Söömisest ja söötmisest

Toit on keha positiivse energia kao kompenseerija ehk kehasse tulnud negatiivse energia tasakaalustaja, et keha ei hävineks. Tuletame uuesti meelde, et negatiivseks energiaks on süütunded, hirmud ja vihad.

Alateadlikult tekib isu erinevate toitude ja toitainete järele, et kompenseerida energia puudujääki.

Kui Te arukus ei ole veel avanenud, siis pange keha märguandeid tähele ja õppige nende abil mõtlema ning stresse ära tundma.

Söögiisu poolt antav informatsioon Teis toimuvast on lihtne:

  • Kui Teil on hapu toidu isu, siis küsivad süütunded toitu. Kui Te süütundeid ei vabasta ja aina haput edasi sööte, siis ühel heal momendil olete süütunded kasvatanud äärmuslikuks, surmaohtlikuks ja teist on saanud süüdistaja. Nüüd enam haput süüa ei
    taha, ei saa või ei või. Nüüd tahate magusat.

  • Kui Teil on vastupandamatu soov saada magusat, siis on Teil suur hirm. Ta nõuab toitu. Magusa söömine tekitab meeldiva rahu ja nii muutub magus tasapisi eneserahustamise vahendiks. Kes harjub liigselt magusat sööma, see kasvatab oma hirme suuremaks. Kelle hirm sunnib teda halva eest ära jooksma, see sööb küll meelsasti magusat, aga veel meelsamini pistab jooksu. Ta jookseb kalorid tuulde.   Kes mõttetut rabelemist ajaraiskamiseks peab, see istub ja hakkab mõtlema, et tegutsemine tulus oleks. Hirm võimaliku ebaõnnestumise pärast toitub sel ajal magusate kookide, kohvi, jookide jms.  näol.  Hirm sai selleks korraks toidetud, hea plaan valmis tehtud ja töösse rakendatud. Kalorid, mida mõttetöö oluliselt ei kulutanud, lähevad igaks juhuks lattu - rasvkoesse. Vangistatud hirm kasvab üle vihaks ja liigsed kalorid adipoossuseks.

  • Soov liha saada on märk, et olete läinud vihaseks ja viha saab toita ainult liha. Kui vihane inimene liha ei saa, siis ta läheb veel vihasemaks.  Aga lihasöömise harjumus kasvatab viha.  Mida vihasem on inimene, seda rohkem ta liha sööb. Mida soolasem,
    piprasem, vürtsikam on viha, seda soolasem, piprasem ja vürtsikam peab olema liha selle inimese laual.  Kui vihast toita sundkorras ainult taimetoiduga, siis ta taltub, kõhnub ja muutub üha enam inimeseks.

Alateadlikult üritavad inimkonda päästa dietoloogid ja taimetoitlased, aga vihane inimene läheb sellest veel vihasemaks. Seepärast ei oska ja ei tahagi lihasööja ja taimetoitlane teineteist mõista ning mõlemad hakkavad teineteisele oma õigust peale suruma. Võitjaks jääb viha ja nii läheb taimetoitlane vahel liha sööma, sest tekkis tunne, et muidu kukun kokku. Hirm elule alla jääda nõudis kaasaegse inimkonna kombe kohaselt võitlusvõime tõstmist. Meditsiin on tõestanud liigse loomse toidu kahjulikkuse, aga tige materialist sööb ennast ikka lihast surnuks.

Taimetoidu propageerimine on suurepärane, aga alustada oleks õigem viha vabastamisest, sest siis tekib vastumeelsus liha vastu iseenesest ja see oleks tõeline tunne, mitte iseenda vägistamine. Hirmu vabanemisega kaob liigne magusa isu. Ja omakorda süütunnete vabanemisega kaob hapu vajadus. Süda on niigi tugev.

On kaalu alandavaid dieete, mis keelavad magusa ja nisutooted. Taimset ja liha söö nii palju kui vajad. Kuna raske füüsilise töö tegemiseks vajalikke kaloreid saab paremini lihast kätte ent vajalikul hulgal taimset magu lihtsalt ei suuda mahutada, siis inimene sööbki liha ja naerab nende üle, kes ütlevad, et liha teeb paksuks. See inimene muutub julgemaks. Võib nii julgeks muutuda, et alavääristab argasid ja hakkab neid kas füüsiliselt või moraalselt hävitama, sest tema viha on kasvanud hirmu hoiatavat sõrme märkamata suureks. Varsti on käes ka tema enesehäving. Järjekordselt tõestab elu, et kõik äärmuslik on halb.

Iga inimene igatseb täiuslikkust. See, kes alustab sööki hapust, tunneb varsti magusa isu ja kui magus on söödud, siis tahaks soolast. Stressis inimene sööb ilmtingimata rohkem kui vaja. Ta sööb tasakaalu segamini ja peale soolast tahaks uuesti magusat ja haput jooki jne. Sõgedalt toiduga stresse tasakaalustades ei kao isu, magu lihtsalt ei mahuta enam, aga isu jääb.

Kui süütunded, hirmud ja vihad möllavad inimese sees võrdselt, siis see inimene tahab kindlat söömise kellaaega, valitud toite ja isegi pideva rohke söögi puhul ei muutu adippoosseks. Nende kolme stressirühma erinevast osakaalust kehas sõltub momendi isu. Väljakujunenud arusaamade kohaselt tagab kindel päevakava hea seedimise ja töövõime. Tegelikult ei ole õige mõtlemise puhul kellaajal mingit tähtsust. Tarvitseb vaid tühja kõhu märguande puhul armastusega pöörduda oma seedetrakti ja toidu poole.

Võiks pikalt rääkida isu ja konkreetse haiguse omavahelisest seosest. Võiks haiguse alusel öelda, missuguseid toite see haige on harjunud sööma, mida ta ei või süüa ja ilma milleta ta kuidagi elada ei saa, aga see ei ole selle raamatu eesmärk. Kui põhimõte Teile selgeks sai, siis saate ise edasi mõelda.

Näiteks süütunnete kasvades, pidevalt mõnuga haput süües, ei saa enam ühel päeval haput suhugi võtta. Kõhuvalu näitab, et on tekkinud haavandtõbi. Süütunded on üle kasvanud süüdistamiseks. Nüüd aitab sage liha ja piima söömine ja kui ei söö, siis hakkab magu iseennast sööma. Süüdistamistest tekkinud ülihappesus tungib olemasolevale lihale vihaselt kallale küsimata, kas see on oma (enda magu) või võõras (toit). Nii käitub ka haavandtõvega inimene. Kui haavand veritsema hakkab, siis on viha juba õige veriseks muutunud.

Tasakaalus hingeeluga inimene ei liialda toidu ega maitseainetega. Ta ei vaja dieeti.

Vaim ei vaja füüsilist toitu. Söögilaud on vajalik kehale. Aga ilma vaimuta keha ei ole. Vaimutoidu vajaduste järgi toitub ka keha. Igal stressil on oma võnge ja igal toiduainel või toidul on oma. Kui need ühtivad, siis keha vajadus saab rahuldatud.

Mõelgem nüüd koos.

Me ütleme:

  • Ma ei taha haput.

  • Ma ei talu haput.

Seda võib öelda lausa tõrjuvalt või nõudlikult või toidu peale nina kirtsutades, teda halvaks, vastikuks tembeldades.

Mida see tähendab? See tähendab:

  • Ma ei taha süüdi olla.

  • Ma ei talu süüdi olemist!

Te tahate vältida süütunnete suurenemist. Alateadlikult soovite vältida ise süüdistajaks saamist. Teie süütunnete taluvus on kriitilisel piiril. Kui Te oma süütundeid ei vabasta ja kasvõi olude sunnil peate sööma haput toitu, siis muutute süüdistajaks.

Me ütleme:

  • Ma ei taha magusat.

  • Ma ei talu magusat.

  • Ma suren ära magusast.

Mida see tähendab? See tähendab:

  • Ma ei taha hirmu tunda.

  • Ma ei talu enam hirmu tundmist.

  • Ma suren ära, kui mu hirm veel suureneb.

Need inimesed püüavad alateadlikult vältida hirmu suurenemist, et mitte hirmutajateks muutuda.

Me ütleme:

  • Ma ei taha liha.

  • Ma ei talu liha.

  • Ma olen taimetoitlane.

    Mida see tähendab? See tähendab:

  • Ma ei taha viha suurenemist.

  • Ma ei talu viha suurenemist.

  • Ma olen vihast vabanenud.

NB! Sellised taimetoitlased, kes üldse liha ei söö, on haruldased. Ka lihapuljong on liha.

Keha on inimkonna ühe arenguetapi koostisosa. Kui õpime füüsilise maailmaga ümber käima, teda õnnistama ja mitte hävitama, nagu siiani oleme teinud, siis oleme väärilised tõusma vaimus. Samaaegselt vabaneme sellisest füüsilisest kehast, kes tahab süüa ja kannatab.

Küllap nii mõnigi otsib selgitust piima ja kala söömise kohta. Piimavajadus on sümboolselt tahtmine ja teadmine, et keegi teeb elu korda. Liigne piimakogus soodustab elulist passiivsust.

  • Kes armastab piima, see tahab eitada oma vigu. See-eest näeb ta teiste vigu.

  • Kes ei taha piima, see tahab teada tõde, olgu see või kohutav. Ta on parema meelega nõus kibeda tõe kui magusa valega.

  • Kes piima ei talu, need ei talu valet.

  • Kes piimaga liialdavad, neilt tõde ära oota.

Kes armastab kala, see ootab imet, mille kõige parema meelega ise korda saadab. Kala isu tähendab inimese igatsust, et kõik saaks korda. Kala söömine tähendab alateadlikku hingerahu otsimist.

  • Kes armastab kala, see armastab hingerahu, mille nimel ise on pingutanud.

  • Kes kala ei taha, see ei taha apaatiat ega hingerahu. Ta kardab loidust, tegevusetust, laiskust.

  • Kes kala ei talu, see ei talu ükskõiksust, laiskust, tegevusetust ja isegi hingerahu. See tahab, et elu keeks ta ümber.

  • Kes armastab magedat kala, see tahab maailmas vaikselt-vaikselt ära elada nii, et keegi temasse ei puutuja tema ise teisi ei häiri.

  • Kes armastab soolast kala, see taob rusikaga endale rinnale ja ütleb: "Mina olen see õige hea inimene!" Sool tõstab kindlameelsust, eneseusaldust. Liialdamine hävitab selle.

Veejoomisest:

  • Kui inimene joob vähe vett, siis on tal teravdatud maailmanägemine ja terav tunnetus.

  • Kui inimene joob palju vett, siis on maailm tema jaoks ähmane ja ebaselge, aga leebe ja heatahtlik.

Viimastel aastatel läänemaailmast tulnud suurmood juua päevas liitrite viisi vett nüristab tunnetuse. Ta vähendab, st. lahjendab küll agressiivsust, hirme, hingeahastust, aga niikaua, kuni probleemide lahendust otsitakse ainult füüsiliselt tasandilt, ei saa nad lõplikult laheneda. Nii nagu kõik füüsiline on hävinev, nii on hävinev ka niisugusel kombel saavutatud hingerahu. Selliselt toimivad kõik füüsilise tasandi alateadlikud katsed elu paremaks muuta.

Veel mõnede toiduainete energeetikast.

Tailiha - aus avalik viha, rasvane liha - salalik alatu viha, terav»,! vastutus maailma ees, rukis    elu süvatarkuste omandamise huvi, nisu    eh pindmiste tarkuste omandamise huvi, riis - teravdatud tasakaalus täiuslik maailmanägemine, mais - elu kergelt võtmine, oder - enesekindlus, kaer -teadmistejanu, uudishimu, kartul - tõsimeelsus, porgand - naeruhimu, kapsas - südamlikkus, kaalikas - teadmistejanu, punapeet - oskus keerulisi asju lihtsaks rääkida, kurk - igatsus, unistus, tomat - eneseusk, hernes - loogiline mõtlemine, sibul - enda vigade tunnistamine, küüslauk - enesekindel järeleandmatus, õun - arukus, till - kannatlikkus ja vastupidavus, sidrun - kriitiline meel, banaan - kergemeelsus, viinamari -rahulolu, jne.

Iga liialdamine tingib vastaspoolsuse, nii saab ka heast toidust liialdamise läbi halb.

Näiteks munas on täiuslikkuse igatsuse võnge. Kes muna palju sööb, aga mõelda ei oska, selle vajadus täiuslikkuse järele kasvab. Aga kuna keegi talle täiuslikku elu kuldkandikul kätte ei too, siis ta vihastab. Füüsilisel tasandil väljendub see vere kolesteroolisisalduse tõusuga.

Looduse ime mesi annab täiuslikku emalikku armastust ja sooja nagu ema süli. Seepärast ravitakse meega kõiki haigusi. Kui inimene ei ole sellist armastust kunagi tunda saanud, kui ta oma ema haigettegevat armastust kardab ja sellest hirmust vihaga üle püüab olla, siis ei talu ta ka mett.

Toiduallergia on nii laialt levinud, et vaevalt enam on mingit toiduainet, mis allergiat ei tekitaks. Kõrgeltarenenud riikides sageneb tsöliaakia -haigus, mille puhul laps ei talu teravilja. Pidev kõhulahtisus kurnab lapsest eluks vajalikud ained välja ja see takistab nii vaimset kui füüsilist arengut. See on ainevahetushaigus.

Allergia on protestiviha.

Ainevahetus tähendab oskust elu pidevas liikumises elu seadusi enda jaoks kasutada, oskust elutarkustega enda elu õigesti korraldada. Lühidalt öeldes on ainevahetus mõtete vahetus. Ükski aine ei ole ainult halb, ükski mõte ei ole ainult halb. Kes ei talu rukist, see tahab elus kergelt läbi saada, ta vihkab eluraskusi. Kes ei talu nisu, see ei lepi elus vähesega ehk ta on maksimalist, ta vihkab vaesust. Kes ei talu otra, see ei talu vabaduse puudust ehk ta vihkab karme piiranguid ja elu kõrvalekaldumatut ettemääratust. Kokkuvõtlikult on tsöliaakia oskamatus mõista eluseadusi. Nende laste vanematel oleks vajalik end palju muuta.

Ainevahetus näitab, kuidas inimene ostab, müüb ja vahetab. Kui ta teeb neid operatsioone kaubandusliku äri ausate seaduste järgi, siis ainevahetus on korras.  Aga kui ta elu põhiväärtusi -   armastust,  ausust ja põhimõtteid - tahab rahaga kinni maksta, siis tekivad ainevahetuse häired. Mida rohkem ta eksib, seda rohkem ja raskemalt kandub tagajärg üle lastele ja lastelastele. Kõik ainevahetusorganid on pehmekoelised, aga nende energia tuleb lülisamba kanalis asuvast peaenergiakanalist. Lühidalt öeldes - ainevahetuse häired väljendavad andmise ja saamise tasakaalu või tasakaalutust.

Inimene sünnib teatud piirkonda Maal, sest tahab selle paikkonna ja iseenda suhteid ära õppida. Söök on üks võimalus seda teha. Seepärast on inimesele tervislikud need toiduained, mis ta elukoha lähedal kasvavad.

Kes õpib õigesti mõtlema, selle füüsiline keha õpib järjest väiksema toidukogusega otstarbekalt elama. Õigesti mõtleval inimesel on isu tasakaalus toidu järele. Stresside koorma all ägajale tundub selline toit maitsetu ja napp. Tema peab ju ka stresse toitma. Selle toidu kalorid jäävad kaunistama tema keha volüüme.

Kes otsustab alustada dieediga, aga stresside vabastamisest midagi ei tea, selle dieedipidamine on raske või võimatu. Tema süütunded teevad ta õõnsaks. Hirm igatseb süüa, sest muidu ei jõua eest ära joosta ja viha tahab suureks kasvada, et vaenlasele vastu jõuaks hakata.

Kes kaunist figuurist unistades igal toidukorral ühest liigsest suutäiest loobub, selle keha reageerib kõige valutumalt, aga aeglaselt. Keha hakkab järjest enam mõistma, et ühe suutäie suuruse negatiivsuse peab ta nüüd jätma endasse võtmata. Nii kujundatakse läbi toitumisharjumuste arusaamu.

Sellise mõttelaadiga kujuneb kokkuhoidlikkus. Aga kes kokkuhoidlikkusega liialdama hakkab ja koonerdajaks muutub, selle heast on saanud halb. Koonerdaja tüüpiline tunnus on kõhukinnisus. Koonerdaja kõhukinnisus näitab, mida teeb koonerdamine eluliselt. Koonerdaja tahab kõike saada, aga mitte millestki ei taha loobuda. Koonerdaja on ka see, kes ise teab, aga oma teadmisi jagada ei taha, sest kardab, et teine tema tarkust kasutades hiljem temast targem on. Kiivalt hoiab ta oma tarkust ja on haavunud või avalikult vihane kui mõne teise leiutatuna tema tarkus maailmasse jõuab. Sellisel inimesel on muude hingehaavade kõrval kindlasti kõhukinnisus. Andestage endast lahti koonerdamine ja kõhukinnisus kaob.

Ülejäänud variandid tasuvad hiljem kuhjaga kätte, sest me toidame oma stresse, mitte keha.

NÄIDE ELUST:

Turismireisil olles kurtis üks hea sõber mulle, et kõhukinnisus ähvardab lõhkiminekuga. On kodus kuidas on, aga reisidel on see talumatu häda. Imestasin: "Kulla inimene, lase oma koonerdamine lahti, mis sa vaevled!" - "Kuidas ma kooner olen, ma olen juba kogu raha ära kulutanud. Sina pole veel midagi ostnud!" ahastas ta. "Ainult kooner räägib sellist juttu ja ainult koonerdajal pudeneb raha märkamatult sõrmede vahelt välja. Minul seda muret ei ole. Mina kulutan raha lustiga ja pärast ei kahetse," selgitasin.

Terve päev kulus tal koonerdamise vabastamise peale, aga õhtuks oli mure murtud. Sellest ajast alates tühjeneb ta soolestik regulaarselt kolm korda päevas. Naerutame vahel hädalisi tema näitega. Eriti sellega, et ta oli pidanud end eriliselt heldeks inimeseks ja ei olnud mõistnud, et hirmust kooner olla oli ta mõtlematult oma raha teiste peale kulutanud. Kingitused, mis ta enne teistele tegi, ei olnud teistele nii armsad võrreldes nendega, mis ta sama raha eest nüüd teeb. Enne nad tekitasid võlatunde, nüüd on nad armastuse väljendus.

Koonerdamine on üks paremini vabanevaid stresse.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.