Ämmad ja aiad

Siinkohal peaks rääkima ämmadest ja äiadest.

Nagu juba teate, ema - naine on see, kelle hingeallikas toidab meest ja poega. Ükski mees muidu ei elaks. Kui poeg abiellub, siis valib ta endale naise oma ema järgi ja hindab teda emalt võetud malli järgi. Naine võetakse ema sarnane. Nii on see sel juhul, kui poeg emast saadud õppetunde ära ei õppinud ja edasi õppida tahab. Kui ema on äärmuslikult negatiivne mõne iseloomujoone koha pealt, siis võetakse naine risti vastupidine emale. Aga hinnatakse ema järgi.

Kui ema ei ole armastanud oma meest, kui ta on meessoo halvustaja ja arvustaja, siis on armastusest ilma jäänud ka poeg. Ema rahutus poja abielu pärast on tema enda süütunne poja ees. Kuna ema enda vigu ei näe, sest tal on endal süütunne, siis ta hakkab süüdistama. Nii leiavadki ämmad minias selle süüdlase, kes tema pojale hea ei ole, kes tema poega ei armastaja tuhat muud põhjust mõistmata, et minia on tema enda noorendatud väljaanne.

Kui minia on nutikas, siis ta aimab selle põhjuse ära, aga kui ta oskab õigesti mõelda, siis ta andestab ämmale, et see ei osanud oma poega nii armastada, et enda süda rahul oleks. Annab endale andeks, et ämma süüdistused endasse on lasknud ja palub oma kehalt andeks, et oma kehale sellega haiget on teinud.

Targal minial on tarvis teada, et kui ta oma meest tõeliselt armastab, siis kõik eelnevad puudujäägid, sealhulgas ämma omad, saavad korvatud. Ühe naise armastus kaalub üles teiste naiste viha. Minia, kes mäletab kasvõi üht ämma head külge ja seda siiralt armastab ning sellepärast ämmast lugu peab, saab läbi ämma omale rahuliku mehe.

Ämma süütunne sellise minia puhul võib muidugi väga hellalt puudutatud saada ja oskamata end mõista, hakkab ämm miniat kadestama, sest minia armastab tema poega nii, et poeg ei näe peale oma naise kedagi. Isegi ema mitte! Armukade inimene ei tunne teiste õnnest rõõmu. Andke talle andeks. Kallis ämm! Laske lahti oma armukadedus, sest see on pahasoovlik viha, mis tõmbab vähki ligi. Tundke rõõmu, et Teie pojal on vedanud - ta on hea naise saanud. Aga naine valitakse ema järgi...

Kui ämm ja minia on tülis ning kuna ämm on poja hing, siis on poeg ju tahtmatult oma naise peale tige. Sellest tuleneb naiste arvamus, et mees hoiab oma ema poole ja ei hooli naisest. Tegelikult püüab poeg vaistlikult rahustada oma ema, oma hinge, et naisega jälle normaalselt elama saaks hakata. Kuna tavaliselt tahavad mõlemad naised seda meest omada, siis jäävad nad tast mõlemad ilma - mees lahkub rahulikumat paika otsima. Tihti jääbki otsima ja siis on iga järgmine nn. minia ämmale nii võõras, et ei jõua enne tülitsema hakatagi, kui uus minia lagedale ilmub.

Kallid ämmad! Laske vabaks oma süüdistused ja kadetsemised kui Te armastate tõeliselt oma poega - Te hävitate oma poja peret. Kui õpite armastama oma miniat kui tütart, siis olete oma poja õnnelikuks teinud. Aga selleks on vaja muutuda ise, mitte muuta miniat. Ei tohi põhjust ja tagajärge segi ajada.

Andestage vastastikku, kui te mõlemad seda meest tahate tugevamaks, mehelikumaks ja tervemaks teha.

Naine, kes ei armasta oma tuhvlialust meest, suunab tavaliselt oma armastuse pojasse. Poeg on tema jaoks kõik, eriti veel siis, kui ta on ainuke laps peres. Poeg on emale kogu meessugu, kelle armastust ta ei ole tunda saanud. Poja armastus annab emale tiivad. Ja siis ühel päeval selgub ootamatult, et poeg on täiskasvanuks saanud ja ämm näeb tütarlast, kes tema armastuse omale võtab. Kas suudab ta seda taluda? Vaevalt, sest ämm on ammu lakanud olemast ema, ta on sõbratar ja kambajõmm. Isa on suhtlusringist väljas, ka tema ei ole poega meheks õpetanud, sageli on ta poja meelest isegi halb isa - taju ei hellita oma kukupaid. Ema, kes ei ole osanud emaks jääda, teeb lapse õnnetuks ja siis süüdistab miniat.

Eriline pähkel on ämmade omavahelised suhted. Mõlemad ämmad on oma laste hinged. Isegi siis, kui ema oma lapsele ühegi kuuldava sõnaga ta ämma ei kritiseeri, aga hinges teda halvustab, on lastel omavaheline suhe juba takistatud. Arusaamatul põhjusel ärritutakse. Stresse koguneb ruttu kriitilise piirini ja siis on ämmal hea öelda: "Ma ju ütlesin, et ara sellega abiellu! Vaata missugusest kodust ta on." Nii on ikka pada kätelt tõrvanud.

NÄIDE ELUST.

10-aastasel poisil on paremal ajus pahaloomuline kasvaja. Kiiritus vaheldub keemiaraviga, aga et vanemad ennast oleksid parandama hakanud, seda näha ei ole. Neis on tüdimus ja ükskõiksus. Nad peavad loomulikuks, et meditsiin nende poja terveks ravib. See on ju arstide töö. Ja see arvamus on imestamapanevalt sinisilmne.

Küsin isalt kuidas ta ema oma miniaga läbi saab, sest näen, et kahe naise omavaheline pahatahtlik viha on summeerunud vähiks ja seda katab ning varjab mees - poisi isa, kes ei taha näha tõde. Nii oligi. Isa ütles, et tema ema ja naine saavad väga hästi läbi. Aga poiss oli need vanemad endale ise valinud. Mulle tundus, et ainult mina püüdsin olukorda muuta ja saladuskatet tõsta.

Äiade probleem on tagasihoidlikum, sest tõelistel meestel ei ole kombeks teiste ellu sekkuda. Kahjuks on üha rohkem mehi, kes on emotsioonide tasandile takerdunud. Kuna mehe elu mõte on minemine, siis kui äi oma elu eesmärke ei ole saavutanud, kuigi võib olla väga püüdnud, siis ta hakkab seda eriti rangelt nõudma väimehelt, teadvustamata, et ta tütar on mehe võtnud isa järgi. Oma tütre pärast võib isa oma väimehe vastu armukadedaks muutuda ja ühe väimehe teise järel ära peletada.

Äia ja minia suhetest toon näite.

NÄIDE ELUST.

20 aastat raskelt haige olnud äi võttis kõigi ees oma noore minia põlve peale, hüpitas jõudumööda, kallistas häbenemata ja ütles: "Küll mul on vedanud! Poeg kinkis minule tütre!" Minia tänu oli armastus oma äia vastu. Ka temal oli hea oma kähe isaga. Ta kutsus äia isaks ja ämma emaks. Keel ei paindunud neid teisiti kutsuma. Iseenesele teadmata oli ta avastanud võlusõnad, mis olid kui võti suhtlemise salalukule.

Aga äi paranes seletamatul kombel. Tema töökus ja suutlikkus olid imetlusväärsed. Teda toitis nüüd ka minia = naise hingearmas-tus.

Armastus ja austus ämma vastu said alguse momendil kui ämm miniat elu raskel momendil lohutas: "Kes teab, mille jaoks see hea oli. Hea, et hullem ei olnud." Need sõnad aitasid miniat alati ämmast aru saada. Kellel ei oleks kriise, kus vägisi kipub peale tahtmine teistes süüd leida...

Oma ema riidlemist peetakse normaalseks nähtuseks, aga ämma väikesele märkusele reageeritakse kui ussist nõelatult. Kes eelarvamused endast vabastab, see tunneb end ka ämma ja aiaga koduselt.

Ämma ja väimehe probleemid on samuti mõnevõrra tagasihoidlikumad. Tänapäeva tüüpiline ämm näeb väimehe väärtust esmalt varanduses, siis töökuses. Aga kui esimene konflikt on puhkenud, siis seda vaest õnnetut ämma ei jõua enam keegi ära lohutada. Ämm on naise hing. Ämma viha väimehe vastu on tütre sees isegi siis, kui tütar konfliktist midagi ei tea.

Pingetunne naise ja mehe vahel peegeldab seega mõlema vanemaid. Kes andestab oma stressid vabaks, see ei tõmba endale ei äia ega ämma viha, ei väimehe ega minia viha. Sellel ei ole ka vajadust ennast teiste elu vahele segada. Kes vabaneb omanditundest oma lapse vastu, selle last ei solvata ega alandata. Seega mõlemapoolne enda vigade otsimine ja enda vigadele andestamine teeb kõik heaks.

Ükskõik, millised on suhted kahe põlvkonna vahel, teadke - kui teises näete viga, siis on see oma viga. See, kes teisele peale tungib, on ise viha küüsis. Teist süüdistades tehakse teisele küll halba, aga ise saadakse topelt tagasi. Iga halva parandamine peab algama iseendast, enda halbade mõtete vabastamisest, mitte teise vigade otsimisest.

Nii mõnigi ärritub sellest jutust ja pahvatab: "Kas ma pean siis rõõmustama, kui teine mind kiusab ja sõimab, taga räägib ning alandab!" Ei pea rõõmustama. Ainult idioot rõõmustab igas olukorras. Aga andestage oma hirmule ja vihale kiuslike, sõimajate, tagarääkijate ja sihilike halvategi-jate ees. Andestage vihale, et kõik ei ole nii, nagu mina tahan. Teadke, et see on Teie elu õppetund, mille ise olete endale tõmmanud. Kui olete tulnud elama, siis olete tulnud õppima. Võtsite omale abikaasa, siis samaaegselt abiellusite tema vaimu ja hingega - oma äia ja ämmaga.

Eelmisi elusid vaadates on selgunud, et nüüdses elus kannataja on teistele samal viisil kannatusi valmistanud, kui ta praegu ise kannatab. Siis ei õppinud ta targaks, nüüd tuli kannataja poolena õppima. Enda vaim, see mina ise, valib need õppetükid. Kui ära õpite, siis saab kannatus kaduda.

NÄIDE ELUST.

Ema on tulnud oma poja järjest süveneva kõhnumise pärast. Poeg on armunud ja kulutab kõik oma aja, jõu ning raha neiu peale, aga abiellumisest ei taha neiu kuuldagi. Tema tahab vaba olla. Tema on ju normaalne tänapäeva inimene! Tema tahab elult võtta kõik, mis võtta annab. Ema toidab poega ja hoolitseb ta rõivaste puhtuse eest, aga midagi öelda ei julge. Poeg on niigi kurnatud.

Kallis ema, Te olete alati pidanud kõige tähtsamaks majanduslikku kindlustatust. Te olete armastanud raha ja ilusaid asju. Ka Teie ei ole armastanud oma meest nii, et mees mehisemaks saaks. Teie mees on Teie jaoks masin, kes Teid kindlustab, aga Te kahetsete, et varakamale mehele ei läinud. Teie poeg on isa elu jätkaja, ta ei oska paremat tahtagi. Naine võetakse ema järgi. Teie poja neiu on Teie enda suurendatud väljaanne. Tänapäeva moe järgi deklareerib ta vabadusevajadust mõistmata, mida see tähendab. Kui Te enda vigadest olete aru saanud, siis pääseb Teie poeg painajast.

Olete unustanud pojaga elust ja inimestest rääkida, sest Teil oli palju tähtsat teha. Kui nüüd puudujääki likvideerida tahaksite, siis oleks sellel süüdistamise maik juures ja Teie poeg enam ei kuulaks -õige õpetamise aeg on möödas. Nüüd peab ta haiget saama, et järeldusi teha oskaks.

Teie hingevalu viitab Teie vigadele. Aidata saate teda sellega, et palute temalt oma hinges andeks, et olete emaõpetused andmata jätnud ja sellega oma poja praegusi raskusi põhjustanud. Andke endale andeks ja paluge oma kehalt andeks, et süütunnetega oma pojale halba olete teinud.

Kui olete siirast südamest andestanud, siis muutub poeg ise või tunnete, et Teil on õigus teda sõnadega õpetada. Siis selline neiu, kes on tulnud siia ellu ainult tarbima või teenuseid oma kehaga kinni maksma, kaob Teie poja elust. Ta teeb seda nii, et kumbki ei kannata, sest Teie poeg on Teie muutumise läbi muutunud, ta ei vaja enam hingepiina. Aga kui poeg Teie juttu ei kuula, siis ei ole Te enda vigu veel parandanud, Teile ainult tundus nii.

Pidage ikka meeles - selline, kui on Teie laps, olete Te ise või olete lapse selliseks painutanud ja nüüd tahate teda uuesti väevõimuga teistsuguseks väänata. Ja ikka oma hetkevajaduse järgi, et oma vead nii teravalt haiget ei teeks. Ja selleks, et maailm Teie peale näpuga ei näitaks.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.