Inimeseks olemise üks osa on stress!

Kõigel on kaks otsa, ka mõttel. Süütunne on hea niikaua, kuni ta on elu edasiviiv kohusetunne. Hirm on hea niikaua, kuni ta paneb inimese enda alalhoiu nimel liikuma. Viha on hea niikaua, kuni temast tuleb elu kaitsmise jõud. Neid nimetatakse positiivseteks stressideks.

Igapäevases elus oleme harjunud stressiks pidama negatiivsust.

Hirm, et mind ei armastata blokeerib arukuse. Inimene ei oska enam mõelda ja temas saab vallanduda stressiahela laviin - süütunded kasvavad himudeks ja need omakorda vihaks, kuni saabub häving.

Süütunded teevad inimese nõrgaks ja halvale vastuvõtlikuks. Hirm tõmbab halva ligi. Viha hävitab.

Süütunne on südame stress. Kui inimene on elus midagi valesti teinud või ei ole õiget tegu teinud või kui on oma vea parandamata jätnud, siis on ta hingel seletamatu süütunne. Kui ta ei vabasta endast süütunnet, siis tõmbab ta süüdistajat ligi.

"Hing on haige, süda on raske, ohkama võtab, hingata ei ole," ütleb selline inimene. See on juba märk, et süütunne koormab südant ja vere ringvool on aeglustunud.

Mis ülesanne on verel?

Veri toidab rakke ja viib rakkude elutegevuse jääkprodukte keha eritusorganitesse. Kui verevool aeglustub, siis väheneb nii toitmine kui puhastamine. Kui rakk ei saa toitu, siis ta sureb ja peab saama kehast välja viidud. Kuna verevool on aeglane, siis on see protsess vaevaline. Keha hakkab üha enam saastuma. Võib ravitseda end maailma parimate ravimitega ja organismi puhastavate loodusproduktidega või olla taimetoitlane, aga kui süütunne kasvab, siis ei aita miski.

Toon ilmestamiseks ühe labase näite - kui solk voolab torustikus kiiresti, siis torud läigivad. Kui voolab aeglaselt, siis torud ummistuvad. Selline on lihtne tõde südame ja veresoonkonna haigustest ning nende arvu kiirest tõusust kogu maailmas.

Süükoorma all inimene tunneb kiiret väsimist, nõrkust,  töövõime vähenemist, ükskõiksust töö ja elu vastu. Väheneb vastupanuvõime pingetele, ülekoormusele, haigustele. Kaob eluisu ja elumõte, tekib depressioon. Nüüd on hirmul õige aeg tulla. Hirm on inimesele kõige paremini tunnetatav stress. Ta tuleb kui sõber hoiatama: "Veel on võimalik midagi muuta. Veel on võimalik hävingust pääseda."

Kui sedagi kuulda ei võeta, siis tuleb viha ja hävitab. Viha on juba, nagu eespool räägitud, kaval stress. Näilise hea eesmärgi saavutamise abinõuks on tavaliselt viha, mida vihaks ei nimetata.

"Ma vihkan seda elu, sest ta annab mulle ainult kannatusi. Kõik mu ilusad plaanid on hävinenud," ütles üks ennast kramplikult vaoshoidev naine. Ta luges enda õiguseks saada kõike, mida ta tahtis. Ta mees, noor inimene, oli ootamatult infarkti surnud. Nüüd oli ta väike laps leukoosiga ära minemas. Laps oli ainus mälestus mehest, kellele naine oli ehitanud suuri lootusi.

Kui inimene tahab palju saada, aga ei taha midagi anda, siis jääb ta kõigest ilma. Kui naine süüdistab, et mees ei toida peret ja ei armasta oma peret, siis kaob toitja koos oma armastusega. Kui kelleltki tahetakse ainult saada, siis jääb saamata - ta hoopis lahkub perest, tihti ka elust. Nüüd võib saaja oma saamise mõtet kogudes elult õppida.

Pidev võimuvõitlus - vajadus teisest üle olla, ka vajadus teisest parem olla - algab tavaliselt süüdistamisega. Nägite, et ka elu süüdistatakse ja seda ei mõisteta nimetada valeks mõtlemiseks.

Kasvab enesesüüdistamine. See tabab kõige täpsemini, lausa snaiper-likult, sest mitte keegi ei tea täpsemini nõrku kohti kui inimene ise. See on rohkem meeste probleem, kelle alaväärsuskompleks kutsub ligi eneseteostuse puudust. Muret alkoholi uputades doseeritakse üle ja märkamatult on püüd eneseväärikust säilitada kasvanud egoismiks. Selline inimene taandab elu majanduslikuks edukuseks varanduslikust seisust sõltumata. Nii võivad ühe joomalaua taga vaene ja rikas mees ühesuguseid muresid uputada ja siis nagu ühel nõul minna kumbki oma koju naist ja lapsi nuhtlema. Keegi peab ju süüdi olema! Nii ajab ühesugune stress ka erineva haridustasemega ja varandusastmega inimesi ühesuguselt käituma. Elutarkuse puudus tekitab tahtmise hävitada. Mida kõrgem on eelnevalt olnud inimese positsioon, seda sügavamasse aiandusse ta langeb.

Eestis on 80% enesetapjatest mehed. Kohtumõistjaiks neile oli enese-süüdistus. Nad süüdistasid end selles, et nad ei suutnud elule seda anda, mis elu neilt nõudis. Kellegi saamahimu sundis nende eluküünla kustuma. Kui nad oleksid osanud süütunnet vabadusse lasta, siis sellist õnnetust ei oleks juhtunud.

Süüdistamine on alateadlik võimas taktikaline relv. Sellele saab rahulikult ilma haiget saamata vastu seista ainult inimene, kelle süütunded on vabaduses, kelles on hingerahu. Ainult selline inimene võib vaadata süüdistajat rahulikult otse silma sisse ja jälgida tema mõtteid. Sageli püütakse mulle tõestada, et see ei lähe hinge, et ei teki süütunnet, sest ma tean, et ma ei ole ju süüdi.

Kui Teil tuli pisar silma või vihastasite, kui küsisite masendunult: "Kuidas nii võib," kui hirmuvärin jäigastas või tuli tahtmine lüüa või muul kombel tasuda, siis ongi süüdistamine pärale jõudnud. Tunnistage seda endale, et saaksite andestada hirmule ja vihale süüdistajate vastu. Te ise tõmbate seda ligi. Teie süda palub abi. Kui Te ei tunnista, siis olete kannatuse õppetundi juba alustanud.

Ärge eitage oma stresse. Ärge öelge, et olete piisavalt terve ja tugev, et kõigile eluraskustele vastu seista. Teie süda võib olla juba viimaste jõuvarude piiril ja siis piisab ühest järsust vihastamisest, et teispoolsusesse rännata.

Teadlik teise süüdistaja on kui täpsuslaskur, kes otse südamesse tabab ja rõõmustab, kui vaenlane põlvili vajub. Alusetu süüdistus on hävitava toimega. Ta võib kohusetundliku nn. südamliku inimese tappa. Igas perekonnatülis on süüdistus tavaline tapariist.

Mitte kunagi ei süüdista teist see, kellel endal ei ole süütunnet. Kõige suuremal süüdistajal on kõige suuremad süütunded. Hirm süüdistamise ees sunnib teisele peale tungima. Ega süüdistaja ei tea, et kõik, mis ta teeb, saab ta topelt tagasi.

Riiklik kohtusüsteemgi on üles ehitatud hästi läbimõeldud ja löövale süüdistusele. Kui inimeses on juba eelmistest eludest väga tugev süütunne, siis on teda kohtus kerge ka süütult süüdi mõista. Kes on selles õnnetuses süüdi? Kannatanu tõmbas oma süütunnetega omale (enda teadmata) õnnetuse kaela ja kohtunik võimaldas talle elu õppetunni (ka ise seda teadmata). Seepärast vabastage endast süütunded, siis ei süüdistata Teid ja Teie ise ei hakka kedagi süüdistama. Mitte kunagi, ega mitte kusagil.

Riiklikust õigeksmõistmise süsteemist niipalju, et nagu nimigi ütleb on ta ikkagi õigeks mõistmise süsteem. Süüdistajal on seal kõige raskem amet. Kui süüdistaja erapooletu objektiivsus emotsioonidele alla annab, siis on kohtuprotsess õigelt teelt väljas. Kannatavad nii kurjategija kui ka kohtumõistjad. Kes enda vigu tunnistab, saab kergema karistuse. Kes sealjuures enese ees aus on, saab kõige kergema karistuse, mis väliselt võib olla märkamatu, sest meil on vaja mõista, et me elame kõigepealt endale.

Süüdistamine võib olla ka sootuks teiselaadiline. Näiteks keegi kukkus ja vigastas ennast või hammustas teda koer. Haledameelne kaasatundja ei tea, et ainult viha tõmbab selliseid õnnetusi ligi. Ta läheb haletsema: "Oh sa vaene õnnetu, mis nad on sinuga teinud! Miks nad neid teid ära ei paranda ja miks nad neid koeri kinni ei pane. Keegi ei hooli vanadest inimestest. Näe, minul on ka nii raske..."

Selline tundidepikkune nutmine on samuti süüdlaste otsimine ja leidmine. Kõik on süüdi, ainult mitte kannataja ise.

Niikaua, kuni kõik teised on süüdi, ollakse ühel nõul. Aga nagu kaasatundlik peaks ettevaatamatult poetama: "Mis sa siis ise ka ette ei vaadanud," tekib kohe tõrge ja esialgne sõbrannatsemine võib lõppeda tüliga. Või kui otseselt sõnasõjaks ei lähegi, siis seljataga vannutakse teineteist taga küll tänamatuteks, küll mõistmatuteks ja õelateks.

Erutatud inimene ärritub pisimast häälest või tuulehoos liikuvast paberitükist, kärbse pirinast või mittemeeldivast muusikapalast, mõne eseme paiknemisest antud kohal või vastupidi - mittepaiknemisest. Võimalusi on lõputult. Stressidel on omadus laviinina kasvada ja pärast ei saa isegi aru, mis seal kõik oli.

Mis kasu on komplekssetest südameuuringutest ja inimese terveks tunnistamisest, kui ta mõne päeva, nädala või kuu möödudes saab infarkti? Hirm süüdi olla tõmbas haiguse ligi. Suuremas osas enda sisse peidetud enesekaitse, süüdlaste leidmine ja põlgamine, hirmunud väljapääsu otsimine ja tulevikuõuduste ettekujutamine tekitasid hävingu.

Süütunded teevad südame vähemal või rohkemal määral, aeglasemalt või kiiremini haigeks. Alguses on ainult väsimus, soov rohkem puhata, aga tööd nagu kiusuks pressivad eriliselt peale. Siis lisandub survetunne rinnus, aga ka see jääb märkamata, hoopis tehakse aken lahti, et värsket õhku saada ja süüdistatakse saastaallikaid. Survetundega harjutakse - see pole ju valu. Keegi ei näe, et selline süda töötab juba väiksema jõudlusega.

Selline inimene ei saa enam nii palju head teha kui tahab. Ta on enesega rahulolematu, sest ei suuda enam peret ega ühiskonda nii teenida kui  tarvis.  On lisandunud  märkamatult  süüdistamine,  mis hakkab  ligi tõmbama võimalusi teisi süüdistada. Jõud kaob veelgi.

Inimene hakkab end piitsutama, toniseerima, rabelema, kiirustama, ületunde tegema. Esialgu justkui olukord paranes, aga see on näiline.

Elu eesmärk on tulevikku minemine. See, kes kardab tuleviku pärast, hakkab tahtma ruttu ja rohkem. Hirm, et ei jõua, kasvab, süütunne, et ei jõua, kasvab samuti ja ühel kriitilisel momendil tekib enesekaitse - trots, vastuhakk, selge viha.

Inimestel on tarvis endale teadvustada, et vajadus edasi minna on kõigepealt vaimu vajadus. Füüsiline vajadus on vaid vaimu liikumise peegeldus. Kui me elu olemust mõistes oma keha füüsilisi vajadusi arvestame ja neid vajadusi arukalt rahuldame, siis on elu tasakaalus ja edasiliikumine kiire ning kerge. Saavutused on suuremad ja optimaalsemad. Siis oleme ka terved.

Kui me aga materiaalse heaolu võidujooksus haigestume, siis on see keha selge märguanne, et oleme valesti teinud. Ta ei kuula, kui me räägime, et teised tahavad, vajavad, nõuavad, et ma teen ju head. Kui keha haigestus, siis olen halba teinud.

Me ei oska õigesti mõelda, me ei oska õigesti tööd teha, me ei oska õigesti eesmärke püstitada, me ei oska õigesti elada, sest ei tunne iseennast.

Maailma tõelise hea eest on iga vaim pidevalt töös. Kui inimene oma vale mõtlemisega ei tea, mida vaim teeb, ei tea, et pidev abi on olemas, tarvis on ainult seda käsutada, siis ta võtab endasse süütunded, mis otsivad väljapääsu kuni kasvavad vihaseks võitluseks hea eest.

Aga vaim aina ootab ja pakub lahkel käel lihtsaimat lahendust.

Kes õige mõtlemise ära õpib, see ei ole enam kui karjus piitsaga karja järel.

Arukas inimene on kui juhtloom karja ees.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.