Mõtisklemine ehk enda mõtetega rääkimine

Kui Te iseendaga rääkimise tarkuse olete avastanud, siis Te ei ütle enam, et Teil pole selleks aega. Iga tühi hetk saab kasutatud maailma uuesti avastamiseks, nägemiseks ja imetlemiseks. Te õpite iseendas õnnelik olema.

Igaühe hingeelu on küll ainuomane, aga need konkreetsed juhud olgu Teile abiks.

ESIMENE MÕTISKLUS.

Hingan korra, veel korra, kuulan enda mõtteid ja avastan endas viha, et kõik ei ole nii, nagu mina tahan. Võtan ta enda ette kui sõbra, kes tuli mind õpetama. Ma olen küll üllatunud sellisest halvast mõttest, aga kust mujalt, kui minust ta tuli. Ma hakkan temaga rääkima ja püüan mitte lasta ennast kõrvalisest häirida.

Viha, et kõik ei sünni nii, nagu mina tahan, ma annan sulle andeks, et sa minusse oled tulnud. Anna mulle andeks, et ma olen su endasse võtnud, olen sind endas kinni hoides kasvatanud ja pole mõistnud, et hääletu jonnimine, hüsteeritsemine, kangekaelne vaikimine ja kibestumiste enda sisse kogumine, nutuga tüli provotseerimine, teistele samasuguste kannatuste igatsemine ja viha, kui teised ikka ei mõista seda teha, mida mina tahan ja niipalju kui mina tahan - see oled sina - viha, et kõik ei sünni nii, nagu mina tahan.

Anna andeks, et mulle ei tule korrapealt meelde kõik sellelaadsed kibestunud mõtted, millega ma olen nii sõnades kui südames teisi süüdistanud ja sind aina suuremaks kuhjanud, oskamata vabastada sind - viha, et kõik ei sünni nii, nagu mina tahan.

Selle asemel, et sind mõistma hakata ja vabastada, olen hoopis tahtnud mitte näha ja kuulda seda, mis mind ärritab ja marru ajab. Olen oodanud, kibestumine hinges, millal ometi ükskord mind märgatakse ja olen, viha-pisarad hinges, trotsinud tegutsemast, kui hea võimalus kutsus, sest ootasin millal vihavaenlane end alandab ja mind tulla palub.

Anna andeks viha, et kõik ei sünni nii, nagu mina tahan, et olen vastumeelselt kõndinud oma igapäevast rada, sest mulle tundus, et minu jaoks on elu halb ja ülekohtune, kuid teiste jaoks mitte. Anna andeks, et olen hinnanud elu välist külge, oskamata mõista, et tõelised väärtused on varjul ja neid on minu sees terve meri. Tead, viha, et kõik ei sünni nii, nagu mina tahan - neid väärtusi on minu sees terve ookean ja kui ma oskaksin halva head külge kohe ära tunda, siis oleks minu õnn ei tea kui suur.

Kallis viha, et kõik ei sünni nii, nagu mina tahan, anna andeks, et olen sind kasvatanud nii suureks, et sa ei ole saanud teha muud, kui mind hävitama hakata, sest ma pole osanud varem ei näha ega kuulda, ei tunda ega mõista vaid arvasin targalt seda kõike teadvat.

Ma annan endale andeks, et selle suure viha, et kõik ei sünni nii, nagu mina tahan, olen tilgakaupa endasse kogunud, oskamata tähele panna, et neist tilkadest, mida ma vihaks ei ole nimetanud, koguneb palju suurem anumatäis viha kui üks kapatäis ja mida teisiti kui vihaks nimetada ei saa.

Enne ma panin talle teised nimed. Anna andeks, ma valetasin sulle praegu. Õigemini öeldes ka enne ei pannud ma talle nime, ma eitasin oma viha, sest ma nägin vigu teistes. Ma petsin ennastki, sest ma tahan nii hea olla ja ma ei mõistnud, miks keegi mu head ei näe. Ma ei olnud halvem kui teised. Ma ei osanud teiste rõõmuga koos rõõmustada, pidasin seda vul­gaarseks, kuigi oleksin ise nii väga tahtnud veel hullemaid tempe teha. Nüüd mõistan, et selles ei olnud midagi halba peale selle, et ma olen oma hinges kahetsenud tegemata tegemisi.

Kallis keha! Anna andeks, et olen sind kogu oma eluaja kahjustanud vihaga siis, kui kõik ei ole olnud nii, nagu mina tahtsin. Anna andeks, et pole osanud rõõmuga vaadata takistustele oma teel ja pole aru saanud, et nad on seal alati millegi hoiatuseks. Olen küll tundnud hirmu edasimineku ees, aga ei ole teadnud, et sa tol korral olid nagu takistaja teel ning sellega aitasid mind. Pole järeldust teinud ja seepärast olen veel kahetsemistega sind, kallis keha, kahjustanud.

Anna andeks, kallis keha, et ma ei ole mõistnud, et iga haigus oli küll minu viha tagajärg, aga samal ajal ka hoiatus tuleviku suhtes, mis ütles, et kui ma õigesti mõtlema ei hakka, siis tuleb veel suurem häda. Nüüd tean, et iga takistus on õppetund, mis on seotud minevikuga, aga toimib ka tulevikku.

Kallis keha, minusse tahab vägisi tulla süütunne sinu ees, mis ajab nutma. Nüüd tean, et pisarad on kõige kauem kehas vangis seisnud viha, mis vabaneda tahab. Tean ka, et pisaratega tulevad nad küll korraks välja, aga see ei tee mind targemaks ja ma hakkan samu stresse jälle endasse kuhjama. Mul on hea meel, et ma oskan nad nüüd vabastada andestamisega vihale, et kõik ei ale nii, nagu mina tahan.

Kogu oma hingest, olles avatud ühenduskanaliks Jumaliku energia ja haige inimese vahel, vahendan rääkides neid õpetussõnu nii, et ooteruumis ootaja, kes midagi ei tea, ütleb pärast, et temast oleks nagu kuum kurgus läbi läinud ja pea läks suureks ning keha hakkas kaotama piirjooni, aga minu vastasistuja ütleb: "Mina olen kõik endast oleneva teinud, ma olen end ära kulutanud teistele hea tegemisega!"

"Kuidas Teie enesetunne praegu on?" küsin. Sageli pean naeru kinni hoidma, kui selline inimene järsku ehmatab sellest, et tal ei ole ühtegi muret kohe välja pakkuda. Ta on nii roosa ja rõõmsa näoga, et on iseendalegi võõras. Midagi on temast nii kadunud, et pärast lahkudes öeldakse: "Justkui midagi oleks maha jäänud..."

Oh, see on kõigest üks suur stressikoorem, millega Te harjunud olite. Kui edaspidi leiate enda jaoks aega, et samamoodi oma halbu mõtteid vabastada, siis ta ei tulegi enam tagasi.

TEINE MÕTISKLUS.

Ärkasite hommikul peavaluga. Oleks Te enda mõtetele hetkeks tähelepanu pööranud, siis Te oleksite mõistnud, et Teis on solvumine, et laps ei hooli minust. See on ju hirm, et mind ei armastata.

"Nojaa, me tülitsesime eile. Ta teeb kõike nii, nagu ise tahab, ega ta minust ei hooli." Räägin talle, tema mõistusele, ise tema vaimuga kontaktis olles: "Teis on solvumine, et laps ei hooli Teist. Olgem ausad, see on viha, et laps mind ei armasta, et laps ei hooli ega arvesta, ei usalda ega ava ennast."

Räägime selle viha vabadusse.

Kallis viha, et laps mind ei armasta, ma annan sulle andeks, et sa minusse oled tulnud. Tean, et oled tulnud mind õpetama mõistma, et ta hoolib ja armastab, aga suleb oma õiged tunded enda sisse, sest tal on süütunne minu ees. Anna andeks, kallis viha, et laps mind ei armasta, et ma olen sind pikki aastaid kasvatanud mõistmata, et lapse süütunne minu ees on sellest ajast, kui ma olin sundolukorras - kas sünnitada teda või teha aborti. Mulle meenub, et abordile sundijate ees olin resoluutne, aga tegelikult olin hirmul, et kui katkestan raseduse, siis ei saa enam lapsi.

Ma olin õnnetu, vihane ja kibestunud maailma ja inimeste pärast ning soovisin, et kõike seda, mis oli, poleks olemas. See kõik läks lapsesse süüdistusena - tema ju tahtis nii väga läbi minu tulla siia ilma just sel raskel ajal. Ma ju, olgem ausad, soovisin, et teda poleks, aga kartsin valu ja lastetust. Kartsin olla poolik naine, keda mees pärast ei armasta.

Ma mõtlesin enda peale mõistmata, et laps oli kui vahend, millega mehe armastus ja tulevaste laste sünd sai tagatud. Sealt sai alguse tema hirm, et mind ei armastata, tema vajadus olla sõnakuulelik ja teha kõik nii nagu vanematele meeldib, sest siis armastatakse. Tema hirmus on ju osaliselt ka surmahirm.

Kallis laps, ma annaksin kõik, mida sa sooviksid, kui sa ainult ei mõtleks, et ma olen kunagi su surma soovinud. Ma armastan sind, aga ma olen nii rumal olnud ja pole teadnud, et sa olid millimeetri pikkusena juba täiuslikuna ning kõike teadvana minus. Kallis laps, ma ei oska veel praegugi õigesti mõelda - näed, ma tahtsin sinu armastust praegugi kogu maailma rikkuse eest ära osta, aga sa ei vaja seda. Sa vajad armastuse vabadust. Küll mul on raske olnud seda mõista. Me oleme ju harjunud pidama peret enda omaks. Kallis laps anna mulle mu vead andeks.

Tean ka, et tema süütunne minu ees on sellest, et tema ellutulemise vajaduse tõttu sain mina kannatada - minu lahklihale tehti pilustuslõige. Nii oli sel ajal kombeks, kuigi ta sündis kergesti ja kiiresti. Ma oleksin võinud takistada selle lõike tegemist, kui oleksin osanud hirmudeta sünnitada, aga ei osanud. Olen kahelnud, kas laps ikka on süüdi mu emaka allavajes, aga kuna seda seostatakse sünnitustega, siis olen minagi seda teinud.

Olen tähele pannud, et laps sellist juttu kuulates ärritub, aga et ta end puudutatuna võib tunda, seda poleks ma iialgi arvanud. Alles praegu plahvatab mulle see pähe. Püha Jumal, ma olen ka sellega teda kaudselt süüdistanud ja tema on, küllap isegi mõistmata, selle süü teiste süüde otsa võtnud. Ta on öelnud, et ei taha niisugustest hirmsatest asjadest midagi kuulda. Võib-olla on ta tundnud hirmu. Ma pole küll selle peale tulnud, et minu jutt teda hirmutada võib. Niisugune tunne on, et ma ei tohiks oma suud üldse lahti teha. Ei, mõelda ka ei tohi, kõik läheb valesti. No nüüd hakkasin teatraalselt ahastama iseenda ees! Rahu, ainult rahu! Mul on vaja endale tunnistada, et pean olema enda ees aus ja teadma, et mina, ainult mina saan ja pean oma vead parandama.

Mu laps on minu vastu ausam, kui mina tema vastu. Ma olen teda võinud süüdistada ja ta pole vastu vaielnud. Tema ei ole mind süüdistanud, et mina teda ei armasta. Nüüd tean, et ma olen pidanud õigustatuks, et ta just nii mõtleb, aga tal ei ole õigust nii arvata, maju armastan teda. Hirm sellist süüdistust kuulda, nüüd tean seda, on selle mõtte arendamise juures mu mõttelõnga sassi ajanud. Ma olen oma lapsele haiget teinud, ta on aina kannatanud ja vaikides pea ära pööranud, aga mulle see ei meeldi - see ärritab üles mu süütunded.

Olen tahtnud, et kõik selgelt alati välja öeldakse, olen nõudnud ausust nii tegudes kui ka tunnetes, aga ise olen kõige suurem varjaja. Olen uhke oma aususe üle, aga halva väljaütlemise asemel surun hambad risti, et kodurahu hoida. Nõuan teistelt seda, mida ise ei tee, sest häbenen oma soove. Temal on kurb olnud, aga mina olen seda kangekaelsuseks ja kinnisuseks pidanud. Ta on hoidunud mulle haiget tegemast, sest kunagi, kui ma väga haige olin, oli lastes niisugune ema kaotamise hirm, et see hirmutas mind ennast terveks, aga hiljem olen ma selle unustanud. Ma olen lapsele palju rohkem haiget teinud oma suurema ja tugevama õigusega.

Kallis viha, et laps minust ei hooli, anna andeks, et ma sind varem ei ole vabastanud.

Olen aina käskinud, et laps küüru sirgeks lööks, sest endast lugupidav inimene peab minu meelest sirge olema. Jälle valetan. Tegelikult ma vihkan alandlikkust. Ma pole märganud, et minu lapse küür on süütunnetest ja see langetatud pilk ei taha varjata muud, kui pisaraid minu lapse silmis, mis ütleksid: "Ema, sa ei armasta mind. Sa teed mulle pidevalt haigel oma valusate sõnadega, oma ohkamiste, oma rõhutatud uste sulgemisega ja lõpetamata jutuga, mis ütleb, et minusugusega pole üldse mõtet inimese moodi rääkida. Ma ei saa kõike rääkida, ma ei mõista isegi ennast, ma alles õpin. Ja kui ma midagi ütlen, siis ilmtingimata solvan sind. Sa teed küll näo, et - pole midagi, see oli ju tõsi - aga solvud ikka. Sa arvad end teiste meeleolusid ja mõtteid mõistvat, aga et teised sinu varjatud mõtteid samuti tunnetavad, seda sa ei tunnista. Ma ei taha, et mu emal oleks halb. Ma teen tegelikult nagu sinagi - kodurahu huvides teen imestunud näo, et sellega öelda: kallikene, sa mõistsid mind valesti. Ma vihkan valet. Kui varas varastab asja, siis on see minu meelest parem, kui tundeid varjatakse ja teise nimega nimetatakse. Siis on mul nii halb. Ma armastan sind üle kõige maailmas, aga sina tahad tõestust ja seda ei oska ma sulle anda."

Kallis viha, et minu laps minust ei hooli, sa oled mind õpetanud vaatama, et minu solvumised on temasse läinud, aga ma ei ole seda varem mõistnud. Ma olen olnud solvunud, kui olen teada saanud, et minu laps küsib nõu kelleltki teiselt, julgemata minu juurde tulla. Olen olnud nii kurb ja nutnud õnnetu ema pisaraid, kes on lapse jaoks kõik teinud, aga kelle hea tasutakse halvaga. Nüüd tean, et need on vihapisarad. Olen tauninud emasid, kes on lapse üleskasvatamise eest nõudnud lapselt sõnakuulelikkust. Nüüd mõistan, et olen ise sama teinud. Olen süüdistanud last usaldamatuses, ise hinges tundes, et olen selle ise põhjustanud, aga siiani ei ole ma seda lapselt andeks palunud. Olen ennast ja oma tegemisi õigeks pidades kuhjanud enda hinge kibestumist.

Kallis viha, et laps minust ei hooli, anna andeks, et sind endasse kogudes ei ole ma üldse aru saanud, et olen tahtma hakanud seda, et laps tuleks esimesena ja isegi ei tea missugust süüd üles tunnistades end minu ees alandaks.

Anna andeks, et ma olen andeks palumist pidanud alanduseks. Nüüd mõistan, miks inimesed vahel andestamise asemel ütlevad: "Enne suren!" Ma ei ole mõistnud, et mina olen see, kes oma lapse ees lugupidamisest kummardama ja andeks paluma peab, sest ta on mind õpetanud minu vigu mõistma. Ma oleksin pidanud juba ammu ennast temast kui peeglist vaatama.

Minu hirm, et mind ei armastata, on kasvanud pettepiltidena vihaks, et ma ei saa seda, mida ma tahan - lapse armastust. Ma annan endale andeks, et ma olen sellise viha endasse võtnud. Praegu tunnen, kui vastik ma endale olen ja veel andestan! Tunnen hoopis, et olen keretäit väärt. Ma olen ikka hirmus inimene, kes on väljastpoolt nii kena ja klantsitud olnud. Tule taevas appi, nüüd ma ju hakkasin iseennast sõimama. Solvumistest kasvanud viha pöördub kui vulkaan ükskõik kelle vastu, hea et praegu oma mõtet jälgisin ja aru sain, et see oli viha iseenda vastu. Oleks keegi praegu silmapiiril olnud, siis ma oleksin kindlasti temas vihastajat näinud - ma ei arutle ju tavaliselt oma mõtete üle. Kallis viha, et laps mind ei armasta, sa näed, kui palju ma olen vigu teinud ja sa näed, et ma olen nii mõndagi mõistma hakanud. Sa saad nüüd vähenema ja minust lahkuma hakata.

Kallis keha, anna andeks, et vihaga, et laps mind ei armasta, olen sulle palju halba teinud. Olen olnud ärritunud ja ei ole enne mõistnud, et niikaua, kuni minus on viha, ei saa minu laps minu juurde vabalt ja julgelt tulla. Ma olen tema jaoks olnud kui vaenlane, kelle relvaks on viha. Kui ta oleks julge ja tuleks, siis kuidas ma oleksin saanud vihane olla? Ma pole osanud sind enne vabadusse lasta, sest ma olen vajanud viha õppetundi.

Küll on mul praegu raske seda viimast endale tunnistada. Kogu mu olemus protesteerib ja teeb mind kurvaks. Tunnen, kuidas keha tahab lössi vajuda ja käega lüüa. Küll oleks hea, kui keegi minu eest sellised asjad ära teeks, aga ma tunnen, kallis keha, et sina arvad teisiti, kui minu rumalmõistus. Näed, nüüd läks mu süda mõistuse peale mõeldes täis. Varem ma Oleksin hakanud vene valitsust ja raskeid aegu oma vähese koolihariduse pärast süüdistama, aga nüüd ma tean, et sina, kallis keha, õpetad mulle pidevalt hingeharidust ja ma ei ole seda, nagu koolis käimistki, tõsiselt võtnud.

Kallis viha, tänan sind õppetunni eest!

KOLMAS MÕTISKLUS.

Teie jalad valutavad ja aeg-ajalt on nad turses. Vahel kõnnite pika maa maha või keerlete koduste tööde ringis minutitki istumata, aga jalad ei tule meeldegi. Vahel on juba lühikest teed käies tallad tulised ja varbad villis. Loogikat mitte mingisugust!

Läheme Teie eilsesse päeva tagasi ja püüame koos end uuesti sinna mõelda.

Lähete, hinges viha, et kõik ei ole nii, nagu mina tahan. Anname talle andeks.

Kallis viha, et kõik ei ole nii, nagu mina tahan, ma olen sind aina suuremaks kasvatades nii palju vihaseid miksisid endasse kogunud ja pole taibanud, et see ongi viha. Kui tulen mööda teed ja jalad jäävad valusaks, siis ei ole ma mõelnud sellele eelnenud halbadele mõtetele ja nende taga­järgedele, vaid olen hakanud pahaselt otsima vigu.

Miks see tee on nii konarlik? Miks kingad tehakse nii halvad, et hõõruvad? Seda, et kõik kingad minu jalas aeg-ajalt hõõruvad, ma ei mõtle, järelduse tegemisest rääkimata. Siis nuhtlen ennast, et ma bussiga ei võinud sõita. Näe, nemad sõidavad autoga minust mööda, mis neil viga! Selle peale ma ei mõtle, et mul seisab auto ukse ees, aga ma ise pole küllalt kind-lameelne juht, et rahvarohkes kohas kitsastel linnatänavatel rallida. Selle peale, et käimine on tervislik, ei mõtle ma praegu hoopiski.

Ma ju otsin süüdlasi oma paha tuju õigustamiseks. Leian, et mees võtab iga kord, kui just mina tahan autosõitu harjutada, auto omale kasutada. Et tema tegemine on sel momendil hädapärasem, seda ma ei mõtle. Ma mõtlen, et mees peab naist austama. Et naine peab meest ka austama, seda ma ei mõtle. Minu pähe ei mahu praegu midagi peale pahameele.

Ma olen ju heategija, mu eesmärk on hea. Ma olen täna nii palju plaaninud, see kõik on pere jaoks, aga selgemast selgem on, et ei jõua. Et ma mõttetult rabelen, seda ma ei mõtle. Ma ju tahan, et kõik oleks hästi, et teed oleks siledad, et kingsepad teeksid ainult häid jalanõusid. Et kõik, kellel on vaja autojuhtimine ära õppida, peaksid seda kohe, kui pähe tuleb, saama. Mul on nii palju häid soove.

Mäletatakse sündmusi, mitte mõtteid, need on ju vähetähtsad, peaaegu mitte midagi. Ma saan sellest aru ainult praegu tänu sinule, viha, et kõik ei ole nii, nagu mina tahan. Tänu kibedale valule, millega sa mind mõtlema panid, saan ma tunnistada, et ma oleksin hommikul parema meelega tahtnud hoopis armastusromaani lugeda, aga pidin minema asju ajama. Need asjad on mulle endale väga vajalikud ja rõõmustavad meelt, kui nad on korras, aga mulle oleks meeldinud, kui nad oleksid ise korda saanud. Lapsed või mees oleksid sellega küll hakkama saanud, aga ma ju tean, mismoodi nad seda teevad. Neil ei ole ju maitset ega loogilist mõtlemist. Kuidas küll inimesed nii saamatud hädavaresed võivad olla! Andke andeks, kallid, et ma enda pahameeles teid alandama hakkasin.

Ärritun, kui väsinud meest koju tulemas näen. Ma vihkan nõrku mehi. Olen küll püüdnud mõista, mis tal seal tööl nii rasket on, aga ei ole mõistnud. Hingematvalt raske on irooniat hammaste taha jätta. Köhatan hääle puhtaks ja olen oma võltsi jutuga iseendale vastik. Miks ma ei ütle oma arvamust välja? Kardan tüli, aga tegelikult ma ju tean, et teeksin ülekohut. Ega ma talle haiget teha ei taha, aga hinges keerab. Järjest sagedamini imestan õhtuti jalgu pestes, et nad on turses.

Ma pole teadnud, et nii kõri häda kui ka jalgade tursed on mehele väljaütlemata süüdistused majandusprobleemide pärast, mis minu meelest on lihtsad lahendada. Oi kuidas ma oma kiirustamisega ei oska näha, et majale katuse tegemine võtab rohkem aega kui sokikanna parandamine. Siinsamas ma kiirustan kärsitult, siinsamas raiskan aega, aga vigu näen teistes.

Panin jalga kõpskingad selle asemel, et panna mugavad sportkingad, sest tahtsin ilus välja näha. Tahan, et minust lugu peetaks. Ma ei teadvusta endale, et niimoodi mõtlematult jooksma sunnib mind hirm, et mind ei armastata. Nüüd need kingad hõõruvad, sest ilm on just minu vastu. Miks ei võiks täna olla rohkem tuulisem, miks see päike just täna nii lõõskab? Eile sai ta tuuline olla, aga täna pahameel aina kasvab. See, et eile nurisesin, et tuul ajab soengu sassi, mulle täna ei meenu. Ja kui meenubki, siis minu meelest ei ole see torin viha. Mina tahan, et eile oleks olnud päikesepaisteline ja täna tuuline.

Et ma ennast üles kruvides varsti kõige paremas asjas ainult halba näen, seda ma ei mõtle. Ja kui keegi targemaks saanu ütleb: "Mis sa teed endale ise halba. Mõtle õigesti! Sinu viha majandusprobleemide vastu mullitab villidena sinust välja, et sa vähemalt kõndimisega seotud erinevate vihade sasipundart ei suurendaks. Keha aitab sind oma võimaluste piirides olukorda lahendada - ta ei lase sul katkihõõrutud jalgadega mitu päeva käia. Ta annab sulle võimaluse endaga aru pidada ja järeldusi teha. Aga kui sa paned teised kingad ja sama viha kogumist jätkad, siis keha aitab sind nii, et väänad jala välja. Nüüd on sul ometi aega mõelda."

Targa inimese mõistlik jutt tundub see küll olevat, aga ma pole sellist enne kuulnud. Miks mulle ei ole õpetatud? Miks meie ajal seda koolis ei õpetatud? No küll ajab vihale. Kas ma nüüd vanas eas pean hakkama kõike uuesti otsast peale? Kas on suuremat ülekohut!? Kõike tehakse valesti, ma olen seda alati öelnud.

Kallis viha, et kõik ei sünni nii, nagu mina tahan, anna mulle andeks, et ma varem pole osanud, suutnud ega tahtnud õigesti mõelda ja olen kas-vatanud sind nii suureks, et näen maailmas ainult halba. Ja kui näengi head, siis tänu minu vihale ei ole see kunagi nii hea, kui ta tegelikult on. Nüüd tean, et see, kes siira puhta lapseliku rõõmuga maailma vaatab, näeb teda ilusana.

Nii mõtiskledes ja arutledes olen jõudnud koduni. Järsku märkan, et jalad ei valuta, kingad ei hõõru ja käe otsas olev toidukott on kerge. Mul on hea meel oma käigust, oma ostudest ja jätkuvast päevast.

Järsku tunnen, et sama palju, kui ma enne kiuslikult tahtsin toriseda, mõistmata, et ma endale aru andmata provotseerisin olukorda, kus saaksin kasvõi kellelegi oma süüdistuste viha välja valada, siis nüüd ma tahan uuesti jalga panna need kingad ja kasvõi sama raske kotiga kõndida veelkord selle tee läbi. Ma tahan veenduda, et mu andestamine vihale, et kõik ei ole nii, nagu mina tahan, on tõelisus. Minu jalad ju tõestavad selle. Ja mul on hea meel, et samapalju kui ma enne olin vägivaldne oma tahtmistes, samapalju olen ma nüüd rõõmus.

Rääkisin seda naisele, kes istus pea longus ja kuulas. Kui ma lõpetasin, siis tõstis ta oma pilgu. Küll olid need silmad kirkaks muutunud. Vaikselt ja siiralt ütles ta: "Aitäh!" Ta oli minuga nii kaasa läinud, et ei märganudki, et olime eilsest tänasesse jõudnud.

Mõtisklemise ajal, kui märkasite, muutus Teie enesetunne kergemaks, vabamaks ja rõõmsamaks. Nüüd võtke näiteks ajaleht ja lugege kriitika rubriiki. Jälgige enda mõtteid ja reaktsiooni. Te avastate, et suhtute elusse märgatavalt mõistvamalt - seega rahulikumalt ja arukamalt. Te olete asunud elu tõeliste väärtuste äratundmise teele. Püüdke seda teed aina edasi minna.

Igaüks,   kes   kuhugi   läheb,   võib   minekuaja   kulutada   sellisele mõtisklusele.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.