Tsivilisatsiooni õppetund

Miks on inimkond jõudnud kriisi? Mida me oleme põhimõtteliselt valesti teinud? Kas on seda võimalik parandada?

Sellelaadilisi küsimusi esitatakse sageli. Hirm tuleviku ees on väga suur. Lühidalt vastates - minevikku tuleb ja saab parandada, et tulevikku minna. Ainult tuleb teada ja tunnistada Jumalikke loodusseadusi ning elada nende järgi.

Eelmises raamatus oli sama teema lahti räägitud. Küsimusi ja vastuväiteid tuli palju, sest ei usuta oma mõtteid ja ei mõisteta, mis on armastus. Otsitakse definitsioone tunnetamata raamatu mõtet. Läheme siis selle teemaga koos sügavuti.

Inimkond on olemas, kui on olemas naine ja mees. Kui palju me ka eriskummalist ja enneolematut tahaksime korda saata, ilma naise ja mehe moodustatud tervikuta lakkab olemast inimkond.

Selles tervikus peab olema kord. Endast lugupidav inimene teab enda kohta ja peab lugu teise kohast ja ülesannetest perekonnas. Samas on see tervik paindlik ja vastupidav väärtus, mida ka kõige suuremad katsumused ei purusta.

Kui pole perekonda, siis lakkab olemast inimkond. See on selle tsivilisatsiooni tasand.

Praegune inimkonna kriis on materialismi kriis. Materialism on naise valitsemine ja naiselik valitsemine. Meie kõik, olles erinevates eludes kord naised kord mehed, oleme ise tulnud sellist õppetundi vajama. Oleme tahtnud näha, mis saab, kui asjad ehk rikkus valitseb inimest.

Läbi kannatuste oleme nii mõndagi ära õppinud, aga varandusest loobumise märke ilmutavad ainult haiged, kellel vaevuste pärast varandus enam kallis ei ole. Ülejäänud inimkond pingutab hullumise äärel järjest enam jõudmaks unistatud rikkuseni.

Jumalik loodus on kõigutamatu, aga hea isa annab lapsele valikuvõimaluse õppida nii valulikult nagu laps tahab, sest ta teab, et lõpuks jäävad kehtima ikkagi loodusseadused.

Mis on mehe ülesanne looduses, perekonnas? Mis on naise ülesanne looduses, perekonnas?

Mehe ülesanne on minna, ainult minna ja mitte kunagi peatuda,

sest see, kes elu takistuste taha seisma jääb, see hävineb. Kui mees on mineja, siis tema minekus on mehelikkus loomupäraselt olemas ja ta teeb ilma käskimata ning sundimata kõike, mis on mehelik.

Mehelik on:

  • mõistuse töö,

  • majanduslik elu korraldamine,

  • laste sigitamine.

Mees peab olema kui mastipuu, mille järgi joondutakse. Mastipuu ei räägi, aga temast võetakse mõõtu. Ilma mastita ei ole laeva, aga paadiga suurele elumerele ei minda.

Mees on oma laste vaim. Vaim on edasiviiv jõud. Isal on kohustus minna.

Mees saab minna, kui temas on jõud, millega minna - tahtejõud.

Kust tuleb see jõud? See tuleb naise südamest.

Mõistke õigesti! Jutt on hingearmastusest, mida nimetatakse ligimesearmastuseks. See on sootu inimestevaheline armastus, mille jagamisega järjest enam koonerdatakse ja millest aina enam ise ilma jäädakse.

Naise ülesanne on armastada oma meest. Kõigepealt oma meest. Keegi ei pea olema enne meest, ka laps mitte. Jumalariigis on kõigutamatud seadused, mida muuta ei saa ega tohi. Mees ei ole tähtsam kui laps, aga mees on esimene, keda naine peab armastama ja kui ta teisiti õigeks peab, siis kannatab ise ja paneb kannatama oma lapsed.

Naine peab oma hinges olema kõiges ja pidevalt oma armastusega mehe toetaja. Naine saab, kui teab ja tahab, ka kõige kriitilisemal momendil oma mehe kuju vaimusilmas hinges kanda ja toetada. Ja kui endal on abi vaja, siis ei jää mehe tugi tulemata. Vastu vaielda võib ainult see, kes ise nii ei oska, sest pole kunagi sellise asja peale tulnud ega pole kogenud armastuse kõikevõitvat jõudu. Niikaua, kuni naine omab meest, ei saagi seda tunda.

Kui naine armastab oma meest, siis ta toidab oma armastusega mehe tahtejõudu. Mehe selg on tahtejõu sümbol.

Naised! Vaadake oma mehe selga ja jälgige oma tundeid.

Kui mehe selg on aina sirgem; tugevam, ilusam ja erutavam, siis on see Teie armastusest. Kühmus, kõver, lõtv ja haige selg näitab naise armastuse puudust. Silitage ja peske seda selga ning paluge andeks, et olete talle elus palju haiget teinud. Armastage teda.

Naine, kes armastab oma meest, ei pea kunagi end kulutama mehe töödele.

Naine, kes armastab oma meest, näeb maailma tema õigetes värvides, mitte nendes luitunud toonides, nagu harjunud oleme.

Naine, kes armastab oma meest, ei pea kunagi puudust kannatama, ta saab kõike mida tahab.

Armastaval naisel on üks omapära - ta ei vaja kunagi midagi liigset. Sellel naisel on maailma suurim varandus - armastus.

Naine, kes armastab oma meest, seob mehe endaga niisuguseks täiuslikuks tervikuks, mis ei purune iial. Olete ju kuulnud abielupaaridest, kus naine sureb ja paari päeva või nädala möödudes kaob meeski manala teed. See naine armastas oma meest jäägitult. See mees ei pidanud kunagi oma jõudu hankima mujalt. Kui kuivas armastuse allikas, siis suri janusse ka jooja.

Kui naine armastab oma meest, siis see täiuslik tervik tõmbab enda külge samasugust - ainult täiuslikku. Need on täiuslikud terved lapsed ja täiuslik terve elu. Täiuslikkus teatavasti ei ole ainult hea, vaid hea ja halva pidevalt liikuv ning täiustuv tasakaal.

Laps ei tule siia ilma armastama oma isa või ema, vaid isa ja ema.

Kui naine armastab meest, siis mees armastab naist ja kokku on nad täius. Nüüd saab laps tulla, et neid armastada, et nemad saaksid teda armastada.

See lapsevanem, kes lapse käest küsib: "Kumb on sulle kallim, kas mina või tema?" on lapse hingele juba haiget teinud. Kui ma esmakordselt seda tarkust tundma sain, siis ma küsisin kohe, ilma eeljututa, ühe 4-aastase haige poisi käest: "Ütle mulle, kumb on sinu arvates õigem - kas see kui ema armastab sind või kui ema armastab isa?"

"Isa," tuli kiireim vastus ja ta silmad vaatasid mind siira imestusega: "Tädi, kuidas sa nii tähtsat asja ei tea!" Aga enda haiguse põhjuseks oli tal hirm, et teda ei armastata. Laps on tõeline heategija.

Olen sama küsinud erinevas vanuses lastelt. Väikestel on üks kindel vastus - isa. Vanemad lapsed, kes juba omakasu peale mõtlema on õppinud, vaikivad, aga hinges käib neil võitlus. Kui ma nende eest vastuse ära ütlen, siis nad ohkavad kergendatult. Täiseas lapsed, kes vanematega heas läbisaamises on, vastavad sageli: "Mulle meeldiks kui ema armastaks kõigepealt isa."

Tänapäeva naine ei armasta kõigepealt meest, sest ta ei tea kui hea on armastada meest. Ei tea niikaua, kuni peab armastuseks seksi, hoolitsemist, muretsemist, truudust, kohusetundlikkust jne. Tänapäeva naine elab saamise tuhinas ja teenib ära maailma armastust. Hirm, et mind ei armastata, ajab teda taga võimalikult palju ja paljudele head tegema ning viimane, kellele ta märkab hea olla, on sageli tema mees...

Alles siis, kui mees lakkab olemast

  • eluliselt - sureb ära,

  • perekondlikult - läheb pere juurest ära,

  • seksuaalselt - jääb impotentseks, alles siis märkab naine, et asi, mida ta enne omas, on puudu.

Kui naine siiski oma vigu mõistaks! Tavaliselt tekib siis hoopis hullem viha, süüdistamine, kahetsemine, kättemaksuhimu ja mis kõik veel. Oma vigu tunnistab naine harva. Tänapäeva naine võitleb oma koha eest elus. Võitleb vahendeid valimata. Võib küll võita, aga hingetutel varemetel pole võidurõõmuga midagi peale hakata. Meest endale võita pole võimalik.

Reaktsioone sellele väitele on igasuguseid. Enamik naisi on kategoo-rilised - mees on täiskasvanud inimene, tema saab oma osa nagunii ja kui ei saa, siis on ise süüdi. Veenda ma teid, naised, ei saa. Aga kui te olete hästi mõelnud ja teis tekib tõeline soov loodusinimese siirast armastust tunda, siis teie soov täitub. Alles siis te ütlete, et ma rääkisin tõtt. Kui naine armastab kõigepealt meest, oma laste isa, siis nende lapsed ei saa haiged olla.

Proovige oma tundeid arendada järgmiselt - kujutage ette oma meest ja pange ta oma hinge niisugusena, nagu ise tahate ja jätke ta sinna igavesti. Kui Teile meeldib teda tunda elusuuruses enda kõrval, siis olgu ta seal nähtamatuna, aga Teile tuntavalt. Iga kord, kui mees Teile meelde tuleb, siis teadke, et ta vajab praegu Teie armastust, sest tal on raske. Tunnetage sooja armastust voolamas enda südamest oma mehe südamesse ja Te tunnete, et ka endal hakkas hea. Mees meenutab samal momendil armastusega oma naist. Nüüd mõistate, miks just sel ajal.

Kord tuli mu kabinetti ahastuses naine krampides teadvuseta laps kätel. Meditsiin ei suutnud ta last enam aidata. Ka minul oli vaja vaid äärmuslikku vahendit kasutada. Ütlesin: "Teie laps on haige, sest Te ei armasta ta isa, Te vihkate seda meest. Kui praegu siinsamas mõistate oma viga ja õpite armastama kõigepealt oma lapse isa, mis siis, et te lahus olete, siis Te laps jääb ellu. Kui Te seda ei suuda, siis homset laps ei näe." Mida Teie tema koha peal olles oleksite teinud? Tema ei olnud raamatut lugenud, eelteadmisi tal ei olnud, aga ta õppis ära. Mõne tunni möödudes lakkasid lapsel krambid ja hommikul jätkasime juba haiguse põhjalikumat ja üksikasjalisemat tundmaõppimist, mis samaaegselt oligi ravi. Tubli ema oli, ei eitanud enda negatiivsust.

Kui mehed leiavad siinkohal paraja paiga oma nõrkusi, pahesid ja ebaõnne ainult naiste kaela ajada, siis eksite, kulla mehed! Üks naine võib meest väga armastada, aga kui mees oma emast on saanud kasvatamatuse, seega ka hirmu, et ei armastata, mis on kasvanud vihaseks suhtumiseks naissoosse, siis ei mõista ta oma õnne ära tunda ja vastu võtta.

Korratu ja kombelõdva naise poeg ei oska oma naist mõista. Ta näeb oma naises ema, kelle vigu ta vihkab. Elu parandamise nime all tahab ta oma korda maksma panna. Tavaliselt ei usalda selline mees oma naist milleski. Ta sekkub pisiasjadesse, laskmata naisel naine olla ja, isegi kui naine seda laseb, hakkab ajapikku tema tegemisi ja suhtumist varjutama armukadedus.

Armukadedus on truudusetu osapoole truudusetuse mõõdupuu. Mida suurem on truudusetus, seda suurem on armukadedus. See tunne on alati vastastikune, kuigi tavaliselt vähemalt üks pooltest seda ei tunnista. Vaikne teineteise piinamine lõpeb ikka ägeda lahinguga ja perekonna purunemisega, kui vägikaika vedajad oma egost vabaneda ei oska.

Ometi, nagu on teada, ei saa mees ilma naiseta ja naine ilma meheta normaalselt elada. Nii hävineb ühe naise ilus armastus - ta kas suunatakse mujale või muutub vihaks. Kindel on, et see mees seda ei saa. Sellises olukorras naine saab oma perekonnaelu heastada ainult õigesti mõtlema õppides ja neid teadmisi kogu oma hingejõuga rakendades. Kui mõlemad peavad perekonda väärtuseks ja õpivad end parandama, siis on tagajärg kiire. Mida väiksem on kriis, seda kergem on vigu parandada.

On ka neid mehi, kes naise töökust ja truudust ära kasutavad. Mees, kelle ema on olnud pere suhtes ükskõikne ja kelle armusuhted vaheldusid joomingute taktis, on saanud suhtumise naistesse kui alanduse otsijatesse. Sellise mehe ema ei ole armastanud meest, ta pole armastanud ka lapsi, ta pole õpetanud last olema väärikas. See inimene, kellel puudub väärikus-tunne, hakkab enda hingevalu alkoholiga tuimestama ja parasiidina eksisteerima. Naine, kes sellise mehe armastusega ümber kasvatab, peab olema eriliselt tugev. Paraku otsivad sellised mehed omale naise, keda saab alandada. Ja siis tuleb see naine ja küsib: "Aga miks mina pean kannatama?" - "Kallis inimene, Te ju ise võtsite ta omale meheks?" küsin ma sellisel juhul vastu. Ja tavaliselt ei ole sellel naisel see esimene abielu.

See, kes teise kangust murda tahab, võib enda tahtmise küll saada, aga ta on ennast sellega topelt murdnud. Aga need kaks olid ju teineteist leidnud, nende vaimud olid nad kokku viinud, sest need kaks vajasid läbi teineteise elu õppimist. Olid rumalad, ei õppinud ära, nüüd peab elu neid karmimalt õpetama. Kes niimoodi partnereid vahetab, see kindlasti tuletab lõpuks esimest kui enda rumalust kahetsedes meelde. Niisugune on elu õppetund. Kuna igaüks tuleb sellesse ellu just nimelt sellist tarkust saama, siis iga järgnev partner võimaldab tal oma elu õppetunni ära õppida järjest enam ja kibedamat kooliraha makstes. Niikaua, kuni ringijooksmise jõud raugeb ja kannatuste üle järeldusi tegema hakkab. Niikaua, kuni tunnistab endale oma vigu. Või hävineb.

Õnnejaht on välise sära ja hetkenaudingute järele jooksmine ning pinnapealsete elukogemuste omandamine, mis hiljem valusasti kätte maksab. Aga eks inimkond ole ikka tagantjärele tark olnud. See, kes rahaga abiellub, see saab ka raha läbi kannatada. Aga kui rikas inimene abiellub armastuse pärast ja jääb ka edaspidi elu aluseks armastust pidama, siis saab ta veel rikkamaks. Varandus tuleb tema juurde säiluma, sest see rikas teab varanduse tähendust.

Paljud inimesed ei ole enam üldse võimelised sügavaks armastustundeks, sest nende vanemad ja vanavanemad ei ole osanud armastada. Nad on osanud peret hoida rikastumise ja rikkuse säilitamise eesmärgil.

Ma olen viimasel ajal vaadanud läbi vastuvõtule tulnud haigete nende vanemaid, nende vanavanemaid ja vahel ka vanavanavanavanemaid, et kontrollida mulle antud kurba tõde. Pean tunnistama, et kui ma 1000 inimese seas leian ühe vanavanaema, kes veel loodusinimese puhta armastusega oma meest täiuslikult armastab, siis olen õnnelik. Ma rõõmustan, sest ma olen seda näinud!

Kallid naised ja mehed! Tean, kuidas tunnete end solvatuna, kuna olete pidanud end armastajaks, aga kui usute mind, siis pühendage end oma siseolemuse uurimisele ja leidke vead, mis ootavad parandamist. Kui Teie keha reageerib tervenemisega, siis olete vigade paranduse õigesti teinud. Andke vabadus sellele stressile, millega Te teist süüdistate ja paluge andeks oma kehalt, et olete talle stressi kasvatamisega vaevusi põhjustanud.

Ema, kes ei ole oma armastusega suutnud isat pere juurde liita, on oma lastega konfliktis, sest eneselegi teadvustamata süüdistavad lapsed ema. Nad ei saa seda väljendada, aga nende närvilisus ja kapriissus ema vastu räägib enda eest. Kuni veel perekond on olemas ja perekonnatülides on isa vandumine kõvem, nähakse süüdlasena isa. Kui isa on liiga pehme ja allaandlik, siis nähakse süüdlasena jälle isa. Laps, kes oma isa ei teagi, võib vihata oma isa, aga vihkab tavaliselt ka ema. Kui laps on agressiivne, siis on vanem selle ära teeninud. Et vanemad seda tunnistada ei taha, see on iseasi.

Kui vanem, kes last peale pere purunemist kasvatama jääb, võtab nõuks teha lapsest sõjariista teise vanema vastu, siis ta võib enda jaoks selle eesmärgi esialgu saavutada, aga ta on kurjategija. Isa on lapse vaim, ema on lapse hing. Vaadake end kõrvalt ja kujutage ette, kuidas Teist endist vaimu või hinge välja rebitakse ja siis karistuse hirmus lahus hoitakse. Need on Teie vaim ja hing, keda Te nii väga armastate ja kelle pärast siia ilma üldse tulite. Ainult neid Te vajate ja ainult neid mõlemaid omades saate olla elus. Vaim on mineja, ainult vaim on igavene elu. Hing on vaimu toitja. Hingeta on elu piin. Kallid vanemad! Kumma Te endast ära annaksite?

Ja nüüd mõelge, mida Te olete oma lapsele teinud. Isa või ema, kes on siitilmast lahkunud, käib oma lapse juures nii sageli kui tahab. Vaim tuleb siis, kui on vaja abi. Aga elav inimene peab seisma suletud ukse taga. Niisugune, kui tema seal seisab, on ka Teie lapse vaim või hing... Aga kui ütlete, et ta ise ei taha tulla, siis mõelge oma osa peale selles eemalehoidmises ja parandage oma viga. Mitte kunagi ei ole süüdlane üks osapool.

NÄIDE ELUST.

Üks 19-aastane imeilus neiu, kes oma isa üle kümne aasta polnud näinud ja oma isa kui viimast peletist ette kujutas, sest nii oli talle räägitud, tundis pärast hoolsat stresside vabastamist, et peab oma isa üles otsima. Ta leidis oma isa üles.

"Ma astusin oma isa tuppa ja teate, ta oli täitsa tavaline mees, ainult oma vanusest vanem, hallim ja väsinum. Me rääkisime kaua. Kujutage ette, minu isaga saab rääkida armastusest, ma pole seda isegi emaga saanud teha. Kui ma ära hakkasin minema, siis ma tundsin, et ma tahan oma isa kallistada. Ma kallistasin ja ta hakkas nutma... Minu isa!" Nii rääkis see neiu ja oma õnnes ta ei märganud, kui sageli ja kui ilusti ta kordas: "Minu isa!"

See neiu paranes ruttu oma haigusest. Aga kõige suuremaks õnneks pidas ta seda, et mehed olid tema jaoks inimesteks saanud. Ta mõistis, et ei oska küll nii hästi mehega suhelda kui see tüdruk, kelle] on olnud normaalsed perekondliku elu kogemused, aga ta lubas hoolikalt õppida. Kui peres ei ole isa, siis ei oska tüdruk oma elus mehele naine olla ja poiss muutub ainult ema kasvatusest naiselikuks. Neil ei ole perekonnaelu kogemusi.

Meeste hingeelu on hapram. Poeg, kes isast vägivaldselt lahutatakse, on lahutatud vaimuga. Mees peab elus olema eesmineja. Kuidas saab see poiss kasvada minejaks. Tema teadvus ei suuda koonduda, tal ei ole eesmärke. Tema kurbus, kui teda pidevalt hurjutatakse, kasvab tasapisi vihaks ja vajaduseks ennast kuidagi teostada, olgu siis kasvõi halvast küljest.

Kui last õpetatakse vihkama oma isa, siis õpetatakse teda vihkama oma vaimu.

Kui last õpetatakse vihkama oma ema, siis õpetatakse teda vihkama oma hinge.

See, kes vihkab oma isa, vihkab meessugu. See, kes vihkab oma ema, vihkab naissugu. Tütar, kes armastab oma isa, õpib armastama meest. Poeg, kes armastab oma ema, õpib armastama naist.

Kui tütar vihastab oma ema peale, siis ta vihastab samaaegselt enda peale. Kui tütar vihkab oma ema, siis vihkab ta automaatselt nii ennast kui ka naissugu, sest ema on naine.

Kui poeg vihastab isa peale, siis vihastab ta samaaegselt enda peale. Kui poeg vihkab isa, siis vihkab ta automaatselt ka ennast ja meessugu, sest isa on mees.

Naised! Kõige paremini aitab see, kui palute oma mehelt andeks, palute oma lastelt andeks ja vaatamata kibestumistele hakkate meest uuesti armastama, isegi kui teda enam ei näe. Teie laste isa vajab Teilt hinge-armastust kasvõi teie laste elu nimel. Ei saa taastada purunenud abielu, vaja on mõista oma vigu. Läbi vea tunnistamise ja teadvustamise tuleb arusaam kui õpitud õppetükk.

Mehed! Andke oma emale ja naisele andeks, et nad pole osanud täita naise kõige tähtsamat ülesannet elus - armastada oma meest. Andke andeks, et naine ootab enne mehe armastust ja ei mõista, et enne kui mees saab anda, peab ta saama. Füüsilist jõudu annab mees niigi küsimata.

Lapsed! Andke oma emale ja vanaemadele andeks nende vead. Andke ka isale andeks tema vead. Kui Te seda ei tee, siis kannatate ise, sest Teie isa on Teie vaim ja ema on Teie hing. Kui need kaks on Teis tülis, siis ei ole Teil elus edasiminekut ega hingerahu.

Naine, kes oskab õigesti mõelda, parandab oma ema ja ämma tehtud vead.

Mees, kes oskab õigesti mõelda, oskab selle ära oodata ja omalt poolt andestada nii emale, ämmale kui naisele. Mees läheb vihaseks ainult siis, kui ta ei saa elus edasi minna. Edasi minna ei saa ta siis, kui tal ei ole jõudu. Jõuallikas asub naise südames.

Kui naine ja mees abielluvad ning mees oma koduse kasvatuse kohaselt hakkab kohe oma naise üle võimutsema, siis sulgub naise süda talle igaveseks. Need inimesed ei saa teineteist enam kunagi armastuse tasandil mõista. Kui nad koos elavad, siis jääb nende osaks töö. Kas see neid rahuldab, see on iseasi. Nendega armastusest rääkida on üsna tulutu töö. Eraldi olles võib see õnnestuda.

Kes eitab haiguste energeetilist, seega stressidest põhjustatud olemust, see paraneda ei saa.

NÄIDE ELUST.

50-ringis mees tõi ravile oma lõputute peavalude käes vaevleva naise. Naine oli minu raamatut lugenud, aga mees oli lehitsenud. Temale oli see vastuvõetamatu, kuna tema luges sealt välja, et haige on inimene ainult sellepärast, et ta on halb. Ta kuulas nagu tige buldooser minu vestlust oma naisega ja läks aina näost punasemaks. Seda, et ma tema mõtteid näen, tema loomulikult ei teadnud ja kui olekski teadnud, ta poleks seda uskunud.

Naine soostus räägituga, aga ta kehahoiak oli kui maadligi surutud pantril. Tema vastumeelsus mehe suhtes oli silmatorkav. Ma teadsin küll, et mehe poolt plahvatus tuleb, aga et selline kärarikas, seda ma ei tahtnud endast lugupidava inimese poolt uskuda. Mees karjus nii, et naise silmist purskusid pisarad ja minu kõrvad oleksid vajanud klappe: "Mis hirm! Mis viha! Mul on kõige parem naine maailmas. Tehke ise ka nii palju tööd, kui tema teeb! Halvad inimesed on kõik terved, head peavad haiged olema! Neile veel pannakse halva silt külge ka!"

Selle mehe suur armastus oma naise vastu oli nii haigettegev, et naine oleks tahtnud parema meelega surnud olla. Aga ta ise oli selle mehe ju enda abikaasaks võtnud ja elu õppetükid õppimata jätnud.

Mees toitus selle ärahirmutatud naise energiast - mida heaga ei antud, seda halvaga võttis. Ta oli enese teadmata vampiir. Kui naine oleks enne osanud vabastada endast hirmu, et mind ei armastata, siis oleks ta olnud tugev ja mehe soov võimutseda oleks nende peres olnud olemata. Ta poleks oma armastust lukku pannud ja ta mees

oleks siis olnud tõeliselt tugev. Nüüd oli see mees oma taltsutamatuses ja mõtlematuses ohtlik, aga hinges nõrk ja haavatav. Üks ärritav sõna ja juba ta plahvatas.

Kui see mees oleks näinud kui kergendatult ohkas tema naine ja kui ilusti ta selja sirgeks lõi, kui mees ukse paukudes lahkus! Armastuseks nimetatud tunne oli neile mõlemale väga-väga haiget teinud, sest nad ei osanud ei ennast ega teist mõista, abistamisest rääkimata. Nad tahtsid saada, oskamata anda. Hea, et naises oli säilinud soov andestada, soov armastada.

Kui see mees teaks, kuidas ta oma agressiivsusega tahab varjata oma süütundeid ja hirme ning palju ohtlikumat viha kui see, mis tal suust välja paiskub, siis ta räägiks teist juttu.

Kui abielulahutusest õpetuse saanud inimene oskab näha ka enda vigu, mis teise poole halba provotseerinud on, siis oskab ta loogiliselt hinnata olukorra kõiki külgi. Selline inimene ei vihka abikaasat ja uude abiellu astudes on ta märgatavalt targem. Eelmisi vigu ta enam ei korda.

Kes oma lahutatud abikaasat vihkama jääb, sellel ei saa enne õnne olla, kuni ta oma vigadest aru ei saa. Ta võib kõige rahuarmastavama inimesega abielluda ja temaga kohe tülli minna, sest ta oskab kannatusi fabritseerida. Eneseõigustuseks ütleb ta, et miks teised siis seda endaga teha lasevad. Selles on tõetera sees, sest tõesti ei ole vaja lasta endale haiget teha, aga kahjuks on tema ütlemises jälle teisele suunatud süüdistus. Märkamatult koguneb selle inimese viha ja hävitab ta enda ning lapsed.

Tean naist, kellel on eriline oskus muuta kõik mehed, kes temaga oma elusaatuse seovad, alkohoolikuteks. Ta on nagu nõrkade armastusest ilmajäetud meeste tugevuse eriline proovikivi. Meestest tal puudu ei ole, aga enesest lugupidavad mehed teda ei leia. Väliselt on ta väga hea ja lahke naine, jutu järgi lausa ingel, aga ühtki alkohoolikut ta siiani karsklaseks armastanud ei ole. Tema enda hirm, et mind ei armastata, on ammu juba vihaks kasvanud ja ta enda hingeliselt nõrgaks teinud. Emast alguse saanud viha on pöördunud meeste armastamise välise petlikkuse näol meeste vastu, et mehi hävitada. Kõigepealt hävineb mehe rahakott, siis mees ise, naise vastupidavus on märgatavalt suurem. Ei naine ega tema mehed ei mõtle nii. Õigem oleks öelda, et nad ei mõtle üldse.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.