Mis on emotsioon ja mis on tunne?

"Mis vahet neil on?" näen imestavaid-üllatunud silmi, kes tahaksid vaidlema ja tõestama hakata, et see on üks ja seesama. Harjumus neid sõnu samastada on sellest, et meil ei ole oma mõtete üle mõtlemise ehk mõtisklemise harjumust. Meie, XX sajandi nn. tsiviliseeritud inimesed, oleme selle unustanud.

Kas Te suudaksite ette kujutada, kuidas oleksid meie endi vanavanaemad ja -isad saanud elada ilma ilmaelu tundmata ja tema üle mõtisklemata? Nad on meile pärandanud püsiva väärtusega elutarkused, aga meie neid kasutada ei taha. Me vajame uut! Nende tarkused on meie jaoks väikeseks jäänud. Tõsi on, et inimkond saab aina vanemaks, aga oluliselt targemaks mitte - me teeme elu vaid keerulisemaks ja peame seda tarkuseks. Ajame mõistuse ja elutarkuse segi. Kiire tehnilise progressi taha on takerdunud vaimne areng, sest oleme vaimu eitanud. Usust on saanud masside mood ja kõik on õnnelikud selle pettuse üle. Ka kirik.

Mis kasu on arutust usust? Otsime pidevalt uut ja kaasakiskuvat, vanad tarkused heidame prügikasti.

Arvame, et idamaadest üle maailma levinud mediteerimine on uus. Tegelikult on mediteerimine mõtisklemise võõrapärane nimetus. See on idamaadest meilegi tulnud uus vana. Kuna soojade maade kombed ja tavad on meist erinevad, siis mediteeriminegi on salapärane ja põnev.

Arvan, et aastatuhandete jooksul kujunenud, igale maale ja rahvusele omane mõtisklemise kogemus peaks olema kõige hingelähedasem ja toimivam. Meie ju kasvame sellest pinnasest välja, ainult see pind saab meid jõuliselt õitsema panna. Kui me mõtlematult võõrapärase omastame, siis ei saa ta meid õpetada. Poolik õpetus võib halba teha.

XX sajandi lõpp vajab mõistuse avanemist ja aju suurte võimaluste kasutuselevõttu.

Põhjamaade inimene on külmas, pimedas ja eraldatud. Need tingimused on soodsad mõistuse arenguks.

Andestamise tarkus on läbi mõistuse ja mõistuse abil tunnete tasandile jõudmine.

Tunne on hingerahu, aga emotsioon on tundepuhang.

See on kui laine, mis tuulehoost tõuseb. Tunne ja emotsioon on tundemaailma kaks otsa.

Inimkond elab emotsioonide tasandil. Endale teadvustamata igatseme sügavale tunnete tasandile. Aga vahel hoopis vastupidi räägime tunnetest, kuid tegelikult igatseme suuri ja ilusaid emotsioone. Mõni igatseb ja mõni kardab neid. Mõni peab oma suurt tunnet emotsiooniks, mõni emotsiooni tundeks. Nad on ühe terviku kaks vastandlikku otsa.

Kes õpib põhimõttelist vahet tundma, sellel on iseennast ja teisi hea mõista. Inimestena oleme üleüldiselt vaadates väga sarnased, aga lähedalt uurides väga erinevad. Meie puudujääk on teadmistes, olgugi, et peame end tarkadeks.

Laps ütleb: "Ma tean."

Noor inimene ütleb: "Ma tean."

Vana inimene ütleb: "Ma tean."

Alghariduse omandanu ütleb: "Ma tean."

Kõrghariduse omandanu ütleb: "Ma tean."

Intelligent ütleb: "Ma tean."

Teadlane ütleb: "Ma tean."

Sensitiiv ütleb: "Ma tean."

Ja missuguse tooniga seda võib öelda! Mõne teadmine on nii selge ja sõbralik, et kutsub kaasa minema. Mõne teadmine paiskub suust välja ja tuhastab su täielikult. Tunned, et ei taha enam sõnagi öelda.

Elutark ehk vaimuinimene ei ütle midagi - ta teab.

Kõik teavad, aga igaühe teadmine, isegi kui nad näevad ühte asja, on erinev. Tõeline tark oma tarkust ei toonita, see on nägijale niigi näha, aga pimeda nägemisest ei ole lugu.

Kujutage ette, kuidas saalitäis rahvast jälgib esinejat. Nad ei saa näha täpselt ühtemoodi. Igaüks näeb teda eri nurga alt, oma tasandilt. Aga kui veel igaühe arvamust kuulata, siis on erinevus veelgi suurem, sest hinnangut mõjutab iga hindaja iseloom, elukogemused, emotsioonid ja tunded.

Samuti kutsub raamat igas inimeses esile erinevaid emotsioone. Näiteks see raamat, mida Te käes hoiate. Mõni naerab, mõni nutab, mõni vihastab, mõni rõõmustab, sest leidis tuge edasiminekuks. Mõni ahastab, sest leiab, et on elus liiga palju vigu teinud. Mõni nördib, sest tema luges välja, et teda süüdistatakse ja tembeldatakse halvaks. Aga paljud ei võta sellist raamatut kättegi. Enne lugema hakkamist on juba hinnang olemas ja sageli on selle hinnangu andjaks teine. Väga paljudel lugenutest on tekkinud hirm, et ta ei saa andestamisega hakkama, et ta võib valesti teha, mis siis kõik juhtub...

Hirmud, hirmud, hirmud! Enne, kui oma mõttes andestust voolima jõuan hakata, on hirm kohal ja nullib kõik ilusa ära.

Näete, kui palju emotsioone. Elame emotsioonide tasandil, vehkleme ja võitleme olematute vaenlastega mõistmata, et oleme ise endale vaenlased kujundanud.

Paljud inimesed on mulle öelnud: "Aitäh raamatu eest! Ma tean nüüd, millest mul kõik need hädad on. Ma varem aimasin, aga nüüd tean." Selles viimases lauses on meid kõiki iseloomustav tõetera selgelt väljendatud -tunnete tasand annab aimamisi märku, aga teda ei ole enne usutud. "Kui raamatut lugesin, siis hakkasin uskuma," öeldakse.

Usu puudus on praegusaja inimese probleem. Koolitarkust omav inimene vajab kindlaid teadmisi, see on käesoleva aja iseloomulik tunnus. Kui teadmine on nii konkreetne, et veenab teda kasutama, siis on hetk hiljem ta omaks võetud. See inimene on eneselegi ootamatult hakanud head uskuma. Mõne kuuga on nende inimeste elu ja tervis kiirelt paranenud. Järjest kindlamaks saab nende usk, et teadmised võimaldavad mõtetega iseennast ravida.

Teadmine on oskus, millega õiges suunas minna. Teadmine annab hingerahu. Hingerahu on tunne.

Hingerahust algab tundemaailma areng üha suuremate vaimumaailma tarkuste poole. Sinnamaani on inimene emotsioonide kütkes olev elamuste otsija, kes naudib materiaalse heaolu välist sära ja atraktiivsust, nimetades ennast sealjuures tundeinimeseks.

Mida rohkem rikkust, seda rohkem emotsioone ja seda vähem tundeid. Mida rohkem igatseme varandust, seda kaugemale taganeb meist tundemaailm.

Me nimetame emotsioone tunneteks ja see on suur viga. Mida vaimsemst. elutargem on inimene, seda vähem on temas emotsioone, seda sügavam on tema tundemaailm. Aga emotsioonide pinnavirvenduses elav inimene võib panna mõttetargale oma hinnasildi külge ja ta ei suuda mõista, et tema hinnang on tema enda taseme väljendus. Ainult emotsionaalne inimene hindab, võrdleb, võistleb, igatseb au ja kuulsust. Mõttetark tundub tavainimesele igav ja tundetu.

Mõtisklege ühe emotsiooni üle. Võtke näiteks hirm emotsioonina. Kujutlege end mõnesse õudsesse kohta, kust kuidagi välja ei pääse ja jätke see tundeelamus meelde.

Nüüd kujutage tundetasandi hirmu. Te olete samas kohas targana, teate sellest õudsest kohast kõik ja olete seal täielikus hingerahus. Kas tunnete teistsugust tunnet? On see rahulik teadmine sellest, mis on hirm? On see elutarga inimese hingerahu pakkuv teadmine? See ongi tunne.

Kui Teil kujutlusvõime ei töötanud, siis kujutage end kannatajaks tulekahjus. Siis olge tuletõrjuja, kes tuld tunneb ja tulekoldes arukalt käitub. Kui ta seal oma hirmudega võidu rabeleks, siis ta suurendaks tuld.

Emotsiooni ja tunde selge erinevuse tundmaõppimiseks võrrelge selliselt näiteks süütunnet, viha, kahtlust ja igat lihtsamalt või keerulisemalt sõnastatud mõtet.

Ja nüüd mõtleme armastusest. Kujutlege endale emotsioonide armastust ja siis tundetasandi armastust. Esimesest saite erutuse ja erootilised kujutlused, millele järgnevad füüsilise aktiivsuse tõus, minemine, tegemine, veel palju muud ja lõpuks tühi kurbus. Teisest täitub hing sõnulseletamatu sooja õnnetundega ja teadmisega, et ma armastan ja mind armastatakse. Midagi paremat sinna kõrvale enam ei mahu.

Kui oskame emotsiooni ja tunde vahel vahet teha, siis oskame ka oma eluprobleeme lahti mõtestada. Kui ei oska vahet teha, siis tuleb õppida. Nii kaua tuleb korrata oma mõttetööd, kuni on selge vahe tunda.

Inimkond on nagu meri. Meri on täiuslikkus. Ta on pidevalt muutuv, ilus ja hirmutav üheaegselt. Ta võib olla peegelsile, aga tarvitseb tulla üks tuulehoog ja lained tõusevad. Lühikese ajaga võib tõusta torm.

Meri on nagu inimkond, kus kõik pinnapealne asub pinna peal ja kõik põhjalik asub põhjas. Vahepealsed kihid on samuti loomulikult olemas.

Tuul on eluraskus, elu õppetund. Ainult tuul teeb emotsioonist stressi. Stress tekib ainult emotsioonist.

See, kes hirmust on üle saanud, on ujuma õppinud.

See, kes hirmust on vabaks saanud, on sukelduma õppinud.

Aga süvasukeldujaid on vähe... Merepõhi on unistus. Kõik ei julge sellest mitte unistadagi, nad parem ütlevad, et see neid ei huvita, neil on maalgi tegemist küllalt. Emotsioonide ja tunnete tasandi vahel on hirmubar-jäär.

Kes sukelduda julgeb ja oskab, seda torm ei ulatu purustama. Mida sügavamale sukelduda, seda vähem häirib torm. Ka kõige suurem laine ei ulatu iialgi põhjani.

Mere pind on emotsioonide tasand, mida iga tuulehoog kaasa tormlema paneb. Mida tugevam tuul, seda suuremad emotsioonid, mille toime võib olla purustav. Mida viletsam ujuja, seda enam ta kardab nii enda kui ka teiste pärast. Hirmunud inimesel kaob mõtlemisvõime, arukus lendab tuulde. Ta hindab kõike enda seisukohast ja näeb igas sukeldujas uppujat, keda on vaja päästa. Ja ta ei suuda mõista, miks päästetav ta käest lahti tahab rebida ja lõpuks veel tigedaks saab, kui päästmine õnnestub. Nii küsimata, kas tema abi vajatakse, püüavad teisi aidata inimesed, kes end heaks peavad, mõistmata, et neid valitseb tegelikult hirm olla halb. Ehk hirm, et mind ei armastata. See hirm tekitab vajaduse olla hea, mis iseenesest oleks hea, aga hirmuvalitsemise surve all hea olemine on näiline, see on vale.

Merepõhi on tunnete tasand. See, kes hirmust on vabaks saanud, saab sukelduda. Mida julgemalt ta enda tehnikat täiustab, seda oskuslikum ta on. Mida enam tahab ta sügavusi tundma õppida, mida kannatlikumalt ta oma eesmärgi poole püüdleb, seda suurem edu tal on. Nii on elus iga asjaga.

Püüdke nüüd leida enda koht selles meres. Püüdke arutleda, miks Te just sellel tasandil olete, missugused probleemid sellest on tulenenud.

Olge enda ees ausad, siis oskate ka teistest inimestest aru saada.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.