Hädasolija aitamisest

On inimesi, kellel enda vaoshoidmine on kohutavalt raske. Kui nad on seda kohustatud tegema, siis, olles neid veidikenegi tundma õppinud, võite juba aimata, missugune plahvatus võib neist vallanduda. Kui see moment on möödas, siis on ta siiraim ja meeldivaim inimene.

Andke juba ette andeks vihale süüdistamise ees ja tehke talle head -öelge välja need tema jaoks provokatsioonilised sõnad, et ta saaks end tühjaks karjuda. Nii on tema vabanenud oma kuhjunud vihast ja Te olete teinud head. Häiriv pingetunne kaob ja te võite mõlemad rõõmsasti edasi elada.

Selline probleem on sagedasem vanade inimestega koos elades. Vana nooreks ei tee, aga uue mõttelaadiga inimese jaoks on vana tugevuse proovikiviks. Kui olukorra õigesti lahendate, siis olete kõik rahul ja Te olete vaimus kasvanud.

Kui ikka vana inimene ütleb, et tema ärritus ja viha tulevad sellest, et tema haigeks jäi, siis nii peab see tema jaoks olema ja on. Andke talle andeks, et ta Teid oma mõistmatuse, oskamatuse, suutmatuse või tahtma­tusega ärritab ja laske tal elada nagu inimene tahab. Vabastage endast stressid, mis temaga seoses on ja tundke rõõmu, et olete nendest tülidest prii. Ta võib Teie kõrva ääres ükskõik mida ja ükskõik kui sageli karjuda, aga Teie olete kui kurt. Vahe tõeliste kurtidega on ainult selles, et Teil jookeb kuuldu kõrvust mööda, sest Te olete selle õppetüki ära õppinud. Aga kui Te hakkate vihaselt tahtma kisa mitte kuulda, siis ükskord tuleb kurtus ja näitab sel kombel Teie mõtteviisi vigasust. Laste kurtus tekib samuti hirmust ja tahtmatusest alandavat ja hävitavat kisa kuulata.

Vasturääkivus vanurite jutu ja tegude vahel võib olla karjuv, aga nemad ise seda ei näe nii, nagu Teie ei näe oma vigu. Andestamine ja andeks palumine võib näida alandusena, tegelikult nad ülendavad Teid. Küllap tunnete kohe enda hingerahu taastumist, kui olete siiralt andeks palunud. Aga kui andekspalumine toimub sundkorras, isegi kui kodurahu nimel end ise sunnite, siis olete end ise alandanud ja tekitanud vanas inimeses võidurõõmu, mis sunnib teda Teid veel alandama. Võidurõõm on tegelikult süüdlase leidmise viha. Teie enda alandus tõmbab ligi alandamist.

Kui Teil on tast väga kahju, sest ta on Teie ema, isa, õde või vend, siis andke kahjutundele niikaua andeks, kuni ta kaob ja Te rahunete. Teisse tuleb rahulik mõistmine, et ta ei taha Teie head, ta tahab oma halba. See on tema elu õppetunni äraõppimise moodus - läbi kannatuste.

Vanade inimeste hirm, et mind ei armastata, on aastate jooksul kas vanud vihaseks etteheitmiseks, et temast ei hoolita, oodatakse tema surma, tahetakse temale halba, keegi midagi ei tee jne. Vanade enesehalet­sus ja soov tähelepanu järele võib olla ääretult suur ja egoistlik - nad näevad ainult enda häda, aga teiste valude suhtes on armutud.

Halastamatu teistes süüdlaste otsimine tekitab valusid üle kogu keha.

Selline on nende inimeste vigade lunastus, aga tavaliselt nad nõuan­netest õpetust ei võta, nad neelavad parem valuvaigisteid või rahusteid. Õppige Teie tema vigadest, et ise vanas eas niimoodi kannatama ei peaks ja teadke, et selline vana inimene on Teie ellu tulnud kui hoiatustuli, mis püüab Teid õpetada samu vigu vältima. Ärge pidage teda halvaks, pidage tema tegu halvaks. Halbu tegusid teeb rumal inimene, kes on siia ilma tulnud õppima, aga ei ole ära õppinud ja nüüd vaevleb. Vanus on suhteline mõiste. Selline oskamatus elu mõista on meil kõigil, vanadel on vigade koorem lihtsalt väga suur.

Uue mõttelaadiga inimestel on sageli oma äratundmise õhinas raske näha, kuidas tema kallid lähedased hinge või ihuhädas vaevlevad ja ei taha kuuldagi head õpetust. Hoopis tigedaks saavad. See teeb omakorda potent­siaalse abistaja vihaseks. Valus on vaadata kui minu abi vastu ei võeta. Olukorra lahendusi on mitmeid.

Tänapäeva inimene kasutab kergema vastupanu teed - ta läheb eemale. Lapsed lähevad vanematekodust kaugele elama, et sõltuvusest vaba olla. Hea on enesele öelda: "Ma saan ise hakkama!" Petlik rahu võib kesta aastaid. Aja möödudes tekivad probleemid.

Vanemad peaksid hoidma ja õpetama lapselapsi ning lapsed peaksid aitama vanemaid, aga kaugus takistab. Õigustus on veenev. Raskuste suurenedes hakkavad kas varna vastastikused süüdistamised ja näiline õigus jääb alati rääkijale. Kumbki pool ei mõista, et kaotavad mõlemad.

Tegelik elutõde on, et ei vanemad ega lapsed ei ole õppinud ära üksteise mõistmist. Nende elu õppetükid on õppimata ja selle tagajärg tuleb neile nende oma laste kasvades kätte.

Tänapäeva keeles öeldakse: "Laps on iseseisvaks kasvatatud!" See on suurepärane näitaja, sellega uhkustatakse. Aga iga hea muutub liigselt suureks kasvades halvaks. Kui iseseisvus kasvab lahtirebimiseks juurtest, siis võib puu taeva alla tõusta, aga see pole enam puu. Puu, kes enda juurtest ei hooli on elutu. Ta ütleb: "Milleks mulle need juured, ma saan ise hakkama!" Ta ei märkagi, kuidas toitva pinnase vägi temast kaduma läks ja kuidas saatuslik uue ajastu haigus ta maise keha, mis ainult juurtest pärit toidust elab, olematuks muudab.

Tänapäeva vanemad võiksid end vabastada sellest inimkonna seksuaal-maniakaalsest hullumeelsusest, mis on hävitamas neid endid ja tulevast põlvkonda.

Tänage Jumalat, kui Teil on kodus või lähedal ükskõik kuidas häälitsev ema või isa, vanaema või vanaisa. See tähendab, et kõik on veel parandatav. Te pole juurteta puu.

Jumal on loonud inimesed sündima ja surema pideva vooluna, et oma elu jooksul õpiks igaüks lisaks enda kogemustele võimalikult palju teiste kogemustest. Aga me jookseme elu õppetükkide eest ära, et kunagi hiljem teisi süüdistades tunda, et halva jalad jõudsid mulle järele, kuid seda mitte tunnistada.

Sünd ja surm on elu kaks otsa. Tänapäeva tark inimene on nii kaugele jõudnud, et mida targem ta enda arvates on, seda vähem oskab ta surra. Sündida ta nagunii ei osanud. Hirm sünnitada ja hirm surra on sageli samastunud.

Iga aeg saab kunagi otsa. See, kes on kedagi surra aidanud, see oskab ka ise surra. Aga kes hirmust poolsurnuna teise äramineku raskemaks tegi, selle suremise kunst on selgeks õppimata. Kui sageli peaks elus hoidmise asemel aitama inimest võimalikult väikeste vaevadega siit ilmast ära minna. Oskus sõnadega lahkujale uks avada nn. tsiviliseeritud inimestel praktiliselt puudub. See oleks igaühel vaja ära õppida.

Vabastage oma hirmud ja leidke endas nii palju jõudu, et oma isa ja ema rahulikult ära saata suudaksite. Olles surija kõrval, võite oma hinges temalt oma vead andeks paluda ja temale tema vead andeks anda. Arusaamine õppetundidest hajutab Teie paanika. Tunnete end imelikult rahunemas ja temagi rahuneb. Tunnete, et ema halb on heaks saanud ja temagi muutub imelikult helgeks. Teadke, et Teil on hing rahul, kui Teie emal on hea, ja Teie emal on hing rahul, kui lapsel on hea. Rahul hing saab vabaneda kehast, sest ta on selle elu kohustused täitnud.

Olles oma isa surivoodil andestanud ja andeks palunud, mõistate, mida ta Teile on õpetanud ja mida Teie olete ära õppinud. Teie vaimu selginemine väljendub arukuse suurenemisega. Kaob kahjutunne, jääb elutarkus. Surm ei kohuta enam Teid. Temast on õpetaja saanud.

Elu pakub lõputult õppimisvõimalusi, aga lasteaiad, lastekodud, vanadekodud ja vanglad on väikesi erinevusi omades inimeste rumaluse ja rumalaks jäämise soovi suurimaks tunnistajaks. Nad on inimkonna vaimse vangisoleku tunnistajad.

Iga inimene on iseenda halbade mõtete käes vangis. Ainult vaimne vabadus tagab füüsilise vabaduse.

Aruka inimese jaoks ei ole vanadus haigus ega noorus haiguse puudu­mine. Haigus on halbade mõtete kuhjumise tagajärg.

Inimeste mõistuse tase on väga erinev. Samuti on see ka vaimse tasemega. Vanasõna - targem annab järele - tähendab, et vaimselt targem ja avatum peab laskuma madalamale tasemele, kui ta teisega suhtlema peab. Tavaliselt on iga järgnev põlvkond eelmisest targem, isegi kui väliselt on vastupidi. Seepärast on vaja lastel oma kaela painutada. Kes painduda ei taha või ei oska, seda hakatakse alandama, olgu ta nii kangekaelne kui tahab. Alandamisega saab murda ka kõige kangema kaela.

Selline põlvkondade vaheline võitlus käib kodudes, kus lapsed, vane­mad ja vanavanemad koos elavad. Kõige rohkem kannatab keskmine põlvkond, sest tema on ründeobjektiks mõlemalt poolt. Süüdistused teki­tavad olukorra, kus vanaema õitseb oma õeluses, tütar hävineb ja tütretütar lahkub enne täisealiseks saamist kodust. Kõik tunnevad, et talle tehakse liiga ja kõik tahaksid, et teised ennast muudaksid. Kodurahu huvides salatsemine, varjamine, peitmine, valetamine muutuvad elustiiliks ja kogunevad vaikselt vihkamiseks. Mehed lasevad sellisest kodust jalga või surevad.

Harjumuslik nõudmine, et elu korda tehtaks, on sageli ületamatu takistus. Isegi need, kes andestamisega juba tegelevad, avastavad tihti enda pahameeleks, et on uuesti vanade harjumuste püünisesse sattunud. Marka-mata enda pinnapealsust ja vähest tööd, tehakse pettunult kiire otsus, ei andestamine ei aidanudki. Oma viga taibatakse alles siis, kui uus elukai sumus jälle selget märku annab.

Ja ega andestamisega ainuüksi ka ei saa. Kui oskate nii mõelda, et halba enam oma ligi ei tõmba, siis on kõik korras. Seniks aga peab asjade selgeksrääkimiseks, enese ja teiste kaitseks ikka suu lahti tegema Ülbusele tuleb teada anda, et ta mitte märkamata ei jäänud. Kurja tegijale tuleb tema viga näkku öelda, muidu ta arvab end kõikvõimsaks oma tegemistes Vaikides kannataja suurendab halba, sest kui ta juba kannatab, siis ta kogub enesele märkamata endasse vaikset viha.

Kes teistele halba teeb ja sõnalisest õpetamisest aru ei saa, seda on aegadest aega vitsaga karistatud, et tarkus alt üles pähe - tõuseks Kui inimene vajab sellist õpetust, aga talle pakutakse kõrgema taseme õpetusi mida ta vastu võtta ei oska, siis tal jääb nagu üks õppimise etapp läbimata ja ta võib isegi püüda, aga targaks ta ei saa. Püüdke seda mõista mõista ja mitte liialdustesse laskuda. Iga inimene peab omama kasvõi üht kehalise karistuse kogemust, et osata seda enda jaoks lahti mõtestada.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.