karja liikumise kiirusega rahul on ehk, teisiti öeldes, rahuldub teistega sarnane olemisega, sellel on küünarnukitundest mõnus toekas olemine ja isiksuseks saamisest ta ei unistagi. Tema küünarliigesed on terved. Aga kes tahab teistest paremaks saada, teistest ette jõuda, see peab väga palju karjale mõjusalt ja veenvalt toimivat hingejõudu omama, et terveks jäädes karjast ette minna. Kari ei lase niisama ühte eksinud lambukest juhtloomaks. Kari sunnib kõiki ühesugusteks. Oskamata mõelda, aga tahtes ette saada, hakatakse trügides teed rajama ja see teeb küünarliigesed haigeks. Kui tahate küünarliigeseid terveks saada, siis laske vabadusse elulise trügimise viha.

II. Nüüd vaatleme oma jalgu. Millest nemad räägivad?

Nad räägivad põhimõtteliselt samuti suhtlemisest, ainult majanduselust lähtuva alatekstiga.

Ülakeha on naispool, alakeha on meespool. Tänapäeva naisele naiselikkust lisada ja mehele mehelikkust lisada ei tee paha, aga vastupidine teeb haigeks.

Kes toetub kannale, selle jalad ütlevad, et ta majanduslik edukus on pärit isa mõttelaadist. Kes kõrged kontsad jalga paneb, see toetub paratamatult päkkadele ehk korraldab majanduselu emalikult - naiselikult. Elu õppetunnid muudavad inimese mõttelaadi. Mitte ilmaasjata ei hakka naised vananedes madalaid ja mugavaid jalanõusid kandma, nad tahavad end majanduslikult kindlustatult tunda. Ometi on igal asjal piirid ja see naine, kes isegi peol enam kõrgeid kontsi kanda ei taha, on naiselikkuse juba ohtlikult minetanud. Iga naine peaks ka väga vanana aegajalt kõrged kontsad alla panema. Pidevalt sussides käija on juba allaandja. Mees ei pea naiseks muutuma, temale ei tee pidev kandadele toetumine halba.

Talla luustik moodustab ristivõlvi ja pikivõlvi. Lamenenud tallavõlvidega inimesed on lampjalgsed. See tähendab mehelikku allaandmist, masendust, tahtmatust või võimetust elu majandusraskusi ületada. Tallavõlv on nagu sild üle jõe. Kes kardab või ei looda sillale, selle tallavõlv minetab sillaks olemise. Ristivõlv on sillaks päka piirkonnas. Kui ema end naiseelu elamises tugevaks peab ja rõõmuga oma tegemisi teeb, siis lapse talla ristivõlv on toekas. Aga kui ema hakkab isa mitteabistamises süüdistama, meest tuhvlialuseks koolutama, siis lameneb ristivõlv, sest isa jääb nõrgemaks. Ristivõlvi lamenemine kisub kaasa ka pikivõlvi. Pikivõlv on nagu sild ema ja isa vahel. Kui ema isasse üldse ei looda, temast lugu ei pea ja isale ei toetu, siis vajub lapse jalg lapse kasvades üha enam vormituks köndiks, mis oma funktsiooni ei suuda täita. Aga kui isa kasvõi oma au nimel ikka kindlameelselt töötab, et elu edasi viia, siis lapse tallavõlv ei vaju kunagi päris lõdvaks. Väliselt riiakas peres, kus kisa on taevani, ag hinges siiski teineteist kasvõi tüli vaheaegadel armastatakse, lapsed sellisel kombel ei kannata. Nende jalad peavad nahatäiest pääsemiseks kiiresti joosta jõudma.

Vastupidine olukord on kodudes, kus vanematevaheline sõnatu nõudlikkus on väga suur. Nende lapsel võivad tallavõlvid olla nii kramplikult üles kerkinud, et tekib komppöid. Luustikku pingutavad lihased ja kõõlused. Kui vanemad teineteist võrdväärselt piitsutavad ja nii enda kui ka teise tahtejõudu äärmuslikult pingestavad, siis tekib lapsel mõlemapoolne komppöid. Kui tekib ühepoolne komppöid, siis vastavalt on üks vanematest oma saamahimu rohkem realiseerida püüdnud.

Elu alus on liikumine. Vajame nii vaimset kui ka füüsilist liikumist. Meie keha on Kõiksuse mudel. Jälgige oma kõndimist. Ikka tallalt päkale, siis kerge tõuge varvastelt ja ongi samm tehtud. Keegi ei saa pikalt käia ainult kandadel või varvastel, samuti nagu heas peres ei orjastata ema või isa.

Isa on nagu kand, mis on küll toekas, aga mis ilma päkata kuidagi edasi ei saa. Varbad - kõik pere liikmed - annavad omakorda sammule õige tunde ja mineku. Kand annab toe, päkk annab suuna ja varbad vaatavad igaüks sinna, kuhu hing igatseb. Ometi kuuluvad nad kõik ühte.

Nüüd hakake jooksma ja jälgige jalalaba liikumist. Päkk koos varvastega kannab jooksmise koormust nagu naine, kes küll ise võtab suurema ülesande endale, aga ega keegi temaga koos jooksmast ei pääse. Ja kui päkk rabelemast väsib, siis toetub ta kannale. Küll on hea toetuda kannale, mis tänu päkale toekalt kogu keha kannab. Jooksmine on vajalik nii hingele kui ihule. See on parim sport, mis töötleb läbi kogu keha. Kõik vedelikud saavad kiirelt voolama hakata ja paranemisprotsesse kiirendada. Puhastumine toimub kõigi eritiste abil. Eriti tähtis on higi väljavool. Mida rohkem higi, seda suurem rahuldus on jooksust, sest viha vabaneb.

Harjumused saavad alguse kodust. Lustiga jooksvad vanemad pärandavad jooksmisharjumuse ka lastele. Aga vastupidi on seal peres, kus ema on oma hirmude või saamahimuga liigne kiirustaja. Tema lapsed tõrguvad jooksmast. Kui lapse jalad ei saa haiguse tõttu joosta, siis on probleemid põhimõtteliselt sarnased. Mõtestage oma jalgade vaevused lahti ja kui vaeva veel ei ole, siis ennetage seda. Ja kui Te kuidagi joosta ei saa, siis kõndige kikivarvul, jalad vajavad seda. Teadke, et igal kehaosal on oma funktsioon, mida nad tahavad täita. Näiteks hüppeliigesed tahavad hüppamist või vähemalt varvastel vetrumist ja kui nad ainult sussides peavad käima, siis nad jäävad kangeks. Tarvitseb selle peale vihastada, kui juba on valugi kohal.

Üks suurepärane liikumine on tantsimine. See, kes tantsida tahab, saab ja võib, on tervete jalgadega. Tantsimise põhiolemus on rõõm. Elurõõmus inimene ei ole tige vanade kingade, moest läinud riiete, iseenda välimuse ega peosaali peale. Iseenda lauluhääl orkestriks, enda head paljad jalad ja pehme muru või ruutmeetrikene toanurgas - milline rikkus! Kui Teil on tahtmist nii tantsida, siis Te jalad haigeks ei jää. Aga igasuguste ettekäänete otsijal jäävad. Vabastage oma viha kõige vastu, mis Teie tantsimist segavad ja Teie jalad saavad paranema hakata.

Vaadake varbaid!

Suur varvas on isa, II varvas on ema, III varvas olete Teie, IV varvas on õed-vennad, V varvas on inimesed.

Suur ja pikk suur varvas on olemuselt suur ja pikk isa. Püstise otsaga suur varvas tähendab uhket isa. Kui varba ots nii püsti on, et haiget teeb, siis on isa uhkus upsakuseks kasvanud. Andestage talle.

Kui II varvas on esimesest pikem, siis ema võimutseb isa üle. See põhjustab jalavaevusi. Sellisel juhul hakkab tavaliselt suure varba põhiliiges paksenema, sinna võib isegi kasvada kõhr, mis surub suure varba teistele peale või alla. See jala kuju moondumine tähendab, et isa püüab tugevamaks kasvada, aga ei märkagi kuidas naisele vihasena peale vajub. Omas vihas ta kas võimutseb naise üle või hoopis annab liiga alla. Paremal jalal näitab selline muutus pereprobleeme naispoolelt vaadatuna. Vasakul jalal meespoolelt vaadatuna. Kõik haigused on ju elu välisest ehk valest hindamisest.

Kui III varvas on kõige pikemaks veninud, siis ta näitab, et olete end kõige tähtsamaks tahtnud pidada. Jala vaevused on vastavuses Teie soovi suurusele.

Sundolukord mõjutab elus edasiminekut igaühel erinevalt nagu halb kingki - ühele hõõrub villi varbasse, teisele kanda. Varjatud mõttelaad avaldub hädas nagu jala vaev kitsas kingas. Vaadake missugune varvas teisele kukile ronib või missugune teiste alla poeb. Poeb ta ise või teised lükkavad? Mõtestage oma elu lahti. Ajage oma varbaid laiali, siis näete kui lähedased te omavahel olete. Kelle varbad lähevad hästi harali, see on teistest nii heas kui halvas vähem sõltuv. Tuletan meelde, et jalalaba on sümboolselt kõige kaugem minevik oma majandusprobleemidega. Kõik saab alguse vanematest, aga Teie olete oma vanemate vigu suurendanud, kui olete haige.

Ei ole häda, mis poleks mõttelaadiga seotud. Näiteks paljudel kasvavad varbaküüned lihasse. Olete valesti küüni lõiganud, ei tohi külgedelt lõigata, õpetatakse. See on sama kui panna hobusele silmaklapid või inimesele keelata ära silmanurgast piilumine. Küüs on aken maailma ja kui inimest huvitab just nimelt see, mida ta niimoodi luurates näeb, sest nii õpib tema kuidas ei tohi, siis varba küüs nagu laiendab laiemaks kasvades oma vaatevälja. Kui see on haigettegev, siis on piilumine juba nuhkimiseks muutunud ja küüs õpetab: "Jäta oma nina teiste asjadesse toppimine, jäta liigne tarbetu uudishimu, sinust ei saa kunagi Sherlock Holmes'i! Kui saaks, siis me aina kasvaksime ja ei takistaks sind sinu tegemistes."

Hüppeliigesed väljendavad elulisi ja majanduslikke hüppeid. Õigesti mõtleval inimesel on terved hüppeliigesed isegi siis, kui ta neid külmetab ja teiste meelest mõttetult palju kulutab. Mõni võib iga päev kümneid kilomeetreid joosta, teine haigestub juba käimisest, sest ta kannab endas viha teiste majandusliku õnnestumise vastu. Küllap olete kuulnud, et haigestutakse teise ootamatust õnnest. Kui teine kiitleb ja oma saavutustega keksib, siis viha kiitlejate, viha enda suutmatuse vastu esile tõusta, teeb kuulaja hüppeliigesed haigeks. Nii nagu ikka on viha suurus ja iseloom vastavuses hüppeliigeste haiguse suuruse ja iseloomuga. Nii nagu vihaga hüppav sportlane saab sporditrauma, nii jääb haigeks ka elulistesse majanduslikesse hüpetesse vihaga suhtuja.

Elu on nagu tõkkejooks. Kes vihaga läheb, see ajab tõkke põlvega maha. Tõke küll kukkus, aga põlv sai viga. Kes teab, kas ta kunagi enam päris terveks saabki.

Jalad on vahendid, millega minnakse nii otseses kui kaudses mõttes. Igaüks läheb omamoodi, kes valesti läheb, selle jalad jäävad haigeks. Kes jalaga takistust eest tahab virutada, see on vihane ja tema jalad peavad väga haigeks jääma. Kes tahab meestele põlvega virutada, sellel jääb vasak põlv haigeks. Kes tahab naiste vastu sellist alatut võtet käsutada, sest endal ei jätku mõistust, sellel jääb parem põlv haigeks. Mida agressiivsem selline inimene on, mida rohkem ta teisi endale allutada tahab, seda kõverikumaks lähevad ta põlved.

Ärge unustage - see ei ole kaklemise kirjeldus, mille peale mõni inimene tuleb ütlema, et ta pole kunagi kedagi löönud. Löönud ei ole, aga tahtnud lüüa olete väga. Ega Te lööjast parem ei ole. Vahe on selles, et tema lõi, sai aga kohe kõvemini vastu nii, et löömise isu kadus igaveseks ära. Tema õppetund õpetas avalikult. Teie kogute oma viha aina edasi ja mõtlete, et tema on halb.

On inimesi, kellel on väga suur vastumeelsus, seega viha, igasuguste vägivallavõtete vastu. Nad tahaksid nii väga, et maailmas oleks kõik ideaalne. Sellise inimese soov saada äärmuslikku head on tegelikult soov hävitada maailm, sest äärmuslik hea saab edasi areneda vaid äärmusliku halvana. Hirm head tehes kohata oma teel halba kuhjub vihaks halva vastu. See viha tekitab tahtmise minna samaaegselt hea nimel edasi, aga hirmu pärast tagasi. Tulemuseks on inimesel põlved, mis painduvad tagurpidi. Mida suurem ja purustavam on viha, seda suuremad on purustavad muutused põlveliigestes. Nooruses imetletakse ilusaid eriliselt paindlikke põlvi. Vanemas eas ollakse hädas liikumisega.

Tuletan meelde, et liiges on jäiga luustiku ühinemine liikuvaks elastseks ja tugevaks süsteemiks, millel seisab üleval füüsiline keha. Teisiti öeldes on iga liiges ema, kes teeb isast mehe. Liiges on tõde minu ema ja isa suhete kohta, ükskõik missugused nad pealtnäha välja on paistnud. Jalaliigesed iseloomustavad vastavalt minu vanemate majanduslikku edasiminekut ja nende probleemide lahendust lapsepõlvekodus.

Sagedane häda on puusa ja põlveliigeste jäigastumine. Vaagen on sümboolselt pere, mille tugevuse aluseks on mees, kelle teeb meheks naine oma armastusega. Puusaliiges näitab perekondlikku majanduselu paindlikkust ja liikuvust. Kui ema on majandusasjades järeleandmatu = jäik ja isa muutub sellest tigedaks, siis jäigastub vasak puusaliiges. Luugi hävineb. Kui ema oma järeleandmatusega enda ja pere vastu tigedaks muutub, siis jäigastub parem puusaliiges. Kui isa ema rahulolematuse vihaga kaasa läheb, siis hävineb ka luukude. Põlveliigesed tähendavad majanduslikku edasiminekut. Aga kui laps oma vanemate vigu ei suurenda, hoopis vähendab, siis tema tervisele ta vanemate majanduselu lahkhelid ei mõju.

X-jalgadega inimene on kooner. Mida suurem kooner, seda kõveramad põlved. Kui sünnipäraselt X-jalad elu jooksul veelgi kõverduvad, siis on vanematelt päritud koonerdamine temas kasvanud. Aga kui nad valutavad, siis teeb koonerdamine viha. Kui sünnist sirgete jalgadega inimesel vajub üks jalg X-ks, siis on kooner vastavalt kas mees või naine ja see jalg teeb kindlasti haiget.

O-jalgadega inimene on helde. Mida rohkem ta oma heldusega liiale läheb, seda rohkem haiguslikuks selle inimese majanduslik seis läheb. Mida rohkem vara ülbe üleoleku näitamiseks mõttetult tuulde lendab, seda tigedamaks inimene läheb ja seda enam ta põlved valutavad. Või võtavad ta lähikondsed endasse viha tema vastu, sest ta paneb teised rahapuuduses kannatama. Kui endasse on võetud viha priiskava meessoo vastu, siis kannatab vasak põlv. Kui inimene leiab, et naised on rahapuuduses süüdi, siis haigestub parem põlv.

Sirged jalad on majandusliku tasakaalukuse näitajad. Aga kui majanduslikku tasakaalukust koonerdamisega saavutatakse, siis võib majandus põhja hakata vajuma ja põlvede liigespilude ahenemine = vajumine väljendab majandusliku mõõnaga seotud viha. Mida õhemaks jääb rahakott, seda vihasemaks läheb tema omanik ja seda lühemaks muutuvad jalad. Põlveliigesed hakkavad tasapisi kokku vajuma, siis jämedaks moonduma. Valu, mis sellega kaasa käib sunnib paigale jääma, sunnib mõtisklema, et oma vigu parandada.

NÄIDE ELUST. Arutleme veidi. Ühel  mehel olid vasaku jala IV ja V varvas nimme-ristluu radikuliidist tuimad. Tähendab tal olid isaga ja iseenda kui mehega seotult õdede-vendade ja inimestega nii suured probleemid, et tekkisid juba ärajäämanähud. Seega neid inimesi kas ei olegi või on ta neis nii kibestunud, et ei taha tundagi. Mees käib varbad sissepoole. Seega on ta väga enesessesulgunud inimene. Vasaku jala tallavõlv on ülepinges. Tähendab ema nõudmised olid suuremad kui isa suutis.

Parema mõistmise nimel vaatleme jalgu üleni. Mees tunneb, et vasak jalg oleks nagu lühem. Tunne ei peta, nii see tõepoolest ka on. Vasaku jala eesmine lihas on lõdvalt lontis. Seega naine on mehe poole peal lõdvalt lontis = lootusetu. Mees toetub rohkem paremale jalale. Seega majanduslikult toetub mees naisele, kuigi peaks vastupidi olema.

Et veel paremini mõista, vaatleme ka vaagnat. Vaagen on sümboolselt pere. Luustik on isa. Mehe vaagen on muutunud kujuga. Vaagna vasak pool on alla vajunud. Seega on tema isa majanduslikult olnud alandatud seisuses. Kuna poeg on haige, siis tähendab see, et ta ei ole oma isa vigu parandanud, vaid suurendanud. Vaagna vasak pool hoidub ettepoole. Seega püüab mees oma puudujääki tasa teha liigse edasipüüdlikkusega, mõistmata, et ilma eneseväärikust taastamata ta seda ei suuda.

Selliselt muutunud kujuga vaagen on lülisambale halb tugi. II-III-IV nimmelüli on nihkunud igaüks veidi ise suunas, sest mehe enese-süüdistused on ka väga erinevate majandusprobleemidega seotud. Lülide nihkumine tekitab närvijuurte pitsumise. Liikumisvõime kaotuse tinginud valu märgib kriitiliseks kogunenud viha suurust.

Miks mees haigestus? See on üsna igapäevane lugu. Ta on lapsena vanemateta jäänud, alkohoolikute kasuvanemate poolt üles kasvatatud alandatud liiga heasüdamlik mees, kes ei ole julgenud ka oma peres pead tõsta. Tema põhiolemus on ootamine, aga mees on loodud minema. Pere lagunes. Armastus naise ja laste vastu püsib ning paneb ennast süüdistama. Mees on ohverdaja, iseenese vajaduste eitaja, teistele hea tegemise nimel elaja. Ja kui kästakse ära minna, siis läheb. Tema kaeblemised on sügavale armsa ja häbeliku naeratuse taha peidetud, aga nad on olemas.

Kurbuse kogunedes läks ta üha sagedamini vaikiva vihaga raskele tööle kallale, ise mõeldes: "Milleks! Mulle pole midagi tarvis!" Käärid tema mõtlemise ja olemise vahel aina süvenesid. Järjekordse raskuse tõstmise ajal, kui ta tundis teravalt enda alandatust, käis seljas nõks ja nii andis tema keha talle järelemõtlemise aja = haiguse. Hirmude vabanedes hakkas pidev lihaspinge tema kehast vähenema ja ta mõistis, et ta pole kunagi osanud enda lihaseid lõdvestada. Hirmude vähenedes suutis ta mõistma hakata ka oma vale mõttelaadi. Vanematele ja kasuvanematele andestades taipas ta, et mõlemad vanemad olid nii nagu see ikka on - sarnased, sest ta ise on nad oma elu õppetundide tarbeks sellised ligi tõmmanud. Ta paranes visalt, sest alandatud inimese mõte on kinnine. Aga aeglusel on üks hea omadus - ta annab põhjalikud teadmised.

Alles siis, kui vaagen on tasakaalu tõstetud ehk alles siis, kui vanemate väärikus on taastatud, saab lülisammas ja luustik olla tasakaalukas ja pingeteta kangisüsteem. Alles siis on lülisammas elu ausate ja kindlate põhimõtete väljendaja, mis peaenergiakanalit väärikalt kaitseb.

III. Mõelge oma seedimise peale. Millest tema räägib?

Ta räägib elutarkuste omastamisest ehk targaks saamisest, aga ka üldiselt saamisest. Saamahimu ja tema materialiseerumine on elus ja inimkehas kõige varjatum. Saamahimu on väga raske tasakaalus hoida, seepärast on seedetrakti haigusi järjest enam ja nad avastatakse sageli liiga hilja.

Nii, kuidas toit Teie seedekulglast läbi käib, nii käivad elutarkused Teist läbi. Te kas omastate midagi või lasete elu tõelised väärtused endast lihtsalt läbi joosta, oskate eraldada terasid sõkaldest või jätate kuvalt ja valikuta ka mittevajaliku omale - võimalused on suured. Helde, lahke ja elurõõmsa inimese seedetrakt töötab laitmatult. Stressides inimese seedetrakti haigused väljendavad omaniku mõttemaailma.

Toit, mis suhu pannakse on sümboolselt nagu plaan, mis tuleb hästi läbi mõelda. Hammastega närimine on nagu plaani pisikestesse osadesse jaotamine, et ülevaadet saada, et töö otstarbekalt ja hästi teoks saaks. Kes plaanisse armastusega süveneb, see ei tee enam töö käigus vigu. See, kes peab elu halvaks, mõttetuks, igavaks ja kõlbmatuks, sellel keerleb ka toit samamoodi suus ringi ja teeb suuõõne haigeks. Kes plaanipidamist ei oska tähtsaks pidada, sest on harjunud oma pisiasju võrdsustama suurte töödega, see ei pea ka hoolikat mälumist tähtsaks. Ta ei tunne õieti toidu maitsetki, nii nagu ei oska ka elu maitset - rõõmu - tunda. Samuti ei tunne toidu maitset see, kes ainult tulemust väärtuseks peab ja kiirustades õgib.

Mõistus on isast. Hambad on sümboolselt isa mõistus. Plaanipidamine on meheliku mõistuse osa. Tugevate hammastega inimene saab häid plaane teha, tal on isalt hea mõistus. Kes isa ja meeste mõistuse, sealhulgas loomulikult ka meeste plaanide väljanaermisega oma hambaid teritab, selle purihambad hakkavad lagunema. Kes meeste mõistust mingil põhjusel vihkab, selle hambad teevad talle palju haiget. Kes teisi soost sõltumata oma sõnadega hammustab, selle lõikehambad hävinevad. Aga kes teisi inimesi oma õelusega alandada tahab, see saab parodontoosi - hambajuurte põletiku, millest ta hambad võivad isegi välja kukkuda, et ta suu enam sõjapidamise riistaks ei oleks.

Kes pidevalt midagi närida tahab, see inimene vajab millegi suure ja tähtsa töö alustamist. See on lakkamatu plaanide tegemise stress. Iga vaimu kõige suurem eesmärk on targemaks saamine, mille hulka kuulub suurim töö - enda muutmine Niikaua, kuni stress on vabastamata, ei suuda ta pea midagi tarka ja tegemisväärset välja mõelda. Tema stressi suurus võib sümboolselt ainult tema kehakaalu suurusega võistelda.

Algus määrab lõpu nagu põhjusele järgneb tagajärg. Toidu liikumine söögitorus on nagu plaani töösse rakendamine, talle head teed soovimine.

Kellel on tahtmine oma otsusest veel viimasel minutil loobuda ehk tal on usu puudus oma töö tulemuslikkusesse, selle luksatus võib toidu söögitorust suhu tagasi tuua. Mõttemürki täis toit jätkab seedekulgla reostust. See, kes kardab edasiminekut, selle söögitoru tõmbab aegajalt kramplikult kokku. Aga kes elu takistuste pärast vihastab, sest tahab liiga kiiresti edasi minna, selle söögitoru võib sellise kahjustuse saada, millest ta alatiseks kitsaks jääb. Näiteks söögitoru söövitused. Aga kes elu kardab ja hea meelega end raskete olukordade eest ära peidab, sellel tekivad söögitoru divertiiklid. Need on nagu nišid, millesse toit kinni tahab jääda. Kes söögitoru hingamisteedega sassi ajab ehk toitu trahheasse tõmbab, see ajab töötegemise vabadusega ja armastamisega sassi. Sümboolselt töö lämmatab vabaduse.

Magu on sümboolselt nagu töö algus. Kellel on hirm algust teha, selle magu on spastiline. Kes ei taha algust teha, selle magu ei erita seedemahlu. Aga kes vihaga tööle ja tegemistele kallale asub, selle magu saab alguses limaskesta põletiku - gastriidi, aga viha suurenedes haavandtõve, mis viha pahasoovlikuks kasvades vähktõveks muutub. Teisiti öeldes - süütunnete ülekasv süüdistamiseks tekitab mao ülihappesuse sõltumata sellest, kas see inimene süüdistab ennast või teisi. Vahe on selles, et enesesüüdistusest tuleb sügavam ja valulikum haavand. See, kes peab ülemust või käsku vaenlaseks, kellele ilmtingimata kasvõi mõttes vastu hakata, selle magu ei saa terve olla.

Vastumeelsele tööle peab end alati sundima. Sundimine on sihipärane pahasoovimine, seega enesele paha soovimine. Kes vanu häid aegu tagasi tahab või tuleviku vastu protestib, selle magu paiskab oma sisu oksena tagasi.

Sooltrakti naispool on peensool, meespool on jämesool.

Soolestikus jätkub seedimine ja algab toitainete imendumine ehk sümboolselt elutarkuste omandamine. Alguses on peensool ehk elutarkuste omandamine algab pisiasjade mõistmisest, millest kasvab välja elu suurte asjade mõistmine.

12-sõrmiksool on sümboolselt nagu laiaulatusliku töö alustamine,

kuhu kõik asjaosalised kaasa haaratakse. 12-sõrmiksool paikneb kõhe peale magu peensoole alguses. Ta seisukord näitab, kuidas see inimene elu järjepidevuses pisiasjadesse ja naissoosse suhtub. Ta näitab ka kuidas inimene oskab kõik jõud töö tegemisse mobiliseerida.

Kui mees tunneb end nii mehena, et ta ainult töö alustamist enda auks peab, aga töö jätkamise tahab visata vihaselt kellelegi teisele, näiteks naisele, siis ta saab endale 12-sõrmiksoole põletiku või haavandtõve. See ütleb talle, et elu pisiasjadega tegelemine õpetab ka meest targemaks. Ta ütleb: "Võibolla teisele mehele ei ole see vajalik, aga sinule on. Kui sa neid asju ära ei õpi, siis sul saab paha olema."

Naistele on töö jätkamine ja lõpuleviimine tavaliselt rohkem meele järgi, seepärast on neil ka 12-sõrmiksoole haigusi vähem. Aga kui naine vihkab elu pisiasjadega tegelemist, siis ta haavandtõbi püüab teda uuesti naiselikult mõtlema panna.

Vanade halbade asjade meeldetuletamine on elule sapi lisamine. Ühissapijuha suubub 12-sõrmiksoolde ja liigne sapieritus teeb halbade meenutuste heietaja 12-sõrmiksoole veel haigemaks. Sinna avaneb ka kõhunäärme juha. Kui sapp on nagu naiselik resoluutsus ja nõudlikkus, millega liialdamine teeb haiget, siis kõhunäärme seedefermendid on nagu mehelik hellus ja õrnus, mille puudus ei luba seedida ehk peeni elutarkusi omandada. Aga kui naine on liialt vähenõudlik, siis sapieritus väheneb. Kui mees on hellusega tööl liiga helde, kui ta oma tegemistes naiselikult painduvaks ja naistest mõjutatavaks muutub, siis kõhunäärme eritus suureneb ja lisaks seedehäiretele veresuhkur langeb. Imendumine ehk elutarkuste omandamine väheneb järsult.

12-sõrmiksool on seedetrakti süda ehk keskne organ. Oskus kollektiivselt tööd teha, et midagi suurt saavutada, tagab terve 12-sõrmiksoole.

/JOONIS LIK 356/

Peensool on sümboolselt nagu igapäevane töö, mis kõigile teadaolevalt pisiasjadest koosneb. Kogu peensool iseloomustab elu ja töö keskmist perioodi. Sellel, kes elu pisiasjadega heameelega tegeleb ja igapäevast tööd pahaks ei pane, on peensool terve. Aga kes kiirustab, sellel tulevad peensoole tüüpi kõhulahtisused - vaevalt saab söödud kui jookseb tualetti. Kes vihkab elu pisiasju, eriti kui naine neid vihkab, aga vabaneda neist ka ei taha, see tunneb naba ümbruses pidevat valu ja vaeva, sest naine on elu pisiasjade jaoks rohkem kui mees. Mehel, kes on vihane naiselike tööde peale, on samasugune häda. Mehe sekkumine naiselikesse elu pisiasjadesse võib olla veel väike, kui juba peensool märku annab, et mees on mehe rolli minetanud Peensool läheb kõhu paremal alaosas üle jämesooleks.

Jämesool on sümboolselt nagu töö tõsine ja riskantne osa, kus enam nalja ei ole. Jämesoole umbset otsa nimetatakse pimesooleks ja sinna suubub ussripiku ava. Ussripik on kui naiselike häirivate pisiasjade varjulepanemise koht, mis ummikseisuks kuhjudes põletiku näol viha kriitilist suurust märgib. Ta on kui naine, kes vihasid endasse kogudes ummikseisu satub ja siis mehesse selle kõik tühjendada mõtleb, aga on õige aja mööda lasknud. Ägedat appenditsiiti meeleparandusega ravida on riskantne, aga võimalik Kroonilist appenditsiiti seevastu saab hästi ravida, sest seal ei kiirusta aeg tagant. Praegu on kroonilist appenditsiiti sageli noortel, kes oma vanemate elu raskusi vaadates ja kooliprobleemide lahenduste puuduses kuidagi kroonilisest ummikseisust väljapääsu ei leia. Krooniline põletik levib varjatult ka kõrvalasuvatele organitele, tekitades organite funktsiooni langusega kõhuõõne liitelist haigust. Pidevalt vaevav, kord nõrgenev, kord tugevnev, valu paremal alakõhus on psüühikat kurnav.

Jämesoole ehk meheliku mõtteviisi ummikseisu koht asub pimesooles sõltumata sellest, kas mehelikult mõtleb mees või naine. Kui inimene oma hirmust suurt tööd ette võtta seda aina edasi lükkab, siis haigestub pimesool.

Oskamatus edasi minna, sest ei oska elu õigesti näha ja edasi minna, tekitab vaevusi ülenevas käärsooles. Kui inimene kardab riski, edu ja tõusu ametiredelil, sest tunnetab enda ebakompetentsust, aga sunnib ead sellele riskile minema, siis tal haigestub paremal kõhupoolel asuv ülenev käärsool. See on hirmust üle olemise vihaga auahnuse ärateenimine.

Jämesool väljendab suhtumist elu suurtesse tõsistesse asjadesse. Ettevõtlik, lootusrikas inimene teostab oma suuri plaane arukalt. Mehelikult tasakaalukas ja elu loomulikku kulgu ajas arvestav naine või mees ei põe jämesoole haigusi. Aga kes hakkab kiirustama, see saab tigedaks ja haigestub. Kes vihkab tõsiseid ja suuri ettevõtmisi, sest tunneb ennast sellises töös ebakindlalt või vihkab meeste vähetasuvat tööd, selle jämesool haigestub. Kes vihaseks kogujaks, koonerdajaks, kõrvale panijaks, omakasupüüdlikuks, liigkasuvõtjaks või vargaks muutub või oma saamahimus teist selliseks püüab teha, selle jämesool hakkab samamoodi oma seinale saasta koguma, mis võib muutuda lihtsalt soolt blokeerivaks saastaseinaks, mis takistab imendumisprotsesse, aga võib ka tasapisi tulena tuha all hõõgudes kasvajaks kuhjuda. Kõik sõltub viha suurusest ja iseloomust. Ainult viha kasvatab.

Ristikäärsool on otsustusvõimetuse, kahtlemiste ja kasu kaalumise paik. Kes vihastab edasimineku takistuste peale, sest kardab ja trotsib tagasiminekut, aga ometi peab tagasi minema või kes parem läheb tagasi, sest tema edasiminekust võidaks keegi rohkem kui ta ise, sellel on väljapääsmatuse tunne, mis teeb haigeks ristikäärsoole. See on lühidalt väljendatult olukord, kus ise ei saa ja teistele ei anna ehk ahnuse ja kadeduse haigus. Täistunne ja vaev roidekaare all on selle tunnuseks. Kes elus buldooserit mängib, hambad risti end piitsutades oma teed rajab, sellel laieneb ristikäärsool pidevast gaaside kogunemisest ja ülakõht on nähtavalt suur.

Alanev käärsool väljendab oskust eesmärke saavutada ja elu mõõnaperioode üle elada. Mõnele inimesele on pisikene saavutus suurem rõõm kui teisele suur. Suurus on suhteline mõiste. Vihaga oma viimset jõudu kokku võttes mineja võib seletamatul põhjusel ja kõige ebasobivamal momendil kõhulahtisuse saada, sest tema hirmude ja vihade võitluses jääb võitjaks negatiivsem, see on viha. Keha aitab vihast sellisel viisil vabaneda. Rooja vänge hais märgib rahulolematust töö tulemuste vastu. Seda pärasoole osa ohustab loobumise viha ehk kaotaja viha. Oskus õigel ajal ja õiges köhas alla anda või taanduda tagab alaneva käärsoole tervise. Kramplik kinnihoidmine omast, tahtmatus loobuda oma ilusatest eesmärkidest, tahtmine riskides rohkem saada tekitavad alanevas käärsooles saasta peetumise ja kuhjumise. Allaandja vihast saab alguse põletik, aga kes võitjale halba soovib, see kasvatab endale vähki. Viha lõpetamata tööde, lahendamata probleemide, saavutamatute unistuste pärast koguneb jämesoolde. Mida konkreetsem on takistus, seda konkreetsem on viha. Pahasoovlikuks kuhjunud viha tekitab vähi.

Sigmasooles on ebaaususe elupaik. Kui inimene vihaga elu ebaõnnestumiste varjamiseks kõrvalteid otsib, siis haigestub sigmasool. Vaim on aus ja kui inimene eesmärgi saavutamiseks ebaausaid võtteid käsutama hakkab, siis jääb sigmasool haigeks. Ka koonerdamine on majanduslikult ebaaus tehing nagu igasugune majanduslik teiste alttõmbamise mängki.

Pärasool näitab, kuidas inimene tööd lõpetab. Kes rõõmuga töö lõppu naudib, selle pärasool on terve. Aga kes töö tulemuste üle viriseb, ennast või teisi süüdistab, selle pärasool haigestub. Kes nagu tahaks sama tööd uuesti teha või parandada, sest hirm on uut alustada, selle anus'es on pidev lõpetamatuse vaev. Hirm viimast võimalust käest lasta, vihane sellest võimalusest kinnihoidmine või traagiline, näiteks, töökoha kaotus, vallandavad pärasoole haiguse. Mida rohkem on olnud tigedaid liialdusi, seda suurem on põletikuline turse. Kui on kättemaksuhimu, siis tekib ka vereeritus. Kui on pahasoovlikkus kellegi vastu, sest see keegi on rohkem käsu saanud, siis tekib pahasoovijale vähk.

Kõhukinnisusest kui koonerdamise välisest näost oli eespool juttu. Tahtmine kokkuhoiuga midagi suurt ära teha viib koonerdamisele ja kõhukinnisusele. Iga inimvaim tuleb siia ilma, et midagi suurt ära teha, aga sundijat näeb teises. Kui vastuhakk = viha suurtele tegudele sundijate ees vaheldub hirmuga sellise või ükskõik millise sundija ees, siis kõhukinnisus vaheldub vastavalt kõhulahtisusega. Mida äkilisemad on viha ja hirm, seda ägedam on seedetrakti reaktsioon. Ärritajaks võib olla inimene, aga ka olukord, tingimus, eesmärk ja nad kõik summeeruvad kannatajasse. Kui vabaneb hirm ja viha võimutseva sundija ees ja vastu, siis kaovad kõhukorratused.

Kõhugaasid on sümboolselt sõjakus. Iga katel, mis liigse kuumuse käes peab keema, sest keegi pole osanud olukorrale vastavalt tuld kohendada, ajab vähem või rohkem auru. Kõhugaasid ongi nagu aur, mis vastavalt keetmise perioodile erinevalt lõhnab. Mida enam inimene kiirustab, seda rohkem gaase tekib. Mida enam ta hambad vihast risti tormab, seda haisvam pilv temaga kaasas käib.

Röhatised näitavad, et inimene trotsib sõjakalt algust. Suhtlemisprobleemide puhul, kui inimene peab end teistele teiste heaolu nimel peale suruma ehk ühiskonna nimel teistele vägisi oma head peale sundima, võib gaaside väljumine suust nii sage olla, et sunnib inimese teisele tööle minema. Nii päästab keha inimese võimu kuritarvitamisest. Võib olla, et röhatised takistavad inimest hoopis liialt kaugele minemast.

NÄIDE ELUST.

Üks mees tõi oma õnnetu naabrimehe hädas abistamiseks. Naabrimees oli äkki paar kuud tagasi haigestunud tundmatusse tõppe, mis ajas meest juba iga poole minuti tagant mahukalt ja häälekalt röhatama. "Mis mul viga on," küsis õnnetu ja abitu mees. "Mis Teil viga on? Oleksite nagu aurumasina alla neelanud," püüdsin naljatada. Nali naljaks, häda oli hull. Mees julges ainult omas kodus olla, ta oli piinatud emotsionaalsest tähelepanust, aga teda mitte tähele panna oli võimatu. Ainult kurt võis neid krookse mitte kuulda.

Läksin möödunusse ja nägin, kuidas mees oma lopsaka suuvärgiga ühe noore naise prinkis tagapoolt ja selle iseärasusi meeste lõbuks kommenteerib. Naine ei jää solvajale sõnadega võlgu. Tema viha lärtsatab sajatusena mehele parajasse paika.

Esimesed röhatised olid harvad, siis üha sagenesid. Kuu aega haiglaravi jäi tulemusteta. Mees kujutles õudusega, kuidas ta elu lõpuni sellise hädaga elama peab. Ta tunnistas oma viga, palus oma hinges andeks sellelt naiselt, andis talle ta sajatuse andeks, andis endale oma hammaste teritamise andeks ja palus oma kehalt andeks. Röhatised lakkasid momentaalselt. Siis läksid naabrimehed kenasti koju.

Teine mees rääkis hiljem kuidas nad terve kodutee olid maailma asju arutanud. Kodu lähedal oli ta ootamatult küsinud: "Kuule, mis me seal Haapsalus käisime?" Naabrimees oli hämmeldunult öelnud: "Ei tea." Ja siis oli parandanud: "Kuule, õigus, me käisime ju arstil." Ta oli oma häda juba unustanud - meestejutud vajasid rääkimist.

Küsitakse: "Mis su pea siis välja mõtles?" Mõttetöö kui seedimine on elutarkuste lahtimõtestamine ja enda tarbeks kasutamine. Igaüks sööb ja omastab toitu erinevalt. Mis ühele hea, see võib teisele halb olla. Tasakaalukale inimesele on iga toit söödav, seeditav ja vajalik. Samuti on iga eluprobleemi lahendamine vajalik.

Kaasaeg sünnitab inimesi, kes kõike tahavad kergelt saada. Sageli tahaks küsida: "Aga milleks Teil omapea on?" Loetakse, kuulatakse, justkui õpitakse ja tormatakse ikka teiselt küsima, nõudma, saama ja pahaks panema, kui soovitu ei tule. Minu raamatu lugemine ja loengute kuulamine ei ole erand. Loogiline mõtlemine on asendunud teise pisivigade otsimisega. Harjumus kõike kergelt saada laieneb igale eluvaldkonnale.

Pinnapealse kiirustaja seedetraktist käib toit läbi analoogselt tema mõttelaadile st. kiirelt ja oluliselt midagi peale kalorite andmata.

Kellel ei ole huvi midagi ise saavutada, selle seedetrakt ei omasta vitamiine.

Kellel ei ole iseolemise tugevuse vajadust, sellel on mineraalide puudus.

Kindel teadmine, et mina ise loon oma tuleviku, kinnistab kehasse kaltsiumi.

Kes tahab õppida eristama tähtsat ebatähtsast, selle kehas on piisavalt magneesiumi.

C-vitamiin, magneesium ja kaltsium on füüsilise keha hädavajalikud baaselemendid, mille piisavus tagab teiste ainete imendumise toidust kehasse. Teisiti öeldes on nad iseolemise huvi, tahtmine ja tegemine. Inimvaim tuleb füüsilisse kehasse ju ainult selleks, et igas elus midagi tähtsat ja igavest omandada ehk midagi suurt ise korda saata, Mõni oskab pisiasja imeks teha, teine ei võta vaevaks kergelt kätte tulnud suurt asja tundmagi õppida. Nii juhtubki, et aganaleival võib kasvada üles geenius, aga mitmekülgselt rikkaliku söögilaua taga üles kasvanu on verevaene ja hädine.

Mõtte kvaliteet on tähtsam toiduainete kvaliteedist, kvantiteedist rääkimata, sest mõte juhib meie toidu kulgu kehas. Söödud toidu kogus on võrdeline ahnuse suurusega. Ahnus on alati liialdamine. Mis liialdamine kehale teeb, seda Te juba teate.

IV. Millest räägivad hingamisorganid?

Miks ei või hingamine lakata? Miks peavad hingamisteed alati vabad olema? Miks on lämbumistunne nii kohutav?

Sellepärast, et hingamine on vabadus. Vabadus on elu. Kui inimene on vaba, siis ta kopsumaht on suur ja kops on terve. Vaba inimene teeb kõike tasakaalukalt. Vaatamata maksimaalselt avatud kopsudele on tema hingamine vaevumärgatav ehk pindmine, sest ta ei vaja igaks juhuks varuks hingamist, nagu teeb hirmunud inimene. Hirm sunnib inimest lõõtsutama. Nii meenutab hirmunud inimese hingamine viimast võimalust ellu jääda. Kogu keha on hapnikuga varustatud, aga lämbumise ehk surmahirm sunnib edasi lõõtsutama. Keha ei vaja liigset hapnikku, sest liigne on alati halb, aga hirm ajab hulluks ja nii teeb inimene, nagu igas muuski olukorras, risti vastupidiselt vajadusele. Selle asemel, et läbitöötatud ehk mittevajalikud gaasid kui negatiivne energia välja hingata, et siis vajalik ehk positiivne sisse hingata, ahmib hirmunud inimene hapnikku liigselt sisse. Saamahimuline teeb alati nii, et ise oma saamahimu kätte lämbub.

Keha hingab vabadust. Vabadus on Jumalast, Vale mõtlemisega võtame vabaduse endalt ära ise.

Kui inimesel on tunne, et ta mängumaa on piiratud, et elu ja olud ei lase teda hingata, et ta on kellegi või millegi võimu vangis, siis ta hirm tekitab kopsudes spasmi ja tunde, et ei saa hingata. See on hirm mitte vabaks saada, mis füüsilises kehas väljendub võimetusena vabalt hingata. Ori kas hukkub hirmust või läheb tigedaks. Mida rohkem ta ahistavaid olusid kardab, seda rohkem surub ta enda vabaduse vajaduse alla ja muutub vihaseks.

Sundolukord suleb päikesepõimiku tahtepoole ja inimene tunneb, et ta on võimetu end võimu alt vabastama. Ta ei julge, kuna kardab süüdi olla. Alateadvuses on teada, et süüdi jäämine viib ju vangitsemiseni - nii on aegadest aega tehtud. Aga et hingeline vang olla on hullem füüsilisest vanglast, seda tänapäeva inimene ei mõtle, kuna ta end kurjategijana kujutada ei oska. Haigust vanglaga võrrelda ka ei oska. Milleks, ta ju pole midagi paha teinud, pole kellegi vastu kunagi kätt tõstnud! Nii kogunebki hea inimese sisse realiseerumata vabadusvõitluse viha, mille suurus ja iseloom määravad tema haiguse suuruse ja iseloomu.

Olete kindlasti tundnud ängistust ja enda hingamise muutust õhu-puudustundeni välja, kui keegi Teie lähedal hingamisega vaevleb. See näitab, kui kiiresti me vabaduse puudusele reageerime. Vajadus vaba olla on iga vaimu põhivajadus, mida ta ei taha keelata ka teistele. Kui kellegi vabadus on piiratud, siis mõjub see halvasti kõigile. Tõmmake paralleele ühiskonnaga ja Te mõistate, miks kõigil on halb, kui keegi on vanglas.

Kes oma vabadusvõitluse viha valesti tegemise ehk süüdiolemise ees hirmuga alla surub, sest kardab halba suhtumist endasse, see haigestub astmasse. See on lämmatatud viha haigus. Vihagi vajab vabadust. Astmahoo alates hoidke oma hingamist teadlikult kinni ja mõelge, mis Teid praegu vihastas ja missuguse hirmu pärast Te seda viha välja ei elanud. Esimene mõte ütleb vastuse ja astmahoog möödub enne järgmise hingetõmbe vajadust. Ei mingit astmahoogu, ainult üks inimest säästlikuks ja targaks õpetav hingetõmme! Astma on allergiline haigus. Allergia on protestiviha ehk allasurutud vabadusvõitluse viha.

Kes hirmust viha välja öelda või karjuda hädaldama hakkab ja sellisel kombel mõtleb ennast ja teisi ära petta, see saab kopsutuberkuloosi. Hädaldamisega ta toob küllalt palju oma viha välja. Viha hädaldajate vastu toimib samuti.

Kes vihaselt oma vabaduseideaalidest kinni hoiab, selle kops jäigastub, sest vabadus on liikumine, mitte seadusega tagatud kord. Aga kes hakkab teistele ja endale oma eesmärke liigselt peale suruma, et elu enda meelest parandada, see saab bronhektaasiatõve. Seda teeb tema dogmaatiline tahe elu hingamispinda oma tõekspidamiste järgi lahedamaks, vabamaks ja avaramaks teha.

Kelles on pahasoovlik viha, see saab vähi, sest ta ei mõista, kes on tema tegelik vabaduse röövija. Kuna inimene on ise oma mõtetega enda orjastaja, siis tema viha oma vabaduse piiraja vastu pöördub nähtamatuses temasse endasse ja tekitab talle endale vähi. Ka see, kes teisele oma hinges hea inimese vaiksel moel karistust ihkab, kasvõi Jumalat karistama kutsub, aga ise oma käsi määrimast hoidub, on pahasoovija.

Kelles on äge viha süüdistamise vastu, sellele tuleb äge kopsupõletik. Ka kõrvaltvaatajana teiste tülisse vaikiva kohtusüüdistajana sekkudes võib haigestuda.

Kes pidevalt vihastab süüdistajate peale või ise süüdistab, sellel on krooniline kopsupõletik. Süüdistav viha, mis ei anna rahu, sest teine ei võtnud süüd omaks, ei lase kopsul paraneda.

Kes end süüdlasena tunneb ja seda süüdistamisena välja purskab, sellel on vastavalt kas äge või krooniline bronhiit. Inimene, kes tunneb end kohustatud olema tõe eest võitlema, seda välja karjuma, sellel ei saa bronhid enne rahu, kui tõde on jalule seatud. Kui ainult teaks kelle tõde. Aga kes liialdab, selle bronhidesse hakkab pidevast tursest tasapisi kasvaja kerkima.

Kelles on viha vabaduse piiramise vastu, see saab kopsukelme põletiku. Kes oma vabaduse piiramise pärast nutta tahaks, aga nutmata jätab, selle kopsukelme eritab palju liigset vedelikku, mistõttu haiguse nimeks on märg pleuriit. Kui inimeses on kangekaelne kinnihoidmine oma arvamusest, siis tekivad liited. Seega, kui inimene arvab vihaselt ja järjekindlalt, et tema vabadust ahistatakse, siis talle tekivad kopsukelme liited.

Trahhea haigestub neil, kes vihaga enda arvates õiguse eest võitlevad.

Häälepaelad on nagu ruupor, mille kaudu võib rõõmu hõisata, aga ka hädaohtu kuulutada. Kes liiga palju peab rääkima ja tunneb sisemist protesti, sellel läheb hääl ära. "Ei taha" on alati viha ja kui inimene ei taha rääkida, siis keha tuleb talle appi, et ta midagi väga halba ei ütleks. Väljaütlemist vajavate vihade enda sisse kogumisest tekib häälepaelte põletik. Aga kui inimene palju ja vihaselt karjub, kui ta süüdistused liiale lähevad, siis tekib ta häälepaeltele kasvaja. Niikaua, kuni karjumine ei ole kättemaksuhimuline ja pahatahtlik, ta vähiks ei lähe. Aga kui sellise karjuja võimutsemise all olija karjujale paha soovib, siis ootab teda sama saatus.

Igaüks peab oma vabaduse endale ise andma. See, kes vabadust kätte võidelda tahab, see jääb vabadusest ilma, sest võitlemine on viha. Andke andeks vabaduse puudumisele, sundolukorrale, mis Teile vabaduse puuduse tunde tekitas. Andestamise käigus võite tunda valu alumistes rinnaluudes, mis tasapisi läheb üle lülisamba liikuvuse suurenemiseks. Tulemuseks on vabalt hingavad kopsud ja hea enesetunne.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.