Unistuste vanemad

Enda probleeme lahti mõtestades ärge unustage, et koosnete oma isast ja emast. Mõlema arusaamad on Teid kujundanud. Teie keha näitab nende mõttelaadi summat. Teie keha haigused näitavad nende halbu külgi, mille heastamiseks Te siia ilma tulite, aga mida Te pole osanud veel oma tarkusega parandada.

Isa on liikumine. Ema on takistus teel. Kallid emad ja kallid lapsed!

Niikaua, kuni kestab eksliku inimese õppimine läbi kannatuste, peabki ema olema takistus teel. Takistus on see, mis sunnib pingutama, teeb meist mõtleva inimese. Ainult ise õigesti takistust ületades saavutatakse tulemus, mis on vaimule igavene väärtus. Mida rohkem Teie ema Teile hingevalu on valmistanud, seda suurema potentsiaalse võimaluse vaimus tõusta on ema Teile enda teadmata andnud. Sellest saavad aru ainult need, kes oma emale on palju andestanud.

Kelle meelest ema ikka see süüdlane ja halb on, see pidagu meeles, et ise oleme sellise ema omale valinud. Ise oleme nii suure eesmärgi oma elus püstitanud, aga nüüd keeldume seda saavutamast.

Igas inimeses elab unistuste ema ja isa. Nad on nii head ja ilusad võrreldes tõeliste vanematega. Nendele oma enesehaletsuse pisaraid valades on kontrast eriti suur, nii suur, et tahaks surra. Soov surra on paljude laste pelgupaik, mis pisaraid eriti välja voolama kisub. Nii aitab keha pisikese inimese hinge kergendada. Näete, siin oli jälle mõiste "hing". Hing on ju ema.

Näen viimasel ajal paljude juba eakate inimeste rõõmu. Nad tulevad mulle ütlema, et peale suuri andestamisi oma emale on nad ootamatult avastanud, et see unistuste ema on nende tõeline ema. "Seesama, minu ema, ma tunnen, ma ei saa eksida!" hõiskavad nad ja nende rõõm on siiras. Neile on uus elu alanud.

Lapse armastus ema vastu on suurim armastus ilmas. See laps, kes oma emale andestades on enda hinges selle armastuse ära tundnud, on tundnud suurimat õnne ilmas.

Läbi oma ema tuleb lapsesse Jumal.

Nii väga vajab iga laps omale vanemaid, keda armastada. Mitte kunagi ei ütle ükski laps oma ema või isa kohta nii valusaid sõnu kui ema oma lapse kohta. Põhjuseks on ikka seesama kurja juur - saamine. Vanemad sigitavad lapsi üha enam eesmärgi nimel. Aga lapsed tahavad tulla armastuse pärast. Tänapäeva laps on tulnud ise endale läbi suurte raskuste teed tegema. Kui andestate oma vanematele nende isiklikud ja praegusaja inimkonna vead, siis muutuvad vanemad ja Teie ise ei korda enam samu vigu.

See oma vanemate äratundmisrõõm on minulegi osasaamisrõõm. Tean seda tunnet omast käest. Tegelikult on see iseenda leidmise rõõm. See on hingerahu tasandile jõudmise võimalus.

Kallid inimesed! Me kõik kanname oma hinges oma tõelist ema, ainult me pole iseenda põhiülesannet, mille pärast üldse maailma tulime, täitnud ja seepärast me pole oma ema ära tundnud. Me tulime oma vanemate halba heastama, aga pole seda teinud. Meie ema headus on välise halva all peidus nagu kõik väärtuslik siin ilmas. Otsige ta üles.

Õppige mõistma, mis on hea ja mis on halb. Kust algab hea ja kus lõpeb halb?

Emast tuleb lapse õppetund. Kas laps selle vastu võtab, see on lapse teha. Oskamatus elu head ja halba mõista tekitab mõlemale poolele raskused. Vaatame kahte äärmust.

  • Ema on väliselt halb: närviline, hirmunud, riiakas, valitsev, joodik, moraalitu, lapsehülgaja jne. Vaimule on ka varane elust lahkumine negatiivsus - ema jättis lapse emata ja õpetuseta. Ema halb on väliselt hästi näha - see on aus halb ja laps saab hõlpsasti seda teha, milleks ta siia ilma tuli.

    Laps tuleb heastama vanemate halba ehk lihtsamalt väljen­dades - muutuma ema iseloomule vastavalt vastupidiseks. Alateadlikult on inimkond aastatuhandeid nii õppinud - võtnud ema headuse enda tugevuseks ja ema halva endale targaks saamiseks. Sellised inimesed, valdavas enamuses on need mehed, ütlevad vanaduses rõõmsalt: "Kui minu vanemad ei oleks mulle nii palju kere peale andnud, küll ma oleksin praegu rumal olnud." Selline laps on mõistnud, et tema tegu nõudis nahatäit, mis õpetas ja hing vajas armastust, millega see nahatäis anti. Kui laps oma emale andestab, sest mõistab ema halva õpetlikkust, siis on ta arukus avanenud ja ta hing on rahul.

  • Ema on väliselt hea: hoolitsev, muretsev, tähelepanelik, kombekas, kannatlik, abivalmis, kõikjale jõudev ja kõike ära tegev nii, et ta lapsel ei ole teha midagi peale isiklike huvide rahuldamise. Selline laps käib nagu mööda kuldset eluteed, mis on sirge ja sile. Mine ja rõõmusta!

Laps võib eduka ja õnnelikuna minna lühemat või pikemat aega, aga varem või hiljem on ta ees esimene kuristik ja ta astub sinna pahaaimamatult, et läbi ränga katsumuse mõista, milleks ta siia ilma üldse tuli. Sünnitakse ju õppima, aga õpitakse läbi halva. Järelikult ei ole ta ema negatiivsuseta sel lihtsal põhjusel, et ta on inimene, kelles on nagu kõigis inimestes 49% halba ja 51 % head.

See laps tuli õppima raskeimat varianti, mille puhul tuleb kõigepeal vabastada ema liigse headuse tõde varjav loor. See ülesanne on ületamatu raskus oma ema jumaldavatele lastele.

Küsitakse: "Miks ma pean oma ema nägema halvas val­guses ?" - "Ei pea, aga kui valgeimast valgeimaks on ema saanud ainult tänu sellele, et isa on mustemast mustem (või on seda teised inimesed), siis võiks Teie enda huvides lihtsalt tõele näkku vaadata, sest Teie isa on Teie vaim, kellest sõltub Teie füüsiline maailm," olen olnud sunnitud ütlema. "Ja peale selle on väliselt äärmuslikult heade emade lastel kõige raskemad haigused. Lapse keha teab tõdeja haigus on selle märguanne."

Andestage oma emale tema liigne headus, millega ta varjas oma negatiivsust, tahtes olla parem kui on ja jättis seetõttu Teile vajalike eluraskuste tõe avamata. Andke emadele ja isadele andeks halva varjamine, mille läbi peate seda halba raskemal kombel tundma õppima. Kõik, mida nad on häbenenud rääkida, kartnud rääkida, pole õigeks pidanud rääkida, on ebasündsaks pidanud või ebaintelligentseks arvanud rääkida, on tundnud end rumalana seda õpetama, on Teil raskemad õppetunnid kui need, mille pärast peres alailma tüli oli.

Kui laps kasvõi poole kõrvaga halvast kuuleb, siis ta on õppimisega algust teinud. Seega ema, kes palju räägib ja oma südant puistab, on elama õpetamise suhtes parem kui kannatlik ja delikaatne ema, kes kodurahu nimel vaikides kannatab. Küsite: "Kust ma tean, mida emale andestada, kui ta seda mu eest varjas?" Vastan: "Teil on palju probleeme, millest Teie kodus kunagi ei räägitud, aga Teid see huvitas. Olete selle mitteteadmise pärast nii mõnigi kord olnud rumalas olukorras. Elu kõige keerukamad kitsaskohad on ju oskamatusest neid mõista, et nad lahendatud saaksid. Need ongi prob­leemid, mida vanemad lapsele kasvõi oma vähese tarkusega ei valgus­tanud. "

Emal on palju iseloomujooni. See halb joon, mis on välja näha, saab ruttu läbi väikeste haiguste ära õpitud ja laps muutub selles osas emale risti vastupidiseks, nagu ta on tulnudki muutuma. Aga ema varjatud halba peab laps enne kaua korjama ja nagu pime minema mõistmata, miks ema talle ütleb: "Kust sa küll selline oled tulnud! Olin mina mis olin, sina oled minust palju halvem." Laps näeb ka ise, et emal on õigus ja on õnnetu, et tema on emast tõesti halvem. Ja kui ema seda sageli ette heidab, siis võib laps vihaseks saada ja ema süüdistama hakata. Selliselt koguneb raske haiguse negatiivne energia. Tuleb teada, et niikaua, kuni inimesed ei oska mõttetööd õigesti teha, peabki iga järgmine põlvkond eelmisest negatiivsem olema, et siis kriisi järgselt targemaks ehk paremaks muutuda. Kui nii ema kui laps oma vea parandavad, siis kaob häda ruttu. Kui üks pool end parandab, siis võtab rohkem aega.

Iga laps tuleb õppima erinevaid õppetükke. Ema iseloomuomadused annavad piisavalt palju varieerimisvõimalusi, et ühelgi lapsel elu igavaks ei muutuks.

Parema arusaamise eesmärgil võtame näiteks kolme erineva ema

paremini nähtavad iseloomujooned - heldus, järeleandmatus ja valelikkus -ning püüame lapse õppetundide omapära mõista. Mis on hea ja mis on halb? Helduse nimetate kindlasti heaks, järeleandmatuse hindamisel hakkate kaaluma tema häid ja halbu külgi, aga valelikkuse nimetate kohe halvaks, sest ei mõista, miks ta valetab.

Esimene ema on nähtavalt helde ja südamlik inimene, seega valdavalt, kui mitte päriselt, on ta hea. Haruharva avaldub temas kummaline ahnus, mis aga on pere hüveks ja seepärast see ei häiri kedagi. Võhivõõrastele on ta küll hoopis teistsugune, aga nendega saadakse elus kokku üksainus kord ja nende hinnang pole seega oluline. Laps on valinud omale selle ema ja õpib tema antud õppetunde. Ema ja pere kurvastuseks hakkavad lapsel ilmnema ahnitsemise tunnused, mis aina kasvavad nii, et tekitavad suuri kannatusi. Miks? Mispärast kasvas nii heal emal nii vääritu ja rahamaias laps, kes kõik muud väärtused raha vastu vahetab?

Vaatame õppetunni olemust, ema nähtamatut poolt, sest nähtamatus määrab tegelikkuse. Vaatame ema iseloomu graafiliselt:

EMA VÄLINE KÜLG

HELDE

AHNE

EMA NÄHTAMATU KÜLG

HELDE

AHNE

 

LAPSE ÕPPETUNNI SUURUS

Näete, kui suur on nähtamatuses lapse ahnuse selgeksõppimise õp­petund. Ta peab pikka aega ahnuse energiat nähtamatuses koguma enne, kui ahnus nähtavaks muutub ja siis veel seda kannatuste piirini kasvatama. Siis saab ta läbi ahnitsemise kannatuse, millest saab teha järelduse, et ahnitse­mine teeb halba. Tavaliselt korratakse ühelaadset õppetundi mitmeid kordi ehk aste astmelt kasvatatakse kannatust, kuni on saavutatud piir. Vaid üksikud vaimud on nii targad, et ühest kõrvetamisest arukaks saavad.

Selle lapse ema nähtavalt suur headus ehk nähtamatult suur halb andis lapsele tarkuse läbi suure haiguse.


Teine ema on nähtavalt järeleandmatu ja riiakas. Ta iseloom põhjustab pidevalt tülisid ja perel on raske seda taluda. Pidevalt on keegi haige, aga paraneb ja läheb jälle oma rada. Aeg-ajalt on ema väga hea ja järeleandlik, eriti kui keegi haigestub. Siis imestatakse, et see polegi nagu minu ema. Laps isegi hakkab tahtma haige olla, et seda headust nautida. See laps saab paljude kurelt läbipõetud haiguste näol, millest ta ikka ja jälle end jalgele ajab, elu õppetunnid.

EMA VÄLINE KÜLG

JÄRELEANDLIK

JÄRELEANDMATU

EMA NÄHTAMATU KÜLG

JÄRELEANDLIK

JÄRELEANDMATU

 

LAPSE ÕPPETUNNI SUURUS

Tema ema nähtavalt suur halb ehk nähtamatult suur hea andis tarkuse läbi väikese haiguse.

Kolmas ema on nähtavalt äärmuslikult valelik. Ta räägib nii, et suu suitseb ja teeb kõike vastupidi vajadusele. Valelikkuse nähtamatu pool -ausus - võib kõigile, isegi talle endale, tundmatu olla. Ta võib iseennastki vihata selle pärast, et igakord, kui ausa jutu rääkimiseks suu lahti teeb, siis tuleb seal risti vastupidine jutt. Ta ei teadvusta, et vihkab välist klantsi, sest selle taga tunnetab valet ja tema jutt on protest sellisele kahelimängule. Ta oskab vaid võidelda valega, mõistmata, et võitlemine suurendab valelikkust.

Aga laps valis omale selle ema koos tema keeruliste õppetundidega. Laps sündis ja sai kohe selle läbi targaks, sest tema ema äärmuslikult negatiivne iseloomujoon ei vaja enam suurendamist - kriitiline piir on täis. Ema on pool lapsest. Kuigi kõik ütlevad, et see ema on halb, siiski lapsele on ta hea, sest laps oskab halvas tunda head. Ta tunnetab oma ema protesti võltsaususe vastu, mis sunnib olema risti vastupidine, peaasi, et ise oleks aus. Nii tulebki välja, et ema, vihates ebaausust, on muutunud ise demonst­ratiivselt valelikuks. Laps armastab oma ema. Ja isegi, kui kõik head inimesed on tema ema vastu ja lapse sealt halvast kodust heasse lastekodusse viivad, siis laps põgeneb oma ema juurde tagasi. Lapse jaoks on tema ema hea niikaua, kuni ühiskondlik arvamus seda tunnet maha ei materda.

Vanemateta lastel on elu segane, sest õppetükid on tal mitte need, mida ta tuli õppima. Kui laps leiab kasuvanemad, siis need on väikeste erine­vustega samasugused kui tõelised vanemad. Kasuvanematel on vaja mõista, et nad on väliselt samasugused head kui tõelised vanemad on olnud sisemiselt. Kasuvanemad peaksid eriti püüdlikult oma silmale nähtamatut halba heastama ehk seda endast vabastama, sest haiget saanud laps on eriti tundlik. Iga vaim hindab ausust, siirust, tõde. Kasuvanemate ahviarmastust on lapsel raskem taluda kui enda vanemate oma. Tuleb mõista, et täis kõht, puhas riie ja katus pea kohal on head asjad küll, aga vabadus õppida oma elu õppetükke on veel parem. Selleta ei ole elul mõtet.

EMA VÄLINE KÜLG: VALELIKKUS

EMA NÄHTAMATU KÜLG: AUSUS

Selle lapse väliselt äärmuslikult halb ema andis lapsele ilma kannatusteta äärmusliku hea. Kuna äärmused on alati halvad, sest äärmuse energia on igal järgmisel hetkel vastupidiseks pöörduv, siis sellisel lapsel on raske elu. Kui ta valetab, siis teda ei usuta ja kui ta räägib tõtt, siis teda ka ei usuta. Probleem laheneks, kui ühiskondlik arvamus muutuks või inimesed õpiksid mõtlema ja mõistma, et hea ja halb on suhtelised suurused.

Kui Te nüüd arvate, et küll on hea, et äärmuseid on vähe, siis eksite. Praegu on inimkonna kriis, mille puhul hea muutub paremaks ja halb muutub halvemaks. Kes mõistab, et iseenda meeleparanduse kaudu saab igaüks oma maailma parandada ja seda tegema hakkab, see leiab iseendast tasakaalu. See ongi praeguse aja suurim õpetus ehk kriisi väärtus.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et laps on vanemate sarnane, kuid kuna ta tahab õppida ja õpetajaks on halb, siis hakkab ta vanemate negatiivsust suurendama niikaua, kuni saab suure kannatuse, mille läbi mõistab ehk saab targaks. Seepärast on aegadest aega öeldud, et noorus on hukka läinud. Harva on õppetund kahe põlvkonna pikkune. Tavaliselt on ta vähemalt kolme põlvkonna pikkune ehk, kui vanematest antud seeme on lapses hästi juurdunud, siis vilja kannab ta lastelastes. Seega, kallid vanemad ja vanavanemad! Vabastage põhjus endast ja lapsed ning lapselapsed muutu­vad. Teistsugune nende muutmine ei anna tulemusi. Selline on juba kord kannatuste rajal käija karm elureegel.

Iga sündmus eluteel jätab märgi. Aga armi jätab ainult haiget saanud koht. Arm on andestamatuse märk. Kes andestab, sellelt kaovad armid. Kui ei kao, siis olete liiga lihtsalt, liiga vähese tööga tahtnud tulemust saada.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.