Mõttetuse mõttest

Elu on liikumine tulevikku. Kui inimene ei oska elada, siis ta jääb oma teel seisma. Kuni inimkond liikus kiirelt materiaalsete rikkuste kasvu teel, võis tahtejõuga end raskustest läbi murda. Tugevam oli see, kes oma füüsilist jõudu suurendas. Emotsionaalsed kunstiinimesed pidasid selles võidujooksus vähem vastu. Aga ajad muutuvad.

Elu teeb järjest tuntavamat kannapööret. Hirm teadmatuse ees jagab inimkonna kahte leeri - need, kes otsivad väljapääsu vaimsusest ja need, kes hävinevad. Enne hävingut toimub pikaajaline vanade heade aegade taganutmine. Ja uute aegade sajatamine.

Pisiasjade pärast virisetakse, suurte asjade pärast vihastatakse. Väikesed virinad kasvavad alati suureks.

Kui naine viriseb, siis takerdub pisiasjade tegemine. Kui mees viriseb, siis jääb elu seisma.

Praegusel kriisiajal on meeste virisemine eluliselt ohtlik nii mehele endale kui ka tema lastele, kelle vaimuks ta on. Virisemine viib alati mõttetusse. Kui valesti mõtlev inimene satub tupikusse, siis ta hakkab kas mõtetes või sõnades virisema, süüdlasi otsima, käega lõõma ja enam pidama ei saa. Kui sajandi keskel oli selline olukord harvaesinev, siis nüüd on see juba massiline. Sellele mõttetuse, apaatia ja depressiooni seisundile on leitud väljendusrikas nimi:

Läbipõlemise sündroom.

See on inimest hingeliselt hävitav viha, et ma ei ole saavutanud seda, mida olen tahtnud ehk viha, et kõik ei ole nii, nagu mina tahan. See on käegalöömine kõigele.

Eriti masendav on juba lapsena läbipõlenud olla ja ilma elu ilu nägemata surmale elada. Aga ka see on üks elu õppetund. Kes sündimiseks kriisiolukorra valis, see vajas kriitilist õppetundi. Ta valis vanemad, kes talle seda võimaldavad.

Kes tunneb, et mõttetus talle ligi hiilib, see teadku, et on vaja leida mõttetuse mõte.

Iga olukord õpetab, äärmused teevad seda eriti valusalt, seega hästi õpetlikult. Mõttetus oleks nagu täielik tühjusetunne. Kallis inimene, Teie eksitus on suurim võimalikest.

Mõttetus on tulnud Teile õpetama, et mõttetuse näilise mõttelageduse ja väljapääsmatuse taga on varjul suurimad mõtted.

Mõttetus on tulnud Teisse andmaks Teile võimalust avada enda elu suurimad võimalused.

Igal tervikul on kaks otsa. Selle terviku negatiivne ots on mõttetus. Aga Teie nimetate selle takistuse tavataseme mõttetuseks ning istute nagu eesriide taga ja ei oska riiet avada, et leida oma elu suurimate võimalustega lava.

Te leiate ta, kui annate andeks oma mõttetusele, et ta on Teisse tulnud. Paluge temalt andeks, et olete ta oskamatusest mõelda nii suureks kasvatanud, et ta ähvardab Teid hävitada. Te ei ole teadvustanud, et ta tuli Teisse tooma Teie elu suurimat mõtet.

Mõttetus on keerukaim stress, ta ei vasta Teile kohe, ta ei vasta Teile emotsioonide laviiniga, nagu teised stressid, ta on vait, sest ta on ju mõttetus. Paluge kõigest südamest ta käest andeks, et olete teda vangis hoidnud ja siis Te avastate oma mõttetuse sügava mõtte. Mõttetuse taga on tegelikult süütundest alguse saanud rahulolematus, mida ennast alandades ära pole tundnud.

Teie ükskõiksus asendub rõõmuga minna, teha, olla. Te tunnete, et olete vajalik. Teisse tuleb õhin, mis ei sunni enam mõttetult tormama, vaid arukalt mõtlema. Tunnete, et olete vajalik kõigepealt üleüldse st. endale ja läbi enda kõigile. Te võite tunda oma keha piirjoonte kadumist - nii toimub Kõiksusega kokkusulamine. See on eriline tunne, see on suureks ja väärikaks saamise tunne, see on olemise tunne.

Andke endale andeks, et olete mõttetuse tunde endasse võtnud. Paluge oma kehalt andeks, et olete mõttetuse kuhjamisega tekitanud endale läbipõlemise sündroomi, mis keha jaoks tähendab surma enne, kui elu vajalikud õppetunnid on õpitud. Paluge kehalt andeks, et ei ole mõistnud, et kui keha elab, siis Teid ikka veel armastatakse, aga Te ise ei ole seda mõistnud. Otsige üles, kes Teid armastab, ta on olemas.

Kallis inimene, Te ei ole mõistnud, et kui armastust ei ole, siis ka keha ei ole. Teil ju on keha, ülejäänu on arukusega korraldatav. Teie mõistus -kiusaja - teeb Teie hinge haigeks, blokeerib Teid armastusest, et Te halba heastades väärikaks saaksite.

Mõistus teeb inimkonna haigeks. Mõistusel on kaks otsa - vaimne ja füüsiline. Nende tasakaal on arukus, elutarkus. Materialism kasvatas füüsilist mõistust maksimaalselt ja tahtis eitada vaimu. Tagajärjeks on mõttetus. Mõttetus on elada rikkuste keskel ja surra mõttetuse kätte.

Kõhn kerjus kõnnib mööda tänavat, käsi pikal ja vihkab luksuslikku villat, mille väravast ta ei saa sisse minna. Priske rikas tuleb oma villast ja kadestab kerjust, kes on vaba. Tema peab oma rikkuse pärast värisema. Kumbki ei oska näha välise halva taga head. Mõlemal on elu õppetunnid õppimata. Kumbki ei ole otsinud oma elu mõtet, nad on otsinud vara. Kerjusel oleks kergem. Tema peab vabanema oma stressidest. Rikkal on raskem. Temal on vaja vabaneda oma rikkuse koormast ja teha seda õigesti.

Universumi üldolemuse seisukohalt ongi vaimuta elu mõttetus, paigalseis ja füüsilise tasandi häving. Ometi ei jää elu seisma, sest igale surmale järgneb taassünd.

Kes mõistab praeguse inimkonna kriisi olemust, see elab edasi. Ta läheb tulevikku, teades, et suurele halvale järgneb alati suur hea. See on elu Jumalik seadus. Kes oma mõttetusest ei suuda vabaneda, see läheb uude galaktikasse läbi surma väravate. Inimkeha on ju surelik, aga enneaegset surma saab igaüks ise vältida.

Kes leiab mõttetuse mõtte, seda füüsiline surm niipea ei ähvarda. Uues galaktikas on inimelu tunduvalt pikem. Seega tasub oma mõttetööd pingutada.

Kes arvab, et siis on vaevad ka tunduvalt suuremad, see eksib. Füüsilisi vaevusi seal enam ei tule, kuna meie füüsiline keha muutub tänu meie arukuse suurenemisele mõtetega juhitavaks. Me hakkame vastavalt vajadusele mateeriat mõtetega muutma.

Aga selleks peab enne, kasutades praegusi võimalusi, targaks saama.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.