Naiselikkus ja mehelikkus kui trump või relv

Valdav osa naisi elab emotsioonide tasandil oskamata mõista mehi. Valdav osa mehi elab tunnete tasandil oskamata mõista naisi.

Aina süüdistatakse vastastikku teineteist ja püütakse teist enda sarnaseks teha. Igatsedes suuri tundeid, tiritakse teineteist emotsioonide lain-temöllu hukkuma. Esimesed süüdistajad on tavaliselt naised, kes leiavad, et mees on tundetu, südametu, paksunahaline, hoolimatu, mühakas, ei armasta jne. Esialgne naljatlev toon muutub teravamaks kuni ongi kibestunud, sest vaatamata märguannetele mees ei parandanud ennast ja ei hakanud naist nii armastama, nagu naine tahab. Varsti mees leiab, millega vastata. Ja tavaliselt ei oska kumbki näha, et iga inimese suust voolab välja vaid ütleja elutarkus. Seda, et me siia ilma oleme tulnud üksteiselt ainult õppima, ei oska vaenupooled hoopiski näha.

Kui naised teaksid oma tasandit, teadvustaksid, et nad on meestest vaimselt maas, aga elu seaduse järgi saab mahajääjast varsti ettejõudja, siis nad õpiksid meeste elutarkust hoolega, selle asemel, et mehi alla suruda, neid süüdistustega hävitada. Tänapäeva naiste eriline aktiivsus on selle väite tõestuseks.

Ei maksa ennatlikku järeldust teha, nagu naistel poleks üldse tundeid ega meestel emotsioone. Iga naise sees on tema isa, tema vaim, seega ka tundetasand. Ja igas mehes on tema ema, tema hing, seega emotsioonide tasand. Iga naine on tänu oma vaimule edasipüüdlik ja elu sügavuti vaatav. Iga mees on tänu oma hingele rahutu ja elu laiuti nägev.

Meil on kõik looduse kingitusena olemas - kui me ainult elu mõista oskaksime!

See mees, kes vaatab naist kui lainemängu merel, saab sellest positiivse emotsiooni. Tark mees teab, et ei ole merd, millel ei mängi lained ja ei ole naist, kellel ei ole emotsioone. Tark mees õpetab naist jõudma tunnete tasandile, ta teeb seda targa kombel - ilma alandamata, ilma vägivallata, ilma teiste naistega võrdlemata, ilma teise rumalust toonitamata, ühesõnaga ilma haiget tegemata. Aga kui rumal haiget teeb, siis tark ei vasta samaga. Sellisel juhul on targal olemas eneseväärikus, et ilma viha hinge kogumata õigesti käituda.

See mees, kelle süütunded ja hirm, et ei armastata kui naise meele järgi ei tee, annab naisele võimaluse end päästa ja blokeerib sellega enda liikumise eluteel. Nüüd on mehel kaks võimalust - võidelda või alla anda.

Võitleja tüüp muutub ruttu vihaseks, sest tema minek on takistatud. Ta ei tea, et viha tekib ainult selles, kelle minek on pärsitud. Mehe vihapursked, mis kujunevad naise peksmiseks, piinamiseks, mõnitamiseks, on oma viha väljaelamine, et ellu jääda. Tihti on saatjaks sõnad: "Sa ei ole mingi naine!" Mõlema hirm, et ei armastata, ei lase naisel meest armastada ja mehel armastust vastu võtta.

Allaandja kogub viha aeglasemalt, sest alguses on naine sõnakuuleliku mehega rahul, aga emotsionaalne mees muutub naiselikuks ja naise armastus kustub. Liiga hea mees lakkab olemast õige mees. Kui tige mees on veel mineja, kes vägivallaga oma teed puhastab, siis tuhvlialune on hävineja, kes ka oma laste saatust hävitab. Tema haigused on raskemad ja eluohtlikumad, sest nad kulgevad varjatult.

Liigne sõnakuulelikkus ja allaheitlikkus on ohtlik, eriti kui selline on mees. Selline inimene on ühiskonnas ja peres korralikult töötav masin niikaua, kuni olukord muutub. Uuega kohaneda ta ei suuda, ta hävineb. Tema hirm, et teda ei armastata - ta ei suuda ju enam teiste meele järgi teha - blokeerib tema arukuse nii, et tekib psüühiline kõrvalekalle või psühhiaatriline haigus. Siis ei ole keegi võimeline talle tema vajalikkust tõestama. Kui inimene on äärmuslikult ja jäigalt omandanud teadmise, et armastus on ainult materiaalsete väärtuste tootmine ja tarbimine, siis ta hing puruneb juba esimese ebaõnnestumise puhul. Sellise inimese elumõte on kadunud. Selline inimene ei tea, mis on armastus.

Materialismi sügav kriis toob praegu selle inimtüübi väga armutult esile.

Sellise inimese kohta öeldakse: "Ta on alati nii hea ja pehme loomuga olnud. Temale ei oleks küll tohtinud midagi paha juhtuda. Ta ei tee kärbselegi liiga. Alati nii täpne ja töökas." - "Aga ta on Teid kodus alati häirinud, Te olete talle juba pikki aastaid püüdnud elu sisse puhuda.. Olete teda inimeseks tahtnud teha, sest ta seisab oma eluteel," olen küsinud. Nii on see tõepoolest olnud. Märkamatult on mõnusast sõnakuulelikust masinast saanud inimvare, kes peret oma kiire silmnähtavalt toimuva ärahaihtumisega paanikasse viib. Keegi ei ole mõistnud, et nii rabe on ainult see inimene, kellel on suur hirm, et mind ei armastata ja kes orjaliku kuulekusega armastust ära teenib.

Rõhutan siinjuures, et orjalikkus ei ole riigikorraga seotud. Ei ole süüdi ei sotsialism ega kapitalism. See on sotsialismiaja ja kapitalismiaja orjalikkus, mida me praegu õpime tundma. Kes oma eelnevates eludes on orjaks olemise kibeda õppetunni ära õppinud, see ei ole alandlik ori ei sotsialismi lukus ukse taga ega kapitalismi rahakoti luku vahel.

Andke sellele inimesele andeks ta rabedus, mis on tingitud ta hirmudest, et elu teda ei armasta ja paluge ta käest andeks, et olete teda ära kasutanud taipamata, mida teete. See on suur töö! Rabedusele on iseloomulik, et teda mitu korda edasi-tagasi painutada ei saa, ta puruneb. Seepärast ärge minge oma andekspalumisega teda häirima, vaid tehke see enda südames ära. Ohverdajad tahavad kannatada, nad vajavad oma kannatuste tunnustamist, see on nende ustavuse näitaja. Kui olete endast vabastanud piisavalt stresse, mis Teid tema juures häirivad, kui olete juba ise olukorda rahulikult hindav, siis on ta selleks ajaks juba kindlasti muutunud. Nüüd saab rääkida juba avalikult ja siiralt. Ta on paindlikuks muutunud.

Teadke ikka, et kui selline inimene on Teie peres, siis olete seda elu õppetükki kõik vajanud. Mõelge, mida ta Teile õpetab, vabastage oma stressid ja parandage oma vead.

Sõltumata soost, on ohverdamine alati negatiivsus. Kes seda ei mõista, see kannatab alguses otseselt ise, siis paneb teised kannatama koos endaga. Ja see, kes alguses enda meele järgi sõnakuulelikku painutas ja oma kätetööst rõõmu tundis, saab pärast oi kui valusad vitsad. Aga pealtnäha oleks nagu jälle elu ebaõiglane.

Mitte ühegi inimese, ka kõige agressiivsema, vaim ei vaja, et keegi tema ees end alandab, sest alandaja alandab oma alandatusega automaatselt teist. Teise alandaja ei mõista ennast ja enese alandaja ei mõista samuti ennast, teineteist nad loomulikult ei mõista ning siis imestatakse, miks nii hea inimene nii hirmsasti teise käe läbi kannatas. Selgemalt öeldes -kannuseid teeniv ori alandas orjapidaja väärikust ja sai selle eest karistada.

Kui naine mõistab, et mehed on jõudnud sinna, kuhu nainegi igatseb, siis hakkab ta oma hirme vabastades tõelisse tundemaailma sukelduma. Ise takistust vabastades on saavutatu väärtuslik. Naissoo suhtes eelarvamustega mees tahab naist tavaliselt enda sarnaseks teha. See on nagu sügavusest kerkiv sukelduja, kes ujuvast naisest kinni haarab ja ta sügavusse kaasa viib ning pärast kuidagi ei taha mõista, miks teine nii emotsioonitu, nii mitte-naiselik ja külm välja näeb, et teda kohe kuidagi armastada ei saa. Vägivaldne mees hävitab naise füüsiliselt.

Vaimselt hävinevad alandatud naised, isegi kui nad tavade ja harjumuste pärast end alandatuks ei pea. Väga palju naisi on oma mehe kõrval kui ilusad nukud, kes kõiges mehe meele ja maitse järgi püüavad olla. Kaasaegne moenaine on mehelik, hoolitsetud ja teatraalne. Inimest temas hävitab mood.

Kellele selline naine on südamelähedane, see on õnnega koos. Vähemalt alguses...

Naiselik mees ja mehelik naine on ühtviisi õnnetud, nende eneseteostus on vaevarikas.

Vanemad valime me siia ilma tulles endale ise, abikaasad samuti. Vaim valib vastavalt õppimise vajadusele. Armumise ajal on armastatu veadki meile armsad. See on piisavalt pikk aeg, et teineteist tundma õppida. See on aeg, mil vaim meile selgelt avab elutarkuse, et me tuleme armastama temas seda halba, mille heastamise kaudu vaimselt kasvame. Vaim annab meile ka võimaluse muuta valikut, kui mõistuspäraselt teist õppetundi vajame. Meie vaim ei eksi. Eksitakse siis, kui armastus vahetatakse majandusliku kasulikkuse vastu.

Argielu alates hakkab meie üle valitsema materiaalne hirmudest blo-keerunud mõistus ja järsku on abikaasa neist armsatest vigadest, mille läbi me targaks saama tulime, saanud hirmsad takistused eluteel. On alanud võitlus, kus ei valita vahendeid.

Elu on liikumine. Kes halba heastab, see liigub edasi. Ainult see, kes ise eluraskustega jõudu katsudes õpib väärtusi hindama, see oskab ka teiste tehtut hinnata. See inimene saab loojaks, mitte hävitajaks.

Mida varasemast lapsepõlvest usaldatakse last midagi tegema kartmata, et ta asja ära rikub, seda rutem õpib ta läbi väikeste raskuste. Seda paremini õpib laps tunnetama hea ja halva piiri.

See vanem, kes mulle praegu vastu vaidleb, sest teab, et tema last ei või küll nii usaldada, ta lõhub midagi kindlasti ära, on ise samasugune. Ainult see, mis on vanemas, kasvab lapses veel suuremaks. Tuletage meelde oma vanemaid ja nende õpetuse vigu ja parandage enda omad ruttu.

Mõni ema peab loomulikuks, et tema 2-aastane laps lauda katab ja toidunõusid peseb. Ta ostab odavamad nõud, et poleks hirmu nõude purunemise ees. Ema ei karda ja laps ei lõhu. See laps saab kõigega ka edaspidi osavalt hakkama, sest teda on usaldatud.

Teine ema väriseb hirmust juba mõtte ees usaldada oma 10-aastasele lapsele laua katmist. Kuidas saab see laps eluks vajalikud kogemused? Kahjuks peab selline ema end väga heaks ja võtab endale õiguse kritiseerida seda ema, kes kõik tööd lapse teha jätab.

On vanemaid, kes lapse kasvatamisel kasutavad hirmutamist: "Kui sa paha oled, siis ma saan tigedaks!" Varsti käib see laps kulm kortsus ringi ja ütleb häbenemata, et ta on kuri. Ja see on tõesti nii. Laps ei tohi olla tähtsam ega tähtsusetum teistest. Laps vajab väärikas olemist. Aga väärikas inimene tunneb elu seadusi ja kombeid, sest seda on talle varasest lapseeast tema väärikasolemise nimel õpetatud. On lapsi, kes üksi suure seltskonna koosolemise põrguks teevad ja keegi ei julge piiksatadagi, sest teised inimesed peavad teda siis lastevihkajaks. On lapsi, kes suures seltskonnas juba 1-2-aasta vanuselt oma köha leiavad ja erilist tähelepanu nõudmata end ülimalt mugavalt tunnevad. Nad leiavad endale mängukaaslase või vestluskaaslase täiskasvanute hulgast ja tema vanemate ees tuleb tänukum-mardus teha. Sellest lapsest kasvab tasakaalukas inimene.

Kui lapsel takistatakse elu tundmaõppimist, siis halb kuhjub suureks. Nii suureks, et tõmbab enda ligi suure ja valusa õppetunni.

Hea halvaks tegemine saab samuti alguse kodust siis, kui lapse igat ettevõtmist takistatakse või halvaks põlatakse. Riidlemine, pirtsutamine, põlgamine, alavääristamine, mahalaitmine, kasu kaalumine, rahasse ümberarvestamine, väljanaermine, erilise väärikaks-olemise toonitamine jne., mis kodus kombeks on ja mis kõik hingelise tegemise ja andmisrõõmu üles kaaluvad, võimutsevad lapse elu üle. Kõik see kandub kindlasti üle lapsele, tema ettevõtmiste hindamisele ja kutsub võitlejatüübiga lapses esile protesti. Allaandjad hävinevad ilma protestitagi.

Sageli tekib kuulsate vanemate lastes trots, sest alateadlikult on neil hirm, et ei suuda oma vanemaid ületada, et ei ole jõudu kaugemale minna. Iga vaim tuleb ju ellu selleks, et järgmise põlvkonnana kaugemale jõuda. Teadlikult sunnitakse end pingutama, aga ometi on alateadvus üle. Kui nüüd veel vanemad lapse tuleviku nimel üle pingutavad, lapse üheaegselt nii sportima, muusikat õppima kui ka maalikunstnikuks ette valmistama sunnivad ja aina õhutavad igal alal maksimaalset saavutama, siis laps murdub. Toimub see hingelise tahtejõu hävinemise näol või haigestub laps füüsiliselt, ikka on liigne hea muutunud halvaks.

Emad tulevad otsima abi laste protesti pärast. Kellel kaotab laps nägemist, kellel kuulmist, kellel on ta puupea ja kellel jookseb kodust ära. Vaatan ja kuulan seda arutut sõnadelaviini, mis lubatud paari sõna asemel on võimeline lõputult ja kontrollimatult voolama, ise siiralt oma õigsuses kindel, sest ema eesmärk on hea. Lapse hirm sellise ema ees röövib lapse keha tahtejõu. Organid ei saa töötada. Kes ei taha jääda pimedaks, kurdiks või ei taha kaotada mõistust, see jookseb kodust ära. Kaasaegses maailmas sünnivad lapsed isegi juba pimedate kurttummadena. Need on äärmiselt võimukate vanavanemate äärmiselt allaandlike laste lapsed. Nüüd neil ei ole põhjust oma kallite vanemate juurest pakku joosta. Nende eelmiste elude ränk karmavõlg vajab lunastust selliste vanemate armastuse käes kan-natades.

Protest on viha. Alguses on protest kaitsereaktsioonina kui sein ees, hiljem kasvab pealetungiks. Eriti suureks kasvab protest nende poiste sees, kelle ema suhtub alandavalt isasse. See ema ei mõista, et tema poeg on ka mees ja ema, endale teadvustamata, kasvatab omale murelast, kes need alandused talle kunagi kätte tasub. Alandatud mehe lapsed on vaimult ja arukuselt kinni.

Vaadake laste hambaid. Alaväärsuskompleksiga isa laste hambad on puseriti. Ülemised hambad väljendavad isa alaväärsustunnet oma ülakeha, tuleviku ja tarkuse suhtes. Alumised hambad väljendavad isa alaväärsustunnet alakeha, sugulise võimekuse, mineviku ja pere majandusliku kindlus-tamise koha pealt. Kui isa peab kannatades hambad risti suruma, siis lapse hambad on ka risti. Hambad iseloomustavad isa kõige tugevamat külge. Ema viha isa mehelikkuse vastu purustab lapse hambad. Kui laps oma ema arusaamu õigeks peab ja isa vastu tige on, siis on ta varsti hammastest ilma. Sellised lapsed ei oska mõista meessugu, nad näevad meestes kurja juurt. Nad provotseerivad meeste vägivalda. Ahelreaktsioon jätkub põlvkonniti nii kaua, kuni ühel põlvkonnal on kannatuste karikas äärmuslikult täis ja lapse silmad avanevad. Ta on targaks saanud.

Tütarlaps, kelle isa on ema vastu vägivaldne, vihkab mehi, sest ta näeb ainult välist. Edaspidises elus jätab ta isa ja mehe armastusest ilma. Aga mees ilma armastuseta elus olla ei saa. Alateadlikult ei saa ka naine meheta elada. Nii toimubki armastades vihkamine ja vihates armastamine, mida on valus taluda.

Paljud vanemad imestavad oma lapse iseloomu üle ja mul ei ole muud kui jälle öelda järgmist.

Kallid vanemad! Laps on isa ja ema summa. Vaadake oma last ja õppige iseennast tundma, kui enne ei ole õppinud. Ta on teile tulnud teie halba heastama, aga teie eitate ise oma halba ja tahate last väevõimuga sellest pahast eemale hoida, mille pärast tema siia tulnud on. Kui tahate last aidata, siis tunnistage oma vigu ja vabastage nad endast. Nii, nagu töötate, nii teenite. Ja pidage meeles - aega on nii vähe, et teda mõttetult raisata ja nii palju, et elu õppetükid õigesti ära õppida.

Laps on tulnud õppima elu, ta teeb seda läbi teie, aga teie ise pole veel teineteistki mõistma õppinud. Olete hoopis kangekaelse inimesena abikaasat oma tahtmise järgi väänanud ja teie omavahelise suhtlemise tunnistus on teie laps. Te võite ükskõik keda süüdistada nende suhete riknemises, aga sellega ajate asja veel segasemaks. Ja kui teie teine või kolmas laps on parem, siis tema on kas allaandja tüüp või see, kelle halb saab hinge sügavusse peidetud, et kunagi hiljem, aga siis hoopis valusamal kombel, sedasama teile tõestada.

Lapse sigitamise moment on selle füüsilise elu algenergia olemus. Iga laps sünnib erineval ajamomendil. Tuletage meelde, kas te olite selle lapse sigitamise ajal teineteist rohkem armastama hakanud või hoopis vihkama hakanud. Võibolla rasedus kohustas teid. Aga võibolla tundsite kuidas rasedus lahendas pinged...

Olen juba korduvalt näinud, kuidas laps nähes, et vanemate suhted muutusid halvaks, ennast energiast tühjaks aimab. Vanemad ei mõista seda, nad ei muuda ennast, nad lihtsalt naudivad head, mille väärtust ej oska hinnata. Nad ei tee järeldust, sest ei tea. Aga elu seadused on karmid -- kui ei tea, siis peab õpetama ja laps, kes sünnib, on haige. Ta ei ole suutnud kolme inimest oma väeti armastusega ära toita. Lapse vaim õppis juba emaihus ära elutõe, et ohverdamine on vale ja igaüks peab kõigepealt ennast tugevaks tegema enne, kui teisi abistama asub. Ta õppis ka selle ära, et teisele kõik ette-taha ärategemine on viga ja maksab endale kätte. Aga vanemad peavad invaliidist lapse põetamise kaudu ära õppima, mis juhtub, kui eluõnne eest ise arukalt ei oska hoolitseda.

Kõik vead vajavad teadvustamist. Alles siis saab andestamisega haavu parandada. Kui vanemad oma vigu eitavad, siis on see sama, mis halva tegemine.

Kes head ükskõik mis põhjusel või eesmärgil halvaks teeb ehk lihtsamalt öeldes halba teeb, see liigub tagasi. Liigub niikaua, kuni saab suure valusa õppetunni, mille läbi järelduse teeb. Kui ei tee selles elus, siis järgmises peab selle ometi veel suuremate kannatuste läbi saama. Nii õpitakse halba heastades elutarkusi.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.