Elu kui vahelduvvool

Elu on lainetav liikumine spiraalil. Spiraali ring on eluiga, mis algab ja lõpeb küll ühe koha peal, aga lõpp on alati kõrgemal algusest. See tähendab, et elukäigust olenemata on inimvaim iga eluga targemaks saanud. Pidev hea vaheldumine halvaga annab elule sinusoidina lainetava liikumise sellel spiraalil.

Tervikinimene koosneb vaimsest ja füüsilisest kehast.

Kosmiliselt on inimesele omane 7-süsteem. Ka kehas on seitse tšakrat. Me elame ja saame vanemaks. Eilne päev ei ole kunagi sarnane homsega, sest elu muutub. Olenemata soost, vahetab meie elusinusoidi võnge suunda iga seitsme aasta tagant.

Naine ja mees on tervikut moodustavad vastandid, seepärast on üheealistel poistel ja tüdrukutel, noormeestel ja neidudel, meestel ja naistel erinevad huvid ning arengu omapärad.

/SKEEM LK 305/

Vaadake seda skeemi ja Te näete, et kui 3,5-aastane tüdrukutirts on vaimselt väga lahti ja teda peetakse poistest targemaks, siis oma kehalise arengu eest ta oluliselt muret ei tunne. Samavanune poiss aga igatseb oma rassimistega rammumeheks saamist. Salmide lugemine on temale liigne.

7-aastaselt tekib esimene tasakaalustumine, huvi elu nii vaimse kui ka materiaalse poole vastu. Seepärast on koolimineku kõige sobivam aeg just selles vanuses.

Kui 10,5-aastane tüdruk hakkab eriliselt huvituma oma kehast ja tema kaunistamisest, siis samavanune poiss pöördub sellisest tüdrukust põlglikult ära. Tema maailmas on nii palju huvitavat... Ta läheb parema meelega kasvõi raamatukokku.

14-aastaselt on poiss ja tüdruk üsna ühesuguste huvide ja tegemistega.

Kui 17,5-aastane tüdruk avastab, et peab elutarkusi tundma õppima, siis samaealist poissi huvitavad enam tehnika ja sport.

21-selt on nad normaalsed noored inimesed, kes saavad ühel nõul olles abielludagi. Naisel hakkab siit materiaalsete probleemide tundmaõppimine, ta sünnitab ja kasvatab lapsi ning nõuab, et meeski samaga tegeleks, aga 21-28 aasta vanusel mehel on vaimse arengu periood. Lahkhelid on kerged tulema.

28-selt on käes tasakaaluka eluväärtuste ümberhindamise ja kan-napöörde tegemise vanus. Nüüd sukeldub mees töösse ja naudib oma võimeid ning võimalusi. Töötab ja ei oska mõista naist, kes tahab vaimu harida, kultuuri nautida, tahab midagi kerget ja emotsionaalset. Jälle vastuolud!

35-aastaselt mõeldakse tõsiselt elule, saadakse teineteisest isegi aru.

Edasi on naisel vajadus elu materiaalne pool ometi ükskord korda teha. Tal hakkab kiire. Ta töövõime on suur. Mees tunneb selles vanuses, et veel on viimane aeg õppida.

42. eluaasta on rahunemine ja katse enne vanaks saamist aeg maha võtta ning elu üle järele mõelda.

Peale 42. eluaastat on naisel uuesti püüdlemine vaimsete väärtuste poole, seekord on need küpse inimese nõudlikud vajadused. 42-49 aasta vanune mees tahab kõik tööd enne ära teha kui jõud raugeb. Mõlemad tahavad elult maksimaalset võtta, ainult vajadused on vastassuunalised. Kui nad oskavad teineteist mõista, siis on saavutused suured.

42-49 aastastel naistel on tarvis teada, et nende füüsiline keha on suurte ümberkõlastuste vanuses ja seepärast on töötegemise võime madalseisus. See vanus on vaimse eneseteostuse aeg, hinge harimise aeg. Kui hing on rahul, siis läheb töö ka paremini. Selles vanuses mehed on tööhullud.

49. eluaastale järgneb uus lapseiga. See on kõrgema tasandi lapseiga, mille võnge on risti vastupidine eelnenud 49 aastaga. Mehed elavad selle üle rahulikumalt, aga naised lähevad arust ära. Seda vanust naised kardavad. Kes elu üle kunagi ei mõtle, sellele on see vaimse taseme langus, mälu ja mõistuse madalaim seis kogu elueal. Selles vanuses jäädakse juba ainuüksi hirmust vananeda raskelt haigeks.

See naine, kes vanaks saamise pärast ei karda, tunneb, et nagu lapseea selge mõistus oleks tagasi tulnud. Sellised asjad on huvitama hakanud, mida kunagi ei ole märganud. Kes elufilosoofiat teab, see ei mõtle surmale, ei tõmba surmahirmuga haigusi ligi, ei tööta masenduses. Tema töövõime on ebaharilikult kõrge nii, et teeb noortele silmad ette. Kui naised mõistaksid, et stressid võtavad jõu ära ning suruvad inimese maadligi ja kui nad laseksid oma stressid vabadusse, siis nad oleksid terved.

Mehed, vastupidi, tunnevad end selles vanuses hästi. Vaimsuse tõus ja oskus elule tagasi vaadata võimaldavad mõista, et töö ja varandus pole kõige tähtsamad elus. Soovi vaimselt endale varem lubamatut lubada peaks täitma, siis ei tekiks haigusi.

Elu õhtupoolikul on inimene võimeline päevale järele mõtlema ja vead oma hinges parandama. Kes teab ja oskab, selle elu õhtu on rahulik ja õnnelik nagu vanasti oli hingamise päeva õhtu. Tänapäeval on enamikul inimestest see nagu laupäeva õhtu, kus leilis viimast võeti. Vahe on ainult selles, et vanasti tehti seda rõõmuga vana kõntsa maha jättes, et hingamise päeva puhta kehaga minna.

Tänapäeval vanadust kardetakse ja vihatakse. Kes kardab, seda vanadus peab hirmutama. Kes vihkab, sellel on vanaduses väga valusad katsumused.

Vanadusel on suur väärtus, mille üle rõõmu tundjaid ootab selge rõõm, see on elutarkus. Aga sellest ei peeta tänapäeval eriti lugu, sest need, kes praegu vanad on, ei ole juba ise nooruses vanadest ja elutarkusest lugu pidanud. Koolitarkus on olnud tähtsam. Nüüd tuleb tunnistada kõigil, et mõlemad tarkused on väga vajalikud ja ei ole üks tähtsam teisest. Neil mõlemal on oma koht.

Uue lapseea ukselävi on nimetatud kliimaksiks.

Naiste kliimaks on vaevusterohkem, sest naistel toimub vaimsust-langus, aga füüsilise võimekuse tõusu nad oma hirmude sees ei näe. Mensese ärajäämine on paljudele märk, et nüüd on elu läbi. Sellest räägitakse, seik-üle isegi naerdakse, aga süda nutab. Tihti on see naisele nagu naiseks olemise tunnuse kadumine.

See naine, kes enne 49. eluaastat loodusseadusi tundma ei ole õppinud, et targana edasi sammuda, seda nüüd loodus mensese näol stressidest vabastada ei aita. Loodus on nagu hoolitsevad vanemad, kes on hoolitsenud küll, aga teavad, et igavesti ei tohi kõike ära teha, sest laps peab olema suuteline omil jalgel minema. Klassikaliselt on menopausi algus keskmiselt umbes 50-aastaselt. Tänapäeval ei ole ime, kui 35-aastane naine tuleb patoloogilisele kliimaksile iseloomulike vaevustega. Stresside kuhjumine on põhjustanud mensese ärajäämise, närvilisuse ja kuumad hood.

Siinkohal peab selgituseks rääkima jälle põhistressidest.

  1. Süütunne - teeb südame jõuetuks, põhjustab vere ringvoolu
    aeglustumise ja jätab kogu keha õigest verevarustusest ilma.
    Südame kloppimine, mis tekib hoo ajal, on keha reageerimine
    surmahirmust vabanemisele. Kuhjunud süütunded suruvad südame
    enda raskusega nõrgaks, lõdvaks, laisaks.

  2. Hirm - tekitab energiakanalites ja kõikides kudedes spasmi. Kui
    veresooned tõmbuvad kokku, siis läheb nahk külmaks ja kahvatuks, isegi sinakaks.

    Kui verevarustus aeglustub liigselt, siis tekib surmahirm, mis tõmbab veresooned järsult kokku. Sellele järgneb keha rakkudes tugev hapniku ja toitainete puudus. Vaim teab, et surra on veel vara, aga oma rumaluses me oleksime sinna jõudnud. Ta andis meile surmahirmuga sellest olukorrast teada.

    Et kompenseerida puudujääki, hakkab süda hirmuga kiirelt pumpama. Inimene tunneb südame kloppimist ja teadvustab, et midagi on halvasti. Kes oma stresse vabastama õpib, sellel ei teki enam kunagi südame rütmihäireid.

    Vastasel juhul, so. neil, kellel on kombeks halva eest ära joosta, teistele loota, teistes oma häda põhjust otsida, võib nende rütmihäire hoog väga pikaks kujuneda. Kes on harjunud igast olukorrast mõistlikku väljapääsu otsima, selle südame kloppimine kaob iseenesest ja ruttu. Eespool on nendest häiretest kirjutatud.

  3. Viha - tekitab nii energia kui ka kõikide kudede ja organite laialipaiskumise. Viha laiendab veresooni maksimaalselt, nahk hakkab punetama. Kehas tekib kuumus ja higi paiskub välja.

Klimakteerilised kuumad hood on põhjustatud kolme põhistressi omavahelisest kiirest vaheldumisest. Ka noortel inimestel esineb ühekordselt selliseid hooge, mis aitavad keha negatiivsusel välja paiskuda ja takistavad oma hirmutava efektiga inimesel vähemalt seekord halba edasi teha. Piltlikult öeldes on vanuse tõustes stressihunnikutest kasvanud vulkaanid, mis aegajalt eraldi või koos purskama hakkavad.

Meditsiiniliselt kestab kliimaks mõned aastad. Mina olen näinud klimakteerilise neuroosi vaevustega naisi 35-st kuni 80-nda eluaastani.

Vanasti olid suure vanuselise vahega abielud. Praegu viib armastus kokku üheealised. Miks? See näitab inimkonna arengutaseme tõusu, pürgimist täiuslikkusele.

Üheealistel abielupaaridel on kodurahu hoida väga raske. Samuti on raske koos töötada ja (või) sõbrustada ühevanustel vastassoolistel inimestel. Seevastu on üheealistel naistel või meestel kollektiivis meeskonnatunne, mis tagab edukuse. Neil on ühesugused momendihuvid. Tavaliselt eelistab töökollektiivi juhtkond endast nooremaid töötajaid. Parim oleks 7 aastat noorem vastassooline, hoiduda tuleks 7 aastat nooremast omasoolisest. 14 aastat noorema omasoolisega on jälle ühesuunalised soovid.

Juhtkond võib end sellise kollektiivi ees tunda teerajajana - ta on ettevõtlikum, targem ja hakkajam. See tõstab juhi eneseväärikust. Aga ükski hea ei ole liiga heana enam hea, nii ka eneseväärikus, mis kasvab üle eneseimetluseks ja egoismiks. See viib eneseülistamisele, teiste väljanaermisele, alandamisele jne. Hea kollektiiv puruneb.

Targemini talitab juht, kes valib omale kollektiivi ka vanemaid töötajaid. 7 ja 21 aastat vanemad vastassoolised ning 14 ja 28 aastat vanemad samasoolised töötajad on antud ajamomendil samasuunaliste eesmärkidega. Kui juhil ei ole hirmu, et teda ei armastata, siis ei tunne ta ka hirmu, et keegi oleks temast targem. Ta võtab teadlikult endale vanad ja kogenud töölised, sest nendelt on mida õppida.

Et vanem on targem, see on elutõde, aga igal targal ei ole juhiomadusi. Kes teadvustab selle tähtsa tõe, see arendab enda võimekust teise omadusi kadestamata. Siis ei teki hingelist konflikti töölise ja juhi vahel. Siis ei ole tarvidust kummalgi teise oskusi ja suutlikkust välja naerda, et enda suurust kuulajate silmis suurendada.

Eneseväärikas inimene tõstab enda väärikust, tal pole teiste eneseväärikuse alandamisega aega tegelda. Elu on rumalustele kulutamiseks liigu lühike ja vääruslik. Selliste inimestega on nauding koos töötada.

Põhimass inimkonnast on vanusega targaks saajad. Kui sellisel inimesel on eneseteostuse puudus, aga see on hirmust, et mind ei märgata, siis ei ole ta kunagi rahul ega rõõmus. Nüüd hakkab ta rõhutama oma vanust kui tarkust, sest alateadlikult on tarkus kõige suurem väärtus. Selline inimene lubab endale kriitikat, irooniat, sarkasmi või lausa sõimu oma haritusele vastavalt. Tema piiratus ja teadvustamata elutarkusenatukene hakkas perutama. Kui ta vallandatakse, siis ta peab enda õiguseks öelda, et ega vanemaid ja endast targemaid enda kõrval näha ei taheta.

Elu õpetab, et juht peab oskama valida meeskonda ja tööline peab oskama valida juhti. Kes enda stressid vabastab, selle vaim juhib ta soodsasse olukorda. Kui ei vabasta, siis ta avab kannatusterohke õppeklassi ukse ja sinna ta astub sisse juba ise.

Põhimõtteliselt samasugune suhtlemisraskus ootab ühevanuseid abikaasasid. Nende eluvõnke kriitiline teineteisest kaugenemine võib abielu purustada, kui nad ei oska teineteist mõista. Eluvõnke maksimaalsele äärmusele järgneb elu paranemine, aga seda pettunud stressis inimene ei jõua ära oodata, sest ta ei tea, mida oodata. Ka tahtmine teist enda sarnaseks teha ei õnnestu, sest loodusseadused määravad elu kulgemise. Eriti kriitiline on olukord, kui naine on parasjagu vaimsuse kõrgpunktis ja mehel on suur füüsiline eneseteostuse periood.

Sama reegel kehtib ka vanemate ja laste vahelisel suhtlemisel. Kui 21-aastane ema sünnitab tütre, siis emal algab füüsilise tasandi arengu periood, aga tütrel areneb vaimne pool. Nende teineteise mõistmine on raskendatud, aga ometi naistena nad seda suudavad, kui tahavad. Seevastu 21-aastane isa ja tema sündinud tütar on ühesuunalise tegutsemisega, seega mõistavad teineteist paremini niipalju, kui mees ja naine teineteist mõistma õpivad.

Kui 21-aastane ema sünnitab poja, siis ta suudab poega paremini mõista, võrreldes sellega, kui ta oleks sünnitanud 28-aastaselt. Joonistage parema arusaamise jaoks igaüks endale eluvõnke graafik, kuhu lisage oma pere võnkekõverad, siis on suhtlemise abivahend olemas. Võnkekõverate lõikumiskohad on hea suhtlemise aja märgid. Ja kui veel kogu perel peaks ükskord võnkekõverad ühes punktis lõikuma, siis on see suur õnn.

Aga miks sünnib 21-aastasel emal tütar ja 28-aastasel emal poeg? Miks ei võinud nad tulla risti vastupidisel ajal? Sellepärast, et Teie lapse vaim tahtis raskemat suhtlemise õppetundi ja Teie väärisite teda. Teisel ajal ei oleks Teid see laps saanudki valida, see oleks hoopis teistsugune laps olnud. Aga see teine ei hakanud Teid kõige kallimaks pidama. Ärge unustage, et sarnane otsib sarnast.

See, kes on sündinud oma ema energiakõverale vastupidises võnkes, saab oma elu eesmärgi - muutuda vastupidiseks oma ema negatiivsusele -kergema vaevaga saavutada. See laps on seesmiselt tugevam, kindlameelsem ja usaldab ennast isegi siis, kui ema teda pidevalt halvaks tembeldab, sest ta ei allu ema ülemvõimule. Tavaelus ei sobi selline laps oma emaga, neil on elust erinev arusaam, nende konfliktid on vältimatud, sest need on põhimõttelised ja eriliselt mõlemapoolselt haigettegevad. Pisiriidusid on vähem. Aga kui laps on ise juba soliidses vanuses, siis on ta edukus vanemategi jaoks aupaiste, millega seltskonnas särada. Kahjuks on andestamatuid ilmaelu mittemõistvaid vanemaid palju ja omavahelistes suhetes peavad nad oma last ikka halvaks ja sõnakuulmatuks, isegi kui nende laps on maailma jaoks targa avastuse teinud. Sellised kiuslikud vanemad on igavesti oma lapse vaimseks proovikiviks. Emad rohkem, isad vähem, aga mida kauem nad koos elavad, seda rohkem isad emade sarnaseks muutuvad. Naiste võim juba kord toimib selliselt.

Esmatähtis on vaimu areng. Aga vaim on alati meessoost. Mida suuremas kriisis on Maa, seda rohkem peavad kannatama materialistid. Praegune aeg tingib kiiret vaimset arengut, et ellu jääda.

Vastavalt eluseadustele saab mahajääjast ettepääseja. Sõltumata soost, on edasimineja oma tulevase elu kujundaja. Tänane mahajääja - naine - on rebimas end mehest ette. Aga niikaua, kuni inimesed ei mõista elu seadusi, ei saa nende maised igatsused täituda.

Mees oli, on ja jääb eesminejaks. Naine on minekuks energiat andev generaator.

Kui vaim saab minna, sest hing toidab teda, siis läheb keha kindlasti kaasa.

Kui hing vaimu ei toida, siis jääb keha seisma. Ja ükskõik, kas me nimetame meest laisaks, ükskõikseks, apaatseks, loiuks jne., minna ta ei saa. Naine võib meest kuidas tahes piitsutada ja taga ajada, aga liikuma paneb mehe ainult armastus.

Kui mees on üksi mineja, siis naine ei lähe kunagi üksi. Sest naine tahab kõigile seda head, mis temal on. Naine tahab meest ja peret tõmmata kaasa, aga teised ei tule. Mida suurem on vastupanu, seda suurem on naise tahe nad päästa. Tekib võitlus, mis hävitab pere.

Siin aitab vaid suur töö iseendaga. Paljud jahmuvad: "Aga ma pean siis oma iseloomu muutma! See on võimatu!"

Ei ole võimatu. See teeb Teid õnnelikuks samapalju, kui enne tegi Teid õnnetuks.

Iseloomu muutmine tähendab elu ümberhindamist, targa inimese kombel halvast vabanemist, et igatsetud eesmärgile jõuda. See on keerulisem, kui Te arvate ja lihtsam, kui Te kardate. Aga see, kes targa kombel ei õpi, see peab kannatuste läbi õppima. Mõni inimene tuleb korduvaid elusid piinlema, et mõnda nn. iseloomujoont muuta.

Kristus tuli õpetama meile enda muutmise inimväärikat võimalust. Aga inimkond millegipärast ainult räägib inimväärikusest. See, kes nõuab inimväärikust, ei pea seda saama, sest nõudmisega saab hea ainult kaduda. Näiline, isegi seadustega tagatud inimväärikus, on järjekordne inimkonna vale iseendale.

Ainult siis, kui igaüks ise vabastab enda stressid, saab pere säilida. Pere vajab säilitamist.

Kes lõi pere, see vajas täiuslikuks saamise õppetundi. Me ei oska mõista, mida tähendab naise ja mehe üheks saamine. Me ilmtingimata mõtleme selle all kõigepealt voodisse minekut. Sest me ei oska hingesid ühendada.

Kes lahku läheb, see ei oska enam hingelist tasakaalu saavutada. Pettumused sunnivad hindama vastassugupoolt vastavalt oma valusatele kogemustele. Hingerahu tuleb ainult läbi vigade teadvustamise. Selleks on vaja kõigepealt andestada oma stressidele, siis abikaasale jne.

Kes on leidnud endale 7 aastat vanema või 7 aastat noorema abikaasa, sellel on märgatavalt kergem temaga ühist keelt leida. Järgmine vanusevahe on 21. Need õppetunnid, mis selle abikaasa kaudu vajavad äraõppimist, on nii suured, et kui teid pingestaks veel ealine vastasseis, siis te neid ei suudaks ära õppida. Olete veel liiga nõrgad. Naine ja mees on igas olukorras tervikut moodustavad vastandid, kelle tasakaalustamine üheks saamiseni on selle tsivilisatsiooni ilus eesmärk ja lagi. Kes selle saavutab, sellel on kõrgemale minekuks tee lahti.

See on kättesaadav ainult arukatele inimestele, kes oskavad oma tundeid ja mõistust tasakaalustada. Aga arukaks õppida võib igaüks. Ka armastama õppida võib igaüks. Alustuseks peab teadma, et mida rohkem me arvame end oskavat, seda vähem me oskame. Aga kui vähe me oskame, seda mõistame alles siis, kui oleme õppinud rohkem oskama.

Mind jahmatas, kui esimest korda kuulsin vastuväidet: "Miks ma pean võõrast inimest armastama? Ma armastan oma abikaasat!" - "Kas sellest mitte ei ole vähe," küsisin. "Inimene peab teadma oma kohust," oli vastus. Nägin, et ta oleks tahtnud küsida, mis minu mees minu ebamoraalitusest arvab. Olin hädas selgitamisega, et tark inimene ei tohiks taandada ligimesearmastust vaid seksuaalsete ihade ja nende füüsilise realiseerimise tasandile ja arvata, et ta väga kindlalt teab inimese kohustusi. Ta ei teadnud, et mida suurem on inimese tingimusteta hingearmastus inimeste ja elu vastu, seda tugevam on ta täiuslik armastus abikaasa vastu. Täiuslik armastus kindlustab truuduse. Selline täiuslik inimene teab oma kohta elus.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.