Mis on kuritegu?

Käratsev ja märatsev talitsematu mees on tige inimene. See on nii ilmselge, et vastupidist keegi tõestama ei hakkagi. Piltlikult on see nagu kapatäis viha, mis teisele kaela valatakse. Sellises olukorras ei näe keegi, ei tigetseja käe all kannatanu selle kannatuse ise endale kaela tõmbas. Ei teata, et juhuslikkust ei ole.

Aga kas Te olete kunagi püüdnud kokku lugeda, kui mitusada korda võib üks hea inimene päevas rahulolematult viriseda, nuriseda, süüdistada, hinnata, tigedalt aru pärida: "Miks on see nii? Miks on too naa? Miks sa ei teinud nii? Miks tema ei teinud naa? Miks on see rumal? Miks too ei ole tark?" Jne.

Ja vaadake, kui erinevalt seda kõike võib küsida. Olgu see nõudlikult, tigedalt, rahulikult, ägedalt, paaniliselt, hädaldavalt, ärritunult, kadetsevalt, nutuga, masendunult, vihaga, mürgiselt, irooniliselt - kõigi nende küsimuste taga on süüdistamine. Need lugematud süüdistused kukuvad kui viha tilgad ja kasvavad mereks, mis kõik uputab - aga seda hea inimene ei vaata. Tema vaatab selle halva kapatäit ja tema hinnang on kõigutamatu.

Sõjard tapab vaenlase püssiga. Surm on kiire ja piinadeta. Süüdistaja tapab oma kalleid süüdistamistega, piinates neid aastakümneid.

On veel üks kategooria häid (vihaseid) inimesi, kes pidevalt maailma trotslikult, umbusklikult ja arvustavalt põrnitsedes on nagu vaikselt kaljult nõrguv niiskus, mis sügavas kaljulõhes, nagu ei tea millest, on järveks kogunenud - rahulik, ilus, salapärane, aga ohtlik. Nii ise kui ka teised näevad teda tasakaalukana, ometi on nende läheduses kõike muud kui hea olla. Nende pidev hüppevalmis olev pinge teeb haigeks nii tema enda kui ka ümbritsevaid, eriti koduseid. Millal igaühe kannatuste karikas täis saab, see on iseasi.

Selliste inimeste nii enesehinnang kui ka teiste hindamine on kaljukindel. Neil on sageli türeotoksikoos - nende suhe maailmasse, mille vältimatuks osaks on ka inimesed, on toksiline. Lihtsamalt öeldes mürgine. Suured ilusad silmad - nägemissuhtlemise tunnistajad - võivad sellise viha kuhjudes märkamatult üle minna pungissilmsuseks. See on pealetung. Nende pilku on raske taluda.

Üks süüdistamise alaliik on hindamine. "Mis seal siis halba on, kui ma oma arvamuse ütlen," imestatakse. "Ma ei tahtnud ju halba! Ta peab ennast muutma." Hinnangu andja peaks alati mõtlema, et tema hinnang on subjektiivne, mitte objektiivne. Negatiivne hinnang ilma õpetliku pooleta on labane süüdistamine.

Näiteks kui õpetaja hindab õpilast teadmiste alusel, siis on see teadmiste objektiivne hindamine. Väga vähesed ja liiga harva suudavad õpetajad jääda objektiivseteks, seepärast on nüüdisaegne kool eriliselt tundlikuks muutunud lastele raske takistus teel, tihti ületamatugi. Seda mitte õppeprogrammi, vaid ülekohtu tõttu.

Lapsed protestivad kodus kooli vastu ja koolis kodu vastu - tõe väljaütlemine on keeruline ja jätaks lapsed kaitsetuks. Ilma õpetajateta saaks veel kuidagi hakkama, aga kuidas ilma vanemateta saada? Seepärast ei julge õpetajad oma suud laste kaitseks avada - vanemate armee on suurem ja õpetaja jääb kindlalt alla. Vanemad aga materdavad suure lustiga kooli mõistmata, et ilma koolita, ilma õppimiseta, muutuvad lapsed tühjaks kohaks elus. Mõistmisest jääb mõlemapoolselt puuduja vigadeta ei ole ükski asjaosaline.

Niikaua, kuni eksisteerib suurema ja tugevama õigus, jääb kannatajaks pooleks väiksem. Aga ta kasvab tasapisi ja ühel heal päeval on temast saanud kas otsene või kaudne kättemaksja kannatuste põhjustajale. Missugusele kannatuste põhjustajale? Elu näitab, et õpetajatele makstakse kätte harva. Koolipoiste pisikesed vingerpussid on muutunud tänapäeval küll julmemateks, aga põhiliselt tuletatakse kooli hiljem ikka hea sõnaga meelde. Suhetes vanematega toimub vastupidine tendents.

Laste kooliea valude ja vaevade põhjus on kodu. Kool on nende vaevade võimendajaks.

Üks väga lööv hinnangu vorm on võrdlev hinnang. "Tema on parem kui sina! Kuidas tema saab hea olla, miks sina ei saa?" öeldakse lapsele. Lapsel on võimalik seejärel kas depressiooni vajuda või vihaselt protestima hakata. Sageli algab selline võrdlemine kohe peale teise lapse sündi. Vastsündinu on parem kui suurem laps! Poiss on parem kui tüdruk! Selle mehe laps on parem kui eelmise mehe laps! Meeletult suurt ülekohut ja alandust tuleb vanematelt lastele. Ja lapsed peavad seda taluma ainult sellepärast, et on tulnud neid vanemaid armastama ja nende tehtud vigu parandama. Lapse tõrjutus võib vallandada armukadeduse, mis hiljem rikub õdede ja vendade vahelised suhted. Laps tunneb, et tema sugu on alaväärsem ja tema suhtumine vastassoosse hakkab vihaga väärpildiks muutuma. Temast tuleb vastassoo alandaja.

Sageli otsib tõrjutud laps surma. Mu vastuvõtul on isegi 3-4-aastased noogutanud kui ma olen öelnud, et sa, kullake, tahad ju ära surra, sest sa tunned, et sa pole kellelegi vajalik, et sind ei armastata, sest sulle öeldakse, et sa oled halb laps isegi siis, kui sa väga-väga tahad teistele head teha, aga sinu hea teistele ei meeldi. Lapsed lohutavad end kujutlusega, kus nad kirstus lamavad, et tunda, et vanemate nutt on nende armastuse väljendus.

Kui vanemaid seob armastus, siis sellist olukorda tekkida ei saa. Ärge otsige viga lapses, vaid iseendas. Pange end lapse olukorda ja alles siis öelge, kas tal on kerge. Hukkamõistuks ei ole mõistust tarvis, aga püüdke mõista. Kõige kohutavam on tunda, et sinu armastust ei vajata, et sind ennast ei vajata. Lapsed peavad seda igal sammul tundma. Vanemad näevad ja mäletavad oma heldimushetki, aga siis, kui lapse eemale tõukasid, seda ei mäletata. Ja lapse käest andekspalumine tundub mittevajalik, isegi alandav.

Ka kõige parem stressis inimene ei mõista ei ennast ega teisi. Ta kõrval võib elada arusaaja abikaasa, kes ise õigesti mõtleb ja oma stresse vabastab, kuid stressis teinepool aina kogub oma süütundeid ning kriitilise piiri saabudes hakkab talle rahumeelse abikaasa rahu ka vastu.

Kui teine tahab üles näidata huvi ja armastavat tähelepanelikkust ning küsib: "Kuhu lähed?" siis esimene küsib vastuseks: "Ah tahad aruannet või?" Ta hakkab kõrgendatud hääletooniga demonstratiivselt loetlema oma tegemisi ja minekuid. Ta saab küll ise aru, et provotseerib praegu tüli, aga tüli ta soovib ja ei soovi üheaegselt.

Viril naeratus märgib tema püüdu asja heaks teha, aga esimesel on juba pisarad kurgus. Esimese suureks kasvanud süütunded otsivad süüdlasi ja näevad igas sõnas süüdistamist. Teise hirm, et ei armastata, on omakorda teise süütunded teinud nii hellaks, et ta kardab ükskõik kellele süüdistavat muljet jätta. Kumbki ei oska juhtunut mõista, aga sein nende vahel pakseneb.

Enne, kui nad mõlemad oma süütundeid ei vabasta, ei kao neist ettevaatlikkus teineteisega suhtlemisel. Ettevaatlikkus on hirm, mis tõmbab hirmutavat aina ligi. Mõistusega sunnitakse endale peale teadmine, et ta on ju hea, aga hing saab järjest enam haiget. Ka süüdistava tooniga öeldud head sõnad on süüdistus.

Andekspalumine ja teineteisega olukorra selgeksrääkimine parandab haigetsaanud koha.

Ja kui seda ei tehta, siis ühel heal momendil peab see, kes enne oli süüdistaja, oma nahal tunda saama, mis tunne on, kui sind asjatult süüdistatakse.

Kui mehele ja naisele öelda, et nad on vea teinud, siis on reageeringus selge vahe. Mees mõtleb: "Mida ma olen teinud?" Naine mõtleb: "Mida sa oled teinud?"

Kui mees vabastab endast süütunded, siis teda ei süüdistata. Tal ei ole vaja otsida õigustusi, mis süüdistamisteks kasvaksid. Kui naine vabastab endast süütunded, siis lakkab tema süüdistav loomus mehest ja maailmast vigu otsimast. Rahu saab tulla mõlema hinge.

Iga inimese tähelepanelikkus, hellus ja õrnus nüristuvad kui ta pidevalt tunneb teise rahulolematust. Ta tunneb end süüdi, et ei oska nii, nagu teine tahab. Lõpuks tekib enesekaitse trots, vastuhakk, pealetung. Sageli öeldakse: "Mina olin temale küll hea, aga tema..." Andke andeks, see on Teie arvamus. Kas mitte Teie ei olnud selleks talle hea, et tema Teile hea oleks. See oli armastuse väljakauplemine, et siis vastutasu nõuda. Mõelge ja parandage oma vead kasvõi iseenda jaoks, et enda hingevalu arukalt, mitte ainult ajaga, paraneks ja taastuks.

Vanasõna ütleb, et küll aeg kõik haavad parandab, ainult sõnade tagant tuleb igaühel endal välja lugeda, et aeg annab selleks vaid aja. Aeg ei saa ise midagi muud teha. Tegijaks peame olema ise. Unustamisega hingevalu tuimaks tegemine ei ole parandamine, see on enesepettus.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.