Meeletu ja arutu viha

Olen palju rääkinud vihast, kuidas ta kasvab ja kuidas hävitab. Aga järjest enam tuleb abi saama inimesi, kes vajavad üha sügavamat viha lah­timõtestamist.

Ühtviisi on hämmingus nii hirmude valitsemise all elav inimene, kes end halvaks peab ja arvab, et temas on hirmus palju viha, ent ise ei julge hirmust vihastadagi kui ka see, kes vihkab argust, ka enda argust. Ainult ta ei pea seda vihaks. Ta tahab ju nii ennast kui ka teisi julgeks kasvatada.

"Ma ei vihka kedagi, aga nemad vihkavad mind," ütleb pidev teiste inimeste ellu segaja. Ta teeb seda nii tegudes, sõnades kui mõtetes. Ta ei taha mõista, et juba selles öeldud lauses on sees nii süüdistamine - mis on viha - kui ka tige toon - mis on mitmekordne viha. Eitada võib, aga ega asja sisu sellest ei muutu.

Elu põhjus ja tagajärg on armastus. Kui inimesel on hirm, et teda ei armastata, siis armastusenergia voolul on sein ees. Ilma armastuseta elu lakkab. Hirmu suurenedes ebaõnnestumised suurenevad, sest inimene tõm­bab oma hirmuga neid ligi. Et elu saaks jätkuda, hakkab kannataja takistuse kõrvaldamise eesmärgil võitlema. Võitlus on alati viha. Inimene lõhub hirmuseina, aga sein aina pakseneb, sest nii ei saa lõhkuda hirmu. Viha vaid suureneb.

Viha on teadvustamata reaktsioon armastuse puudumisele sõltumata sellest, mida see inimene armastuseks peab.

Viha saab alati alguse hirmust, et mind ei armastata. Väga paljud eitavad oma hirmu, sest:

  • neid on liigselt hellitatud juba lapsepõlvest alates, edasi juba abikaasa poolt. Välise suure heaga on ta oma negatiivsed stressid matnud. See inimene ei mõista, mida ta elus otsib, mida vajab, mis ta pea uimaseks teeb, miks ta pea valutab. Ta on harjunud, et talle kõik korda tehakse. Ta ei mõista, et kui inimene ise ei pea pingutama, siis tema vaim on kui seisja teel ja see teeb rahutuks tuleviku suhtes. Tulevik on kindel neil, kes ise on palju saavutanud, olenemata nende soost. Naine, kes armastab oma meest, ei jää üksi ilmasse.

  • neil on nii suur hirm seda hirmu teadvustada, parem kannatan, kui teadvustan. Selline hirm on sagedasem meeste puhul. Meeste elu sõltuvus naistest on tundlikud mehed arutult hellaks teinud kõige suhtes, mis puudutab nende naisi. Nad ei suuda rahulikult isegi põhimõttelist üldjuttu kuulata, nad nii kardavad, et keegi nende naise väärtust kahandab. Nende hirmud on ammu kasvanud pidevaks ärritusseisundiks, mida nad keelduvad vihaks nimetamast. Nemad on nõrgemate kaitsjad ja parem kui keegi nende arvamust vanas eas ei hakka muutma. Nad ei mõista, et seda mida nad kardavad, seda tõmbavad endale ligi.

  • neil on hirm, et mind ei armastata, juba ammu vihaks üle läinud ja õiged tunded matnud. See hirm võis juba tema emal või isal olla nii suur, et kasvas ükskõiksuse varjus armastuse eitamiseks. "Mul polegi armastust vaja, peaasi, et ma rahulikult elada saan. Peaasi, et töö on tehtud ja inimesed minust lugu peavad," ütlevad sellised inimesed uhkelt. Nad on omale saanud samasuguse elukaaslase ja aina saadavad oma tuima elu surma poole, oska­mata teadvustada, mida nende elus keha siiski tahab.

Nende inimeste siseolemust avada on väga raske. Nad on äärmuslikud armastuse ärateenijad. Nad on elus nii palju head teinud, et neid kõik armastavad, sest nad on nii palju head teinud. Või armastab teda tema abikaasa, sest ta on talle nii palju head teinud ja teine ei saa teda mitte armastuseta jätta. Need inimesed ei suuda mõista, et töö ei ole armastus.

Armastus on jõud, millega tööd tehakse. Töö on inimese õppimis-moodus.

Armastus on kõik, armastus on Jumal. Töö on ainult töö.

Selline inimene ei saa oma hädadest lahti, enne kui mõistma hakkab. Aga selle asjaga see hea inimene nõus ei ole - selle peab teine ära tegema. Millegipärast see, kellele ta ei ole head teinud. Näiteks mina.

Selline inimene võib tunduda isegi tasakaalukas, aga kes temaga peab päev päeva kõrval koos elama, see saab kurnatud. Oma heaga ta juhib, suunab, määrab, võttes teistelt ära võimaluse olla mina ise. Ülihoolitsevad mees ja naine, kes teineteise tegemistesse pidevalt sekkuvad võivad lühi­ajaliselt jälgituna küll imearmsad tunduda, aga juba mõnetunniline koosolemine nendega võib teoinimesele olla talumatu. Nad väsitavad iseen­nast ja teisi. Inimene, kes ükskõik mis ilusa nime all minetab oma soorolli, saab kannatada.

Elus peab teadma, et kõigel on kaks otsa, isegi armastusel.

Pime armastus, ahviarmastus, on heaga hävitamine. Liigne päike kõrvetab, liigne hoolitsus kurnab, liigne tähelepanu väsitab. Liigne tarkus muutub rumaluseks. Meeldiv on ainult see, mida inimene vajab, millel on otstarve ja eesmärk. Ülepingutamine väsitab ja peletab.

Elu võib juhtida inimene, kes oskab mõelda, mitte see, kes kõrgema kooli cum laude on lõpetanud ja kogu elu ainult seda rõhutades elab. Teadusemees või majandusmees, kes ei mõista, et materiaalne elu on vaimse elu üks väike osa, võib pikki aastaid vastutuules võidelda, nimetades end ausaks ja põhimõtteliseks, töökaks ja targaks, aga ühel heal momendil ta jalad ei kõnni enam seda teed, mida materialisti aju sunnib käima. Tee on küll õige, aga vahendid on valed - vihaga eluraskuste vastu võideldes jääb kaotajaks keha. Ei aita seda inimest arstirohud ega skalpell. Elus peab kõike tegema õigesti, ka takistusi ületama ja kui seda ei tee, siis kannatad kõige rohkem ise.

NÄIDE ELUST.

Vastuvõtule tuli mees, kelle eesnääre oli juba lootusetult haige. Urineerimise takistuse pärast otsis ta abi, mida meditsiin ei suutnud enam anda. Püüdsin näha tema haiguse vallandajat, seega seda viimast tilka karikasse. Nägin vanu katkisi ja tolmunud hobuserange. Pilt oli lisaks sümboolsusele nii selge, et tundus ebausutav. Küsisin: "Mida see Teie jaoks tähendab?"

Mees läks näost punaseks ja hakkas ägedalt selgitama, et need rangid on juba 20 aastat ta töötoa seinal tolmunud ja iga päev, kui ta tööle läheb, on need teda järjest enam vihastanud, aga ära visata ei ole ta neid raatsinud.

Eesnääre on isaduse organ. Kõik isaks saamise ja isaks olemise probleemid kuhjuvad eesnäärmesse. Isaks saamine toimub suguelu teel. Hirm sugufunktsiooni kaotada maalib meestele kõikvõimalikke piiranguid. Nii toimub ka eesnäärme haigestumine, mis alati laieneb kõrvalasuvatele organitele, mis sümboliseerivad pere alust. Vaagen = pere. Vaagnapõhi = pere alus. Kaasaegsed inimesed peavad selleks materiaalset kindlustatust, varandust. Kes armastust pere aluseks peab, selle vaagnapõhi ei haigestu.

Mees tuli paari nädala pärast uuesti, siis juba heas meeleolus, sest paranemistendents oli imekiire. "Aga ma tegin kodus puhta töö. Pool varandust viisin prügimäele nii, et kahju ka ei olnud," rõõmustas ta, sest oli mõistnud, mida teeb rumal ihnsus.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.