Andestamise raskest tööst

Minult küsitakse: "Miks sa teed nii rasket tööd?"

Minu jaoks ei ole see raske, see on minu elu mõte, sest seeläbi näen ma seda, mida ainult läbi andestamise on võimalik näha. Minule on raske näha kui raskeks tööks peetakse andestamist. Raske on vaadata, kuidas inimkond kangekaelselt oma huku poole tüürib, sest ei taha elu mõista. Inimene keeldub oma vigu tunnistamast ja see ta hävitab.

Mida rohkem vabastab inimene oma stresse, seda rohkem näeb ta maailma, inimeste ja enda tõelist palet nende alasti tões. See ei tarvitse olla ilus, aga andestaja saab vaadata seda rahulikult, sest temasse tuleb seesmine tasakaal. Ta vaatab ja teab, kuidas neid inimesi aidata saab. Ta aitab, kui abi vastu võetakse ja ei aita, kui seda ei soovita. Emotsioone seejuures ei teki. Ta ei tunne ei kurbust ega rõõmu, ei viha ega armastust.

Ta tunneb ja näeb kõike olemises. Olemine on emotsioonini.

Ta on ise oma olemises. See on hingerahu. See inimene on justkui ilma midagi juurde õppimata saanud targemaks. Ta teab, mida teha. Tema vaimu vabanedes avaneb talle Kõiksuse tarkus.

Esimene kord sellisele tasandile jõudes võib ehmuda - see on niisugune harjumatu tühjusetunne, et peletab. See tunne võib kaduda kohe, aga ka püsida, kui mõistus hulluksminemisega hirmutama ei hakka.

Mõni aeg hiljem tekib uuesti vajadus lihtsalt olla, laskmata end millestki maailmas häirida. See tunne on nullseisu apaatiast ja igapäevasest suhtelise tasakaalu rahust erinev.

Nullseis on väljapääsmatus. Hingerahu tunne on avaliolek kõigele.

Mida rohkem inimesi selle tundeni vabaneb, seda kiiremini saab maailm heaks.

Igaüks jõuab selleni erinevalt. Paljud tunnevad enda sisemist rebene­mist ja ehmuvad, sest ei mõista olukorda. Keha nagu rebeneks tükkideks ja kokku seda panna ei osata. See on vanade arusaamade purunemine, mida ei olegi enam uuesti kokku vaja panna. Laske lahti hirm selle tunde ees ja kahtlused millegi hullema suhtes. See on hingepiin. Sel ajal on vaja korrastada oma suhteid oma emaga, et endal kõik valutumalt sujuks.

Inimese elutee läheb tulevikku. Inimeseks olemine on valiku tegemine. On küsitud: "Mis see sulle annab? Kõiki ikka terveks teha ei saa," Olen vastanud: "Vähemalt suren targemana."

Oluline ei ole selgeltnägemine. Oluline on siiralt oma elu elada ja väärikalt uinuda, sest me oleme teinud häid tegusid. Iga uus päev, nagu iga uus elugi, saab siis mulle näidata oma tõelist ilu, saab mulle anda parima, mida mina vajan. Tähtis on leida oma elu mõte.

Kelles ei ole hingerahu, see võib kõige paremale asjale reageerida halvasti. Näiteks kui ülistatakse, siis võib õnnest särada, aga võib ka rahulikult imestada: "Mis erilist siin on?" Võib vihastada, sest kiidetav teab ise paremini, kui vähe ta saavutus väärt oli. Tark inimene vaatab kütjat rahulikult ja teab: "See on sinu meelest kütmisi väärt, aga mina lähen edasi." Tark vaatab ka kritiseerijat rahuga: "See on sinu meelest vale, aga küllap sa õpid. Aga mind õpetasid sa pisiasjadele, mis mulle enne tähtsuse­tud tundusid, tähelepanu pöörama. Aitäh! Ma lähen nüüd edasi."

Siiras tunnustus ei vaja sõnu. Rumal vajab võltsi kütust. Tark vajab ausat kriitikat. Paraku on võltsi kütust maailmas liiga palju ja ausat kriitikat liiga vähe. Aga eks seegi ole aja märk.

"Ma andestan ja andestan, aga kergem hakkab ainult korraks. Varsti on kõik uuesti tagasi. Milles ma vea teen? Äkki ma teen valesti?" -ahastatakse.

Nii, nagu merelaine kandub edasi, nii ka emotsioonid on kergelt ületulevad, kui Te neid endasse tõmbate. Andestate, aga jääte loorberitele puhkama - hakkas ju kergem, milleks pingutada - ja siis tuleb keegi oma muret kurtma...

Kaastundliku südamega ehk süütunnetega, nagu Te hea inimene olete, võtate kohe osa koormat enda kända mõistmata, et nüüd pole abistamiseks enam jõudu. Pärast tunnete end süüdi, et abi ei pakkunud, ehkki tundsite, et teine ootas. Siis mõtlete hirmuga: "Aga mis ma siis ise teen, kui mul nii juhtub?" Nüüd Teil pidi ju halb hakkama. Või arvate vastupidiselt? Kellel on hirm, et teised tulevad oma muret kurtma või viha hädaldajate vastu, siis nad tulevad Teile kindlasti kasvõi möödaminnes uudist teatama.

Hea tütar võtab oma hea ema kurtmised väga sügavalt endasse ja kasvatab endale sellega müoomi või mõne muu kasvaja. Emal ei hakanud sellest sugugi kergem, hoopis raskem, kui kuulis tütre haigusest. Järelikult on vaja vabastada endast hirmud ja haigekstegev kaastunne, mis tegelikult on süütunne, sest tütar pole seda teinud, mille pärast ta ilma tuli. Ta tuli oma ema vigasid parandama. Ka ema pole oma vigasid parandanud ja nutab neid välja. "Mul peab siis küll kalk süda sees olema, kui ma oma tütre pärast ka ei muretse," ütleb selline ema.

Nii tehakse vastastikku teineteisele head, mis hauda viib. Surm peab nüüd halva heastamise töö enda kanda võtma. Aga me tulime seda ju ise tegema, kallid inimesed! Süütunded, hirmud ja vihad matavad meid kõiki enda alla, kui me ei õpi neid vabastama.

Mida kiiremini õpite andestamise tarkuse ära, seda kergemaks läheb elu, uskuge mind.

Ka hirm eksida on hirm. Iga mõte vajab teadvustamist, siis ei tule teiste halvad mõtted minu puhastatud mõtteid reostama. Kui näete kedagi endale lähenemas ja Teis ei tekita see rõõmu, siis küsige endalt kohe: "Mida ma tunnen? Mida see inimene tuleb praegu mulle õpetama?"

"Ahaa! Ta tuleb mulle meelde tuletama, et ma vihkan tülinorijaid. Ma vihkan keelepeksu. Või hoopis armastan ise keelt peksta, märkamata, et iga kord toob see kaasa ebameeldivusi kas suhtlemises või enesetundes. Kohe haigeks teeb, kui mõelda, kui hirmsad on inimesed!" Nii tuleks mõelda ja kohe oma stressid vabastada, et ebameeldiv jutt juba eos olematuks saaks.

Andestamine on püha töö. Ilma oma vigu teadvustamata ta tule­musi ei anna.

Monotoonsest kordamisest on alguses kasu, aga siis peab targemaks kasvama. Lihtsamad haigused kaovad kergemini. Keerulised haigused va­javad kordkorralt sügavamale minekut.

Nii ma Teiega koos lähen.

Aga kujutage nüüd ette - me oleme last ravides vanavanematele andestanud, möödunud elust pärit põhjustele samuti, palju ema-isa stresse vabastanud. Laps aina paraneb, aga täielikuks tervenemiseks vajab, et ema armastaks ennekõike isa. Ema vastab selle peale leebelt naeratades: "Aga mis teha, kui seda armastust ei ole ?"

Vaadata rahulikult ja mõistvalt tema mehe ja lapse näkku - see on raske. Suudan seda üha paremini, kuna tean, et need kolm on üksteisele elu karm õppetund ja kõik nad vajavad haiget saamist. Nemad väärivad sellist elu. Sageli on nende rollid eelmistes eludes olnud risti vastupidised.

"Olen eksinud. See mees pole minu maitse, see pole armastus," ütlevad naised, kellel on 1, 2 või 3, isegi 5 last. Ma pole kuulnud ühtegi meest nii rääkimas. Tean, et ega mina kõike kuulda ei saagi. On kindlasti ka teistsuguseid mehi. Aga minu poolt nähtu osas on naissoo hävitav mõistma­tusest tulenev kangekaelne andestamatus kohutav. See näitab vastutustunde puudumist elu ees. Kas sellise ema tervis saab olla korras? Ei saa. Ta vaevad on võrdelised tema poolt mehele ja lastele tehtud vaevadega.

Nii mõnigi kord olen pidanud pettunult tõdema, et emad ei taha ei enda ega lapse heaks midagi teha, kui nad selle nimel peaksid oma egot vähendama. Vanematel on häbi laste ees oma vigu tunnistada. Vanemad ei usu, et laps võiks tõde tunnetada. Tegelikult, mida väiksem on laps, seda ausameelsem ja tundlikum ta on. Olen vaadanud, kuidas lapse silmad löövad heldimusest särama ja selg lugupidavalt sirutub, kui vanemad mu juttu kuulates ütlevad: "Jah, ma olen teinud valesti. Ma ei teadnud. Kas on võimalik seda parandada?" Lapse austus oma ema või isa vastu tõuseb silmnähtavalt. Kodune õhkkond paraneb, sest pere liikmed on üksteisele ekslikeks inimesteks saanud. Vajadus üksteist armastades toetada seob pere pereks. Aga pere, kus ema on tähtsam kui isa või isa on tähtsam kui ema, kus valitsetakse üksteise üle, on katkine pere, isegi kui väliselt veel kõik korras on.

"Vaata, kui hirmus ema sul on," ütleb kangekaelsust ja kiusu täis ema oma lapsele, sest tema egoism ei lase mõista perekonnaelu probleemide selgitust. Selline armastuse nime all kasvanud viha mehe vastu hävitab last, kes oma ema õnnetu elu pärast kirglikult isa vihkab. Laps ei mõista, et tema viha isa vastu kutsub esile isa viha ka lapse vastu. Pealtnäha ja eriti ema kurtmiste järgi otsustades, on ema aastakümneid ennast ohverdanud ja isa eest hoolitsenud, aga isa on aina vihasemaks muutunud ja seda isegi laste vastu. Ema, olles lapse hing, toimib mehesse läbi lapse. Ükski neist ei taha seda mõista.

Hoolitsus on instinkt. Ka loomad hoolitsevad.

Inimlik armastus on hingearmastus, mis meid inimeseks teeb.

Kumb tunne Teid intiimsuhteni viib? Kumma tundega Te lapsed olete sigitanud?

Ja nüüd vastake iseendale - kas Te üldse teate, mis on hingearmastus?

Tavaliselt naine teab, et abielu eesmärk on tal juba enne abiellumist olnud - siis saan pere, hea eluaseme, auto, jõukuse, siis on hea elu. Mees on naisele seda kõike püüdnud anda ja andnudki, aga ülekoormatuse väsimuses ei jätkunud tal ei aega ega tahtmist naist hellitada. Hea, kui ta suguelmidki funktsioneerib, et sellisel kombel käia naise bioväljast armastust ammutamas.

Mehed näevad nähtamatut, aga enda õnnetuseks ei teadvusta seda ja seepärast ei usu ennast. Nad tunnetavad sõnadeta naise saamahimu müüri ja hellad sõnad, mida naised nii väga ootavad, surevad suus.

Öeldakse, et naised armastavad kõrvadega, mehed silmadega.

Ei! Naise kirg köetakse üles sõnadega ja mehe kirg lahvatab silmahimust.

Armastatakse südamega.

Seepärast ei vaja hingearmastus sõnu ega kehakaunistusi. Armastav süda tunneb teise armastava südame ära. Asjatundjad, keda ei saa petta, on selles asjas tõsised ja sõnakehvad mehed, ainult nad ei teadvusta seda ja ei oska sõnadesse panna.

Armastuses pettunud inimene piitsutab üles kirge. Selles on mehel kergem - ta piilub naise keha varjatud kohtadesse. Aga kuna naissugu paljastab ise ennast üha enam, siis meeste erootilised tunded nüristuvad. Normaalne alasti naisekeha erutab üha vähem. Keha moonutavad vahele­segamised piitsutavad üles küll kire, aga hävitavad hingearmastuse. Keha muutub üha enam kaubaks.

Naiste kirge üles piitsutada on aina raskem, sest võltssõnu on mehe suust üha raskem välja pigistada. Mees teab, mille järgi tema naine teda hindab! Kui abielunaised kaunistaksid lõbutüdrukute kombel oma keha sekspesu ja ehetega, siis oleksid mehe keelepaelad valla - kiita ilusat asja on kerge. Aga kuna abielunaised nõuavad kogu oma olemusega, et mees täidaks ka voodis oma kohust, siis mees teeb seda, mida ta naine nõuab -tööd - ka intiimsuhetes. Erootiline atribuutika siin ei aitakski. Oma tõelisi vajadusi ei oska kumbki iseendalegi ära seletada, mis siin veel abikaasast rääkida.

Mängule vastab mees mänguga. Armastusele vastab armastusega. Kohustusele vastab kohustusega. Teeb voodis "töö" ära ja keerab selja, et ruttu magama jääda, sest homme on vaja palju tööd teha, et rahakott paksemaks muutuks. Sellest on tekkinud arusaam, et suguelu kurnab, väsitab, on haigetele ohtlik jne.

Ainult siis, kui mees tunneb end süüdlasena naise ees, sest ta pole suutnud oma tegemiste kaudu naisele ära tõestada, et ta naist armastab, võib talle suguakti ajal tulla infarkt. See mees on isegi coituse ajal iseenda peale oma suutmatuse pärast vihane. Südamehaigused tekivad süütunnetest. Kõige täpsemalt jõuab pärale enesesüüdistus.

Siinkohal tahan jälle rõhutada põhjuse ja tagajärje seadust.

Maailm näeb rohkem meeste vigu ja süüdistab mehi. Naine on kannataja pool?

Mehe tegu on naise mõtete peegelpilt. Meestest algselt negatiivsust ei tule.

Naise hea mõte väljendub mehe heas teos.

Naise halb mõte väljendub mehe halvas teos.

Kui naine oskab armastada kõigepealt meest, siis mees ei tee halba. Aga kui naine omab meest, siis hakkab mees arutult vangisolija surmahir­muga elu eest võitlema. Nii tekib viha. Arukuse ja õnne allikaks on armastus, mille liikumise käivitab naine.

Inimlik ligimesearmastus inimese vastu ei saa muutuda hävitavaks vihaks. Selline muutus võib toimuda ainult omava armastusega, kus kasu­tatud asi visatakse nurka, sest ta on rämpsuks muutunud. Pere loonud hingearmastus kasvab aastatega. Aga emotsioon, mida armastuseks peeti ja mis oli pere loomise aluseks, hävineb. Emotsioonid, mis inimlikult on küll vajalikud, on stresside tekitajad ja armastuse hävitajad.

Naine, vabasta oma egoism, siis saad elust õigesti aru! Lase vabaks oma arvamus, et naisel on alati õigus! Su laps tahab elada ja olla õnnelik...

Kõige raskem on praegu lastel, sest nende puhas hing on hävita­misel. Inimkeha tarbijalik kultus on saanud noortele tüdrukutele ja poistele inimese väärtustamise mõõdupuuks. Ainult seal kõdus, kus vanemad teineteist armastavad, tunnevad lapsed alateadlikult, mis on hingearmastus ja nad oskavad alati seda tunnet kõige tähtsamaks pidada isegi kui on korraks kiusatuse valusasse kaisutusse õppetundi saama eksinud.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.