Täiuslikkuse igatsus

Inimmeri õpib lainetemöllu purustava stiihia käes haiget saades igatsema hingerahu. Mida suurem on olnud torm, seda suuremad on õppetunnid ja seda sügavamale see inimene igatseb sukelduda.

Tarkus tuleb tasapisi tänu emotsioonide ja tunnete üheaegsele arengule.

Emotsioonide inimene õpib nagu lapski, füüsilise haigetsaamise kaudu. Lapse varbalöömisvalu on kogemus, mis teeb teda targemaks. Ta õppis jalgu kõrgemale tõstma, et nüüd istuli kukkuda. Õpib ka selle ära ja lõpuks ei löö enam otsaette muhku. Selline on kannatuste kaudu õppimine. Me nimetame neid kogemusteks.

Inimesel on seitse tšakrat. Inimese keskmine eluiga on 70 aastat. Keskmiselt õpib inimene 10 aastat iga tšakra tasandi tarkust.

/JOONISED LK 295-297/

Paraku on ka tänapäeva tundeinimese tarkus niikaua füüsilisel tasandil arenev, kuni ta ei teadvusta oma olemist.

Vaadake neid skeeme ja Te näete, et mõlemal puhtal inimtüübil on puudused. Kumbki ei oska iseennast ja teisi mõista, ta oskab ainult tegutseda. Arukus areneb viimasena. Aga nii me õpime. Igas inimeses on nii emotsioonid kui ka tunded, mis on meie emast ja isast.

Rääkimine on emotsioonide väljendamine. Vaikimine on tunnete väljendamine.

Täiuslikus tervikus - peres - peab nende kahe poole vahel olema täiuslik tasakaal.

Niikaua, kuni inimene ei ole õppinud mõtteid lugema, peab suhtlemisvahendiks olema sõna. Tundevarjundite edastajaks on toon.

Emotsioonide inimene kasutab ja usub sõna ning laseb end sõnadest petta.

Tunnete inimene tunnetab Vaikust, teeb oma tunde järgi ja ei lase end sõnadest petta.

Kui naine nõuab, et mees oleks jutukas ja kui ta oma tahtmise saab, siis pere hävineb. Sarnasuse summeerumine andis vastupidise tulemuse.

Kui mees nõuab, et naine mõttetust lobisemisest loobuks ja kui ta oma tahtmise saab, siis on sel väline petlik efekt. Nõrk naine kogub endasse viha ja sisemine pinge hävitab pere. Selles peres omatakse ja valitsetakse teineteist.

Kui rollid on vahetunud - naine on sõnakehv ja mees on jutukas, siis on loodusseadused pea peale keeratud ja praeguse arengutaseme juures hakkab kannatama vaikija. Kui ta õigesti mõtlema õpib, siis ta ei kannata - ta mõistab. Ja teine pool muutub.

Igal juhul on liigselt jutukal hirm, et mind mõistetakse valesti või ei mõisteta üldse. See on hirm, et mind ei armastata, sest minu väärtust ei teata. Oma jutukuses püüab ta selgitada, põhjendada, õigustada jms., märkamata, et ta on arukale kuulajale tüütav ja nõme.

Kui väga erinevad inimesed - eriti jutukas üks pool ja eriti vaikiv teine pool - abielluvad, siis on neil potentsiaalne võimalus saavutada oma elus palju. Ainukene tingimus on, et neil on vaja teineteist mõistma hakata, siis säilub armastus. Kes tahavad omada ja valitseda, need lahutavad ruttu. "Me olime nii erinevad, et igast asjast tõusis tüli. Me olime risti vastupidistel arvamustel," põhjendatakse. Need inimesed on vaimu valitud suure väärtuse kaotanud.

Sarnased abikaasad, kes mõlemad oskavad nii rääkida kui ka vaikida ja teineteist kõiges toetada, on nagu sõudjad siledal elumerel, kes jõuavad kaugele. Peaasi, et nad seda rahu liigselt ei taotle. Liiga rahulik elu on üksluine, ta õpetab vähe ja sellised inimesed hakkavad otsima teravaid emotsioone. Oleme ju vaid inimesed! Nii saab liigsest rahust torm. "Meil oli niisugune üksteisemõistmine, me ei tülitsenud kunagi. Ma ei mõista, miks ta ära läks. Ma ei oska isegi vihane olla. Ma tean, et tal ei ole teisega hea, aga ma ei taha teda tagasi ka," kurdetakse. Ja see inimene on arvanud end armastavat. Järelikult, emotsioonidki on vajalikud. Nad tekitavad tülisid, mis puhastavad õhku nagu äike. Ainult, et liiga sage äike kurnab ka ära.

Kes oskab tülitseda, see oskab ka armastada. Tüliga ei solvata ega alandata vastaspoolt. Kes seda ei oska, sellel tõuseb tülist riid ja kaugel see kiskleminegi on. Ei maksa karta tüli, riidu peab kartma. Neid kahte eristab oskus või oskamatus valitseda oma viha. Kes vabastab viha, selle tüli ei kasva kunagi riiuks. Kes ei oska andestada, selle riid kasvab laviinina ja seda on peatada raske.

Igas asjas on seega hea ja halb koos ja kes liiga heast unistab, see tegelikult saab varem või hiljem halva. Hea ja halb ei tohi nagu puder potis põhja kõrbedes üheks saada. Nad peavad olema kui puder ja pott, mis teineteist täiendavad.

Tasakaalukus, mis on saavutatud õige mõtlemisega, teeb tundemaailma rikkaks. Sellised inimesed õpivad ka teise inimese kogemust nähes head ja halba õigesti hindama. Nad ei põgene raskuste eest, sest nad vajavad elu mitmekesisust tundemaailma arendamiseks. Nad otsivad raskusi, et enda suutlikkust proovile panna. Ja perekonnaelu on neil kõike muud kui igav. Nad annavad teineteisele vabaduse, mis seob nad tugevaks tervikuks ka pikkade vahemaade tagant. See on tugevate inimeste oskus, mille vastandiks on kaasaegne vabaarmastus.

Selliseid täiuslikke inimesi on vähe. Praeguse halva aja hea külg on see, et ta paratamatuse olukorras kasvatab arukate inimeste hulka, kes tõelisi tarkusi maiste tarkuste ja varanduste vastu ei vaheta. Need inimesed õpivad kõiki rikkusi enda ligi tõmbama.

Kui naine armastab kõigepealt oma meest, siis ta õpib elu vaatama mehe silmadega.  Naiselik pisiasjade nägemine rikastub meheliku suurte asjade nägemisega. See naine on õppinud maailma täiuslikkust vaatama.

Kui mees omab jõudu armastada oma naist, siis ta õpib elu vaatama ka naise silmadega. Mehelik suurte asjade nägemine rikastub naiselike pisiasjade nägemisega. See mees on õppinud elu täiuslikkust nägema.

Naine näeb maailma pindmiselt ja laialt, mees näeb sügavalt ja kitsalt. Naine on aeglus, mees on kiirus. Naine on paindlikkus, mees on jäikus. Naine õpib teiste vigadest, mees õpib enda vigadest. Armastuses ühinenutena on nad täius.

Ometi peab naine jääma naise rolli ja mees mehe rolli. Naiselikud ja mehelikud iseärasused võivad suureneda või väheneda rolli piires, aga kui nad rolli vahetavad, siis võib kiirelt tekkida haigus. Näiteks mees võib oma jäikust kangekaelsusena suurendada ja seda nimetatakse kindlameelsuseks. Aga naise kangekaelsus läheb ruttu jonnakuseks ja kiusuks, sest naine on loodud paindlikuks. Mehe kindlameelsus võib kriitiliseks kasvades muutuda julmuseks. Naise paindlikkus võib kasvades muutuda orjalikkuseks. Hoopis hull on olukord, kus mees on muutunud pajuna paindlikuks tuhvlialuseks või on mees muutunud jonnakaks, kiuslikuks ja kadedaks provokaatoriks, kes intriige põimib ja naiseliku kavalusega teisi alandada püüab.

Mees on loodud valitsejaks. Valitseja on eeskuju, kelle vaimusuurusest sõltub ta autoriteet. Suure sisemise väärikusega valitseja ei muutu võimutsejaks. Aga kui naine tahab valitseda, siis muutub see ruttu võimutsemiseks.

Armastavad naine ja mees käivad oma elurada paindlikult ja tasakaalukalt. Kui elu nõuab suurt mehelikku pingutust, siis astub mehe kõrvale võrdväärsena naine ja teeb rõõmuga mehelikult rasket tööd, jäädes ise ikka naiseks. Ja kui mehel on vähe mehelikku tööd, aga naine on oma töödesse uppumas, siis tuleb ta kõrvale mees, kes kõige naiselikuma tööga osavalt hakkama saab. Talle ei ole see alandav - ta aitab oma armastatut. Alles siis kui teine vajab, tuleb abi pakkuda, ennatlikkus tekitab rahulolematust.

Kui üks abikaasadest oskab öelda: "Küll on hea, et tal sellised puudujäägid on. Kui neid ei oleks, kuhu mina oma ülejäägid paneksin," siis teine on samal arvamusel. Nemad on tugev pere.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.