Ohtlik hellitamine

Eriti halb olukord on neil, kellele eluhüved kätte tuuakse, kelle eest head vanemad kõik ära teevad ja kes ei tea märgata elu negatiivset külge. Need inimesed kõnnivad pahaaimamatult nagu päikesepaistest pimestatud ja ei märka, et astuvad kuristikku. Nii saavad nad elu õppetunni, et liiga hea on halb.

Laps, keda ülistatakse, kelle lastele omast puhast vaimu peetakse enneolematuks geniaalsuseks ainult tänu sellele, et ta on vanemate unistuste saavutamise vahend, kaotab tasapisi soovi end arendada. Ta on niigi ju kõigist parem. Alati ja kõikjal oma vanemate poolt tähelepanu keskmesse tõstetud teotahteline laps võib ahviarmastuse ahelatest väga järsult ja mõlemale poolele valulikult lahti rebida. Ta pidi vabanema sellest, mis teda hävitas. Olukord muutub halvaks, kui ta kütuste päikesepaistest end pimestada laseb.

Selline õnnetus tabab sagedamini vanade vanemate või eriliselt ambitsioonikate vanavanemate ja nende allaheitlike laste lapsi. Laps valib vanemad endale küll ise, aga vanemate kohustus on aidata laps õigesti tugevatele jalgadele. Vastasel juhul on Teie laps eakaaslastest põlatud abitu eluvõõrik, kes juba esimesest takistusest nii haiget saab, et koos enda ja oma vanemate unistustega põrmu variseb.

Lapsed peavad täiskasvanuks saama, mitte igavesteks lasteks jääma. Ja ei maksa unustada, et me kõik õpime ajastu õppetunde, mille hulka kuulub ka kasvatamatus, saamahimu, alatus, autus, võimuvõitlus, vägivald ja palju muud. Eluvõõrale inimesele peab elu end oma negatiivsuses teadvustama.

Laps peab halba teadma, et end halva vastu kindlana tunda.

Paljude vanemate põhimõte on - ma tahan, et minu laps ei peaks nii palju kannatama, kui mina omal ajal. Heast soovist saab märkamatult liigne hea ja vanemad elavad lapse elu ära - õppetükid õpitakse ära, ahistatakse riietumisel, söömisel, pesemisel, koristamisel jne. Armastavatel vanematel võivad enneolematud hoolitsusehaigused välja lüüa nii, et lapsel kaob elu mõte. Siis tulevad vanemad arstile kurtma, et ta laps on nii abitu ja otsustusvõimetu, et temast küll õiget inimest ei saa.

See on liigne hellitatus, mis kasvatab inimesest eluliselt naiivse ja abitu inimese. Kasvatades last ainult hea-usus, eitades halba, määratakse laps hävingule. Igale lapsele on vajalik teada anda elu olemust, momendi situatsiooni, õpetada lapsele kohanemist. On tarvis õpetada mõistma halva kasvatuslikku olemust - toonitada, et halb on ja jääb olema, sest ilma halvata ei ole head, aga see halb ootab pidevalt heastamist.

Laps vajab tõkkeid ja pingutusi, vajab enda proovile panemist ja ise enda väärtuse hindamist. Vastasel juhul on ületamatu juba esimene raskem takistus. Tekib nullseis - kõige ohtlikum olukord, sest see on apaatia, depressioon, elutahte kadumine. Ja kui need inimesed veel teavad, et nende eest hoolitsetakse ja seaduste järgi lausa peavad hoolitsema, siis ei vaevu nad enda heaks midagi tegema, Teiste raskust ei märka nad hoopis, sest nende kodune kasvatus on välistanud selle - nende eest on alati kõik ära tehtud. Ja kui keegi püüab neid end aitama ärgitada, siis on neil õigustus -haigus. Neil puudub peamine elu tunnus - liikumine.

Tahtejõuetu inimene ei vaevu isegi mõtlema. Ta käib, kuni jalad kannavad mööda maailma ja elab teiste armust. Heal juhul süüdistab ta teisi oma hädades, hävitades oma keha üha enam. Sellele väikesele heale järgneb halb - täielik kustumine, kokkuvarisemine, hävinemine.

Kui ma esimest korda nägin sellist olukorda, siis ei suutnud uskuda. See oli suurt kasvu endine tegevsportlane ja nüüd abitu ning kibestunud mees. Sport oli temale au ja hiilguse teenimise võimalus. See on kõige tavalisem armastuse ärateenimise moodus, aga kui sellise hirmuga inimene spordib, siis tema kaugele ei jõua ja sellepärast saab ühel heal momendil temast võitu hirm, et mind enam ei armastata. Nüüd ta tunneb, et on kõik kaotanud. Masendus hakkab sellist inimest hävitama. Masendus on hirmust allasurutud viha. Tema imetlusväärne tahtejõud oli vaid hirmu käest pagemise vahend, mida ta endale teadvustanud ei olnud.

Kui sportlane treenib armastades oma keha ja pakub naudingulist vaatemängu pealtvaatajatele, siis ta sportlasetee on pikk ja tulemusrikas. Ta tõmbab teisi kaasa keha arendama. Aga kui sportlane läheb stardi eel närvi st. tunneb hirmu, siis on ta energia juba blokeeritud ja tulemus vastav. Kui ta nüüd veel vihastab enda peale või süüdistab teisi, siis on ta endale trauma või mõne haigestumise kindlustanud.

Sport on võiduajamine, kus püütakse teistest parem olla. Tugev ja pidevalt edasiarenev on see sportlane, kes arendab keha enda jaoks, võistleb iseendaga, võrdleb oma taset enda eilse päevaga ja naudib inimkeha võimalusi enda näol. Õigete põhimõtetega keha arendades saavutatakse maksimum.

See sportlane, kes ainult selleks, et ise võita, soovib konkurendile halba, näiteks traumat, tõmbab teisele soovitu enda kaela. Trauma saab inimene, kes kannab oma hinges viha. Ma ei taha siinkohal väita, et kõik sporditraumad on pahasoovist konkurendile, keda sageli nimetatakse isegi sõbraks. Viha iseärasus iseloomustab saadud traumat või muud ebaedu. Kõik vihased süüdistused treenerite, võimaluste, tingimuste, tasustamise jne., aadressil! Jätame selle sportlastele endile mõtlemiseks.

Inimesele on omane vihastada mõttes isegi kõige kallima ja väetima peale, isegi imiku peale, kui see takistab teda saamast midagi vajalikku, kasvõi puhkehetke. Hetk hiljem ei oska mõtte saatja enam järeldada, et tema mõte võis õnnetuse põhjustada. Siis ollakse üheskoos õnnetud ja otsitakse süüdlast. 

Tüüpiline nullseisu haigus on Sclerosis multiplex.

Lühidalt iseloomustades võiks öelda - iseendale käegalöömise haigus. See on sügavale peidetud tõsimeelse kurbuse ja mõttetuse haigus. Aastatepikkune füüsiline ülepingutamine, et midagi väga väärtuslikku saada, on inimese elu mõtte hävitanud. Töörügajad, kes ei endale ega teistele armu ei anna ja aina vihasemaks muutuvad, kui plaanid ei teostu ja sportlased, kelle eesmärgid on vaatamata ülitreenitusele ning iseenda täielikult spordile andmisele käeulatusest ära libisenud, haigestuvad.

See on saamahimust tekkinud saamata jäämise pettumuste tigedus, mis tekitab selle raske ja meditsiiniliselt ravimatu haiguse. Niikaua, kuni sellisel haigel ei ilmne soovi ennast ise aidata, soovi oma mõttemaailma muuta, ei saa ta kunagi terveks. Mida pikemalt ta elu üle naerda lõmpsib ja sellega oma viha elu ebaõigluse üle varjab, seda lootusetumaks muutub tema lihaste häving. Need, kes veel ise midagi teha tahavad, neid saab aidata.

Füüsiliselt kõige tugevamad on hingeliselt kõige nõrgemad. Füüsilise jõu suurendamine toimub tavaliselt juba lapseeas alanud vastutustunde = kohusetunde = süütunde kasvatamisega. Millegi või kellegi nimel lapse südametunnistusele koputamine avaldab mõju ja laps püüab kõigest väest. Enesepiitsutamine muutub harjumuseks, sest ikka ei ole veel saavutatud eesmärki. Ülepinges olemine kuulsuse, tähelepanu, rikkuse, kõikvõimalike tagajärgede nimel on tegelikult inimliku armastuse ärateenimine. Vaikselt, iga ebaõnnestumisega, kasvab hirm, et ei armastata ja ühel momendil on tekkinud mõttetus.

Ülemääraselt suureks kasvanud vastutustunne on hävitanud elu mõtte -armastuse - ja tema keskse organi - südame. Verevarustus kudedes, ka südame kudedes, väheneb. Südame tööjõudluse langemisega algab ülepinges elanud koe - lihaskoe - kõhetumine. Endisest kirglikust elu valitsejast on saanud abitu hädaline, sest inimene ei ole pingutanud muu kui suurte tulemuste saamise nimel. Näiline andmine on ainult saamise eesmärgil toimunud ja loogilise lõpu saanud.

Meeldetuletuseks - seksuaalenergia on kirg. Kirg tugevdab lihaseid. Seksuaalenergia keskus on ristluus. Ristluu asub majandusprobleemide mõjupiirkonnas. Majanduse alla kuulub igasugune materiaalse tegevuse valdkond, ka sport. Viha hävitab lihaskoe ja tema funktsiooni. Järelikult on selle haiguse põhjuseks kõikide nende stresside kuhjumine ja enda sisse peitmine. Rõhutan - eriliselt sügavale peitmine ja nende olemasolu eitamine.

Kui haigus on algstaadiumis, siis nad ei usu, et neid terveks ei tehta. Kiretu inimese lihtsameelne naerev imestus nende näol ütleb, et ega minuga ikka nii ei lähe, ma olen ju hea inimene. Neis inimestes ei ole hea ja halva mõistmist, kontrastid on neile tundmatud. Tahe elu mõista puudub.

See on noorte inimeste haigus. Eriti lootusetult suhtuvad abisse mehed, sest impotentsuse tekkega on nendest kadunud elu mõte. Tüüpiliselt on nad enne haigestumist olnud hüperseksuaalsed. Täielik võitlusvõime puudus, ükskõiksus teiste vastu, tahtejõu ja huvi puudus elu vastu on vitaalsele inimesele õudust tekitavad. Ja kui neil ongi huvi elu vastu, siis on see ebaterve huvi. Enda mõistusel ei arva nad midagi puudu olevat ja targemaks saamise vastu huvi ei tunne.

Tihti on nende tervenemisest huvitatud rohkem nende lähedased, kuna nende jõuvarud on otsas. Abistajate kannatus katkeb, eriti kui abistajad on võitlejatüüpi inimesed. Neile on mõistetamatu, kuidas inimene ei vaevu isegi kaasa mõtlema heale soovitusele, rääkimata tegutsemisest enda huvides. Sellepärast ei vaevu, et nendel ei ole tagantkiirustamise imevahendit - valu. Valu on imevahend, mis koputab mõistusele.

Igal medalil on kaks külge. Hea on, kui inimesed on abivalmid ja head, aga kui hoolitsuse ja haletsemisega üle pakutakse, siis muutub abisaaja laisaks. Iga abiandja peaks seda teadma, et kui ta oma heaga liiale läheb, siis on halba teinud. Abistaja saab tagajärje näiteks enda haiguse näol kätte. Aga ka sellisel äpardusel on hea külg. Kui abistaja peaks haige kõrvalt ära kaduma, siis võib ootamatus panna haige ehmatuse läbi oma tulevikule õigesti mõtlema. Hakates elu targalt hindama saabubki tervenemine. Imetervenemistest olete kõik kuulnud.

Aga kui mugavaks tehtud haigel on varuväljapääs uue põetaja näol olemas, siis eelmise kaotus teda eriti ei häiri. Neid inimesi iseloomustab järjest süvenev emotsioonitus. Kõige kauem püsib viha - süüdistamine, et keegi ei hooli vaesest õnnetust, hirmutamine oma surmaga, ähvardamine tasuda teises ilmas (imelik on, et seda räägivad just need, kes ise hauatagust elu ei usu), oma reaalsuse piiridest väljuvate soovide täitmise nõudmine jne. Kokkuvõtlikult öeldes need haiged muutuvad despootideks. Ja nende kodused oma süütunnete ja hirmude tõttu muutuvad neurasteenikuteks, kelle mõistus arukat nõu vastu võtta ei suuda.

Selline lihaskoe häving on tavaliselt väga sõjaka ema lastel. Ema sõjakas viha ja tahtmine olla teistest üle, surub pere ema tahtmise alla ja hävitab lapse lihased, aga ema ise otsib hiljem süüd oma minias või väimehes. Selle asemel, et ühendada jõud haige päästmiseks, kakeldakse tema voodi ääres.

Kui keegi abistajatest oleks nii julge, et teadlikult provotseeriks haige väga suurt hirmu ja viha, siis võiks saada tulemuseks kiire tervenemise, aga surm pole ka võimatu. Kui abistaja andestab endast lahti hirmu, et haige tema ütlemise pärast ära sureb, siis haige ei sure ka ükskõik kui suure psühhotrauma puhul. Terveneda võib aga küll.

Nende inimeste tõeline olemus, mis sellise haiguse põhjustas - viha -pöördub väljapoole, kui neilt kategooriliselt enda pingutamist nõuda. Pidev äärmuslik hingeline või sundolukorra füüsiline ülepinge kodus, koolis ja tööl, mille vastu ei ole juletud protestida, mis on sundinud viha vaikides endasse koguma, on andnud sellele inimesele nüüd hea inimese kombel väljapääsu end mitte enam pingutada, kuna ta on ju haige. Tal on alateadlik hirm terveks saada ja hirm oma südamevalu välja karjuda. Ta on püüdnud oma väärtust tõestada, aga kellelegi pole tema saavutused küllalt head olnud.

Üks lihasatroofiaga noormees kirjutas mulle, et alles nüüd on ta aru saanud, missugune ülbe üleolek teiste ees oli temas ja see aina kasvas. Ta oli parem teistest ja oli valmis ükskõik missuguste kaotustega edasi minema. Ta ei hinnanud inimesi, ta ihaldas kuulsust ja võimu. Haigus tuli teda aitama, et hingeline ülbus väliseks vägivallaks ei muutuks. Ta oli oma haigusele tänulik, ta oli tervenemise teele asunud. Väga sageli tuleb haigus inimese veel suurema vea tegemist takistama.

Kõik haigused saavad alguse kodust. Lapse armastus vanemate vastu on vahel nii arutu, et ta mingi hinna eest oma vanematele ühtegi etteheidet teha ei saa ega luba. Ja kui ütleb, siis ikka nii, et ühte mõtleb, aga teist ütleb. Samasugune käitumisjoon on kindlasti ka sellise haige vanematel. Tänapäeval õpetatakse lapsi niiviisi viisakas olema. Selline eitamine on eriti iseloomulik noortele meestele, kelle ema on lapsele elanud ja kõik lapse tuleviku heaks teinud, sarnal ajal varjates oma muresid, meeleheidet, viha jne. Kui ema ei mõista elu seadusi, siis ei mõista seda ka laps. Kannatus peab õpetama tulema.

Halva mängu juures head nägu tegema, et viisakas näida, on küllap vist meid kõiki õpetatud. Harjumus viisaka naeratuse saatel petta, on suur eluliselt vajalik pettus, ilma milleta mõni aeg tagasi veel kuidagi elus läbi ei saanud. Siis oli selline õigustus. Nüüd teeme veel rohkem halva mängu juures head nägu, et head muljet jätta. Nüüd ei saa seda enam riigikorraga põhjendada. Riigikorras ei olegi asi. Raha võim ja kuulsuse sära on see, mis inimesed enda meele järgi kõveraks koolutab.

Mida sirgjoonelisem inimene, seda raskem on tal pettes aus olla. Vihastav vajadus kõigele käega lüüa, alla anda, koguneb üha enam... Noorem põlvkond on vanemate stressid endale saanud ja Sclerosis multiplex on neid aitama tulnud. Nüüd on vanematel võimalik oma vale mõttelaadi tulemust näha ja põetamise kannatustega oma vigu lunastada. Ainult õige mõttelaadiga inimene saab tõeliselt tugev olla. Elu õpetab, et tugevate päralt on tulevik, allaandjad peavad läbi kannatuste õppima, et siis tugevaks muutuda. See võimalus on kohe olemas, aga kui kohe ei vaevu õppima, siis järgmises elus tuleb karmim katsumus vastu võtta.

Ülehellitatus, mis on tekkinud lastel, kelle ema kardab, et lapsega võib midagi juhtuda, kuna ta süütunne teise, haige lapse ees on suur ja võib olla varjatud niikaua, kuni tekib esimene katsumus. Näiteks koolis juhitakse selle üleoleva lapse tähelepanu tema käitumise vigadele. Ühest pisikesest märkusest võib vallanduda tema kättemaksuhimu, millega ta hakkab terroriseerima kooli, perekonda, hiljem ühiskonda. Tüdrukute kättemaksuhimu on alandusi tekitav, poisid lasevad rusikad käiku. Poisi viha vaibub kui teisel on ninast veri väljas. Tüdruku viha nii lihtsalt ei rahune, sest tema vajadus teisi alandada aina kasvab.

Mida targem, st. paremate hinnetega on laps, seda rohkem arvab ta end teistest paremaks. Mida rohkem privileege ja vanust lisandub, seda raskem on selle lapse agressiivsust vabastada.

Aitamine on kõigepealt ema töö, kuigi elu näitab, et suuremat hoolt näitavad üles õpetajad. Lugupeetud õpetajad! Vabastage endast kõik halvad mõtted, mis teil sellise lapse ja tema ema vastu on ja teie pingutusi hakkab kroonima edu. Ja teadke, et laps on alati oma ema iseloomu võimendaja, aga ta on ka teile õpetaja. Tema kaudu õpite te mõistma ja suhtlema sedalaadi inimestega. Kui suudate teda tema vigade tõttu armastama hakata, siis olete ühe õppetunni ka ise selgeks saanud.

Laps, kes tahab väga head elu, muutub nõudlikuks. Kui ei saa, siis solvub, sest mittesaamine võrdsustub sellega, et minust ei hoolita, mind ei armastata jne. Ta võtab eeskuju endast paremal materiaalsel järjel olevatest eakaaslastest, hingelisi väärtusi ta ei hinda. Kuidas neile on kõik lubatud, miks minule ei anta, kas ma olen neist halvem ? Esialgne imetletud geniaalne pea muutub tuupuri peaks, mis minetab loogilise mõtlemise, sest ta peab oma hinnetega armastust ja materiaalseid väärtusi ära teenima. Aga elus on loogiline mõtlemine toimetuleku põhialus, raamatutarkuste tsiteerimine siin ei aita, neid peab kasutama.

Liigset head nõudva lapse mõistus hakkab tasapisi nürinema, pettumused murravad egosse väljapääsutee - tüdrukud tormavad elumöllu eesmärgiga hankida endale rikas, tark, ilus, positsioonikas, edukas mees. Poisid otsivad samasugust naist, aga kui enda küündimatust tunnetavad, hakkavad hingevalu matma - sigaretid, alkohol, narkootikumid jm. elumehelikud vägitükid kuritegevuseni välja. Või õigustavad end haigusega, mis nõuab rahustite ja muude psühhoterapeutikumide neelamist. Ka see on narkomaania. Kombinatsioon, kus ema on alkohoolik ja laps elab rahustite najal või vastupidi, ema on rahustitest naudingu saaja ja laps on alkohoolik, on ju tavaline. Mõlemal juhul on neurasteenik see, kes alkohoolikule näpuga näitab. Ometi on mõlemad hullunud hirmust ja vihast, et kõik ei ole nii, nagu mina tahan.

Aga ka nn. korralikud vanemad, kes oma liigse delikaatsusega püüavad lapsele mitte haiget teha, võivad üllatusega ühel päeval avastada, et on üles kasvatanud eluvõõra pirtsaka ja nõudliku lapse. Nad ei ole tahtnud lapselt nõuda siirust, ausust, teistega arvestamist. On küll märganud ebasiirust, kavaldamist, omakasupüüdlikkust, varjamist, aga lootnud, et laps ise mõistab, on pidanud seda mööduvaks kõrvalekaldeks. Sellised vanemad on kartnud suud lapse süüdistamiseks avada, sest alateadlikult või teadlikult on neil hirm, et laps paiskab seepeale vanematele nende endi puudused näkku. Tänapäeva inimene tahab ju, et kõik oleks kõige paremini korras. Enese proovilepanek ja kangelaslikkus oleks nagu ajalooline vanamoodsus. Enda puudustele viitamine võib hävitada, seepärast elatakse parem pimeduses.

Väga head taotlejate inimeste hirm, et mind ei armastata, et minu armastust ei vajata, on suurem kui vähesega leppijal. Hea eesmärgi nimel vangitseb hea inimene looduse, loomad ja iseenda, aga pahategijat näeb ikka teises. Vanemad haigestuvad laste luhtaläinud elu vaadates, aga et ise selle põhjustajaks on, seda ei oska näha. Nad on ju oma lapsi suure armastusega kasvatanud.

Laps on oma vanemate varjatud vigade nähtavale tooja. Me ju usume veel ainult seda, mida näeme. Kes õpib tunnistama oma varjatud negatiivsust, see ei pea näiliselt hea olema.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.