Heategijatest

Head halvad ehk võltshead on inimesed, kelle hea on väljapoole. Nad on nn. heategijad, kelle hea on sageli ilus, delikaatne, kombekas, aga sageli ebakohane, eluliselt kasutamiskõlbmatu, vastuvõetamatu, tülikas, peale surutud, mitte õigeaegne, ärritav, mõttetu jne. Tavaliselt soovivad need inimesed teistele ja maailmale siiralt head, ainult nad ei mõista, et nende hea ei ole teiste jaoks hea. Teisele võibolla on sel momendil vajalik hoopis halb, sest see õpetab teda just praegu.

Näiteks võib heategija pahaaimamatult heast südamest teise kõhu, küsimata kas teine soovib, ka trehtliga täis sööta ja õnnelik olla. Ta ei oska märgata teise hea inimese piinatud nägu selle kugistamise ajal. Teine pingutab viimseni, et esimese õnne mitte rikkuda, aga tema seedesüsteem arvab kindlasti teisiti.

Iga inimene, kes tahab olla hea, peab meeles pidama, et minu hea ei tarvitse teisele ei suupärane ega südamelähedane olla. Siis ei pea ta hiljem pettunud olema.

Heategija ei oska tavaliselt märgata, et ta ei pea teisi inimesi enda kõrval inimeseks. Kuulsat ja nimekat ja oma nähakse, aga nn. kasutut mitte. Ühe eest hoolitsedes tallatakse teine maatasa ja proovigu see häält tõsta.

Heategija peab ennast heaks, aga teised tavaliselt mitte. Niikaua, kuni teised talle sõnagi ei lausu, sest ka nemad tahavad head olla, see inimene ei aimagi oma vigu. Kui talle tõde näkku paisatakse, siis paneb see heategija arukuse liikuma ja võib juhtuda, et tast saab tõeline hea, kes paraku väliselt veidi karune on. Aga see on hea asja halb külg.

Heategija hea kulub, lendab tulutult tuulde ja oodatud tulemust ta ei näe. Aga heategija ei lohuta end kunagi sellega, et üks asi ikkagi õnnestus. Heategija jookseb end või tükkideks, aga kõik peab õnnestuma. Paraku pole elu ainult hea. Pettumus kuhjub hinge ja tekitab elukibestumisi. Vihast nägu nad tavaliselt ei näita, aga aja kuludes elurõõmu ka enam oluliselt mitte. Varjatud viha võib olla nii peidetud, et parimgi provokaator jääb naudingust ilma. Ta ise oma siiras soovis head teha on meeleheites kui talle tema vigu avalikustatakse. Olen näinud sellise inimese viha avaldumist alles tema lapselapsel, sest ka last oli õpetatud end maksimaalselt talitsema. Kahe põlvkonna viha murdis kolmandal põlvkonnal välja langetõvena.

Heategijat iseloomustavad vastutuse enda peale võtmine, ükskõik mis hinnaga eesmärgile jõudmine, patriotism, enda süüdi tunnistamine, kui miski ei õnnestu ja alati edasimineku nimel oma jõu mobiliseerimine. Ülisuurtele pingutustele järgneb tavaliselt masendus, sest teised ei ole tehtut vääriliselt hinnanud. Söömine ja joomine aitavad meelepaha maandada. Kalorid omakorda aitavad raskerelvastust suurendada, et järgmine pealetung õnnestuks.

Heategija hea võib küll olla väga suur, aga ta on tuulde laiali pillutatud ja ei teeni eesmärki sihipäraselt. Ainult see hea, mis vastu võeti, on tõeline hea. Niikaua, kuni head sooviv ja tegev inimene oma vägivaldset heategemist ei lõpeta, kaob tema hea mõttetult ja tulutult. Temast väljunud head koguneb tasakaalustama järjest suurenev negatiivsuse mass, eriti viha näol.

Viha teeb inimese paksuks. Viha ladu on rasvkude.

Inimese negatiivsus koguneb märkamatult. Kõik on harjunud heategija heategudega nii, et halva varjatud hävitustöö avaldub siis, kui on hilja. Nii vaimne kui füüsiline kokkuvarisemine areneb salalikult ja lööb seda valusamalt. Need inimesed nutavad, miks saatus neid nii karistab, nad pole ju midagi halba teinud. Ja kõik see sünnib ainult seepärast, et inimesed ei teadvusta endale, et ei ole head ilma halvata. See, kes teab, see ei nimeta ennast heaks ja ei näita teise peale näpuga.

Olen kindel, et kui seda lehekülge loeb heategija, siis ta libistab silmad kiiresti üle, sest need read teda ei puuduta.

Tüüpilised selle äärmuse esindajad on naised ja paksud inimesed. Kahjuks kasvab nende hulk meeste ja kõhnade arvel.

Ravimitega rasvtõve probleemi lahendada on mõttetu. Suure pingutuse ja enese piinamisega, isu pärssimisega võib kaalu languse küll mõneks ajaks saavutada, aga sel juhul see inimene muutub keha orjaks. Vabanedes kaalust vabaneb inimene häbist näidata end teistele, aga teised stressid, ka need, mis adippoossust tekitasid, ju jäid.

Paljud paksud inimesed kardavad kõhnumisvahendeid kasutada, sest alateadvuses on hirm kaotada vastupanuvõimet. Viha ju toidab võitlusvõimet. Kes jõuga hirmu alla surub ja hea väljanägemise nimel keha üle võimutseb, oskamata hirmu ja viha vabastada, see hiljem kahetseb.

Seetõttu haigestutakse sageli peale kõhnumiskuuri, kahetsetakse ja ollakse pigem nõus veel suurema kaaluga, peaasi, et ei oleks vaevusi, mis elamist segavad. Paraku haigus seda enam ei võimalda. Enne olid nad suutelised halba enda sisse peitma, alla neelama ja rõõmustama, et suudavad vaatamata raskustele ikka kõigile head olla. Nüüd kisub haigus näo nutu-võrusse ja rõõm on kadunud. Kui enne suutsid need inimesed peret toita, teistele head teha, siis nüüd on hirm tuleviku suhtes.

Negatiivne energia, mis kogunes rasvkoesse, peab nüüd kontsentreeruma kuhugi veel tihedamana, et ära mahtuda. Nii võivad tekkida näiteks kasvajad. Kes oma veast aru saab, see ei süüdista ravimit ega nende tootjat, vaid andestab vabadusse oma vihad ja kasvaja saab kaduda. Kõige kiiremini ja kõige suurem kasvaja, mis sellise mõttetööga on olematuks muutunud, oli ühe proua munasarja tsüst. See oli vastsündinu pea suurune ja kadus vähem kui nelja nädalaga.

Hirm teeb inimese kõhnaks.

Endine tüse aina kõhnub, isegi kui keegi midagi haiguslikku ei leia. Nüüd tekib juba oletatava varjatud haiguse tõttu surmahirm. Tegelikult pole veel tõsist midagi, kui mitte arvestada, et kui inimene mõelda ei oska, siis on asi juba tõesti tõsine. On tekkinud psühhiaatriline haigus.

Rasvtõve probleem on kõike muud kui naljaasi. Paljud suurepärased inimesed on tema pärast depressioonis, nende väärikus on haige.

Ülekaalulised võivad rasvuda väga erinevalt.

Kael, turi ja käed rasvuvad neil, kellel on viha, et mind ei armastata, viha, et minu tehtu ei õnnestu, minu järgi ei tulda jne. - kokkuvõtlikult -viha, et kõik ei ole nii, nagu mina tahan. Selle piirkonna piiratud rasvumine on harvaesinev. Tavaliselt kaasneb see kogu keha rasvumisele.

Kellel on kehatüvi rasvunud, selle rasvkoesse on pidanud ära mahtuma kõik tema vihased süütunded ja süüdistamised, ükskõik kelle või mille vastu ja pärast. Loomulikult ka iseenda vastu ja pärast.

Osa inimesi on täiesti ebaproportsionaalsed - pisike nägu ja pea, pehmed hõredad juuksed, isegi peen kael, aga õlgadest allapoole rasva ladestused, mille vähendamine on võimatu. Nende inimeste hirm, et mind ei armastata, kui... on suur ja nad püüavad elu negatiivsusele vastu seista kui müür, mis kõike halba enda sisse võtta ja jätta oskab. Soliidne paksus väljendab nende mõttelaadi. Paljud naisülemused on sellised.

Rasvunud inimene on võitleja ja halva elu põhjuste otsija st. süüdistaja, aga väga hell, kui teda süüdistatakse. Mida rohkem ta ise kartusest süüdi olla teisi süüdistab ja seda viha endasse kogub, seda paksemaks läheb talje. Nende nõudlik tahe näha elu heana on endile märkamatult vihaks muutunud olgugi, et nad tahavad elu väga heaks teha või organiseerivad teisi seda tegema. Valitsemine, käskimine, keelamine on alati seotud vihaga. Need inimesed on väga õnnetud, kui neis nähakse halba. Aja möödudes kasvab seegi vihaseks korra majja löömiseks.

Maksimalistlik soov saavutada midagi, et teistest parem olla, ei täitu. Pettumusest kasvab välja hulgaliselt vihasid - viha tegemata tegude pärast, viha rääkimata juttude, nutmata nuttude ja tülitsemata tülide pärast. Selline nii teisi kui ennast süüdistav viha kogub stabiilse rahuga taljele kilogrammi kilogrammi järel. Kui selline inimene ülemuse ametisse tõuseb ja oma valitsemishimust rahulduse saab, siis ta liigsed kilogrammid kaovad. Eriti kiiresti haihtuvad nad aga siis, kui ta konkurentsi hirmus oma kõrgest ametipostist ilma jääda kardab.

Rasvunud inimesed on tüüpilised heategijad, sest nad ei vihka tavaliselt teisi inimesi, nende viha on elu ja elu korraldamatuse vastu, takistuste vastu eluteel. Neid ärritavad rumalus, mõttetus, raiskamine, laiskus, elukallidus, lekkivad torud, looduse reostatus, poliitikute küündimatus, majanduse allakäik, enda rahakoti kõhnus ja kõik, kes seda põhjustavad jne.

Heategija ei lähe oma meelekibedust võõrale näkku paiskama. Mine tea, mis sellest võib tulla! Tavaliselt kannatavad süütud perekonnaliikmed. Eriti lapsed, sest neil pole õigust vastugi ütelda - nad elavad ju vanemate armust.

Riieldes lapsega tahame ta muuta pisikeseks tundetuks ja manipuleeritavaks asjaks. Ei anta endale aru, et laps muutub masinaks, mis kulub läbi. Kui laps nutab, siis vanem ärritub - see on vanema süütunne, mis märku annab. Aga vanem ei taha süüdi olla. See kõik teeb veelgi tigedamaks. Nii laps kui ka ema võtavad kaalus juurde.

Riieldes lapsega riidleme me iseendaga lapses.

Üha sagedamini küsitakse, miks laps palub: "Anna mulle peksa, aga ära riidle." Puhas vaim teab, et füüsiline valu on väike valu. Hingevalu on suur valu. Kui ema riidleb lapsega, siis tema enda hingel kasvab süütunne. Ema ise seda ei mõista, aga laps näeb ja ta ei taha, et ta emal oleks halb.

Kui ühelaadse viha kuhjumine mingisse organisse põhjustab selle organi haigestumise, siis rasvunud inimese eluvõitluse viha on piirideta, nagu elu isegi ja saab väga pikka aega üle kogu keha koguneda enne, kui mõnes organis välja murrab. Siis peab olema tekkinud elus mingi konkreetne lahendamatu probleem.

Rasvunud alakehaga inimest vihastab majandus, töö, rahamure ükskõik kelle või millega seoses. Alakeha on minevik. Kes ei vabasta endast mineviku viha, selle alakeha peab rasvunud olema. Seal elavad vihad lapsepõlve ning noorusaja vastu ja pärast. Seal on ema viha isa vastu, et mees ei tee seda, mida naine on tahtnud ja naiste vihad meeste vastu üleüldse.

Ülakeha on tulevik. Kes vihaga tulevikku trügib, selle ülakeha peab suur olema. Ta tahab kõigi takistuste kiuste tulevikku minna.

Vöökoht on olevik, see on tänane päev. See, kes möödunut endast ei vabasta, sellel on tulevikku minemine kui võitlus ja selle talje on tüse. Kes eilse päeva pahandused alati mängleva kergusega peast välja viskab, selle talje on ka väga volüümika alakeha puhul peenikene.

Inimene, kes tahab väga oma häid eesmärke teistele näidata ja tõestada, st. nähtavalt õige inimene olla, see läheb paksuks. Ta võib isegi häbeneda oma headust ja tunda end ebamugavalt, kui keegi tema headust tähele paneb, aga sisemine igatsus on tugevam. Tavaliselt sellised inimesed ei tunnista endalegi oma viha, kuna nad siiralt ei tea, mis on viha. Teised ajavad ta vihaseks - see on küll selge. Neil võib olla isegi viha vihaste vastu. Selline omapärane hea eest võitlemise moodus on levinud. Sellist inimest häirib, kui keegi viriseb, otsib vigu või süüdistab otseselt.

"Mis te virisete, kas sellest läheb midagi paremaks! Ma lihtsalt ei talu sellist süüdistamist ja mõttetul ajaraiskamist," purskub temast ägestunult. Hea kui selline protest kuuldavalt kehast väljus ja stressi vabastas - siis sai vähemalt asja eest vihastatud. Tavaliselt selline inimene kahjuks ei mõtle, et võttis endasse kahekordse viha - teise süüdistamise ja enda viha. Veidi aega hiljem tunneb ta enesetunde halvenemist, põhjendab seda näiteks vererõhu tõusuga ja seostab mõttetu vahejuhtumiga, mistõttu hakkab endaga sõitlema, et asjasse sekkus. Jälle ei saanud pidama! See on juba otsene enesesüüdistus, mida ka ei teadvustata. Hirm oma halva enesetunde tõttu veel pealekauba, sest ei tea, mis see täpselt on. Äkki on midagi rohkemat kui vererõhu kõrgenemine?

"Nii ei salli virisejaid, et see ajab mu marru! Ma tunnen, et lähen vihasi lõhki, nad ei saaju nagunii millestki aru! Aina kordavad ühte ja sama juttu ning käivad elus nagu silmaklappidega hobused!"

Nii-nii! Näete, see ongi Teie enda stress. Sellega Te tõmbate selliseid inimesi enda ligi ja nad tulevad Teid vihastama. Kui nad ei tuleks, siis Te ei saaks seda viha tunda. Te ju nii väga tahate!

Te tõmbate enda külge vihast lõhkiminekut. Ja kui seda stressi on insuldi tekkeks veel liiga vähe, siis mõne verevalumi Te peate ikka saama. Kasvõi lööte end kusagilt siniseks. Teie keha andis Teile sel kombel eelmärguande hetkeseisundist. Hetkeseisund on üldolemuse peegeldaja.

Need, kelle hirm, et ei armastata, on väiksem, on teiste arvamuse suhtes ükskõiksemad. Oma suust väljalipsanud sõnade pärast nad ei muretse, sest pidasid oma arvamust õigeks. Stressi nad sellest ei saanud. Nende kehakaal on loomulikult väiksem.

Meditsiiniliselt on rasvunutel aeglane ainevahetus, millega tema rasvkoe vohamist ka põhjendatakse. Põhiainevahetuse kliinilised näitajad määratakse kilpnäärme töövõime uuringutega.

Nüüd mõtleme uutmoodi ja lihtsustatult, nagu ma Teile pidevalt püüan õpetada. Kilpnääre asub V tšakra keskel. See on suhtlemise tšakra. Järelikult on suhtlemine maailmaga, st. inimeste, loomade ja loodusega korrast ära. Ei aita minu arvamisest, et ma olen alati kõigiga hästi läbi saanud ja loomi armastan ülekõige. Kilpnäärmel on alatalitlus, järelikult minu suhtlemine maailmaga on raske, ülepingutatud, minule ülejõukäiv, liiga headtaotlev, pettumusi täis, käegalöömisest ja mõttetust pingutamisest pungil. Pidev hirm elule alla anda viib kilpnäärme alatalitlusse. Need kõik on minu vihase eluvõitluse märguandjad.

V tšakra paikneb hirmu, et mind ei armastata, toimepiirkonna keskel. Temast üleval asub pea oma kõigi elutähtsate keskustega, ka ainevahetuse juhtimise keskustega. Hirm, et mind ei armastata, minust ei hoolita, vaatamata püüdlustele ei õnnestu kõik nii, kuidas vaja jne., on blokeerinud suhtlemise.

Suhtlemiskramp ei lase keskustel keha raskusi näha. Keda ei ole õpetatud või kes ei ole õppinud suhtlema, selle pea ei tea, mida keha teeb.

Ja keha ei oska mõista, mida see pea ometi mõtleb! Oskus õigesti suhelda ühendab inimese tervikuks. Aga oskus õigesti suhelda ühendab tervikuks ka pere, kollektiivi, riigi, inimkonna. Niikaua, kuni me ei ole omandanud mõtete lugemise võimet, vajame me sõna abil suhtlemist. Aga ebasiiruse tunneb inimene alateadlikult alati ära, isegi kui teda keegi kunagi suhtlema ei ole õpetanud.

Väikesi lapsi õpetatakse ütlema tere. Rõõmus tere lapse suust paneb iga inimese naeratades talle vastama, sest temast tuleb siirast rõõmu. See on lapse puhas armastus, mis ei küsi vastutulijalt midagi vastu. Kui me säilitaksime täiskasvanuna kasvõi selle ilusa suhtlemise alustamise sõna, kui me lastele samuti vastaksime, siis ei hakkaks lapsed kasvades nina maas käima ja täiskasvanutele protestiks hambaid risti suruma. Südamlik hirmudeta ja vihadeta: "Tere!" avab südame uksed. Leidkem aega selle sõna tarbeks lävel hetkeks peatuda ja vastust oodata, et tunnetada suhtlemise algust. Tühi kombetäitmine ei anna midagi.

Vaatamata oma tunnetuse piisavalt kõrgele arengutasemele, laseb inimene enda arusaamad hirmul, et mind ei armastata, risti vastupidiseks pöörata, sest ta ei lasku arutlemisse oma tunnete üle. Kes eelistab hirmu eest ära joosta, sellel on aktiivsem füüsiline tasand ja tal tekib kilpnäärme ületalitlus. Kes eelistab teistsugust väljapääsu leida, see hakkab jooksmise asemel teist materiaalset väljapääsu otsima. Mõlemad jõudsid erinevaid teid pidi ikka vihasohu. Vahe on ainult selles, et üks jooksis end kõhnaks ja teine mõtles end rahulikuks sundides paigale ja läks paksuks.

Rasvumine tähendab, et inimene tahab elult rohkem saada kui anda. Kõhnumine tähendab, et inimene tahab elule rohkem anda.

Sale, normaalsete proportsioonidega keha näitab saamise ja andmise tasakaalu.

Aga mida saada ja mida anda? Sellele küsimusele vastake igaüks ise, sest elu eesmärgid on igaühel omad. Üks tahab saada rikkaks, aga teistele räägib paatosega, et ta rahast ei hooli. Teine tahab saada hingerahu, aga teistele ei anna minutitki rahu. Kolmas tahab maailma näha ja põhjendab oma kodus istumist raha puudusega, aga kui raha saab, siis kulutab selle tühja-tähjale. Neljas tahab kodurahu, aga esimese tunni jooksul tormab külapeale, nagu kurjast vaimust vaevatud.

Elu eesmärgid on igaühel erinevad. Kas Te annaksite kõik ära, mis Te oma elus olete saanud? Kas oleksite siis tuleviku suhtes julge?

Rasvkude on Teie võitlusvõime ladu, mille Te olete varunud, et eluga täna ja (mida vanem olete, seda rohkem) homme võidelda ning vastu panna. Arutlete inimlikult loogiliselt: "Miks ma pean oma ära andma? Igaüks peab oma elu ise korda tegema! Ma olen niigi rohkem andnud kui teised." Olete palju varuks kogunud ja tunnete end niimoodi kindlalt. Samamoodi tunneb end Teie rasvkude.

Teisele on elu vähem andnud ja temagi peab vähem andma. Niisugune on tema elusaatus. Igaühelt tema võimete kohaselt. Teile on rohkem antud, et Teiegi rohkem annaksite. Ja ega Te teise andmisi ei oska näha. Üks aimab asja ja peab seda suureks andmiseks, teine annab kogu oma hingejõu -midagi suuremat ei olegi ju inimesel anda, aga see ei ole teistele nähtav. Ometi võrreldakse andmisi ühise mõõdupuuga.

Tahtmatus omast loobuda on kaval stress. Ka rasv on sümboolselt see oma, mille eluga võitlust pidades olete varuks kogunud. Vabastage stress ja Teie kokkuhoiu sarnane müürina seisev rasvkude saab hakata ära liikuma. Rääkige oma rasvkoega, rääkige rasvarakuga. Kui palju hirme homse päeva ees olete temasse kogunud. Ja võitlevat viha! Üks võitleb nii kui sõdur lahingus, teine nii kui sõduri lahingusse saatja. Kolmas võitleb suuga, neljas sulega. Viies võitleb teoga, kuues mõttega. Missugune Teie olete? Mõelge ja vabastage oma vihad ja tahtmatus omast loobuda.

Kõik, mis meil justkui on, on ju tulnud Maast. Meie planeet ei ole minu oma, järelikult ka kogu materiaalne rikkus on mitte minu. Läbi selle rikkuse loomise tuleb mulle elutarkus ja see on minu ainuke varandus, millega ma elust elusse kõnnin. Ja kui ma õigesti lähen, siis antakse mulle üha rohkem materiaalseid rikkusi, mille kaudu ma aina õpin ja õpin. Need õppevahendid, ei saa jätta ütlemata, on üsna meeldivad kasutada. Aga me ei tohi unustada, et nad on vaid õppevahendid. Neid ei tohi omaks pidada, aga neid ei tohi ka hävitada, sest nad on Jumalast. Hävitades neid hävitame iseennast.

Hingehädadele füüsilise väljapääsu leidmine lõpeb alati tupikus. Tagajärjeks on elu eest võitlemine, mis kunagi ilma võitluseta, seega vihata, ei kulge. Ja viha hävitab. Aga kes võitluseta alla annab, see hävineb samuti. Võitma on suuteline ainult see, kes õigesti mõtleb.

On rasvunud inimesi, eriti naisi, kes mitte kunagi häältki ei tõsta ja teisi väliselt enda tahte alla ei suru. Perekonda, kus oma võimu näidata, ka ei ole ja sõprade seas on nad ülimalt armastusväärsed. Kõik oma viha on nad endasse peitnud ja nende stressitaluvus on imetlust vääriv. Neid aitab see, et nende heasoovlikkus on siiras ja nad püüavad teisi mõista.

Arutust näilise headuse suurendamise vajadusest on välja kasvanud enesereklaam. On see siis iseenda teistest paremaks kütmisest kuni suurte reklaamitrikkideni välja või konkurentide mahategemine - see on varjatud negatiivsuse suurendamine. Tagasihoidlik inimene, kes tunneb, et teeb ja tõepoolest teeb tööd sama hästi kui teine, hea make up'iga. ja osav suhtleja, neelab kibeduspisaraid kui näeb, et teisel läheb hästi, aga temal ei jätku tööd. Teise kliendid on tuntud inimesed, aga tema juurde hea kui üldse tullakse.

Tagasihoidlik ei oska suhelda või on ta nii tundlik vale vastu, et tema olemus tõrgub end ebaloomulikuna serveerimast. Kui ta peab olema eriti sädeleva inimese kõrval, siis ta võib nii kapselduda, et on oma morni karuse käitumisega endalegi üllatuseks. Sellises hingeseisundis ei saa töö õnnestuda. Järeldus tehakse ikka välise järgi - ta on nii halva käitumisega, teeks siis töödki hästi, aga selle rikkus ka ära. Ja tõsi ta on - töö on ju rikutud.

Kallis inimene, kes Sa ei tunne end selles võltsis keskkonnas hästi! Ole selline kui oled - siiras, soe ja ümar. Aga lase vabaks oma hirm, et mind ei armastata, kõik teised haiget tegevad ja vihale ajavad stressid, siis avastad ühel heal päeval, et Sinu juurde on. tee leidnud just selline mõnus siiras klient, keda Sa kogu aeg oled oodanud. Aga see sooja südant otsiv inimene tunneb, et ometi leidsin selle, keda vajasin, kuidas ma teda enne küll ei märganud.

Kui lähete teenindusasutusse, näiteks juuksuri juurde ja näete juuksurit rõhutud meeleolus, siis teadke - ta vajab armastust. Ta võib oma meeleolu varjata kuitahes hästi, aga Teie ju tunnete, et Teil on ebamugav. Andke endast vabaks vastumeelsus minna tujutu inimesega suhtlema või pahameel kasvatamatute vastu või see stress, mis on Teis Teie elulaadist ja kommetest tulenevalt. Ärge unustage, et Teie lähete tema juurde, järelikult on Teil vajalik juustelõikuse kõrval ära õppida üks eluliselt vajalik õppetund. See võib olla nii väga vajalik, et Te sellest alles mõni aeg hiljem aru saate.

Laske vabaks ka oma hirm, et juuksur teeb Teile samasuguse soengu kui on tema tuju, siis ei pea Te pärast enam sama asja pärast vihane olema. Võtke oma südamest mõttes suur soe peotäis armastust - Teil on ju seda palju - ja pange mõttes sinna, kus peaks asuma tema süda.

Kui Teil nüüd üllatavalt meeldiv soeng peas on, siis teadke - see on tänu Teie enda targale headusele. Ja kui Te olete ära läinud, siis juuksur mõtleb: "Kui meeldiv inimene, tusatujugi viis ära."

Analoogne on olukord igal pool, kuhu Teid jalad viivad. Andestage vabaks enda stressid, siis on Teil igal pool hea olla. Ja kui oletegi kusagil võõral maal harjumatute tavadega inimeste keskel, siis Te oskate neid mõista ja Te ei hakka neid pidama:

  • ei endast halvemateks - see tekitab Teisse upsakuse, mis ajab upakile;

  • ega endast paremateks - see teeb Teile alandliku küüru selga, nii kutsutegi alandust enda ligi.

Enda mõtetega tõmmatakse endale kuri kaela.

Jätkame veel näite varal samasuguse olukorra erinevate võimaluste lahtimõtestamist. Te nägite, et juuksuril oli halb tuju. Hea, õigem oleks öelda liiga hea inimesena, lähete kohe pärima: "Oi, kallis, mis Teil viga on, äkki ma saan aidata? Teil on nii halb väljanägemine?" Selline pärimine võib teist hoopis ärritada - ta nii püüdis enda olukorda varjata. Ta ei taha seda muret jagada, ta vajab sellest vabanemist. Aga selles saab teine aidata teist vaid sellega, et laseb vabaks enda hirmu näida halvaja südametuna, kui ma teise muret enda mureks ei võta.

Kui palju üldse teist inimest hädas aidata püütakse? Enamuses on see vaid retooriline küsimus, suusoojaks jutt, mis juba enne vastuse kuulmist on tuulde lennanud. See on kaasaja peen kombeõpetuse stiil. Kes sellega naiivselt kaasa läheb, saab petta ja peab selle läbi õppima. Tõeline abistaja on tuntav oma vähese jutu ja tõsise suhtumisega.

Võib ka juhtuda, et Teie jaoks on teenindaja liiga jutukas ja pealetükkiv oma headusega. Teie ju ei salli liigset ei suhtlemises ega saamises. Andke oma sallimatusele - vihale - andeks, siis Teid ei häirita isegi kui häirija käitumisstiil samasuguseks jääb.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.