Saamisest ja saamatusest

On lämmatav suvi. Raskejalgsed inimesed käivad turses jalgadega ning põhjendavad seda kuumusega ja vähese liikumisega. Käte ja näo turse on vähem silmatorkav. Jalgade turse on hommiku ja õhtu vahelduvas rütmis nähtav.

Turse on keha vedelike liikumise peetumine. Turse näitab, et liigne ja kasutu vedelik seisab ning tahab midagi öelda, aga temast ei saada aru.

Vastsündinutel on kehas 70% vett. Täiskasvanutel 62% vett. Veres on 84% vett.

Inimese keha püsib niikaua terve, kuni emotsioonid ja tunded on tasakaalus. Kui stressid kuhjuvad, siis koguneb saast ja vabalt voolava vee hulk väheneb. See on keha puhastumisvõime vähenemine. Nii toimub vananemine. Vananeb see, kes kogub endasse stresse. Mõni laps on nii vaevatud olemisega, et näeb välja kui muldvana.

Vesi liigub vere ja lümfi koostises. Et keha elaks ja terve oleks, peab vere ja lümfi koostis olema vähemuutuv. Saasta kuhjumine teeb vere ja lümfi paksemaks. Lisakogus vett päästab inimese surmast. Vesi lahjendas saastaja nüüd on jälle võimalik stresse koguda, sest vett saasta lahjendamiseks ikka leidub. Nii lisandub kehale mittevajalik koormus ja mass. See on esialgne abinõu, millega keha annab märku, et vajab abi.

Kui inimene ei mõistnud, et stressid tuleb vabastada, et saast saaks väljuda, siis tuleb valusam õppetund. Järjest suurenev saast tihendatakse ning veres ja lümfis tekivad mittevajalike ainete tihendatud sültjad kämbukesed.

Veres nimetatakse neid trombideks. Lümfisõlmede suurenemise avastamise õnn on meil igaühel endal.

Kui tromb suleb veresoone, siis jääb rakk toiduta ja sureb. See on eluohtlik.

Kui lümfisoon sulgub, siis raku elutegevuse jääkained ei pääse kehast välja, vaid kogunevad lümfiteedesse ja lümfisõlmedesse, mis oma suurenemisega ja valuga märku annavad, et viha on vaja vabastada. See on märk, et veel on võimalik aidata.

Veri toidab, lümf puhastab ja mõlemad on eluks vältimatud. Veri on sümboolselt naine. Lümf on mees. Tervis on armastus.

Tänapäeva inimene peab armastuseks materiaalseid väärtusi ja kuhjab endasse viha, sest rikkused ei korva tema armastuse hingelist puudujääki. Kui varandust oleks piisavalt, siis stresse ei oleks. Kahjuks kasvab süües isu ja ahnitseja tahtmised ei saa kunagi täis. Aitaks kui vabastaksite endast ahnuse.

Elu materiaalse poole kindlustaja on mees. Üks mees jõuaks palju rohkem, kui tal oleks tahtejõudu. Mehe tahtejõu ehk elumõtte andja -armastus - asub naise südames.

Aga Jumala poolt andjaks loodud tänapäeva naine tahab järjest rohkem saada.

Elu loogiline ring on täis.

Tursed näitavad, et lümf on haige. Selle põhjuseks on naise viha mehe saamatuse pärast. See on palju sügavam ja ohtlikum olukord kui Teile praegu tundus. Me oleme inimkond ja kanname endas ka inimkonna stresse. Naissoo viha meessoo saamatuse vastu on alguse saanud majandusest. Aga ta hävitab ka mehe seksuaalsust. Ta kutsub esile mehe naise võimu alla surumist, mehe väljanaermist, tema mõistuse pilkamist, kokkuvõtlikult -alandamist. Mees kannatab, veel rohkem kannatab naine ning kõige rohkem kannatab laps.

Tursed algavad tavaliselt jalgadest. See on liialdatud viha mehe majandusliku ja seksuaalse saamatuse pärast. Kui naine peab seksi ja armastust eri asjadeks ning võtab endasse viha, et mees on nii saamatu, et ei oska armastada ka, siis lähevad ta nägu ja käed tursesse. Kui ta meest selles süüdistama hakkab, siis läheb kehatüvi tursesse. Liialdused, aina liialdused, aga enda tursed muudkui suurenevad.

Naised! Kui Te endal seda stressi vabastama hakkate, siis mõistate kui palju Te meest sellega ahistate, tükeldate, suurte ja asjalike mehelike tegemiste asemel sunnite teda pisiasjadega tegelema ja pärast olete veel kriitiline ka. Sellest ei ole kasu, et Te pärast tema pead emalikult lohutades silitate ja suurema haiget tegemise vältimiseks suu kinni hoiate. Kui Te oma pettumusi üha alla neelate, siis ahistate meest aina rohkem.

Oma halbade mõtetega provotseerib naine mehe järjest suurenevaid ebaõnnestumisi ja iga uue ebaõnnestumise puhul mõtleb: "Issand, missugused äbarikud need mehed on." Naine hävitab mehe enesekindlust, mees ei julge enam suuri asju ette võttagi, aga naise põlastus kasvab. Naine paneb oma mehe kogu meessooga ühte patta ja kui õhtul oma valusate liigestega ja turses jalgadega ringi tatsab, siis toriseb mehele: "Mis sul viga. Sul tervis hea. Mina jookseksin ka - ega töö ei väsita - aga ma olen haige."

Vaadake vanu inimesi, nii naisi kui mehi, kes tatsuvad ringi pidevalt vandudes elu ja olusid. Nad vannuvad iseennast ja oma haigeksjäänud jalgu ka ega mõista, et nende viha oma haige koha vastu aina suurendab haigust. Neil kõigil on rasked turses valutavad jalad.

Kui noor mees iseennast oma saamatuse pärast nuhtlema hakkab ja seeläbi lisab naissoo vihale meessoo saamatuse pärast, mis on tal juba emast, oma viha iseenda saamatuse pärast, sest ta ei ole nii palju saavutanud kui temalt oodatakse, siis ei jõua tal tursed hakata tekkimagi. Eriti kui ta end vanduma, naiste keeles on see sajatama, hakkab. Tal tekib kohe lümfiteede vähk. See, kes iseenda peale vihane on, see soovib ju iseendale halba. Noore mehe põlgus iseenda vastu oma suutmatuse pärast on sama toimega.

Aga inimene, kes üleoleva põlgusega suhtub meeste rumalusse ja erialalisse saamatusse, saab endale lümfisõlmede kroonilise suurenemise pea ja kaela piirkonnas. Eriti veel siis, kui ta tunneb, et teda ennast ei ole piisavalt hinnatud või tema geniaalsus on tähelepanuta jäänud.

Tursed on rohkem naissoole iseloomulik häda. Mehed ei ole võimelised pikalt koguma, nemad purunevad. Kakskümmend aastat tagasi ütles mulle üks lugupeetud kõrges vanuses ja suure praktilise töö kogemusega professor: "Ma tean palju tarkusi, aga ma ei tea, miks naistel valutab ilma põhjuseta pea ja tursuvad jalad. Kui Teie, lugupeetud kolleeg, selle ükskord teada saate, siis öelge mulle ka." Nüüd ma ütleksin talle, aga teda ei ole enam.

Analoogne on olukord veresoonte haigestumisega. Arterid on naine.

Veenid on mees.

Arterid on sagedamini haiged meestel, veenid naistel. Kui mees on vihane, et naised oma nina majandusse topivad, ise ei tea midagi, aga aina käsutavad ja korraldavad, segavad ja kõik ära rikuvad, siis temale peavad naised pidevalt tüli tegema. Kuidas saaks ta muidu naiste peale vihane olla. See mees teenib endale arterite haigused. Aga kui ta veel iseennast oma rumaluse, arguse ja saamatuse pärast sõimama hakkab, siis ta saab gangreeni.

Kui mees peab siiralt elu majanduspoolt enda kohustuseks, aga hirme vabastada ei oska, aina muretseb oma pere rahakoti pärast, siis tekivad tal veenilaiendid. Kui mehes on sõjakas soov purustada, rusikaga olukord korda teha, oma meheks olemist näidata ja naistele nende koht kätte näidata, siis haavandub ka nahk.

Troofiline haavand on nagu vihalao ülevoolutoru. Naha haava kaudu voolab välja purustav viha, mis elu ohustab. Kui inimene viha ei vabasta, siis haavand ei parane. Taimetoidule üle minnes võib korraks paraneda. Aga kui inimene oma majanduselu üle õigesti mõtlema ei hakka, siis viha on igast heast taimetoidust kiirem.

Kui naine kogub endasse vihaleajavaid majandusprobleeme, siis tekivad ka temal veenilaiendid. Kui ta nüüd vihastab mehe või meeste majandusprobleemide peale, siis tal tekib veenipõletik. Kui ta järeldust ei tee ja probleem süveneb, siis tekib süvaveenide põletik. Mida suurem viha, seda suurem põletik.

Kui naine on majandusprobleemide pärast siiralt iseenda ja naissoo peale vihane, siis tekivad tal arterite põletikud. Gangreeni on naistel harva, sest naised peavad majandusprobleemides süüdlasteks ikka mehi. Tänapäeva naine tahab valitseda mehi ja majandust. Naine majandusjuhina kutsub alluvates alati esile viha. See on alateadlik reageerimine loodusseaduste rikkumisele. Kui tema alluvad ei õpi õigesti mõtlema, siis nad saavad endale arterite haigused.

Andke andeks oma majandusprobleemidega seotud vihadele. Nad on tulnud Teid õpetama, et ainult armastus ja hingerahu saavad anda Teile unistuste täitumise. Viha mitte kunagi.

Kui siiralt, kogu hingest, palub naine andeks oma vihalt meessoo saamatuse vastu, et on ta endasse kuhjanud, siis võib ta tunnetada, kuidas jalgadest  algav  sipelgate jooksmist  meenutav energialiikumine  valgub lainetena tasapisi üles pealaeni. Süda hakkab kloppima. Neerude töö kiirene-mine sunnib jooksma põit tühjendama. Siis hakkab samasugune laine tulema mööda luid üles. Luudes on see valulik. Nii liigub vabanemise suunas viha meessoo saamatuse pärast.

Kui mees palub oma vihalt naissoo majandussaamatuse pärast andeks, siis keha vastab talle arterite tuiklemisega üle kogu keha. Soe kergus on vabanemise märk.

Ainult saamahimuline võib süüdistada teist saamatuses. Helde inimene ei tule selle pealegi.

Isegi kui saamahimuline oma vigadele ei mõtle, on temas oma saamahimu tõttu seletamatu süütunne. Süütunded ja süüdistamised, mis südames elavad, tekitavad verevarustuse aeglustumise ja tursed vastavalt stresside paiknemise piirkonnale.

Saamahimu on kaval stress. Aegadest aega on teda küll üldinimlikult häbiväärseks loetud, aga sedavõrd on ta oma salalikku olemust keeruliseks kasvatanud, et me ta olemuse ära õpiksime. Peitmine ja eitamine on teinud asja hullemaks. Kõige malbem inimene võib sosinal omaette end õigustada: "Kas mul ei ole siis õigust seda vähest saada, teistel on nii palju." Kui ta ei oska enne anda, siis ta ei saa. Saamise ja andmise suurus on suhteline mõiste, aga andmine peab käima enne saamist. Nii saab inimene rikkamaks kõigepealt hingelt, siis jõukuselt.

Iga inimene näeb teises iseennast. Mida suurem on enda viga, seda teravamalt torkab silma teise negatiivsus. Sarnases ei nähta vigu või nähakse neid väiksemana, sest sarnast mõistetakse.

Kurjategija ei tõtta teist kurjategijat süüdi mõistma.

Heategija püüab teist heategijat puhtaks pesta isegi siis, kui teine on end selge ebaaususega määrinud.

Vabastage endast iga halb mõte, mis teise kohta tuleb - ta on Teie oma. Vabastage ka tahtmatus näha välise hea varjus halba. Välise hea keskkonnas elades peab meeletu olema, et mitte tunnetada nähtamatut pinge kasvamist plahvatusohtlikuks. Kas plahvatus tuleb paisena keha pinnale või plahvatusena, mis hävitab keha, see sõltub viha kuhjumise nüanssidest.

Kui suure rahvamassi samasugune allasurutud protest vallandub, siis on see nagu Maa paise loodusõnnetuse näol või sõjakolle, mis enne viha vabanemist ei rahune.  Nähtava halvaga ei harjuta.  Aga nähtava heaga harjutakse nii, et enam ei osata halba aimatagi. Kui siis miski või keegi otsustab vabadusse murda, siis on see nagu välk selgest taevast. Või vastupidine olukord, kus keegi tungib kasusaamise eesmärgil teisele kallale ja see teine vaatab nii kui naiivne laps, kes pole ohtu aimanudki, sest ta on end soojendanud näilise hea päikesepaistes. Kõiges tuleb näha tervikut.

Luu on mees. Pehme kude on naine.

Maks, põrn ja luuüdi on vereloome organid. Looduse poolest on luud seest õõnsad, et seal saaks kaitstult olla õrn luuüdi ja toota verd - keha toitjat. Maks ja põrn on roietest kaitstud. Nii on mees loodud kaitsma armastust. Nii on mees loodud hoidma naist.

Kui mees on vihane, siis viha murrab mehe luud ja jätab naise kaitseta.

Naise soov valitseda meest piitsutab üles vereloome ja mida suurem on valitsemise soov, seda vihasem vereloomehaigus tekib.

Punaste vereliblede liigne paljunemine on ema ja naise vihane peale-tungisoov meestele.

Valgete vereliblede liigne paljunemine on ema ja naise vihane allaandmine meestele, kes pealetungile on asunud. Veri on sümboolselt küll naine, aga ka temal on kaks poolt - vere naispool on punaverelibled, vere meespool on valge verelibled. Täpsemalt selles raamatus verest ei räägi, sest verehaiguste mõtetega ravi on eraldi raamatut väärt.

Kehvveresus on sellel, kes toitjat kehvaks peab. Kui ema oma meest kui pere toitjat, kehvaks peab, siis on lapsel kehvveresus. Kui naine, kes ilma meheta last kasvatab ja mehe asemel elu, mis teda toitma peab, kehvaks nimetab, siis peab lapsel kehvveresus olema. Ka siis, kui ema end viletsaks ja saamatuks peab ja last oma sellelaadsete nuttudega kurnab, jääb lapse veri nõrgaks ehk viletsaks.

Veelkord - tüüpiline ja iseloomulik saamahimulise inimese käitumine on, et ta süüdistab teist saamatuses. Ise tahab väga saada, ise teisele ei anna, aga süüdistab küll.

Hirm, et mind ei armastata, on saamahimulise inimkonna põhihirm. Mida saada? Eks ikka seda, ilma milleta mitte keegi, mitte kusagil ega mitte kunagi elada ei saa - armastust.

Saamahimust pime ei näe selle taga inimese olemasolu põhivajadust - vajadust anda. Hirm, et minu armastust ei vajata, ei võeta vastu, on suurim hirm, aga seda saamahimuline enne ei tunne, kui ta on varandusest ilm;i jäänud. Tavaliselt alles siis avastatakse tõeline väärtus - teine inimene.

Hirm, et minu armastust ei vajata, on andjate stress. Keegi ei ole ainult andja või ainult saaja. Aga kui saamahimul kasvada lasete, siis ta võib Teid nii valitsema hakata, et Te midagi peale raha ja temast saadaoleva ei näe. Võite end isegi õnnelikuna tunda, sest olete oma armastuse ju rahale andnud, aga liigse kuhjudes saab heast halb.

Kui nüüd enda peale mõtlete ja tunnete, et Teis on mõlemad hirmud, siis Teie saamahimu ja heldus võistlevad või juba võitlevad teineteisega. Kumb parasjagu peale jääb, seda hirmu Te ka tunnete.

Andmine ja saamine võivad pealiskaudsel hindamisel isegi segi minna. Kui annate või kingite, aga pärast ootate tänu ja hoiate oma kingituse käekäigul silma peal ja kutsute korrale, kui temaga Teie meelest valesti ümber käiakse, siis on seegi saamahimu töö. Te ju andsite selleks, et Teid armastataks, hoolitaks, tähele pandaks. Tahate aina rohkem anda, aga et rohkem anda peab rohkem saama. Vihastate selle peale, kes ei anna, ei võimalda, ei luba, kes tundub takistusena Teie plaanide elluviimise teel.

Aga tahtmine armastust saada võib sundida käe sirutama võõra vara järele. Kes vahele jääb on varas, kes ei jää on aus inimene. Aga oma vaim näeb ja teab ka mõtteid ja näitab keha kaudu selle välja. Igapäevasemas kõnepruugis öeldakse: "Jumal näeb ja karistab." Patune inimkond näeb ju igal pool karistajat.

Saamahimu teeb koonerdajaks ja ahneks. Vajadus armastust ära teenida sunnib kogutu maha laristama. Keha püüab õpetada tasakaalukaks. Kui kaebate oma mured saamahimule ja hirmule, palute nende käest andeks, et olete nad endasse vangi pannud ja pole suutnud mõista, mida nad õpetada on tahtnud, siis nad saavad ära minema hakata. Kui iga päev räägite nendega ja palute ka iseenda kehalt oma eksituse andeks, siis olete ühel päeval hinge kergeks saanud. Siis avastate, et imelikul kombel ei ole sellest häda, kui ma annan imevahe või ei anna üldse. Roosikimbu asemel viin põllulillede pundi ja kingituse asemel annan hingearmastusega hella musi. Ei tunnegi süümepiina, ei tunne ennast viletsa ja väetina, keda kellelegi vaja ei ole. Hoopis naerma ajab. Ja tunnete, et Teie seltsis on teistel hea olla.

Andmise ja saamise kaalumine toimub kõiges, ka töös, peresuhetes jm. Kes tööd armastab ja end tööle annab, sellele ka töö annab. Aga kes töö eest suuremat tasu nõuab kui töö väärib, siis ta hing saab saamahimu käes kindlasti kannatada. Tema viha rikkaks saamise teel oleva takistuse vastu teeb kõige rohkem ta alakeha haigeks. Kes unustab, et raha ei ole meid saanud vaid meie saame raha, see on ka tööga kui saamisvahendiga liiale läinud ja kannatab.

Teie, kes Te veel ei ole enda abielu lahutanud! Kujutage ette, et peate praegu lahku minema. Mis tunne Teil on? Kui tunnete hinges kohutavat rebivat ängi sellest, et Te ei tohi siis enam oma abikaasat armastada, sest ta saab varem või hiljem teise omaks, siis olete ikka veel andja. Laske oma hirmud vabadusse, siis ka viha kaob ja perekond jääb püsima, sest armastus ärkas uuesti Teis ellu. Siis alles käib igast andmisest eespool armastus, mis teeb kingituse selle saajale armsaks.

Olgu abiellutud noorelt või vanalt, esimest, teist või mitmendat korda -kui liit sõlmitakse selleks, et teine õnnelikuks teha ehk abi anda, siis saadakse ka ise õnnelikuks. Aga kui selleks, et abi saada, siis kannatab saamahimuline just nimelt selle kaotamise läbi, mida ta lootis saada. Kes lootis armastust saada, see jääb armastusest ilma. Kes lootis tuge saada, see jääb toest ilma. Kes lootis raha saada, see jääb rahast ilma. Kes lootis kõike seda saada, see jääb kõigest ilma.

Ka tervist tullakse saama. Paraku ei saa seda keegi peale iseenda anda. Inimese tervis on tema vaimsuse mõõdupuu. Ka lapsed sigitatakse, et neist saaksid korralikud inimesed, aga unustatakse, et ainult elu andmisest on vähe.

Armastuse andmine on elu alus. Andmine peab pidevalt toimuma, siis on pidevalt mida saada.

Aga tänapäeva korralikud vanemad ei tea seda, nad peavad andmiseks kõike materiaalset ja siis ei mõisteta, miks nende lapsed seda hävitama hakkavad, mida nemad nii hoolega loonud on. Vanemad koguvad raha, lapsed laristavad. Vanemad ostavad auto, lapsed sõidavad selle puruks.

Head vanemad on unustanud, kuidas nad ise on esmajärjekorras oma vanemate armastust ja hellust vajanud ja kui seda ei ole olnud, siis on protestinud kõige muu hea ja parema suhtes. Protest kasvab vastuhakuks. Laps ei pea autot kalliks, ta võib isegi tunda, et tahab selle hävitada, sest ta näeb, et vanemate jaoks on see kalleim vara. Aga mõte kasvab teoks ja tegelikkuseks saanud mõte ta hävitabki. Hea, kui lapski ellu jääb. Kui vanemad siis lapse haigevoodi eeski oma viga mõistaksid, siis oleks saamahimu õppetund lõppenud. Aga kui näiteks avariis nähakse ainult lapse või nn. avarii tekitaja süüd, nutetakse oma autot taga, siis ei ole õppetund lõppenud.

Materiaalne kaotus sunnib kaotust taga tegema. Saamahimu sunnib üha kiirustama, et aina enam saada. Kiirustaja ei tee kunagi midagi põhjalikult ja rahulolu temas ei ole. Ta ei näe teiste tegemisi, ta näeb teiste saamisi Kadedus ajab hulluks. Enda valude käes vaeveldes vannub selline inimene ikka teist taga ja ikka leiab ta mahti teiste tegemisi aasida ja nendes kasuahnust näha. Mina olen rohkem teinud, aga sain ainult haiguse - on sageli vana inimese kibestunud kokkuvõte oma elust. Ta ei näe, et teine töötas rõõmuga, tema vihaga. Teine andis kõigest südamest, tema silmapetteks.

Armastuse ja armastusega andmine on õnn, armastuse ja armastuseta saamine on õnnetus.

Ka kuulsusejanu on saamahimu väljendus. Tema toimet tunnevad ja mõistavad ainult kuulsuse käes kannatanud. Kes eelmises elus on kuulsuse tõttu hävinenud, need suhtuvad alateadlikult kuulsaks saamisse ettevaatlikult. Nad ei satu kuulsusest eufooriasse ja nende väärtushinnangutes on kuulsus tagasihoidlikul kohal.

Iga inimene vajab tähelepanu, aga kui see vajadus kasvab liigselt suureks, siis ta võib tappa. Näiteks suurtel rahvakogunemistel surnute üks täitumatu igatsus on olnud olla tähelepanu keskpunktis, mille nad läbi suremise ka said.

Mida suurem on kuulsus, seda suuremaks kasvab hirm seda kaotada. Kuulsad on sageli tundlikud ja solvumisaldid iga sõna suhtes, mis nende kohta võib käia. Nii võib kuulus inimene kriitikat kuuldes langeda sügavasse masendusse, aga sõpradest jumaldatud nooruk võib oma raske rusika tõsta oma nime määrija vastu ja määrida seeläbi ise oma nime kuriteoga.

Kuulsus, mis pidevalt ei kasva, tekitab inimesele rahulolematuse iseendaga ja teistega. Jumalast geniaalsed ei hooli teiste arvamusest, nad on oma tegevusse sukeldunud, seepärast on nende looming vaba ja igavene. Aga need, keda kuulsus koormab, ei julge oma kuulsusest vabaneda, sest see oleks nagu kõige kaotamine. Oma töö väärtuses ollakse ebakindlad. Andestage oma kuulsusejanu vabadusse, mõtestage ta enda jaoks lahti ja Te tunnete vabanemist. Teie tööd jääb kuulsus pärgama, aga Te ise pääsete austajate piiramisrõngast.

Vaatamata eelmises raamatus kirjutatule küsitakse: "Miks on sensitiivid üksteisega tülis?" Eks ikka sellesama pärast, mis üleüldse inimesed üksteisega tülli ajab. See on tahtmine kas teist enda sarnaseks teha või veel enam - tahtmine teisest parem olla. Maailma elu on kahjuks üks suur tülitsemine üleüldse. Nimetagem seda piitsa, mis meid kaklema ajab kuulsusejanuks või hirmuks, et mind ei armastata - põhimõte on saamahimu, millest kasvab välja kadedus. Lapsed ütlevad ilusti teise alandajale: "Kes teisele nime annab, see ise seda kannab."

Tsivilisatsiooni probleem - saamahimu teeb haiget. Olgu ta Teil suur või väike - ta kasvab, kui Te teda ei vabasta. Hakake temaga rääkima. Ta on Teid andjaks õpetama tulnud, aga Teie ei ole seda ära õppinud. Paluge ta käest oma eksitus andeks. Paluge kehalt oma vead andeks.

Üks saamahimu väljendusvorm on usuhullus. Missuguse usu? Ükskõik missuguse. Kui inimene peast segi läheb, siis ainukene, mis hulluks ei aja, on avatud usk Jumalasse. Muud jumalad aga ajavad varem või hiljem, rohkem või vähem hulluks. Kui inimene tahab teisest üle olla ja arvab seda saavat rahaga, siis kiusab teda pidevalt rahahimu. Kui inimene arvab teistest paremaks saavat valitsemisega, siis piitsutab teda võimuahnus, mille väline nägu on poliitika. Kas poliitik jääb maapealse võimalikkuse piiridesse või tahab maailma vallutada, sellest sõltub, kas ta ajab asju tasakaalukalt ja südamehäält kuulates või hõljub pilvedes, pidades end jumala saadikuks maa peal niikaua, kuni potsatab hävingusse.

Aga kui inimesel ei ole osavust majandada ega sõnu seada, siis läheb ta ususektidesse, kus rõhutatakse pidevalt, et kui sa oled siin, siis oled teistest parem. Kui see saamahimu - tahtmine saada teistest üle - ei ole suur, siis inimene rahuldub oma dogmaga ja sektiga ning on rahul, et tema sekti liikmed on kõik paremad teistest. Kui ta pereliikmed sellesse sekti ei kuulu, siis ta läheb pere üle võimutsema ja tema täispuhutus hakkab järjest rohkem pead tõstma. Ta ei lepi sellega, et temast ei peeta lugu. Ta nõuab, et teised end muudaksid. Kui tema tahtmine võimutseda kasvab tahtmiseks saada kõigist üle, siis ta võtab endale õiguse esineda Jumala nimel. Igas maailmanurgas on psühhiaatriakliinikutes Napoleonid ja Hitlerid oma taltsutamatuses ning maailmaparanduse ideedes kõigeks valmis ühiskonnaohtlikud inimjumalad, kelle saamahimu on nad nii kaugele viinud. Kes oma saamahimu kasvule tähelepanu ei osuta, teda endas ei vähenda, see võib märkamatult samasugusesse kriisi jõuda. Siis on teda juba raske aidata, sest ta ei kontrolli oma mõtteid. Kogu selle meeltesegaduse tekitab hirm, et mind ei armastata, mis ei taha meid hulluks ajada, vaid julgeks, targaks ja tugevaks õpetada, aga kelle õpetust me eirame.

Eluvõõrad ideed võivad küll olla ilusad, aga kui nende teostajaks peavad olema teised, siis on idee looja eksiteel. Geeniused, kes on mõistnud, kui hullumeelsed ta ideed maailmale tunduvad, aga ometi talle endale reaalsed näivad, on ise oma ideede elluviijad ja see ongi nende geniaalsus. Nende eesminek on maailma areng.

Aga neile, kes kuulevad hääli ja käske, sundimist ja karistuse ähvardusi, ütlen järgmist.

Teadke, kallid inimesed, et Jumal ei käsi ega keela ja ei ähvarda hoopiski mitte. Jumal on nagu hea isa, kes annab pojale võimaluse õppida ja vabaduse seda võimalust õigesti kasutada. Aga kui poeg tahab haiget saamise läbi õppida, siis annab isa pojale sellegi võimaluse. Kui Teis on halvad mõtted, siis Te olete nagu paha poeg, kes tõmbab ligi nn. musti jõude, keda isegi praegu veel kuradiks nimetatakse. Igapäevaelu füüsilisel tasandil on need nagu halvad sõbrad, kellega nõrk inimene kaasa läheb ja ise küll kardab, ent ka loodab oma mõjuvõimsuse kasvu, kui ise halba tahab teha. Tugev inimene halbu sõpru enda ligi ei tõmba.

Nähtamatuse halvad sõbrad panevad Teid enam-vähem samamoodi proovile. Hakake neile vastu rääkima. Öelge, et Te mõistate oma viga, et parandate end, vabastades endast halvad mõtted. Vabastage endast ka hirm igasuguste seletamatute jõudude ees ja hirm, et Jumal mind ei armasta. Siis öelge enda segajale, et ta enam ei segaks, sest Te olete nüüd julgem, targem ja tugevam ning teate, et hingelt puhtale inimesele nähtamatus halvasti ei toimi. Tänage oma kiusajat, sest tema abil saite oma negatiivse energia kuhjumisest teada. Muidu poleks Te ju midagi aimanud. Ja ärge pidage neid pimedateks ja rumalateks. Samuti, kui nad on näinud Teie halba olemust, mis neid magnetina külge on tõmmanud, samuti näevad nad Teie meeleparandust. Nad võivad end Jumalaks nimetada vaid niikaua, kuni Teis on liiale läinud auahnus, kuulsusejanu, võimuiha, saamahimu jms.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.