Soovist olla väga tugev

"Mina tahan tugev olla!'' ütlevad naised rõhutades iga sõna eraldi Need on võitlejatüüp! tugevad naised tõepoolest. Nende lipukiri on mehelik "Ma tahan ja ma saan!"

Selline naine ei tea, et sellises rõhutatud mehelikus tahtmises on soov üle olla sellest, mis ei ole minu osa elus. Feministid vaidlevad siinkohal mulle kindlasti vastu.

Mehelikud, rohke karvakasvuga naised, on oma emade meheks olemise soovi realiseerijad. Miks tekib naises selline soov? Kui ema nõuab väga kärarikkalt oma õigusi ja teeb lastele selgeks kui raske ja trööstitu on naiste elu, siis tütar võib kodurahu huvides hakata meheks olemist paremaks pidama. Selles on tahtmine paremat elu saada - saamahimu Need tüdrukud on segaduses, sest ema mõtted ja teod ei kattu.

Aga kui ema on vabatahtlikult, ilma soovita enda väärikust taastada, olnud isale orjaks, kes kõik välja kannatab ja isegi tütre protestile ei reageeri, siis on see äärmuslik orjalikkus, millest tütar kasvab risti vastu­pidiseks. Ta muutub võrdväärseks oma isale. Ta ei oskagi naiseks olla, sest ta ei oska painduda. Ta võib olla abivalmis ja südamlik, aga kogu tema olemus on mehelik ja seda ta ise kõrvalt vaadata ei oska. Ta valib omale mehelikku jõudu nõudva elukutse ja on ülimalt löödud, kui mõnda meest eelistatakse temale. Ta ei hooli naiselikest pisiasjadest, puhtusest ja korrast, tal on suured mehelikud eesmärgid.

Olen nii mõnelegi naisele öelnud: "Naine võib olla isegi peaminister, aga ainult ühel tingimusel - kui ta kõigepealt armastab oma meest, isegi kui ta on lihtne käsitööline. Sellest hetkest alates, kui ta ennekõike hakkab armastama oma peaministri tooli, lakkab ta olemast tõeline peaminister, sest ta pole enam naine." Soo rolli minetamine on suur viga, mis teeb inimese tasakaalutuks, lõpuks tigedaks.

Kulla naised, kes te tahate olla nii tugevad, et elus ilma meesteta hakkama saate! Andke oma emale andeks tema vale ellusuhtumine. Selle asemel, et olla sama tugev kui mees ja teha mehe töid, et meest ei peaks paluma ja oma eneseuhkust sellega alandama, vajaks iga naine oma stresside vabastamist ja mehe armastamist. Siis on mees mehelikum ja naine naise­likum.

Jõuga raskusi ületav meeski saab vihaseks, mis siis naisest veel rääkida. Intelligentne vaoshoitus või väliselt malbe alandlikkus saab tasakaalustatud vaoshoitud vihaga sisemiselt, kui mees lakkab naises inimest nägemast.

Kui selline naine saavutabki oma eesmärgi, siis peab ta varem või hiljem midagi tasakaalustamiseks kaotama. Näiteks naissuguorganid, emaks olemise õnne... Muide, lapsed võivad olla, aga emaõnn kaob seda enam, mida rohkem naine mehe rollis rabeleb. Selliste naiste tütred on õnnetud, sest ema pole neile naiseks olemist õpetanud. Ta on olnud üht või teistpidi äärmuslik. Nõuda oskavad need emad väga palju, aga paraku võib nõudmisi kokku võtta üheselt - ole selline kui mina õigeks pean. See on käsk. Tütred ei tea, mida see tähendab, sest ema pole kunagi rääkimiseks aega või julgust leidnud.

Neil naistel on tavaliselt korduvad naissuguorganite operatsioonid. Iga korraga kaotab naine midagi jäädavalt ja iga kord aitab keha tal säilitada veel võimaluse parandada vigu, st. midagi säilib. Kui naine ei võta õpetust ja kui enam naisorganeid ei ole, siis püüab keha teda veel ikkagi takistada. Näiteks saab ta nimme-ristluu radikuliidi, mis ta kõveraks väänab, et suunata naine kõrvale meheksolemise teelt. Kui see haigus arstide abiga kõrvaldatakse, siis lõpuks kaob jalgade võime käia vale teed ja siis arstid ei saa aidata.

Siis ütleb see inimene: "Miks mulle enne pole räägitud!" Räägiti ju -keha rääkis pikki aastaid, aga Te ei kuulanud. Keha rääkis, et viha mehe vastu, kes ainult seksida tahab ja muud ei näe, on võimuka naise arvamus asjast. Keha näitas lõikusega, et kui ei taha seksida, siis võib mõnest vastavast organist loobuda, aga Te ei saanud aru. Vihkasite üha enam mehi, nüüd juba võõraid ka ja ikka juhtusid Teie teele need, kelles Te vigu leidsite. Keha juhtis samm sammu järel Te mõtteid õigele teele, aga Te ei leidnud kunagi aega teda kuulata. Aina süüdistasite mehi ja kui Teil oleks õigus olnud, siis oleksite sellest üha tugevamaks ja tervemaks saanud. Kuna olete järjest haigem, siis järelikult olete valesti teinud. Paluge keha käest kõik andeks.

Naise jäik ja kõigutamatu põhimõttekindel tahtmine olla mehest tugevam tekitab naisele arterioskleroosi. Kui mees naise tahtmise pärast naise peale vihaseks läheb ja jääb, siis tema võtab endale sama haiguse.

Naise jõud on armastus. Naise armastus on nii ülivõimas, et ta kaitseb isegi surma eest.

NÄIDE ELUST.

Reibas ja aktiivne vana mees tuli vastuvõtule, sest oli end füüsilise tööga üle pingutanud ja vasakus käes oli valu. Käsi oli lõtv. Tema paigalt nihkunud kaelalüli vajas paigaldamist. Valu oli kaelast pärit. Rääkisin talle ta stressidest. Rääkisin, et ta haigus ei ole mitte sellest pärit, et ta liigset raskust tõstis, vaid sellest, et ta enne töö algust naise ja poja peale vihastas. Mees mõistis kõike, noogutamine märkis nõusolekut. Mina rääkisin ja selgitasin tema mõttelaadi vigu kuni veerandtunni möödudes kostis hele plaksakas, mehe kael nõksa­tas nähtavalt ja ta ütles: "Noh see häda sai nüüd mööda." Sai tõesti. Olin imestunud tema erilisest tundlikkusest ja imepärasest hinge­soojusest. Vaatasin teda - ta oli üleni armastus. Soojust tuli temast minusse - ta armastas mind ka. Mitte kui naist, vaid kui inimest. Selline on ligimesearmastus, millest viimasel ajal nii palju räägitakse, aga mida variserliku kombeka käitumisega segi aetakse. Vaatasin ta vaimu ja hinge ning ütlesin: "Teil on imeline ema olnud. Nii suuri hingearmastust mehe vastu näen harva. Teie isa käis vist küll elus tulest ja veest läbija ikka tuli koju tagasi?"

"Oli küll nii," ütles mees. "Isa käis sõja läbi. Ükski kuul teda ei võtnud. Ükski haigus teda ei tahtnud. Ta ise imestas ka. Aga iga kord kui meie kodus sööma istusime, olid ka isale toidunõud laual ja isa kohale ei istunud kunagi keegi. Ja meil ei nutetud, et isa ei tule koju tagasi. Meie ema teadis, et tuleb, ja tuligi. Nad elasid 90-aastaseks ja nädal peale ema surma läks ka isa järgi."

Paljude naiste silmad on avanenud "Ellujäämise õpetust" lugedes, nende suluseis on haigettegev. Tulevad kirjad - mis teha, mu lapsed vihkavad mind, kuidas edasi elada, mu mees ei tule enam tagasi, aga mul on vaja lapsed üles kasvatada, ma pean mehe eest tööd tegema? Või on neil analoogne olukord seetõttu, et mees on padujoodik ja on seega nagu veel ühe lapse eest, pealegi on ta veel kõige kapriissem. Või on kõik emast ja naisest lahti öelnud, kuna ta ise on ainult asjade jaoks elanud.

Lahutatud mehe ja laste hirmutamine enesetapuga on paljude naiste valitsemise moodus. Enamikul jääb see küll kõigi psüühikat hävitavaks lubaduseks. Püüdke mõista, naised, et see on teie saamahimu, mis te elu raskeks teeb. Kogu teie eelnev elu on olnud saamine, omamine, nüüd tuleb õppida armastama. Mehe ja laste, raha ja asjade omamise kirg on kasvanud üle piiride ja ei saa täituda enne, kui te oma vigu ei paranda.

Probleem on tõesti raskesti lahendatav. Külvatud vili on kasvanud vilets. Alustage oma esimese mõtte, mis vaim hingetõmbega saadab, vabastamisest ehk mõtisklemisest. Tunnistage oma vigu enesele. Olge ausad enese vastu ja paluge mehelt oma hinges andeks, et Te pole oma ämma viga parandanud, et olete oma ämma viga oskamatusest suurendanud. Kui olete iseendas tasakaalu leidnud, siis rääkige lastega ja paluge neilt oma vead andeks. Pidage meeles, et kui Te hakkate laste ees end enesesüüdistusega alandama, siis vihastavad lapsed veel enam. Laps tahab näha oma vanemate ülendust, mitte alandust. Lapsed saavad palju paremini aru, et elu on õppetund, kus kõik eksivad.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.