Stress - sõber või vaenlane?

Küsin vahel inimestelt: ''Miks on Teisse tulnud süütunne? Hirm? Viha? Miks see nii on? On see Teie sõber või vaenlane?"

Enamikule on selgemast selgem, et vaenlane.

Kõige paremini saavad aru lapsed. Õpetan neid järgmiselt.

Vaata, kallis laps! Süütunne on sinu sõber, kes tuleb sulle ütlema - ei ole olemas süüd, on vead, aga vigadest õpitakse! Me kõik tuleme siia ilma, et õppida halvast head tegema. Sest ainult see hea on tõeline, mille ma ise teen. Süütunne tuleb sulle ütlema, et lase mind lahti, siis saad targaks ja tugevaks, siis ei süüdista sind enam keegi. Aga kui sa mind lahti ei lase, siis ma pean suuremaks kasvama, et teha sind nõrgaks, siis sa ei saa rumalast peast halba teha. Nii räägib süütunne.

Aga miks tuleb hirm ? Sõber hirm on üks vigurvänt, ta tuleb selleks, et sulle öelda - kallis, sa oled arg. Ma tahan sind aidata julgeks saada. Ainult julge inimene on tugev ja tark ja miski paha ei tule talle ligi. Arg on alati nõrk ja tõmbab halva endasse.

Hirm ütleb - kulla sõber, kui sa mind vabaks? ei lage, siis ma kasvan aina suuremaks ja tulen sulle ikka uuesti ja uuesti märku andma, et sa ükskord mõistaksid, et ainult mina võin sind takistada hävinemast. See, kes vihaseks läheb, saab haiget. Sõber hirm ütleb - lase mind lahti! Ma tahan sulle head. Ütle mulle, et sa said aru, et hirmuga tõmmatakse halb endasse halba tegema. Kas said? Aga kui sa mu lahti lased, siis ei saa ükski halb enam sinu juurde tulla.

Hirmupoisse on palju ja neil on erinevad nimed, aga nad kõik on tulnud sind julgeks õpetama. Lase nad kõik oma koju, nad tahavad oma mängumaal mängida. Ütle neile seda ise, nad usuvad kõige paremini sinu juttu. Minu hirmud usuvad jälle minu juttu. Ja palu oma keha käest andeks, et sa hirmude enda sees hoidmisega ja suuremaks kasvatamisega oma kehale oled halba teinud. Sinu kõige suurem sõber on sinu keha, ta armastab sind väga ja tahab sind targaks õpetada. Sa ju tahad tark olla. Tark on julge ja tugev, temasse haigused ei tule. Kui su kehal on halb, siis sa oled hirmuga temasse halvad mõtted tõmmanud ja keha palub sinult abi.

Sa pole seda kõike teadnud ja oled endasse ka viha võtnud. Aga mida tuleb viha rääkima? Viha tuleb ütlema, et lase mind ruttu lahti, sest muidu saad sa haiget. Praegu on viimane võimalus halba heaks muuta. Viha, mis ei saa vabadusse, hävitab. Ainult viha teeb valu. Viha tõstab palavikku. Viha teeb haige koha punaseks. Viha tekitab turse, murrab luid ja paneb vere jooksma. Ja kõik sellepärast, et sa ei ole ka viha teadnud tema koju lasta.

Viha tuli sind kunagi ammu ainult korraks õpetama, et ainult armastus on hea, aga et armastus saaks tulla ja sind õnnelikuks teha, pead viha vabadusse laskma, aga sina seda enne ei teadnud ja oled pidanud haige olema. Laseme ta nüüd koos oma koju. Küll ta on õnnelik, tal on ju oma kodus nii hea olla. On ju omas kodus kõige parem olla, eks ?

Kallis laps! Kui keegi ütleb sulle, et sa oled halb, siis see tähendab, et sul on vaja ka oma viha vabadusse lasta, muidu jääd haigeks. Tema ei tulnud muud ütlema kui et sinu sisse on halb kinni jäänud ja tahab välja saada. Ta ei osanud muud moodi öelda kui et sina oled halb. Anna talle see eksimus andeks.

Lapse stressidest vabanemine oleneb emast. Niikaua, kuni ema ei usu, et mõtetest tuleb haigus, ei saa ka laps selles kindel olla. Ja niikaua, kuni ema ei usu, et tema mõtetest tuleb lapse haigus, ei saa laps mitte kunagi täielikult paraneda, isegi kui kirurg lapse haige organi välja lõikab.

Erakorraline eluohtlik olukord on valede mõtete tagajärg. Paraku ei saa selles seisundis õigesti mõtlema hakata, siin peab arst kiiresti abistama niisuguste vahendite ja võimalustega, mis olemas on. Ja arst teeb seda. Arst teeb selle, mis haige võimaldab. Haige on oma haiguse ise tekitanud, seepärast on tulemus haige mõttelaadile vastav.

Emad räägivad kõik, kuidas nad laste nimel elavad, aga kui lapse heaks on vaja oma vaimu arendada, siis nad hakkavad kõikvõimalikke õigustusi välja mõeldes end nagu köidikutest lahti vingerdama. Ega ma vist ikka ei oska nii hästi, ega kõik niisugust asja ära ei õpi, ega... Vaatan sellist ema ja häbi on talle öelda, et maju näen tema tegelikke mõtteid.

Keha eest kannate hoolt, aga lapse hinge olete üksi jätnud, kallid vanemad!

Teadmine, et meditsiin aitab, on veel tugevate juurtega - milleks ennast pingutada? Aga seda, et teda segab usu puudus, et hirm suleb mõtlemisvõime - seda ei saa tunnistada. Ja siis läheb kirurg ja eemaldab kehast selle, mille loodus on pidanud vajalikuks inimese kehasse panna. Looduse taibukusest ja otstarbekusest ei ole inimene kunagi targem.

Kes süüdistamise siit välja luges, see teadku, et Teie süütunne vajab ruttu vabastamist.

Me nuriseme noorsoo harjumuse üle kuulata kõrvulukustavat muusikat. See hävitab kuulmist, põhjendame. Aga noored ei kuule tõesti. Nende vanemate virin või karjumine ja kogu vanema põlvkonna pidev süüdistamine on tekitanud nende kehale sellise kaitsereaktsiooni - mitte kuulda ebameel­divat. Vaid harva on noorte kõrvad veel nii paindlikud, et sulguvad valikuliselt ainult halva ees.

Ka nägemisega võib olla analoogne olukord. Ühte asja silmad näevad, aga teist samasuurt ei näe, sest teine sisaldab stressi, mis on nägemisele valus vaadata. Silmanägemine võib pikka aega siia-sinna kõikuda enne kui hävineb. Pingevabal perioodil nägemine normaliseerub, vihastamiste ajal halveneb, kuni lõpuks kaob. Nägemispuudega lapsi on liigagi palju, sest lapsed ei taha oma vanemate, siis juba ka maailma viha näha.

Mäletan ühe psühhiaatri võimetust noore mehe äärmuslikku jõupuudust välja ravida. See mees oli aktiivne tegevsportlane, kes jõudehetkel ei suutnud ajalehtegi käes hoida. Sport oli eneseteostus, mille alusel teda hinnati. Muus osas aga alandati. Tema jõud oli säilunud vaid valikuliselt.

Laps tuleb ja elab vanematele hea tegemise nimel. Kui vanemad selle alateadlikult või teadlikult vastu võtavad, on kõik korras. Kui vanemad võtavad laste kuulekust ja ustavust enesestmõistetavalt kui omanikud, kelle nõudlikkusele ja ambitsioonidele peab alluma, siis laps, kas võitleb end vanemate ahelatest vabaks või sureb - seegi on vabadusse minek. Kui suurt vabadust keegi vajab, seda näitab ta võitluse tagajärg.

Järjest rohkem ohverdavad lapsed end perekonna nimel. Järjest sagedamaks muutub laste vaikne äkksurm, mille puhul laps õhtul lihtsalt uinub, aga hommikul enam ei tõuse. Või kustutab ebaselge diagnoosiga ravile allumatu haigus tema eluküünla.

Haiguse nimeks on hingearmastuse lõppemine.

Meditsiin on sellisel puhul võimetu. Võib panna öödeks ja päevadeks hoidjad või monitorid last valvama, aga lapse hingelist tühjust nad täita ei suuda. Süda seiskub, sest vanemate tarbijalik ellusuhtumine on armastuse allika kuivatanud. Emad ei mõista seda - nad on ju nii väga hoolitsenud oma pärija pärast. Nad ei tea, et laps ei ole varandus ega vahend, mille toel poliitilisel karjääriredelil tõusta. Laps ei ole asi, millega uhkeldades vanemad enda väärtust arvavad tõstvat. Laps on armastus, mida need, keda ta armastama tuli, ei vaja kui hingearmastust. Nad vajavad ilmtingimata midagi käegakatsutavat materiaalset. Selliseks kujuneb näilise heaoluühiskonna laste saatus. Neil lastel ei ole millegi muuga kui surmaga võimalik tõestada, et neil midagi puudub. Neil puudub see, et nende armastust ei võeta vastu. Nad ei oska veel oma armastust võõrastesse inimestesse, loodusesse või loomadesse saata. Või ei ole tal kõdus looma, keda armastada. Aga võibolla ei taha ta armastada vanemate aseaineid, parem sureb.

Aga kui haige lapse voodi ääres on ema, kes mõistab, et lapse haiguse algpõhjuseks on ema oskamatus armastada isa, et siis last armastada saaks, siis paraneks laps kindlasti. Tema haigus on ju vaid vanemate õppetund, mille nad ära õppisid.

Kõik haigused saavad alguse oskamatusest mõista elu. Hukkamõist võib väga kurvalt lõppeda nii endale kui ka lapsele.

Järjest sagedamini tulevad vanemad oma esimestel elupäevadel haiges­tunud lapsega, kellel on ajukahjustus. Nad on õnnetud ja mures. Raske on nende muret veel suurendada, aga teisiti ma ei saa aidata. Milles on asi? Selles, et naised oma mehi rumalaks peavad. Naine, kes mehe ja meeste mõistust pilab, alavääristab, vihkab, tõmbab endale õnnetust kaela. Naised tahavad, et mees igat nende mõtet aimaks ja elumeheliku suurejoonelisusega teised mehed üle trumpaks, et tema naine saaks end teistest naistest paremana tunda. Kui mees seda ei tee, siis naine vihastab, aga halb on see, kui ta oma viha kohe viisakas olemise nime all välja ei kära. Teiste ees kisakõriks olemine viitab rumalusele, seepärast paneb hea inimene suu kinni ja kasvatab oma pettumuste ja solvumiste kibedat viha edasi. Kui selline asi juhtub kohe peale lapse sündi, mil nii ema kui laps on väga vastuvõtlikud, siis võib tervena sündinud laps haigestuda ka kõige paremate hooldustingimustega sünnitusmajas. Kuhugi peab see viha kinnituma. Kuna ema vihastas isa mõistuse peale, mille aluseks on aju, siis viha energia sukeldub lapse ajusse ja lapse mõistus hävineb. Kui ema ruttu-oma vea parandab ja seda siiralt teeb, siis võib lapse ajugi paraneda täielikult.

Naine, kes pühas lihtsameelsuses oma mehe mõistust armastab, paneb mehe mõistuse arenema. Nii võib lihtsast ja saamatust külapoisist geenius saada. Kõik võivad imestada, kuidas nii targal mehel nii tagasihoidlik ja lihtne naine on ning miks ta omale teist naist ei võta. Aga see mees teab, missugune pesa ta kotkaks kasvatas. Niikaua, kuni see mees tunneb, et vaid selle naise armastus on talle armas, kannavad teda tiivad.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.