Üks inimkonna eksisteerimise vorme - üksindus

Inimkond igatseb täiuslikkust, aga ei oska seda õigesti saavutada.

Elus on nii, et alati on keegi eespool ja keegi tagapool, kes tahab ette jõuda. Arukalt mineja teab, et ta nagunii jõuab ette, sest eesmineja inimlik käitumisjoon on, et ta jääb loorberitele puhkama.

Ettekiirustajad ongi need üksikud.

On nad vallalised, lahutatud või lesed, nad kiirustavad täiuslikkuse järele enne, kui on materiaalse elu õppetükid ära õppinud.

Üksinduse imeline igatsus on igaühes, aga kui vaadata üksikuid, siis vähesed on oma üksinduses õnnelikud. Isegi need, kes abielusidemete valusast raskusest väga vabaneda on tahtnud ja väga üksindust on otsinud, ei oska oma väljavõideldud vabadusega midagi peale hakata. Tegelikult tahaksid nad ikka veel perekonda omada ja maist õppetundi jätkata. Kui ainult keegi hea abikaasa annaks.

Miks me soovime ja kardame üksindust?

Soovime sellepärast, et üksindus on tundeinimese täiuslikkuse ideaal. Meis kõigis on olemas tunded ja igatsus head suurendada.

Kardame sellepärast, et me pole veel vabanenud oma hirmust, et mind ei armastata ja seepärast ei oska mõista üksinduse seesmist sügavat väärtust. Hindame välist.

Igas naises on mees ja igas mehes on naine. Kes suudab tasakaalustada oma sisemise mina oma välise minaga, see on praeguse inimkonna täiuslikkuse saavutanud. Selleks peab hakkama täiuslikult mõistma oma vanemaid. Mõistmise eelduseks on andestamine. Ükskõik, kuidas Te seda teete, kas nii, nagu mina õpetan või leiate igaüks oma meetodi. Kes arvab, et tundidepikkune mediteerimine on etem ja kui Te selle kaudu teadvustate oma vead ning need parandate, siis on kõik korras. Kui Te keha arendamise kaudu saavutate meeleparanduse, siis seegi on suurepärane. Kui Te taimetoidu ja ravimtaimede tundmaõppimise kaudu elu mõistma hakkate, siis on seegi väga hea. Ärge ainult unustage, et mõtteenergia on kõige esmane ja kõige tugevam energia, mis sest, et teda silmaga näha ja käega katsuda ei anna.

Meil on vaja mõista, et meie sisemine olemus on vastassugupool, keda me vägisi endast alamaks tahame pidada. See on igaühe vanemate probleem ja kogu inimkonna probleem.

Tõelisi üksinduses minevaid vaimuhiiglasi on vähe ja nad ei anna kaeblemisega endast märku. Nende tervis on korras. Nad lähevad oma teel, otsides võimalusi oma tarkust suurendada, et neid teadmisi elu hüvanguks kasutada. Nende tegemised ei helise suure kella küljes ja me peame neid veidrikeks. Vaid meie vaim teab sellise inimese tegemisi hinnata ja teda suureks pidada. Mõista oma vaimu me veel ei oska. Kes vabastab endast stressid, see on õppinud ning saab samasuguseks minejaks ja kõik ta hinge -ning ihuvaevad kaovad.

On kombeks rääkida missioonitundest. Kui Te tulite sellesse ellu ära õppima üksi täiuslikuks saamist, siis see ongi Teie missioon. Ei ole vajalik teiste tahtmiste järgi elada. On vajalik endale head tehes teistele head teha. Kas Teil on selline eesmärk? Kui ei ole, siis andke vabaks oma stressid, et vastassugupool saaks täiuslikkust moodustama tulla. Nii teete endale head tehes seda ka teisele.

Erakud ja pühakud on üksinduse etalonid. Oleme harjunud neid ette kujutama üksi mäekoopas mediteerimas. Märgatavalt raskem on olla rahutus rahvahulgas ja kuulata vaikuse linnulaulu. Nii on võimalik, aga nii suudab ainult see, kes vabaneb emotsioonide poolt tekitatud stressidest.

Mina pean sellist inimest vaimselt küpseks ja tugevaks. Selline inimene on kõigiga üks olles samaaegselt üksinda. Olemisest algab tegemine.

On üksikuid tõsiseid elutarku noori inimesi, kes oma olemist ei teadvusta ja tunnevad kurbust, et teiste pinnapealsuse pärast ei leia omasugust vastassoolist. Põhiliselt on need noored mehed, aga on ka naisi. Nad ei tea, et neis on nõudlikkus enda ja teiste vastu, et nad on suurepärased tulevikuinimesed, aga nad hävitavad stressidega oma väärtust. Vabastage enda vastumeelsus tühiste sõnade ja mõttetuse vastu, hirm ilmasse üksi jääda, lootusetus, kahtlused, ebakindlus, eneseusu puudus, tüdimus, pettumus inimestes, maailma tühisus, tahtmine ära minna, oskamatus leida südamelähedast, ettevõtlikkuse puudus, eitamine, jne.

Aga kujutage nüüd ette noort vallalist naist, kes küsib: "Milleks neid mehi üldse tarvis on?" See on tema ema elutarkus, mille võimu all tütar elab ja ei oska seda ise märgatagi. Tema ema on ju nii tark inimene, et on lausa oma tarkuse pärast elus kannatama pidanud.

Ema dogmaatilised arusaamad ei sisalda elutarkust:

  • naisele on mees vajalik selleks, et naine oleks naine;

  • mehele on naine vajalik selleks, et mees oleks mees;

  • pettunud inimese tarkus ei saa iialgi üle olla looduse tarkusest.

Tõde on valus kuulata. Hirm tõde näha ja kuulda sunnib inimesed valetama. See hirm sunnib isegi endale valetama nii, et inimene ei märka kui ebasiiras ja teatraalne ehk valelik ta on. Loomad ja loodusinimesed näevad tõde hästi, nn. kõrgelt tsiviliseeritud inimesed väga halvasti.

Mida Te räägiksite ja kuidas aitaksite keskeas vallalist naist, kes kõike teab, kõike on lugenud, kellel sapipõis koos kividega on ammu eemaldatud ja kelle lapsest saadik ekseemiga kirjatud punetavat nägu ei ole terveks ravitud, aga kellel tema enda kõigutamatu arvamuse järgi ei ole ei hirmu, et mind ei armastata ega vihasid, kes on üdini hea inimene? Mina oskan talle kirjutada ravimi retsepti. Vaimsele tasandile ta, vaatamata suurele soovile, veel ei küündi. Enne on tarvis hakata oma vigu tunnistama.

Haigekstegev üksindustunne on heaoluühiskonna privileeg. Mõelgem, mis on hea ja mis on halb. Tunnistagem, et hindame tegelikuks elu välist külge. Teist inimest tõeliselt armastav inimene ei ole kunagi üksi. Rikkust armastav inimene on alati üksi, sest rikkusel ei ole armastavat hinge.

Teie arusaamad ja elu-olu hindamine on Teid haigeks või esialgu ainult abituks teinud - järelikult olete valesti mõelnud ja mõistnud. Tunnistage seda ja hinnake oma arusaamad ümber. Õppige armastust endast teistesse saatma ja tundke sellest ise rõõmu, siis olete õnnelik. Eitada ja elu trotsida on kerge, pärast hingehaavu parandada väga raske.

Küsige endalt: "Kes ma tahan olla?" Kui leiate, et tahate inimene olla, siis on vaja teha valik loomuliku inimliku ja ebardliku soovunelma vahel. Õppige ära tarkus, et vabadus on tunnetatud paratamatus. Elu seadusi ja kulgu inimene muuta ei saa, nende seaduste järgi tuleb elada.

Teadke, et tegelikult inimene ongi üksi ja seda tuleb võtta elu tõsiasjana. Igapäevaelus üks tahab üksi olla, teine kardab üksiolekut ja kolmas vihkab üksindust. Suhtumine määrab olemise. Vabastage oma negatiivne suhtumine ja Teil on hea olla. Kui armastate elu ja inimesi, siis ei ole füüsilise keha üksiolekul tähtsust - ta ei tunne end üksi, sest ta on koos oma armastusega, mis teistesse voolates kasvab aina suuremaks.

Teate nii noori kui vanu, kes pidevalt soiuvad, et neil on igav, keegi midagi ei korralda, ei kutsu, ei tee, ei tule, ei räägi, ei hooli, on unustanud... Maailma parim sotsiaalhooldussüsteem ei suuda neile rahulolu tagada. Nende egoistlik hirm, et mind ei armastata, on arukuse sulgenud. Rahulolematuse viha hävitab ükshaaval kõik nende meeled - nägemise, kuulmise, maitsmise, haistmise, kompimise, mälu ja mõistuse. Neis kõigis on ühesugune viga nad ei ole tahtnud anda, nad on tahtnud saada.

Küllap teate ka mõnd veidrikku, kellel iseendaga kunagi igav ei ole ja kes rõõmsal meelel üksi ebaharilikke asju ette võtavad. On ikka inimesel tahtmist! Kuulsin hiljuti raadiost 100-aastaseks saavast memmest, kes endale kingituseks Hispaania ajaloo raamatut soovis. See memm elab igavesele elule. Tema silmad ei ole lõpututest nutmistest nägemisi kaotanud. Tema istub hea meelega üksi oma toas ja loeb unistustemaast Hispaaniast. Tema õpib niikaua, kuni Jumal talle aega annab ja Jumal annab talle palju - ta väärib seda. Ja kui mõni tema elutarkust kuulata tahab, siis paneb ta oma raamatu hellalt kõrvale, silub seeliku sirgeks nagu viks preili kunagi ja räägib kuidas elu teda hästi õpetanud on. Rumal on see, kes seda tarkust kuulata ei malda.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.