Inimeste headus

Kuidas me küll tahame kõik head olla, mõistmata, et oleme parasjagu head! Isegi need, kes tunnevad, et neist keegi ei hoolija protestiks paiskavad vihase: "Ma tahangi halb olla! Ma tahangi halba teha!"

"Suurepärane, sinus on vähemasti tuld. Halba heaks tegema oleme me kõik tulnud, aga et sina selle otse välja karjud näitab, et oled aus. Mis siis, et sa seda ise ei teadnud ja sedaviisi protestida tahtsid," olen ma agressiivsetele lastele öelnud.

Et halvast head teha, on vaja ainult natuke teadmisi ja vigade parandus ongi tehtud. Aga proovi sellest petlikust heast midagi teha...

Heade inimeste soov hea olla on nad pimedaks teinud. Oma töös pean tihti imestama, kuidas inimesed end headeks kiirustavad nimetama enne, kui üldse asjakohast juttu alustame. Hirm, et mind peetakse halvaks, on paaniline, ta nõuab ja palub hea arvestamist. Tavapärane arusaam heast ja halvast on haigettegev sellele, kes vastavalt oma hetke meeleolule ise teisi headeks ja halbadeks jagavad. Isegi paljud need, kes "Ellujäämise õpetuse" I raaamatu on läbi lugenud, ei ole veel suutelised vastandite ühtsuse seadust mõistma. Olen raamatu alguses rõhutanud, et kui ei saanud aru, siis lugege uuesti. Aga või siis heal inimesel on aega uuesti lugeda, tal on vaja kiirustada head tegema.

Olen toonitanud, et ei ole süüd, on vead, mille läbi olemegi siia ilma tulnud õppima. Aga seegi jutt on nagu hane selga vesi. Seepärast ma aina kordan ühte ja sedasama.

Kõige raskem ongi elu filosoofiat selgeks teha inimesele, kelle kategooriline lõppotsus, mis edasisele arutlemisele ei kuulu, on: "Mina olen hea inimene. Ma pole kunagi kellelegi halba teinud ega halba öelnud. Ma olen kõike alati kannatlikult talunud, kuigi mulle on palju liiga tehtud." - Mina olen hea ja kõik!!!

Õpime siis veelkord. Kordamine on tarkuse ema.

Ei ole head, ei ole halba.

Kõik lihtsalt on oma heas ja halvas.

Igal asjal on kaks otsa - hea ja halb. Iga tervik eksisteerib ainult selliselt, teist võimalust ei ole. Kes sellega ei lepi, see on eluliselt pime ja peab veel läbi kannatuste õppima.

Inimenegi on samasugune tervik.

Igas inimeses on 49% halba ja 51% head.

Kõigis ja eranditeta, muidu me poleks inimesed.

Kes on haige, aga sellel on ka elu ilmtingimata korrast ära, selle 49 on kümnendike võrra suurem ja 51 sama arvu kümnendike võrra väiksem. Kui halb suureneb 50%-ni, siis saabub surm ja nii on halb heaks saanud. Vaimule on keha surm vabadusse pääsemine.

Surmahirmuga inimestele võib tunduda see jutt irvitamisena elu pühaduse üle. Andke mulle andeks ja püüdke õppida elu olemust paremini mõistma. See inimene, kes on oma käesoleva elu kõik õppetunnid ära õppinud, see tahab ära minna st. surra. Kõrvalolijad ei suuda seda enne mõista, kui endal on sama hetk käes.

Mul on õnn olnud vaadata mitme sellise inimese suremist, kes olid eluga oma lõpparved rahulikult ära teinud, ka oma viimase varanatukese ära pärandanud, kui surma käsi tema poole sirutus. Ta küsis kellaaega, mõtles mõned minutid ja ütles: "Jumal kutsub mind nüüd ära." Ta kohendas käed rinna peale risti ja hingas pikalt ning kuuldavalt välja. Läinud ta oligi. Selline oli siira kristlase surm.

Aga ma olen ka siira kommunisti samasuguse lahkumise juures olnud. Ta mõtles veel minut enne surma homse peale. Temagi uskus heasse, uskus armastuse jõusse. Ta ei teadvustanud oma ütlemist, aga tema kavalat viimset jõudu vaevaliselt kokkuvõtvat naeratust saatsid sõnad: "Ega ma siis igaveseks ei lähe." Viie minuti pärast oli ta juba ära. See oli mu isa.

Tänapäeval sureb enamik inimesi suurte vaevadega st. lähevad ära viimase minutini läbi kannatuste õppides.  Nende vabanemata viha teeb põrgupiinu.

Need inimesed, kes on andestamise ära õppinud, on viimaste elutundideni täiuslikult elavad tulevikust huvitunud inimesed, sest nad teavad, et nad sillutavad oma järgnevate elude teed iga hingetõmbega, mis veel jäänud on. Nad lahkuvad vaid minuteid kestva füüsilisest kehast vabanemise jõupingutuste järgselt. Ilusamat surma ei saa tahta.

See, kes surmahirmule andeks annab ja hirmult andeks palub, vabastab ennast hirmust ja hirmu endast. Me oleme hirmuga teineteisele võrdväärsed vangivalvurid ja vangikongid.

Meie elu on mäng selle 2% ulatuses, mis jääb 49 ja 51 vahele.

Kellele on elu mängureeglid selged, selle mäng on pikk ja õnnelik. Kes reegleid ei tunne või ei kasuta, selle elunatuke võib olla väga napp või siis hoopis pikk, aga piinarikas.

Te teate, et kõik liikuv on armastusenergia - igavene - kõik seisev on negatiivne energia - hävinev. Meie füüsiline keha on hävinev, järelikult on ta negatiivse energia kogumik.

Loogika ütleb, et kõhnades inimestes on seega vähem negatiivsust ja paksudes rohkem...???

Nii see on. Ainult et kõhnades on ka positiivsust vähem, paksudes seevastu rohkem. 49:51 suhe jääb säilima, kuni me elame. Elu ongi liikumine selle halva heastamise teel. Kes liigub aeglasemalt, kes kiiremini, aga niikaua kuni liigume, niikaua elame. Paigalseis on häving.

Järelikult oleme kõik ühesugused inimesed, kuigi oleme harjunud ühtesid headeks ja teisi halbadeks nimetama.

Oleme harjunud hindama välise järgi. Petame ennast ja teisi ning oleme pärast õnnetud.

Mina jagan inimkonna kaheks äärmuseks:

  • head halvad = näilised head, võltshead,

  • halvad head = näilised halvad, võltshalvad.

Ülejäänud on rohkem või vähem tasakaalukad, aga nende hulk järjest väheneb. Maa kriisi suurenedes kasvab äärmuste hulk.

Mida enam me jätkame materiaalsete hüvede suurendamisi, ise pai poisina endal pead silitades ja teistelt kiidusõnu oodates, seda enam kasvab võltsheaduse hulk. Ainult kiire vaimsete väärtuste suurendamine ja aussetõstmine võib veel midagi aidata.

Võltsheaduse tasakaalustamiseks on maailmas võltshalvad, keda võlts-headel on tavaks nimetada kurjategijateks.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.