Liigse hea halb

Inimene läheb. Läheb oma lõputut eluteed, õppides seda, mis tema jaoks on vajalik. Ta on praegu vaim, aga tahab kehasse tulla, et õppida selle ajastu õppetundi. Tahab väga, aga ei saa tulla, sest need kaks inimest, kelle kaudu ta soov täituks, ei lase teda tulla. Nad ise ei tea seda, sest nad ei mõista elu.

See naine ja mees on väsinud ootamast last, kes on nende elu igatsetud eesmärk. Nad on tema nimel valmis kõigiks ohvriteks. Vaatamata püüdlustele ei ole nende ilus eesmärk täitunud. Nad ei mõista, miks. Nad on lapse tulekuks parima teinud. Võrreldes teistega tuleks nende lapsel ju kuldne elu. Nende hea soov on ohtlikult suur - nad ei tea, et kuldsel eluteel saab käia ainult idioot. Laps ei taha idioodiks sündida, parem ootab ja õpetab oma mittetulemisega tulevasi vanemaid, et ta ei vaja mõttetut arulagedat elu.

Ta on piisavalt tark vaim, et mitte korrata nende vigu, kes oma vanemaid ahviarmastusega armastavad ja vanemate omandiks muutuvad. Ta teab, et praegu suudab ta olukorda kõrvalt vaadata ja oma tegemisi ise määrata. Eelmistes eludes omandatud eneseväärikus ei luba tal manipuleeritavaks arulagedaks iluasjaks sündida. Vajadus tegelikku elu ise kogeda on üles kaalunud näiliselt ilusa elu sära.

Lapse seisukohast võetuna on lastetuse probleem selline. Tegelikult määrabki laps ise oma tuleku konkreetsetele vanematele, öeldes oma tulekuga kui õige või vale on vanemate elutõde. Laps tuleb saama risti vastupidiseks vanematele niivõrd, kuivõrd ta oma elu jooksul jõuab õppida. Teda piirab füüsilise elu ajafaktor. Ükski vaim ei võta endale liigset ebareaalset ülesannet. Ta võib küll loota paremat ja seda mitte saada, aga ta teab, et põhimõtteliselt oleks tema soovitu reaalne.

Iga vaim teab, et ta on oma eelmiste eludega oma saatuse määranud, aga vajadus vigu parandada on tal samuti. Saatuse löökide pehmendamine sõltub oskusest mõista nende õpetlikkust.

Kui laps tuleks liigset head unistavatele vanematele, siis peaks ta saama tavapärases mõistes äärmuslikult halvaks. Seda ta ei taha ja ei vääri. Kes on väärinud, see on ka tulnud ja neid on järjest rohkem.

Lastetutel on vajalik ise endale selgeks teha, mis on nende jaoks hea, mis oma liigses heasoovimises on lapse jaoks takistuseks.

Liigne halb tekitab keha füüsilisi haigusi.

Liigne hea tekitab vaimu haigusi ehk vaimuhaigusi.

Kuna vaimne tasand määrab füüsilise tasandi, siis on enamik vaimselt haigeid ka füüsiliselt haiged. Ehk teisiti öeldes - vaesuse viha tekitab füüsilisi haigusi, rikkuse viha tekitab vaimseid haigusi. Suur hirm vaeseks jääda ja suur soov rikkaks saada on peaaegu samased vaesuse ja rikkusega. Tehke ise järeldus kumba kergem on ravida, kas vaest või rikast. Ehk hindate nüüd oma igatsused veidikenegi ümber.

Eluenergia liigub sinusoidaalselt võnkudes nii, et iga hea kasvab kõrgpunktini, siis laskub halva poole niikaua, kuni halva kõige sügavamasse kuristikku kukub. Sealt algab uuesti tõus hea poole. Selle võnkumise kiiruse määrab inimese elulaad, seega arusaamad ehk mõttelaad. Igale halvale on tasakaalustavaks täpselt samaväärne hea ja igale heale halb.

Hea ja halb on suhtelised. Sellest oleme eespool pidevalt rääkinud ja üldiselt seda teoreetiliselt mõistetakse. Kahjuks ununeb elukarussellis teooria ja praktikas toimub hindamine elu näilist petlikkust mõõtes.

Inimene võtab endale õiguse hinnata maailmas kõike enda nägemise tasandilt, aga endal on nägemishäired! Just nimelt nägemishäiretega inimesed peaksid arvesse võtma tõsiasja, et nad näevad elu enda jaoks valesti, muidu ei oleks neil nägemishäireid. Kuulmishäiretega inimesed kuulevad elu valesti, haistmishäiretega inimesed haistavad elu valesti, käimishäiretega inimesed kõnnivad mööda eluteed valesti jne. Neis kõigis on üks iseloomulik joon - nad on elu suhtes vaenulikud.

Aga kui üks meeleelund lakkab täielikult töötamast, siis teised võtavad tema töö enda kanda, et inimene edasi elada saaks, kui ta elu vastu enam huvi tunneb.  Sellisel teel on avanenud paljude geeniuste geniaalsus.  Näiteks pimedate muusikute nägemisfunktsioon kandub üle läbi muusika maailmanägemiseks. Nende maailmatunnetus on palju õigem nn. normaalsete inimeste saamahimulisest nägemisest. Piiratud nägemisega inimesed on sageli väga eesmärgikindlad. Nad rõõmustavad, naudivad ja armastavad oma eesmärki, muud elu küljed on neile tähtsusetud pisiasjad, mida ei peagi nägema. Kui edu kahanedes jääb rõõm saavutatust, siis nägemine püsib ühel tasemel. Aga kui tekib viha nähtavate takistuste vastu, siis halveneb ka nägemine.

Elu on liikumine halva heastamise teel. Seda mõistmata ütleb inimkond nagu ühest suust: "Aga ma ju tahangi, et halba ei oleks! Halb tuleb eemaldada, kõrvaldada, isoleerida, purustada, hävitada..."

Kes on selle tegija? Kus on see tegija?

Vaadake enda ümber! Kas on kedagi, kes teab täpselt, mis on Teile halb ja kas ta oskab seda nii teha, et Teil oleks hea? Te võite näpuga näidata Jumalale, riigile, poliitikutele, majandusmeestele, ülemustele, perele...

Neist ükski ei tea seda täpselt, seega ei saa ka Teie soovi õigesti täita, isegi kui väga tahaksid. Ja kui me sunnime kellegi vastavalt seaduses ettenähtud korrale seda tegema, siis see võib saada tehtud, aga nõudja elu sellest oluliselt ja jäädavalt paremaks ei muutu.

See, kes ise ei tee, sellele teise tehtu ei ole meele järele.

Vaadake hädasolijaid ja Te näete selle väite paikapidavust - väga üksikud on siiralt tänulikud, kui nad jalule aidata. Aga need üksikud lähevad kindlasti ise edasi endaga oma kukkumise põhjuste pärast aru pidades. Enamik kukkujaid on oma süüdlaste otsijad, kes ei taha mõista, et nende süüdistamine tabab tõesti süüdlast, seega iseennast. Nad ei oska abistajat südamest tänada, nad mõtlevad süüdlase karistamisele.

On vaja mõistma hakata, et igaühe halb on takistus tema eluteel, tema oma, tema jaoks. See on tema õnnetus, mida ta õnneks tuli tegema. Mida suurem on olnud ta õnnetus, seda suurem saaks ta õnn olema, kui ainult oskaks elu mõista.

Meid ajab segadusse see, et me õpime kogu inimkonnaga suhteliselt sarnast õppetundi, mille õppimiseta edasi ei saa. Igaühel on seal lisaks oma õppetükk, milleta tema ei saa. Sarnasus peibutab meid mõõtu võtma teistest, nii on ju kergem. Ennast nägema ei ole me veel õppinud. Nii oleme harjunud hindama ühte heaks ja teist halvaks, olgu see siis asi, inimene, pere, valitsus või riik, mõistmata, et nad on vaid vaataja enda mõistmatuse peegelpilt.

Oleme majanduslikult kõrgeltarenenud riigid heaks nimetanud ja arengumaad halvaks pannud, oskamata nende tõelist probleemistikku mõista. Veelgi enam - kes on majanduslikult paremal järjel, see peab end ise paremaks teistest ja halvemal järjel olijad peavad end vabatahtlikult halvemateks.

Eksimine on inimlik.

Elu on liikumine, areng, targemaks saamine. Kes seda liikumist õnneks peab, on õnnelik. Materiaalse maailma areng on pisike osa elu liikumisest. Aeg on seda mõista ja oma piiramatute võimaluste üle rõõmu tunda. Praegu õpime veel läbi kannatuste, kuna ei oska mõista, mis on hea ja mis on halb. Veel ei mõista me kui halb on liigne hea.

Võtame ühe pisikese näite inimesest, kes tahab, et kõik oleks väga hästi ja selle nimel arutult rabeleb. Ta ei tea, et mitte kunagi ei saa ega tohi kõik liiga hea olla, siis jääks elu seisma. Tema hirm, et mind ei armastata, teeb ta üliagaraks. Kiirustamisest tuleb viga. Korraks juhitakse ta tähelepanu juhtunule ja tema solvumine on igavene. Solvumine tekitab nohu. Oma liialdamistes on ta äärmiselt hell. Pidev solvumisaldis inimene näeb teistes enda pidevaid jälgijaid, kes ei usu, et ta hea on. Ta püüab aina rohkem head teha ja kardab aega lasta tühja joosta. Nagu ta õhtul magama heidab, nii tekib tal nina limaskesta turse, mis võib isegi lämbumistunnet tekitada. Liialdamise viha tekitab turset ja igasugust muud suurenemist. Haigus sunnib teda üleval olema ja head suuremaks tegema või mõistma, et ainuüksi töötegemisest õnn ei koosne. Enne see vaev ei kao kui inimene oma solvumistunnet ei ole piisavalt vabastanud nii, et mõistab oma vale mõttelaadi. Aga kui inimene solvub plahvatuslikult, siis avaneb talle abiks väljapääsuventiil - ninaverejooks - et vältida ohtlikumat võimalust - sisemist verejooksu ajusse. Haigus õpetab armastama iseennast elu lõputus voolus.

Eespool kõnelesime takistusteta kuldsel eluteel kõndijast, kes pahaaimamatult ka kuristikule naeratab enne kui sinna sisse astub, et seal sügaval mõista, milleks ta üldse siia ilma tuli. Läbi valu ja vaeva, läbi suremise peab ta mõistma, et ta tuli halba heastama. Halb on olemas. Kui teda ei oleks, ei oleks ka head. See, et ta halba ei ole näinud, ongi tema viga, mis vajab parandamist.

Eluline naiivsus, täiskasvanute lapsemeelsus, halva eitamine, tahtmatus halvaga kokku puutuda lõpevad elukuristikus.

Kes end elukuristikust ise välja upitavad on targaks saanud. Keda välja upitatakse, need kukuvad varsti uuesti, sest nad pole oma kukkumise põhjust mõistnud.

Inimese eluline mõistmatus on minule kõige masendavam vaatepilt.

Näiteks soovist aidata selgitan ja õpetan noort naist, kellel on asja opereeritud rinnavähki. Ta on enda meelest nii heatahtlik, sest ta kelleski ega milleski halba ei näe. Just nimelt - ei näe. Ja ei tahagi näha. "Arstid aitasid, eks nad aitavad ka edaspidi," ütleb ta abitu sarkastiline naeruvirve näos. "Ja eks inimesed ole ju kõik surelikud," räägib ta käibefraase, aga enda teadvusse see ei jõua, sest ta ei suuda mõista, et sama jutt kehtib ka tema enda kohta. "Miks Te tahate mind pahaks tembeldada," on tema nägemus minu jutust. Minu õpetamine toimib nagu hane selga vesi, sest see inimene ei talu sundimist, aga minu jutt tekitab temasse sundolukorra - ta peab nüüd mõtlema hakkama. Ta on minus pettunud. Mõtles, et tuleb hea tervekstegija juurde, aga...

Viisaka inimese mõistev ja heasoovlik naeratus väliselt ning betoonmüürina tugev tõrkumine sisemiselt annavad summeerudes ümmarguse nulli. Veenda heategijat oma halba nägema on tõeline vägitükk. Tema tahab ju, et kõik oleks hea. Halva eitamine on paljude inimeste pimesikumäng, milles puudub eluline ohutunne. See on lapsikus.

Lapsi õpetatakse elu tundma - läbi kogemuste mõtet arendama, et saada täisväärtuslikuks inimeseks. Kool seda ei õpeta. Vanemad, kes teevad seda nii, et laps saab võimete piiril pingutades raskusi tunda, on arukad.

Vanemad, kes elutarkust väärtustavad, õpetavad lapsi karmilt, aga õiglaselt, et elu veel karmimalt ei õpetaks. Nõudmised peavad käima alati inimesest eespool, et inimene oma võimeid arendaks. Teineteist armastavad vanemad tunnetavad piiri, kus takistus võib lapsele kaelamurdvalt raskeks osutuda ja pidurdavad lapse hulljulgust. Au ja kuulsuse nimel ei piitsuta nad oma niigi kohusetundliku lapse vastutustunnet.

Teineteist armastavad vanemad ei muutu ka kunagi liigselt hellitavateks. Nad tunnetavad alateadlikult liigse piiri ära, sest neid ei kannusta saamahimu. Need vanemad ei nõua inimväärikust, nad on inimväärikad -elavad ise ja lasevad lastel elada. Väärikas vanem ei sunni last oma käsu järgi elama, ta ütleb: "Vaata, kallis laps, minul on selline halb viga küljes, ma olen selle pärast palju kannatanud ja tahan, et sina seda viga ei jätkaks. Aga kui sa tahad jätkata, siis tea, et sinu õppetunnile mina takistusi teha ei saa muudmoodi kui karistan sind." Oma vigade aus tunnistamine tõstab vanema lapse silmis ausse.

Hingearmastusega ei saa kunagi liigselt ära hellitada. Seevastu ahviarmastus ei tunne piire. Ta kasvab võrdeliselt saamahimuga. Kontrollimatu kasv väljub märkamatult reaalsuse piiridest ja hävitab lapse. Seeläbi saabuski piir. Ükski õnnetus ei tule ilma ette ütlemata, tema ennustajaks on meie halvad mõtted.

Lõplik eesmärk on alati piiriks. Piir vangistab vabaduse.

Kes vahetab liikumise eluteel unistustes oleva eesmärgi vastu, see võib saavutada küll eesmärgi, aga samas hukkuda, sest lõplikkus on elu seisku-mine. Inimene, kes oskab etapi lõpust kui uue etapi algusest rõõmu tunda, on õnnelik.

Naiste ja meeste maailmanägemine on erinevad. Naiselikkus on näha nähtavat, seega elu pisiasju, milleks on kogu materiaalse maailma objektid, olgu see siis nööp või pilvelõhkuja. Mehelikkus on näha nähtamatut, milleks on mittemateriaalne maailm oma ideede, plaanide ja tegutsemisega nende realiseerimiseks. Iga plaan, mille mees teoks teeb, saab naiste maailmaks, kus kohe algab hindamine.

Kui naine armastab meest ja mees armastab naist, siis ühendavad nad oma nägemised täiuslikuks tervikuks. Naiste maailm on piiridega, meeste maailm piirideta, seepärast unistavad naised ilusatest eesmärkidest, mehed ideedest. Ebareaalsete st. liigselt suurte eesmärkide seadmisest tulevad füüsilised kannatused.

Kes seab enda eesmärgiks liikumise eluteel, kus homne jääb alati olema oma heas ja halvas, mida iga päev heastada, see on ise liikumine eluteel. Tema kõige suurem varandus on elutarkus.

Kes seab enda eesmärgiks saamise, ükskõik kas on see vaimne või füüsiline varandus, see hakkab aina enam kiirustama ja ei märka, et eesmärk liigub koos kiirustajaga st. mitte kunagi ta soovitut ei saa. Ja kui ta midagi saab, siis ei ole see kunagi see, millega ta rahul on - tema soovid kasvavad võrdeliselt kiirustamisega niikaua, kuni ta keha oma haigustega tema jooksud lõpetab, et lõpuks ometi leiaks aja mõtlema hakkamiseks.

Me elame materiaalses maailmas, kus naine ja mees saavad ehitada terviku, millel on materiaalsed piirjooned, aga lõputu liikumise olemus. Seal teel läheb mees, kes läbiva valguskiirena valgustab teed ettepoole. Tema olemuses on kiirustamine edasi. Tema selja taga tuleb naine, kes mehe liigset kiirustamist takistab kogu vaatevälja nägemise ja kaasahaaramisega, sest vastasel juhul jookseks mees end puruks. Kogu silmapiir on täis suuremaid ja väiksemaid inimkonna õppetunde, mida need kaks seal teel vajavad. Et kõike mõista peab aeglaselt kiirustama.

Üks vaatab sügavuti ja teine laiuti. Nende armastus liidab selle täiuseks, kus iga asi leiab oma õige köha. Nende minejate elutarkus on kannatlikkus, mitte kannatus. Nende eesmärk on tulevik. Nad on inimesed, mitte inglid ja seda teab ka laps, kes nende kännul oma ellu astuda saab.

Läbi oma vanemate saab see laps teada, et kõik, mis maailmas on, see on vajalik. Ta hakkab mõistma, et isegi iga mõte, rääkimata tegudest, on kähe otsaga - hea ja halvaga. Inimkonda edasiviiv vastutustunne matab liigselt suureks kasvades inimese enda alla. Inimese ohutunnet kui enesesäilitamise instinkti kujundav hirm tõmbab liigselt suureks kasvades ligi halva, mis hävitab. Selle tsivilisatsiooni õppetundide läbimiseks vajalik võitlusvõime andja ja tõstja on viha, mis liigselt suureks kasvades hävitab ennast ja teisi. Iga inimene, kes õpib nägema kõike tema heas ja halvas, on tasakaalukas, terve, õnnelik.

Õnnelik saab olla vaid see, kelle hingearmastus voolab temast kõigesse. Kõiksusesse. Jumalasse.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.