Hingevalu planeet Maa

Hing on ema.

Näen iga päev emasid, kes oma elus on palju vigu teinud. See on loomulik, muidu me poleks inimesed. Emade süütunne parandamata vi­gadest on väga suur, aga vähesed tunnistavad oma vigu. Emad tahavad, et laste elu oleks parem. See soov on küll siiras, aga emad ei tea, mis on hea. Emad peavad heaks seda, mis nende arvates on hea.

Emad on enda vigade suhtes väga hellad. Hoidku Jumal, kui laps poetab kellelegi elutarkuse - tänu sellele, et vanemad palju tülitsesid, olen nüüd targem ja olen osanud selliseid mõttetuid tülisid, mis nende vahel olid, ise ära hoida. Lapse vaimus säilivad ka vanemate sõnatud tülid, ärge seda unustage.

Ema, kes sellist juttu kuuleb, võiks mõelda - laps õppis minu veast. See oli järelikult minu halva hea külg. Anna andeks, lapseke, et just nii -valu saades - pidid õppima, aga ma ei osanud teisiti. Ei teadnud seda tarkusi varem. Nüüd, läbi sinu häda sain targemaks, anna andeks.

Selle asemel haarab tavaliselt ema süütunnetest hell kõrv ainult fraasi "vanemad tülitsesid palju" ja ta oleks nagu ussist nõelatud. "5a oled oled mind teiste inimeste ees häbistanud. Sa oled tänamatu. Kas sul häbi ei ole!" - sorisevad pisaratega koos süüdistused.

Kallid emad, te olete samasugused ekslikud inimesed, nagu teie mehed ja lapsedki. Kogu inimkond õpib läbi vigade.

Kes ei oska rõõmu hinges kanda, see saab sinna süütunde.

Süüdistaja (nii naine kui mees) on väga õrn iga sõna suhtes, mis on temast või temale. Ta loeb iseendale suunatuks ka kõige erapooletuma sõna ja vihastab. Kohe on südames halb, kohe hakkab suremine. Ja sina oled süüdi, sest sina vihastasid mind!

Need, keda ei ole lähedal või ei ole siinilmas, on nii armsad, vigadeta, et peab kohe taga nutma. Aga need, kes veel elavad, saavad süüdistamistega hävitatud.

Paradoks, kas pole? Aga aina kogub jõudu.

Kui iga inimene vabastaks endast süütunde, siis ta ei muutuks süüdistajaks ja ei tõmbaks süüdistamist ligi. Siis ei juhtuks, et ütleme: "Ma ei taha koju minna. Mind ootavad seal ainult etteheited. Mul ükspuha, kus ma olen ja mida ma teen. Minust nagunii ei hoolita." Nii teeb hirm, et mind ei armastata, oma tööd. Ka tema ootab vabanemist.

Andke oma süütunnetele andeks, et nad on tulnud Teid õpetama, aga pole seda suutnud. Paluge süütunnetelt andeks, et olete nad nii suureks kasvatanud, et nad on tigedaks süüdistamiseks kasvanud. Paluge oma kehalt andeks, et süüdistamistega endale ja teistele halba teete. Alati, kui olete Teist süüdistanud, on endal rinnus halb. See halb võib laieneda kogu kehale, kui Te südame märguannet ei kuulanud.

Isa on lapse vaim, ema on lapse hing - oleme seda palju korranud. Süüdistades last, süüdistate Te iseennast. Laps saab alati rohkem aru, sest tema armastus on puhtam ja ta on Teid ise valinud. Teie sajatavad sõnad ütlevad ju selgesti, et Teie armastus teeb haiget. Teie süüdistamisega käib kaasas ka hirmutamine, mida Te ise nimetate hoiatamiseks, sooviks halba ära hoida. Teie kangekaelne enda arvamuse õigeks pidamine on suur eksitus.

Õpetlik noomimine, hoiatamine, isegi riidlemine ja kategoorilise nõud­mise esitamine, millest laps üle ei julge astuda ja isegi vihane võib olla, ei löö hinge haava. Samal ajal võivad sõnad olla täpselt samad, aga toon määrab öeldu olemuse.

Avage oma silmad ja vaadake - Te hävitate oma lapsi, oma abikaasat, oma elu ja ennast. Iga süütundest koormatud inimene näeb vaid iseennast, aga süüdistab teist.

Vaatan vastuvõtul alkohoolikut, kelle süütunne elu ees on väga suur. Tema emal oleks nagu õigus pidevalt materdada oma last, kelle ta on ise selliseks kasvatanud. Ikkagi häbiväärne olukord. See ema hoolib maailma arvamusest, mitte oma lapse hingevalust, mille ta ise on põhjustanud. Ükski laps ei sünni alkohoolikuna. Ta on läinud oma süütunnet uputama. See laps on ema õppetund ja ema on lapse õppetund. Teineteisele andestades õpivad nad selle ära. Aga kui üks andestab ja teine ei, siis andestaja hingevalu kaob, mitteandestajal jääb.

Vaatan südamehaiget noort, kelle õpingud on tervise pärast toppama jäänud ja kes seetõttu on õnnetu. Tema ema süüdistab, et laps oma haigusega teeb emale muret. Miks sa küll ei või olla nii nagu teised. Sellel emal on vaja lapse saavutusi näha, sest need on ju tema saavutused. Ema ei vaata lapse anuvat nägu - ära tee haiget! - tema egoistlik süüdistamine on teda kalestanud. Aga laps tunneb sel momendil, kuidas ema tahaks temast lahti saada. Laps tunnetas ütlemata sõnad ära. Sellise - oh mina vaene õnnetu - ohkimistega jääb lapse süda veel haigemaks.

Murelik ema ohib: "Miks mu vanemad mind siia ilma vaevale sünni­tasid? Sõja olen ma pidanud üle elama, nüüd on veel hullem. Varsti pole leibagi suhu panna. Omad lapsed viskavad ka juba vanemaid tänavale (ta on sellisest asjast ajalehest lugenud)." Selles heietuses on nii palju sajatamist, süüdistamist, hirme ja viha kõigi vastu, mis temale ja kogu kannatajate armeele halba teeb, et laps tunneb veel suuremana oma süüd. Lõputud hädad üksteise järgi leiavad selle naise üles ja ta ei mõista, et ta ise tõmbab neid endale ligi.

Selle ema ja lapse elu ei saa paremaks enne, kuni nad ei oska näha, et:

  • vanemad sigitasid küll keha, aga laps tuleb ja vajab just neid
    vanemaid. Oleks ju võinud rikaste lapseks minna. Rikaste lapsed
    kannavad hinges rikkuse raskusega seotud valu.

  • oleksite võinud tulla ju eelmisel sajandil või järgmisel. Kui tulite
    nüüd, siis oli Teil sõja õppetund õppimata. Inimene peab kõik
    oma elude jooksul teada saama.

  • jutt,  mis algas  lapsest,  laienes maailmale  -  Te vajate  veel
    suuremat koormat, kui enne ühe probleemi lahendamist teise enda
    hingele võtate.

  • hirm, et varsti pole leibagi suhu panna, on Teil niisuguse vihaga
    öeldud, et isegi see leib, mis Teil praegu veel olemas on, on halva
    maitsega - Teie viha teeb ta kibedaks. Teil peavad kindlasti
    maitsetundlikkuse häired olema. Nii tõmbate halba igal sammul
    ligi ja hävitate oma elu.

Ja selline on Teie lapse hing!

Vaatan kõrgele ametipostile jõudnud tarku ja lugupeetud inimesi, kes tulevad oma vaevustega, mille ema on oma etteheidetega tekitanud. Ka nende emad leiavad, et neist ei hoolita, neid ei armastata, et neist tahetakse lahti saada, et nad on tüliks, et nad kulutavad ilmaasjata jne. Emadel on nii sarnane repertuaar. Mõte sõnade taga võib olla erinev ent nende kiuslikus jutus peitub vajadus lapsele haiget teha, kätte maksta olematu süü eest.

Inimeste kadedus edukamate ja kuulsamate vastu võib märkamatult üle kasvada kadeduseks oma lapse vastu. Vanemad, kes ise ei ole oma elu eesmärke saavutanud, tahavad, et lapsed õnnelikud oleksid. Nad ei tea, et kuulsuse koorem on raske kanda ja endale teadvustamata hakkavad kadestama last. Mõni ema on olnud sunnitud mulle tunnistama, et ta kadedus lapse edukuse vastu on selgeks vihaks kasvanud, sest tema omal ajal pidi sellest ilma jääma. Aga ta oli ju andekam!

Elu on edasiliikumine. Iga vaimu vajadus on minna. Mida suurem on auahnus, seda suuremaks läheb kadedus nende vastu, kes suudavad rohkem. Kade ei oska mõista, et kadedus on nagu kammits jalus - rabele palju tahad, edasi ei saa. Jääb üle ainult teise minekut pidurdada ja selleks otstarbeks ongi süüdistamine kõige löövam. Eesmineja jõud saab sel kombel halvatud.

Kadedus on salakaval stress ja ilma kadeduseta inimest ei ole. Kadedus võib olla varjul ja plahvatada iseendalegi üllatusena kõige võimatuma asjaga seoses - vanemate ja laste vahel, sõprade ja tuttavate vahel, sugulaste ja võhivõõrastega seotult, saamiste ja andmistega seotult ning samuti armuka­dedusena. Kadedus on pahasoovlik viha, mis tekitab vähki.

Kallid inimesed! Teadke, et etteheitva tooniga öeldud teelemineku õhutus on minejal kui kivi rinnus. Ja minek on raske, rõõmutu, edutu. Vabastage igaüks oma stressid ja Te saate mida vajate. Hea tuleb Teie juurde ise.

Emad tulevad väga erinevate murede pärast nõu küsima. Üks ema tuleb hirmust oma lapse pärast, kes isa õhutusel juba 3-, 4- või 5-aastaselt isaga koos ehitab, parandab autot ja palju muud ohtlikku teeb. Ema kardab, et laps võib viga saada. Tema hirm ei luba näha, et isa ja lapse tööjaotus on iseenesestmõistetavusega optimaalselt korraldatud. Iga väike kriimustus on tragöödia, milles loomulikult on isa süüdi. Selline ema ei mõista, et ta peletab isa lapsest ja lapse isast ja kunagi hiljem tasub oskamatus mehhanisme valitseda lapsele rängalt kätte. Parem laske lahti oma hirm ja kui näete, et isa on hulljulge, siis öelge seda isale, küllap ta mõistab, kui õigesti öeldakse. Mehed on ära piinatud naiste virinast ja hirmudest. Nende trots laieneb ka lastele.

Ema, kes on lapse väikelapseeas ohtlikust ja raskest eemale suutnud peletada, ei mõista, miks laps arvutisse kiindub. Laps ei suuda ema hädaldamist mõista. Arvuti ju ei hammusta, ei kuku varbale, ei meelita kuritegelikku kampa. Arvuti ei süüdista, ei hirmuta, ei vihasta, temaga on hea olla. Aga ema on rahulolematu. Ema ütleb, et arvuti rikub lapse silmi ja ei mõista, et rohkem hävitab nägemist viha, milleta peres elada ei mõisteta.

Ema, kes lapsele õigel ajal kombeid, korda ja tööd ei õpetanud, aina aja kokkuhoiu või hellitamise mõttes ise ära tegi, et laps saaks teha seda, mis talle meeldib, peabki jääma lapse orjaks. Lapsest on kasvanud laisk passiivne elunautija, kes ema vead emale peab välja näitama.

Magamatusest ja liigsest koormatusest haigestunud emad kurdavad kuidas nad mehele ja lastele orjaks peavad olema. Hommik algab äratamise tseremooniaga. Kuulates jääb mulje, et kella keegi ei tunne ja voodit keegi peale vaevatud ema üles teha ei oska. Hommikusöök on vaja unistele õnnetukestele, kes kooli ja tööle peavad minema, kätte tassida. Pärast pikemat tööpäeva, kui on lastel koolis ja mehel tööl, tuleb kiiruga poodi ja siis kööki joosta. Päeva jooksul kogunenud mustad toidunõud saab õnneks puhtaks pesta söögi valmistamise ajal. Siis tuleb järjest laisemaks ja nürimeelsemaks muutuva pere kõhukene täis sööta ja imestada, miks kõik nii rahulolematud on.

Kulla naised! Peatuge hetkeks ja mõelge miks kõik pereliikmed rõõmsaks muutuvad, kui kodust välja lähevad. Kohustus kodus olla ja end kasutuna tunda kruvib pinged tülini, mis on kui plahvatus, mis õigustab pere laialipaiskumist eri suundadesse, kus kõik oma eneseteostuse leiavad või meeleheite nüristavad.

Alguses ei oska keegi olukorda heastada, hiljem ei tahetagi enam. Mehel ja lastel ei ole kodus kohta. Nad on tarbetud. Nende töö ei kõlba, nende nõuanne ei ole vastuvõetav. Ema oskab kõike paremini, las ta siis teeb. Te pole kunagi võimaldanud mehel või lapsel tunda rõõmu, et tema tehtud söök on maitsev, tema koristatud toad on ilusad, tema triigitud pesu on kena vaadata jne. Rõõm tegemisest jääb inimesse kogu eluajaks ja annab tiivad järgnevatele tegemistele. Lastel ja mehel tekib tahe teha, mis oma­korda tõstab nende eneseväärikust.

Ema peaks olema pere armastuse allikas ja õpetaja, kes rõõmsa rahuloluga pere tegevust jälgib, suunab, vajadusel nõu annab, kes mehe ja laste omaalgatust, leidlikkust, osavust, loogikat, arukust, tarkust imetleb ja hindab ning sihiliku vea puhul õige mõõduga karistab. Ema peab oskama äparduse puhul küsida: "Mida see õnnetus sulle õpetas? Kas see jäi sulle nüüd kogu eluks meelde?"

Ema ei tohi olla kui ori, kes töödesse uppununa midagi muud, eriti oma peret, ei näe. Naine, kes oma stressid vabastab, võimaldab igal pereliikmel leida oma koha nii peres kui elus. Ta on õnnelik naine, kes ei pea ohverdama, loovutama, kahetsema, haletsema, muretsema, sundima, nõudma, võimutsema, ähvardama, karistama jne. Rõõm saadab tema tegemisi. Selline ema ei ole kunagi üksi ja tema tublid lapsed leiavad kiiresti oma koha elus.

Need emad ei nurise, et täiskasvanud lapsed vanemaid nii harva vaatamas käivad. Nad tunnetavad, et vastastikused süütunded tõmbavad teineteist ligi. Vanemad, kes on lapsi kasvatanud eeskujuga, ei märkagi, et laps nii harva tuleb. Lapsel on ju oma elu elada, milleks teda segada. Kui vanemal on häda, küllap siis laps tuleb. Ta süda ütleb, millal tulla.

Aga need emad, kes laste ees süüdlased on ja oma süütundeid ei vabasta, jooksevad kui kurjast vaimust vaevatud, häirides ennast ja teisi.

Kui naisel ei ole hirmu, et mind ei armastata, siis ta on enese väärikas, siis ta on õigesti elanud. Kui tal on huviala, siis ka väga kõrges vanuses on tal tegevust, tal pole kunagi igav.

Tänapäeva naisi vaevab eneseteostuse puudus ja nii muutub nende põhitegevuseks teiste ellu vahelesegamine. Igav on, ei ole mõtet midagi ette võtta, tööd ei ole - põhjendustest ei tule puudust. Tööpuudus, muide, pole mitte majanduskriisiga tekkinud.

Aga kallis laps, isegi kui Sa oled juba vana inimene! Sa oled ise valinud omale selle ema, kelle halba oled tulnud heastama. Anna andeks oma süütunnetele, oma hirmudele, oma vihadele, siis saad andestada ka oma emale. Siis Sa ei tõmba enam ema süüdistusi enda ligi. Ta ei tee enam Sulle haiget, aga ta ei tee ka enam endale haiget. Ta süda rahuneb. Ja siis ühel ilusal päeval leiad Sa oma südamest unistuste hea ema, kelles tunned ära selle, kellega alles mõni aeg tagasi lahingut pidasid. Siis võid Sa öelda, et oled tundnud suurimat õnne ilmas. Uskuge mind!

Hoiatuseks ütlen - see on pikk ja raske, aga tänuväärt töö. Ärge olge naiivne, tagasilööke võib ikka tulla, sest vana inimene ei võta uut käitumis­laadi kergelt vastu. Ärge tormake kohe kõike kuuldut või enda mõttest läbijooksnut emale nina peale viskama, Te ärritate sellega süütunde haava ja vulkaan plahvatab otsekohe uuesti. Siis olete õnnetu ja pettunud. Vana tülide laviin sai sel kombel hoopis uut jõudu juurde. Pange ennast sellesse olukorda ja tehke järeldus. Et selliseid asju mõista, peab raamatus räägitu olema enne selge. Vastasel juhul kujuneb sellest jutuajamisest üks suur ja solvav süüdistamine.

Kibestumine, mille Te sellisel kombel endasse võtsite, võib olla nii tugev, et tekitab Teil ägeda verevarustuse häire kogu kehas. Minestate, oksendate, kõht läheb lahti ja põis täitub imelikult kiiresti, iga liigutusega jookseb higi - Te olete omadega päris läbi. Nii püüab Teie keha Teie kibestumise viha välja aidata. Ta nägi, mida Te oma rumala heateoga kokku keerasite.

Üks näide minu mõttetööst, mis läbi enda aitamise saab teiste aita­miseks.

NÄIDE MINU ELUST.

Ärkasin veidi enne tavalist aega kibedustundest põies. Tean, et põiepõletik on elukibestumiste endasse võtmine ja endas hoidmine. Uriini pidamatus on, vastupidi, soov elukibestumistest vihaselt va­baneda, sest miks mina kõike kannatama pean! Kes oma probleemidest aru ei saa ja õigel kombel neid vabastada ei oska, sellele tuleb põis oma võimaluste kohaselt appi. Laseb nagu ülevoolutoru pidevalt liigsed elukibestumised välja, muidu tuleks põievähk.

Tegin järelduse, et minu põis annab märku, et ma pean oma elukibestumised, oma ebaõnnestumised vabastama.

Hingasin paar korda sügavalt sisse ja välja ning avastan endas üllatusega stressi - vastumeelsus tunnistada oma elu kibestumisi Tean, et läbi hingamise saatis minu vaim mulle selle tähtsa teate. Praegu on saabunud õige aeg ta vabastada, muidu ma pean täna jälle kibestuma.

Ma ei ole oma emotsioonide teiste peale välja valaja, seepärast olen ikka kannatanud. Intelligentse ja hea inimese kombel oskan ma oma suud pidada. Selle peale, et ma just niisugune olen, ma ei kibestu. Olen, vastupidi, rõõmus ja uhke olnud, et suudan kasvõi väliselt tasakaalukas olla. See on minu tugev külg. Tasakaalu säilita­mist ilma halba endasse võtmata ma alles õpin.

No kui mul on selline stress, siis tuleb see vabastada. Hakkan andestama oma vastumeelsusele tunnistada oma elu kibestumisi. Võtan ta enda ette kui inimese, kellega räägin ja avastan, et see olen mina ise. Vaatan nüüd ennast kõrvalt. Ta näitab, et tegelikult on see vastumeelsus sulaselge viha süüdiolemise vastu. Ma ei talu süüdis­tamist tõepoolest ja kui mõelda, siis vahel vihastan tõsiselt, kui keegi kedagi süüdistab, sest ma näen, kui vale see on. Ma isegi sekkun teist kaitsma ja tõmban süüdistaja viha endale. Ennast ma kaitsma ei lähe. Kui lähen, siis peab eluohtlik olukord olema. Ootan, et teine mind kaitseks    mina ju teda kaitsesin. Aga ma tean, et ta seda ei tee ja ta ei tee tõepoolest. See tekitab pettumusi ja kibestumusi. Nüüd tean, et minu enda stress - teised mind nagunii kaitsma ei tule - ei lase teisi mulle appi tulla. Kui tuleksid, siis ma ei saaks enam läbi selle stressi kannatuste õppida.

Teist on hea näha, ennast peab vaatama.

Tunnen, et minu kohta käib see tõde väga hästi. Oskan teiste mõtteid lugeda, aga enda hingerägastikku tungimiseks peab ka aega leidma. Õnneks oskan juba õigemini mõelda ja ei eita oma negatiiv­sust. Hea meelega õngitsen vähke oma hingejõe kivi alt, sest tean, et siis saan üha enam iseendaks - julgeks, tugevaks, targaks. Mine tea ehk ilusakski.

Näen ennast järsku oma emana. Täpselt! Ma olen ju selle koha pealt täpselt oma ema. Ja kuidas ma oma ema sedasama iseloomu­omadust taunin! Märkamatult olen läinud üle andestama vabaks vastumeelsust tunnistada oma ema elu kibestumisi. Tunnen, kuidas vabastan oma emana oma ema sama stressi. Palun andeks stressilt, et olen teda nii pikalt endas kasvatanud.

Vahepeal kordan lihtsalt: "Vastumeelsus tunnistada oma ema elu kibestumisi. Vastumeelsus tunnistada oma elu kibestumisi." Kordan ja kordan nii, kuidas mõte tuleb.

Ei ole halba ilma heata ja head ilma halvata.

Minu kangekaelsus, mis on ju oma hea poolega mind elu habrastest olukordadest üle aidanud, on oma liiga suureks kasvatatud halva poolega tekitanud mulle vastumeelsuse tunnistada oma elu kibestumisi. Oh hoidku! Aga see on ju tõsi. Kuidas ma ei ole tahtnud näidata, et olen nõrk ja annan alla. Hirm olla süüdi, sest siis ei peeta minust lugu, kasvas hinges vihaseks vastuhakuks. Küllap see oli sõnadetagi näost näha. Mees ja lapsed on seda kindlasti näinud, aga võõraste ees emotsioone taltsutatakse. Hirm, et ei armastata, surub raamidesse.

Räägin ikka edasi oma vastumeelsusega. Iga süüdistamine on hinge läinud. Ma ei ole otsinud teiste vigu, olen neile alati põhjen­duse ja õigustuse leidnud, aga enda süüdistamine on mul kähku käinud. Samuti lähedaste süüdistamine. Lapsest saadik olen endale rääkinud: "Võõrad ei tea, mis mulle meeldib. Aga miks omad haigel teevad?"

Alles nüüd tean, et omade kaudu tulevad elu suuremad ja kibedamad õppetunnid. Kes rohkem armastab, see ka rohkem õpetab...

Me oleme omad endale ise valinud, et me lakkamatult õpiksime halba heastama. Et. õppetunnid tulevad halva kaudu, seda ma lapsena ei teadnud.

Nüüd ajab olukord mind juba naerma. Inimene on ikka rumal. Elu kohe peab talle keretäisi andma. Kust muidu tulevad talle tarkused. Palun andeks oma vihaselt mittetahtmiselt tunnistada oma pettumusi, et olen ta nii suureks kasvatanud. Kui on valu, siis on ju viha - selles peab aus olema. Palun oma kehalt andeks.

Põie valu on ammu kadunud, aga mina räägin oma vastumeel­susega tunnistada oma elu möödalaskmisi, mis on hinge kibestanud.

Sellel päeval tulid mu juurde haiged, kelle olemus süüdistas: "5a ravisid mind küll, aga näed, terve ma ei ole!" Kui ma veel eile oleksin pettunud ja kibestunud olnud, sest nemad polnud Jumalikku tarkust, mis läbi minu tuli, vastu võtnud ja piisavalt endaga tööd teinud, siis nüüd ma ütlesin: "Kullakene, Te tahate, et tuba oleks soe, aga endal on puu langetamata. Need nürid saagimise jäljed puutüvel ajasid puu veel kiiremini kasvama, et jälge kinni kasvatada."

Nende inimeste reaktsioon oli rahulik: "Ma mõtlesin ise ka, et ega see nii lihtsalt ei lähe."

Minu pettumustel ei olnudki põhjust kasvada.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.