Aus viha ja valelik viha

Kõik me teame, kuidas käitub vihane inimene. Talitsematu on kasvata-matu ja avalik hukkamõist sunnib ta raamidesse.

Allasurutud viha kaotab teravuse ja selguse, tema hävitav jõud muutub aeglaseks ja salakavalaks.

Mida rohkem inimene siiruse ja kasvatamatuse üheks arvab ning mida rohkem ta vaoshoitust intelligentsuseks peab, seda enam kasvatab ta viha oma välise korralikkuse taga põlguseks.

Võrrelge kahte naist. Räägin neile naise ja mehe elu põhiülesannetest.

Esimene naine purskab ilma pikemalt mõtlemata: "Ei! Sellist meest ei saa keegi armastada! Ta on igavene joodik ja laisk. Kui ta ei jooks, siis oleks kõik korras." Kui ma ta mehe positiivseid külgi loetlen, siis ta jääb nõusse ja mehest loobuda ta ka ei taha. Ta tahab ainult, et mees oleks korralik inimene. Sellel naisel on sapikivid. Ja aegajalt mingi imelik nahahaigus, mis ise üle läheb ja mida arstid peavad allergiaks.

Tema mees on naljahammas, kes aeg-ajalt teeb joomaperioode, aga pärast seda sukeldub tegemata töödesse ja töömehena on ta hinnatud. (Sel perioodil naise nahahaigus ajutiselt kaob.) Naise käskudele hakkab vastu, olgugi, et hiljem käsu täidab. Naist ärritab väga, et mees teda rumalaks tembeldab ja sokke kududa käsib, kui naine teda õpetab. Mees räägib õigust, aga naine ei usu meest, sest tänapäeva naine tahab end köögist ja käsitööst lahti võidelda, mõistmata, et hävitab sellega enda naiselikkust. Otstarbeka töökorralduse asemel tahab kaasaegne naine köögist vabaneda, sest elu võidujooksus on toit oma tähtsuse kaotanud. Seevastu lapsed ja lapselapsed unistavad pirukalõhnalisest sooja südamega emast ja vanaemast, kelle keedetud toit armastab sööjat ja on maailma parim.

Teine naine küsib malbe põlglikkusega: "Öelge, kuidas saab sellist meest armastada. Ta pole ju seda väärt. Ma pean teda ainult kaastundest ja selleks, et ta on mu laste isa. Me peame oma tütre peret abistama, sest tal on sünnipäraselt haige laps." Sellel naisel on rinnavähk.

Tema mees on abitu allaandliku olemisega ja kustunud silmadega napi jutuga mees, kes teeb küll naise käsu järgi, aga kui õllepudeli juurde eksib, siis naljalt seda lõbu lõpetada ei saa. Kui jõuga pudelit ära ei võta, siis ise seda teha ei taipa. Naise arvates ei oska mees oma teiste inimeste poolt lugupeetud naist hinnata. Kaastundest sellise armetu mehe vastu ütleb see naine olevat oma mehe võtnud, aga et ta teistsugust endale ligi ei tõmmanud, sest ta vajas just sellist õppetundi, ta ei saa tunnistada. Ta näeb, et tema on end eluvõitluses üles töötanud, oma mehe tuge ta ei näe. Samas ei naudi ta enda saavutusi. Tema mõtted keerlevad aina oma äbarikust mehe ümber, sest ta ei või taluda, et ta mees teda oma selgrootusega häbistab.

Mõlemad naised annavad mehele armastuse asemel viha. Esimeselt tuleb kärarikas avalik viha, teiselt põlglik, et iseennast näotu sõimuga mitte määrida.

Esimesel naisel on oma vihast kerge vabaneda, sest ta tunnistab kohe oma vigu ja oskab ka mehe häid külgi hinnata. Ta mäletab veel, et abielludes oli see mees kena poiss ja alguses oli elu ilus. Ta ei taha ennast mehest paremana näidata, ta tahab elu korda teha. Meest peab ta ikka veel perekonnapeaks, kes ei tohi alanduda. Ta ei ole teadnud enda osast mehe allakäigus. Ta on kohe nõus oma viha vabadusse laskma, kui mees sellest muutuks ja ta ise oma sapikividest lahti saaks. Esialgu ei saa ta oma kangekaelsusest veel täielikult vabaneda, sest ta on nii harjunud, et elu on ilmtingimata võitlus, kus keegi peab võitma ja keegi olema allaandja. Teda isegi huvitab, kuidas see õige armastamine siis toimuma peaks.

Teise naise probleem on märgatavalt raskem, sest põlguse varjatud juurestik on peenelt ja keerukalt kinnitunud. Tema haiguski näitab seda. Ta ei avane rõõmuga andestamise õpetusele - ta ei tunne seda endas ära. See naine ei oska näha, et ta suhtub kerge põlgusega kõigesse, mida ta ei mõista ja mis on väljaspool materialistlikke arusaamu. Põlgus ei vaja teise ausse tõstmist, tema tahab ise särama lüüa. Reserveeritud põlgus tema näol ajab ühel judinad nahale, aga teisel rusikad sügelema. Ja kui ta ühe või teise läbi kannatab, siis tema ise on enda arvates õige inimene. Aga elu seadused seda ei küsi, nemad aina õpetavad.

Põlgus kasvab aeglaselt. Keha püüab inimest aidata puhastuda ja viskab põlgust välja palavikuna. Inimene paneb sellele nimeks külmetushaiguse või viirustõve ja elab pimeduses edasi. Mida rohkem tahab inimene raskustest ja teistest inimestest üle olla, seda vähem on palavikul mõtet tulla. See inimene ei taha ju nii lihtlabast õppetundi vastu võtta. Ta väärib suuremat.

Põlgus on alandav viha.

Alandamine on tahtlik paha soovimine.

Seega - põlgus on pahasoovlik viha.

Pahasoovlik viha tekitab vähki.

Mida rohkem inimene oma põlgust varjab, seda varjatumalt areneb tema vähktõbi.

Pahasoovlik viha on ikka suunatud näilisele pahategijale. Kui ei ole nähtavat alust tema üle kohut mõista, aga tänapäeva inimene vähemaga ei lepi, siis hakatakse teda põlgusega kohtlema küsimata, kas ta on üldse midagi teinud. Väga sageli algab vihavaen ainult kahtlusest, mille keegi keelepeksja on välja mõelnud. Mida intelligentsem tahab õnnetu kannataja olla, seda enam ta oma põlgust varjab. Kumbki pool ei saa öelda, et nende vahel oleks vihavaenu või tüli. Põlguse lahtimõtestamine ei tule kellelegi pähegi.

Kuidas põlgust ära tunda?

Vaadake teisi inimesi. Kui Te kardate üleolevaid põlglikke eneseimetlejaid või teiste väljanaerjaid, siis Te tõmbate põlgust ligi. Kui ärritute, vihastate või saate solvatud ja kuidagi ei saa seda unustada, siis ongi Teis põlgus, mis terava vihana lõkkele lõi. Tänage solvajat - ta aitas Teid oma põlguse ära tunda.

See, mida Te põlgate, tuleb Teid oma põlgusega ärritama. Näiteks kui noor mees põlgab vanu naisi, eriti veel vanade naiste tarkust, siis need vanad naised tulevad teda ilmtingimata õpetama ja teevad seda veel erilise sooja õlalepatsutamisega või haaravad käevangu, et emalikult armsale poisile tarkust jagada. Kui noor naine põlgab vanu mehi, siis need tulevad teda erilise poisiliku galantsusega või elumehelikkusega näiteks tantsule paluma ja saavad pahaseks, kui tütarlaps ei lähe. Üks põlgab matslikkust, teine peenutsemist, kolmas lihtsat tööd, neljas teadustööd, viies passiivsust, kuues üliagarust jne.

Vabastage oma põlgus - oma hirm ja viha põlglike vastu. See ohtlik stress kustutab kasvades järjest enam kenade tagasihoidlike ja intelligentsete inimeste eluküünlaid. Ja kui palavik Teid voodisse sunnib, siis tänage teda, et ta hädapasunat puhus ja vajaliku tee Teile näpuga ette näitas.

Põlgus saab alguse lapsepõlvekodust. Vanemate või lapse kasvatajate suhtumine ellu ja inimestesse suurendab lapses loomupärast vajadust teha oma vanematele head, kaitsta ja hoida neid. Eriti kui vanemate meelest elavad ümberringi pahad või rumalad inimesed, kes lõpmatult aina halba teevad. Last õpetatakse, et vanemate jutud ei tohi kodust välja minna, sest see teeks vanematele halba. Armastus vanemate vastu sunnib protesti alla suruma, peitu panema. Ongi tekkinud viisaka inimese viha - vaikiv põlgus kõikvõimalike ebameeldivate asjade vastu. Sageli on ebameeldiv viletsus, vaesus jm. väline halb.

Ohutunne ja vajadus hoiatada annavad endast minus märku, kui näen uhkeid kiirelt rikastunud inimesi, kes väliselt justkui millegagi oma majanduslikku seisu ei reeda.  Mehele annab rikkus,  mille ta ise on saanud, enesekindluse. Pime enesekindlus jäigastab ja viib ootamatult murdumisele. Naised ei suuda oma rikkuse rõõmu väljendamata jätta.

Ja mõlemale ma peaksin ütlema: "Pidage kinni, kallid inimesed, Te tõmbate oma saamahimu kasvades endale ligi õnnetust! Kui Te olete pimestatud oma edukusest, kui Te kõigele ülevalt alla vaatate, siis juba ongi Teie poole teel see, millele rahaga vastu ei saa - haigus. Kui olete oma ülekohtuga vähe halba teinud, siis kannatate ise. Kui olete palju halba teinud, siis kannatab Teie laps. Kui olete väga palju halba teinud, siis kannatab Teie lapselaps. Ja ikka nii, et mida valusam tegu, seda valusam palk. Mõõdupuu peab asuma igaühe hinges."

Rahakate vanemate lapsed on harva tasakaalus hingeeluga. Vanemate põlglik suhtumine maailma lööb varem või hiljem välja ja siis algavad kannatused, sest seal, kus on palju raha on vähe armastust.

Elutarku inimesi, kelle juurde rikkus ise tuleb, on maailmas vähe. Nende varandused kasvavad vaatamata näilisele mõttetule laialipildumisele haridusele, kultuurile, traditsioonidele, igaveste väärtuste loomise finantseerimisele. Nende lapsed jätkavad eluküpsuse saabudes oma vanemate jälgedes. Neis on nende vanemate lugupidav suhtumine kõigisse elu väljendusvormidesse.

Põlgus on õpetaja, mis sunnib inimest just nimelt sellega tegelema, mida ta põlgab, et elutarkust omandada. Põlgus on armutu õpetaja.

Kui laps põlgab ülekohtuseid, siis ta saab ülekohtu käes kannatada ja ta läheb õppima õigusteadust, et kohtunikuna õigust mõista. Ta jõuab oma töös sageli tupikusse, tema kohtuprotsessid venivad, tema õigusemõistmine ei edene. Põlgus kasvab põlguseks kurjategija või õigusemõistmise süsteemi vastu.

Kui laps põlgab haigeid, siis ta on sageli haige ja õpib arstiks, et haigusi hävitada. Aga tema haiged ei parane või on neil ravimatud haigused. Põlgus pöördub haige või meditsiini vastu.

Kui laps põlgab inetut maja, siis ta peab elama inetus majas või sellise läheduses ja ta õpib arhitektiks, et ilusaid maju projekteerida. Ometi peab ta ise elama inetus majas. Ta hakkab põlgama elutingimusi ja riigikorda.

Kui laps põlgab rahapuudust, siis ta kannatab selle käes ja ta Õpib pankuriks, et suure raha sees olla. Vähetasuvat tööd ta põlgab, aga nii suurt palka, kui ta unistanud on, ta ei saa. Ta hakkab põlgama endast rikkamaid nende rikkuse pärast ja endast vaesemaid nende vaesuse pärast.

Kui laps põlgab vanemate tülisid, siis ta saab tülides kannatada ja hakkab oma elus ükskõik mis hinnaga tülisid vältima, kasvõi enda ohverdamise hinnaga ja satub aina rohkem tülidesse. Ta satub kindlasti konflikt-sesse kollektiivi. Ta hakkab põlgama neid, kes teistele liiga teevad või neid, kes endale liiga teha lasevad.

Ka omandatud amet hakkab noort varsti ärritama, sest ta pole osanud vabastada oma põlgust raskuste vastu. Aga töö on, teatavasti, nagu iga elu õppetund, raske. Vastumeelselt teevad inimesed oma igapäevast tööd, mille äraõppimiseks on väga palju pingutanud, aga see töö kurnab ja vihastab neid, sest nad ei oska oma tööd armastada. Põlgus kasvab suureks, aga ta hiilib vaikselt nagu õhtune udu ja teda on raske takistajaks tunnistada.

Tahtejõulised löövad eesmärgi nimel selja sirgu ja nende pingutused kannavad vilju. Kahjuks hakkavad nad väga ruttu põlgama vähem tahtejõulisi, argasid, saamatuid, rumalaid, teisitimõtlejaid, vaikijaid jne. ja kuldavad ise ennast nii üle, et varsti ei saa enam aru, et valjuhäälselt õpetavad endast targemaid, pidades neid rumalateks. Aga põlgus teeb vaikselt oma hävitustööd.

Need inimesed kohtavad kõikjal takistusi. Näiteks tuleb mulle kabinetti patsient ja ütleb: "Ma tahan teada, mis on minu eksistentsi alus?" Liiga tark küsimus, et ilma inimest solvamata kolme sõnaga vastata saaks. Näen hirmu alandamise ees, mis parem ründab ja põlglikku tõrksust, aga ometi küsin: "Mida Te selle all mõtlete? Püüdke lihtsamalt, ma ei saa Teist aru." Aga nii madalale ta ei lasku.

Üleolevaid inimesi on raske aidata, sest nad tunnistavad vaid enda tarkust.

Õigem on põlgust varakult vabastama hakata, hiljem võib see osutuda kaelamurdvaks takistuseks.

Hetke pärast astub kabinetti soojust kiirgav inimene, kelles näen tarkust. Valmistun keerukale küsimusele vastama, sest ei ole veel unustanud eelmise käitumist. "Ma tahaksin endast rohkem teada. Ma vabanesin küll raamatu abil haigustest, aga tahaksin edasi minna," ütleb tema lihtsalt. Mul on talle piisavalt palju rääkida ja ta rõõmustab. Selgub, et oma erialal on ta väga kõrgelt haritud, aga hingeharidust ei pea alandavaks teise käest küsima tulla. Kõigest hingest annan talle nii palju kui oskan ja tänan teda inimeseks olemise eest.

Ja siis räägin talle põlgusest, et ta teaks ennast hoida.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.