Valetamisest

Me tahame näha ja kuulda head, aga oma hirmudega tõmbame ligi vastupidist. Et süüdistamisest ja karistamisest pääseda, räägime asja ilusaks. See ongi valetamine. On väikesi valesid, on suuri ja väga suuri. Neil on omadus laviinina kasvada.

Praeguses maailmas käib igal sammul valetamine, see on elustiil.

Mida paremini oskab inimene valetada, seda vähem ta endale oma vigutunnistab. Kui ta alguses nimetab oma tegevusi hädavaleks, sest nii on parem kõigil, seda rohkem muutub see elustiiliks ja siis on seesama valetaja teistele kõige suurem näpuga näitaja.

Näiteks näeb inimene teiste viga, aga isegi kui teine oma segaduses kõrvaltvaataja arvamust küsib, siis nägija ei ütle. Head ei ole ütelda, aga halba ei taha, tegelikult ei julge ütelda. Nii ta, hea inimene, siis soovitab pöörduda kellegi poole põhjendusega, et see on tark ja teab väljapääsu. Kolmas, kellelt pikema sissejuhatuseta arvamust küsitakse, ütleb selle otsekoheselt välja. Kolmanda siirus on alateadlikult provotseeritud teise ebaausast soovist ebameeldiv vastutus enda kaelast kolmandale veeretada. Tagajärjeks on esimese ja teise ahastus: "Küll on see kolmas halb inimene!"

Siis otsib esimene kolmandaga kohtumist, et ennast õigustades põhjen­dada: "Näed, ta on selline rumal. Ammu oleks pidanud talle tõtt näkku ütlema!" Esimene ei mõista, et soovides olla hea inimene, kes kunagi kellelegi halba ei tee, on ta tegelikult kõige rohkem halba teinud. Teine on vaid koolipoiss, kes oma oskamatuse pärast kannatab.

Tõde on valus kuulata. Hirm tõde näha ja kuulda sunnib inimesed valetama. See hirm sunnib isegi endale valetama nii, et inimene ei märka kui ebasiiras, teatraalne ehk valelik ta on. Loomad ja loodusinimesed näevad tõde hästi, nn. kõrgelt-tsiviliseeritud inimesed väga halvasti.

Näiteks tuleb oma südame ja liigestevaevustega ning lülisamba va­ludega ja kümne muu tõvega naine, kes kõigepealt kiirustab teatama, et tal on heatahtlikud vanemad olnud, et tal on tubli mees ja suurepärased lapsed ning eriliselt andekad lapselapsed. Hoian end tagasi, et mitte kohe öelda: "Kallis inimene, tehke silmad lahti! Elu oma heas ja halvas tahab elamist ja õiget lähenemist, enesepettus Teid selles ei aita." Tema hirmud sunnivad teda kõike halba üle kuldama peaasi, et ei öeldaks halba.

Püha Jumal, õpeta kuidas ma sellele liiga heale inimesele tema eksitused selgeks teen! Aga hea Jumal ei anna mulle muud võimalust ~ ta armastab tõde. Ta teab, et kui ma tõe avaldan, siis selle naise tervis läheb korraks märgatavalt halvemaks, et siis tunduvalt paremaks muutuda ja ei luba mul valetada.

Aga patsient on nähtavalt pettunud ja pettub kodus veelgi. Tema süütunded, hirmud ja vihad ärkavad üles ja hakkavad vabadust nõudma. Ta näeb, et kodus peab ta end palju muutma, et tööl on tal tema enda pärast halb, aga seda tunnistada on vastumeelne. Ta on ennast nii heaks pidanud. Kurjale on lihtne tõtt öelda, aga heale inimesele tema vigu näkku öelda nii, et ta öeldu ees kurdiks ei muutu, on suur kunst.

Nii arutlen mina, aga tema esialgu veel räägib ja räägib ja räägib ja mõelda ei oska. Kurdab rahapuudust, aga teeb end kurtmistega järjest haigemaks, et kallite ravimite peale raha kulutades veel suuremasse raha­puudusesse sattuda. Ja nüüd pean mina talle kõik selle välja ütlema. Kallis Jumal, aita mind!

Varjamine on valetamine, ükskõik, kas see on kellegi kaitsmiseks või kannatuste vältimiseks. Varjamise õigustusi on samapalju kui varjajaid. Kunagi üht välismaalast ravides leidsin tema haiguse algpõhjuse 50 aastat tagasi juhtunud konfliktis. Oma liigses pühas lihtsameelsuses, arvestamata, et minu arusaamad ei ole tema arusaamad, ütlesin ma põhjuse välja ja kutsusin esile tema vihapurske: "Kuidas Te julgete! Ma pole sellest isegi oma peres rääkinud ja Teil pole häbi seda mulle näkku öelda!" Olin hämmastuses rahamaailma aumõiste pärast.

Häbi mul oli, aga ainult sellepärast, et ma delikaatsuse sildi all pidin oma suu kinni panema ja teda lohutama valega, et küllap nüüd läheb tervis paremaks. Mul oli häbi Jumala ees.

Täiskasvanu vale oleks nagu teistsugune laste omast. Täiskasvanu ei näe, et laps teda selgeltnägija terasel pilgul vaatab ja õpib sel momendil valetamist, kuna nii teeb tema ema või isa, kelle sarnane laps olla tahab, sest siis ehk armastatakse rohkem. Käbi ei kuku kännust kaugele. Kui Te vastu vaidlete, siis teadke ikka, et ka Teie mõte on tegu. See näiliselt aus inimene, kes kunagi hirmu pärast varastada ei ole saanud, on mõttes oma saamatust kahetsenud ja see ongi lapsele tema käitumisharjumuse kujundanud. Ta tuli õppima, kuidas sõnu teoks teha.

Mida rohkem on valetajaid, seda rohkem peab olema äärmuslikult ausaid. Äärmuslikkus on alati ohtlik.

Kui vanemad kasvatavad last nii ausaks, et see midagi valetamisest ja varastamisest ei tea, siis see kogenematu noor inimene saab nii suure hingelise löögi, et mitte kunagi elus sellest üle ei suuda saada. Ta ei usu enam kedagi, ka vanemaid mitte, sest nemad on ju teda eluvõõraks kasvatanud. Tema vanemad on valet vihanud ja vale käes kannatanud. Nad on väljakutsena maailma pahelisuse vastu olnud nii ausad, et laps ei tohi kuuldagi valest. Laps on kasvatatud naiivseks. Oma hinges ja vaimus kannab ta hirmu ja viha vale ees ning esimesel võimalusel tõmbabki selle endale ligi.

Nii toimis tema vanemate vale. Ausate inimeste vale oli see, et nad lapsele ei õpetanud elu pahupoolt selgeks. Nad ei teadnud, et vale ja tõde on elutõe kaks otsa.

Seevastu äärmusliku valetaja vanema laps enam äärmuslikum olla ei saa ja tema tuleb ausalt elu elama. Tal on sellelt vanemalt õppida teised õppetükid.

Ainult see, kes kõike teab ja elu seadusi õigesti kasutab, on tark, tugev, terve ja edukas.

Kas Te armastate valetajaid? Ei armasta? Järelikult kardate või vihkate. Viha vale vastu on viha ka valetajate vastu, valelikkuse vastu, ebaaususe vastu, varastamise vastu, kombineerimise, mahhineerimise, alt­käemaksude vastu, kõigi valgustkartvate tegude vastu. Aga ka vaikimise, varjamise, hädavale vastu. Ka viha alandamise vastu võib varast ligi tõmmata, kui Teid, tarka inimest, rumal varas sellise näotu alttõmbamisega alandab.

Mida rohkem mõtet arendate, seda rohkem mõistate, et ühest mõttest hargneb mõtete näol 10 - 100 - 1000 uut seost. Enda imestuseks avastate, et Teie viha valetamise vastu on tegelikult viha iseenda vastu, sest oma hea olla tahtmises ehk hirmust, et mind avameelsena ei armastata, olete oma suu kinni pannud seal, kus peaks lahti tegema, olete viisaka inimesena kasvõi tühist ebaausat mängu kaasa mänginud ja ei ole märganudki, kuidas selline käitumine loomulikuks ja õigeks on muutunud. Nii teevad kõik - põhjendate.

Olete ebaaususe tõeks nimetanud, usute seda, aga tunnete selgelt kui Teile valetatakse ja saate vihaseks, et Teid rumalaks peetakse. Tõestada teise valet ei saa Te millegagi. Saate alandusest endale peavalu või veel midagi hullemat, oleneb kui kaua Te oma viha vaos olete suutnud hoida ja koguda ning kui rängalt Te viimasel hetkel vihastusite.

Sellised õnnetused juhtuvad inimestega, kes iseennast paremaks peavad kui nad on. Tõeline varas ja petis pead ei valuta, sest ta on iseendale oma pahelisuses aus. Ja tõeliselt ausat inimest ei vihka valelik kunagi ja tõeliselt ausalt inimeselt varas varastama ei lähe.

Andke andeks oma hirmule ja vihale vale ees ning neile, et nad on Teisse tulnud. Andke endale andeks, et Te olete nad endasse võtnud. Paluge kehalt andeks, et olete keha selle pärast kannatama pannud. Paluge valelt andeks, et Te teda kardate ja vihkate ning aina suuremaks kasvatate, oskamata teda vabaks lasta.

Oma imestuseks avastate, et suudate ärritumata mõelda valetajatele ja varastajatele, oskate neid isegi mõista, seega olete õppinud end valetajate ja varastajate eest kaitsma. Et Te sellega pole maailma valet ja ebaõiglust kaotanud, see on ka selge. Kuidas saab ta kaduda, kui inimesed selle abil veel õppida tahavad!

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.