Parem viha ja halvem viha

Viha on kaval stress. Näiteks viha konkreetse inimese vastu on kõigile selgelt mõistetav viha. Aga viha olukorra vastu, probleemi vastu, takistuse vastu, tekitab segaduse hinges. Kui ütlen, et see on ka viha, siis mõni inimene vajub mõtlikult longu - ta poleks selle peale kunagi tulnud. Heal juhul küsib ta: "Kellele ma selle vihaga siis halba tegin, et ise kannatama pean?"

Teistele hea tegemise olemuse lahtimõtestamine tekitab mõnikord inimeses niisuguse mõttekrambi, et on lausa ohtlik edasi vestelda. "Ma olen siis eluaeg kõike valesti teinud! Kas ma olen siis eluaeg kõike valesti teinud," ahastatakse ja selgitust, et vigadest õpivad kõik ja et seda on alati tehtud, selline inimene enam pole suuteline vastu võtma. Mõttekrambi kordamine viib hoopis ärritumisele - keegi julges öelda, et mina olen eksinud.

Ja nii võib mõni väga depressiivne ja allaheitlik muutuda üllatavalt agressiivseks: "Ah Te tulete minule ütlema, et ma olen kogu elu valesti elanud!" Ta on nii sõnakuulelik ja riigitruu olnud ja nüüd tuleb keegi tema põhimõtteid pea peale keerama. Seda ei saa lubada. Enne kannatan. Elu õppetundide ümberhindamine on ennegi sõdu valla päästnud.

Õigem on, kui inimene andestab enda stressid vabaks, mitte ei püüa end ohverdades teisi mõista, et siis teiste heaks midagi ära teha. Teiste mõistmine on vaevanõudvam ja võib eksitada, aga enda stressi vabastamisega anname sellele heale, mida ise vajame, võimaluse tulla. Näiteks vabastades viha, et seda head, mis mul on anda, teised nagunii ei taha, tuleb mu juurde keegi, kes just nimelt seda head vajab.

Stress on stress siis, kui ta on minu sees kuini. Kui ma ta andestamisega vabaks lasen, siis saab ta muutuda armastusenergiaks. Vabalt liikuv energia on armastusenergia. Mina saan seda muutust oma kehas tunda minu jaoks hea nime kandva tundena.

Hea viha on vabadusse lastud viha.

Halb viha on minu sees vangis olev viha.

Kui keegi kellegi vangistab, siis sellel ei saa hea olla.

Vihal on kõige raskem erikaal negatiivsete stresside hulgas.

Kellel on punnis ülakõht, see on vihane edasipüüdleja. Iseenda sundimine ajab kõhu punni. Tema kõht peab murdma elust läbi nagu jäälõhkuja nina. Kõigi kiuste, hambad risti vihasest ülepingest, lähen ja tõestan neile enda paremust. Ja kui seekord ei õnnestu, siis joon ennast täis, praalin valjuhäälselt oma ebaedu välja (ikkagi parem võimalus kui seesmiselt lõhki minna) ja üritan uuesti. Hea nimel ei valita vahendeid. Ja kui seegi katse on möödas, kuid hea ikka tulemata, siis viha kasvab ja purustab.

Andke andeks oma vihasele edasitrügimisele läbi takistuste, siis avanevad Teie ees väravad. Hea saab tulla Teie juurde ise. Siis pole Teile enam suurt kõhtu tarvis.

Reaalsuse piire ületav soov, mis oma täitumatuse pärast vihale ajab ja mis oma kiirustamise tõttu on kui vihapurse, tekitab songa. Enamik ebareaalseid soove on majanduslikud, seepärast tekivad songad sagedamini alakõhule ja haavaarmidele. Alakeha on minevik, ülakeha on tulevik. Kui elus pettunud inimese saamahimu järsult tulevikku purskub, siis tekib vahelihase song. Lihtsamalt öeldes: kui inimene tahab tulevikku vihaga nagunii ma seda ei saa - tormijooksuga vallutada, siis keha piirab ta hingamist, et inimene valusas õhupuuduses tagasi tõmbuks ja veel suuremat viga ei teeks.

Kes hakkab elu nähtamatut poolt tunnistama, oma loomulikku negatiivsust teadvustama, sellelt hakkavad kilogrammid kahanema. Siis on jalgadel kergem joosta ja seda head teha, mis õigel ajal õigesse kohta jõuab. Tuulde pole ju mõtet head kulutada.

Kes suudab vabaneda oma tahte teistele pealesurumisest, sellel hakkab rasvkude kahanema keha selgmiselt poolelt. Kes suudab vabaneda tundest, et ilma minuta ei ole edasiminekut, et ilma minu sekkumiseta nad nagunii ei tee, selle kõhult ja rinnalt saab rasv vähenema hakata.

Kes ütleb tigedalt, et nüüd võin ma istuda rahulikult maas ja minu jaoks pole midagi tarvis, mina enam ennast teiste jaoks ei liiguta, selle taguots vajub laiaks. Meeste seas on sellist stressi harva, kuid järjest sagedasemaks ta muutub. Mehelikkus on edasiminek ja mees tahab minna, kui vähegi jõudu jätkub.

Kelles on viha, et tema nagu teised ainult mugavalt istuda ja elu nautida ei saa - tema majanduslik olukord ei luba, selle tagumik läheb veel laiemaks.

Kelles on viha, et ta peab end ikka üles ajama, sest ilma minuta ei tee nad midagi, selle liigne rasvkude tõuseb tagumiku pealt taljele. Meestel on selle stressiga talje hingematvalt pingul.

Naise siiras soov meest armastusega peibutada, et saaks elus edasi minna - rind kasvab suuremaks. Kes armastab meest tagamõtteta, selle rind ei kasva ebanormaalselt suureks.

Trots meest armastama peibutada, kui mees ise esimesena armastada ei taipa - rind jääb väikeseks. Kes endast selle trotsi vabastab, selle väikesed rinnad hakkavad elueast hoolimata kasvama.

Teadmine ja käega löömine, et ma nagunii seda ei saa, mida igatsenud olen - rasvkude vajub lodevaks. Lodev hing on lodev ihu.

Nagunii te minu head ei märka - talje vajub lõdvaks.

Ma ei ole armastust ara teeninud - nägu, kael, rind vajuvad lõdvaks.

Ma nagunii rikkaks ei saa - tuharad ja reied vajuvad lõdvaks.

Vihane ma teile alles näitan, mida ma suudan - tekib tselluliit. Siis on kõik tõesti hästi näha. Algus on seal, kus oli kõige põletavam viha. Sageli on see reitel ja tuharatel, sest töö on tänapäeva inimese eneseteostuse vahend. Tööga tõestatakse enda väärtust.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.