Puhastustulest

Haigus on alati millestki põhjustatud. Ja kui mõelda, siis on selle millegi  taga  alati  keegi.   Niisugune  on tavamõtlemise loogika.   Aga tavamõtlejale tuleb palavikuhaigus oma valu, punetuse, palaviku, turse ja eritistega.

Valu on kui teeviit, mis mõtlemist õigesti suunata tahab. Kuna enamikul gripi ja külmetuskatarridega haigetel valutab pea, siis tahab keha sellega öelda: "Peas asub sinu arukus ja seal on praegu ka valu. Otsi põhjusi iseendast. Pähe ei mahu muud kui mõtted. Järelikult sa mõtled valesti, kui otsid valu põhjustajat väljastpoolt iseennast. Valu, punetus, palavik, turse ja eritised on põhjuse leidmise tunnusteks."

Sümboolselt on: laup - arukus, silmad – selgus, kõrvad - tähtsus, nina - ninakus, lõug - isekus.

Valu neis kohtades viitab selle iseloomujoone kriitilisele kasvule. Liigne muutub alati vihaks. Mida kaugemale arukusest, seda suuremaks muutub egoism.

Kukal ja kael valutavad, kui inimene oma valest arusaamast kangekaelselt kinni hoiab. Kuni ainult teist süüdlaseks peetakse, peab kukal haiget tegema. Kangekaelsus on väga ohtlik iseloomujoon - liigselt kuhjudes kasvab ta märkamatult julmuseks.

Inimese stressiahel saab alguse süütundest. Haigus saab alguse süüdistamisest.

Iga märk kehas omab tähendust: valu - süüdlase otsimise viha, punetus - süüdlase leidmise viha, palavik - süüdlase süüdimõistmise viha, turse - liialdamise viha, eritis - kannatamise viha.

Kui Te kõik need viis viha ükshaaval endale arusaadavaks räägite ja meeltülendava siirusega endast lahti andestate, siis vallandub Teist higi ja teiste eritiste vool. Eriti tähtis on higi, sest naha pind on väga suur ja higiga väljavoolav viha hulk on tohutu. Palavik langeb minutitega ja Te tervenete ebaharilikult ruttu. Tänage oma keha appitulemise eest ja tänage iseennast, et mõttetööd ülearuseks ei pidanud.

Veel nendest viiest tunnusest.

Valu on häirekell, mis teatab, et ära otsi teisest või teistest süüd, kui enda keha valutab. Kui see valu temal valutaks, siis oleks tõesti temas süü. Valu püüab Teid takistada valel teel minemast.

Näiteks: kui Te otsite oma halva enesetunde põhjust ja pea valutab, siis ta ütleb selgelt: "Siin on põhjus - sinu vale mõtlemine."

Punetus on nagu ohutuli, mis keelab edasi minemast. Uljas edasiminek on kui võidurõõm, mis pimestab ja õnnetusse juhib. Võidurõõm kasvab kiirelt pimestavaks, kui temas on halvaga halvast jagu saamine. Ainult heaga saavutatud edu toob tõelist õnne, aga seda ei nimetata võiduks, kuna seal on mõlemad pooled õnnelikud.

Näiteks: kui avastasite, et kindlasti tegi külm Teile halba, siis punetus näitab tõelise koha kätte. Punetavad kõrvad räägivad, et inimene kuuleb valesti. Punetavad silmad räägivad, et inimene näeb elu valesti. Jne.

Palavik ütleb, et ükskõik, kui leebelt sa kasvõi kõige kallima suhtes otsustad, et tema sulle haiget tegi, sa oled ikkagi halastamatu süüdistusotsuse teinud, mille ainult palavikulõõm saab tuhastada, kui keha sind aidata tahab. Aga keha tahab alati aidata, kui sa vaid talle võimaluse annad. Õige mõtlemine on nagu abile ukse avamine. Tuli jätab maha tühjuse, et inimene saaks uuesti ja õigesti otsast alata. Läbi põrguliku puhastustule läbimise peab kannatuste teel käija Jumala juurde jõudma, kui ta muidu ei oska.

Näiteks: kui olete teinud kindla otsuse, et Teie haigus on külmast, siis tõuseb palavik. Aga võib ka muu vihavaenlane olla.

Turse ütleb, et sa liialdad, kui tuletad meelde kõiki neid kordi, kus ta sulle haiget on teinud ja mida ta nagunii jätkab. Turse ütleb, et läbi enese liialduste jõuad sa lootusetusse nii, et lakkad tema head nägemast.

Näiteks: kui olete kindel, et külm on Teid alati haigeks teinud ja üleüldse on külm alati halb ja tekitab nagunii inimestele haigusi, siis tekib tõelises põhjuse kohas turse. See, kes korrutab nagunii'd, sellel peab turse tekkima.

Eritis näitab, kuidas sa enesehaletsuses ennast kannatajaks pead mõistmata, et tekitad ise oma kehale kannatusi. Kõik, mis välja peaks voolama, selle kogud iseendasse niikaua, kuni haigus peab tulema sind sinu rumaluse küüsist päästma.

Näiteks: kui nina tilgub, siis ta ütleb, et siin on su haiguse põhjus -solvumine. Kui külm oleks põhjustajaks, siis tilguks külma nina.

Väikesed vihad on väikesed vaevad. Niikaua, kuni keha tunneb, et on suuteline palavikuhaiguse abil abi andma, ta teeb seda. Vihasema viha kuhjudes peaks kuumus suurenema, aga see ületaks inimkeha taluvuse piirid. Niikaua, kuni inimeses on säilunud veel lapseea siirust ja ausust iseenda ees ning alateadlikku iseenda vigade tunnistamist, saab palavikuhaigus appi tulla. Aga kes kangekaelselt oma õigust taga ajab, sellele peab raskem haigus õppetunni andma.

Ärge vihake haigust! Armastage teda - ta tuli ju aitama. Ta on Teie õpetaja. Õige mõtlemise juures võib gripp olla läbi põetud paari tunniga nii, et olemasolevale viirusele on isegi immuunsus tekkinud.

Aga miks tavaliselt kestab iga põletik, olgu see või nohu, vähemalt ühe nädala, ehk seitse päeva? Sellepärast, et ta annab inimesele iga tšakra tasandi vigade lahtimõtestamiseks ühe päeva.

Sõltumata haiguskolde asupaigast on põletik alati keha üldhaigus. Mõni põletik algab organist ja levib kogu kehale, mõni algab üldhaigestumisest ja koondub organisse. Siis ütlevad arstid, et tekkis tüsistus. Näiteks gripp lõi neerudesse või ajusse. Tegelikult ei osatud esimesel juhul isegi haiguse ajal oma hirmudest tingitud masendusest lahti saada ja teisel juhul ei osatud vabaneda oma masendusest, mis plaanide luhtumisest tekkis. Mõlemal juhul haigus annab lisaaja mõistmaks, et haigus ei tee halba, vaid inimene oma oskamatusega mõelda teeb end ise haigeks.

On hetki, mil me lööme kõigele käega ja tahame nurka pugeda, et üksi olla. Selle taga varjab end vajadus mõtiskleda. Palavikuhaigus on sel juhul kui õigustus teiste inimeste ees. Ta on aitaja. Vahel kuhjub erinevate stresside hunnik laviiniks, kust ei oska väljapääsu leida. Siis aitab palavik nagu puhastustuli anda inimesele tagasi puhta mängumaa. Selle taga on võimalus uuesti ja õigesti alustada. Õigem oleks:

  • mitte puhastada, vaid puhastuda ehk

  • mitte muuta, vaid muutuda.

Sõltumata objektist on muutmine alati sundolukord, muutumine aga vabadus.

Mu juurde tulevad inimesed rääkima, et abikaasa on õppust võtnud, et nüüd on temaga juba hea olla. "Mida ma peaksin veel tegema," küsivad nad. "Nüüd tuleb Teil endal muutuda. See, mis temas muutus, on tema tehtud, ärge pidage seda enda saavutuseks. Alles siis võite loota püsivat tulemust," olen pidanud emotsioonide õhinat vaigistama. Vastasel juhul taastuks esialgne uuesti ja hullemini.

Sundolukord on stress, mida me ei oska stressiks pidada. Me vajame vabadust, aga oleme ennast sundides iseennast iseenda orjaks muutnud. Me sunnime end hommikul äratuskellaga ärkama, sunnime tõusma, sunnime tööle minema, töötama, koju tulema... Me sunnime end isegi magama minema, et hommikul jälle tõusma sundida. Sunnime ennast, sunnime teisi. Ma ei taha, aga ma pean, nii on vaja, teisiti ei või, nii on kombeks, kuidas muidu, on tarvis, olen sunnitud jne. Õigustusi on palju. Ühesõnaga - me sunnime end elama. Me sunnime teisi enda järgi elama. Aga ise oleme siia ilma tulnud oma vaimu vaba tahtega.

Kui elule natukene lõbusamalt vaadata, siis võib öelda, et sundolukord on meie sees vangis sellepärast, et tuli vabanemist õpetama. Paluge ta käest oma teadmatus andeks. Paluge ka oma kehalt andeks, et selle asemel, et vaba inimesena elada ja töötada olete kui ori iseennast sundides aina rohkem rõõmutut maadligi elu elanud.

Tarvitseb vaid sundolukord endast vabastada, kui tunneme täpselt sama tööd tehes rõõmu ja kergust. Enam ei ole väsimust, tülpimust, mõttetust, lootusetust, maailm muutub aina ilusamaks ja töö tulemused suuremaks. Siis vast mõistame kui palju me oma energiat tulutult enese sundimise peale raiskame. Kui palju vaevleme selle asemel, et õnnelikud olla.

Kui hakkate oma sundolukorda vabaks laskma, siis jälgige päeva jooksul oma mõtteid. Nagu tabate end jälle sundimast, nii koheselt parandage oma viga. Toime on juba esimese päeva lõpuks tunda. Olete lakanud piitsutamast oma selga, ta saab kergelt sirutuda. Ei tunne end nii süüdlasena kui enne ja Teie süda lubab vabamalt hingata. Jalad kõnnivad kergemalt, sest majandusprobleemid ei vajuta maadligi. Tahe tööd jätkata annab tiivad. Õhtul ei sunni end selleks magama minema, et homme jälle alustada, vaid lähete rõõmuga unest jõudu ammutama, et hommikul kena päeva tervitada.

Sundolukord elab meie alumiste rinnaluude ehk alumiste roiete kõrgusel lülisambas. Kui teda vabastama hakkate, siis võite tunda väga erinevaid valusid, murdumistunnet, vabanemistunnet, millele kaasneb sügav sissehingamine. Teie lülisammas on muutunud selles kohas paindlikuks. Aga kui Te eitate seda stressi, siis blokeering kasvab, endine mõnus töö on aina raskem ja vastumeelsem niikaua, kuni tunnete, et ei taha enam kõike seda. "Ei taha" on alati väga tõsine stress, ta suleb energiatšakra tahtepoole. Sundolukord suleb päikesepõimiku tahtepoole, mis tähendab, et see inimene ei taha enam ennast valitseda, nüüd ta hakkab seda nõudma teistelt ehk muutub võimutsejaks. Kui ta teiste üle võimutseda ei taha, siis võimutseb enda üle või hukkub. Vabastamata sundolukord teeb inimese nüriks masinaks.

Ühel hommikul ärgates ja akna juures suure ringutuse saatel päeva ja oma keha tervitades nägin talvises pimedas taevas tohutult suurt päikest, mis on minule vabaduse sümboliks. Olin päikese ja vabadusega sel hetkel üks ja tundsin end õnnelikuna. Ma ei mõelnud midagi, aga mulle kangastus sümboolne pilt inimestest, kes ka minuga ühel ajal ärkasid. Nägin neid pea maas midagi vaatamas. Üks vaatas tööasju, teine kodust korralagedust, kolmas vaatas, kust midagi saada, neljas haudus kättemaksu, viies varastamist, kuues kannatas ja kaebles, seitsmes... Neid oli palju. Nad kasutasid päikest kui valgusallikat, mis võimaldas neil seda teha, milleks elu, st nad ise end sundisid. Keegi ei tundnud end vabalt. Ometi on see iseenda teha. See oli kurb vaatepilt.

Pean sageli loenguid ja alati kostab kuulajates ohe: "See 50 aastat on meid pimeduses hoidnud!" Ei, kallid inimesed. Päike paistis ka siis. Sotsialism ei ole hullem kapitalismist, ainult tema halb on väljapoole ja sellepärast oleme ta halvaks ristinud. Tema varjatud head õpime me tasapisi tundma. Inimkond vajas seda õppetundi. Kes seda ainult halvaks peab, sellel on halb elada. Kes sotsialismiaja saavutusi maatasa tahab teha, see tahab hävitada ajalugu, aga see pole võimalik.

Ajalugu säilib kosmilistes andmepankades igavesti ja kõik, mis meis on, isegi mõtted, on seal kirjas. Kõik meie vead ja vigade parandused kui tunnistus meie meeleparandusest. Mälestusmärgi võib hävitada, aga kui ta seisaks ja iga päev temast möödudes meile meelde tuletaks: "Kallis inimene, sa ei ole siiani mõistnud, mida ma sulle õpetada tahan," siis võib-olla isegi saaksime aru. Aga nüüd on ta maatasa tehtud. Ta on nagu eitamine, mis märkamatult varjus kasvades ja kosudes lööb kõige valusamini. Varjatud viha on kõige valusam viha. Ootamatusteks ei ole meist keegi valmis, ükskõik kui julgeks me end peame. Ootamatuse omapäraks on ettearvamatus. Varjatud viha on temale magnetiks.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.