Vigadeta imeinimestest

Liialt sageli räägin pika, selgitava ja valikuvõimalust pakkuva jutu haigele, kes on ideaalne.

Miks ja kelle kohta ma nii ütlen?

Ma ütlen seda sellise inimese kohta, kes istub oma energeetilise seina taga nagu ootaks pealetungi ja minu mõtetega kaasa ei tule vaid ootab hoopis minu jutu lõppu, et siis ärritatult öelda: "Minul neid stresse ei ole! Mina ei süüdista kunagi kedagi ja ma pole kunagi tige. Ja minu vanemad ei puutu minusse, ma pole neid ammu näinud. Niipalju, kui mina mäletan, on mul alati kena ema olnud." Selline resoluutne lõplikkus on tahtmatus tunnistada oma vigu. See on andestamatuse teine nägu. Andestada ei ole ju vaja kui ma ei ole teinud vigu!

Ärge unustage, et ainukene patt siin ilmas on andestamatus!

Üha sagedamini tekib olukord, kus sõnu ei jätku, aga toonist ei saada aru. Otse sellisele inimesele öelda ei tohi - solvub. Aga solvumist vihaks ta ei nimeta. Tema hirm, et tema vigu otsitakse, muutub vihaks, aga ka seda ta eitab. Istub trotslikult oma seina taga, silmad vihaselt pilukil ja ei oska endale teadvustada, et haiguse pärast ta ju ise tuli, mina pole kutsunud.

Ma ei räägi praegu materialistidest, kes pole veel vaimsete tarkuste juurde jõudnud. Räägin inimestest, kes nimetavad ennast vaimseteks. Vaimsed küll, sest suuna on ära tunnetanud, aga vaimsetest nägemishäiretest tuleb lahti saada, muidu ei näe varsti enam suundagi.

Nooruse eufooria vaimsel teel liikumisest on mind sageli tõsiselt murelikuks teinud. Kuna vanema põlvkonna igihaljas hinnang on - noorus on hukka läinud, siis noortel on pidevalt vastupandamatu tahtmine vanadele vastupidist tõestada. Aga kuna vanad peavad end alati targemateks, siis ei vaevu nad oma otsust kriitiliselt hindama. Noorte tegutsemine muutub kiirustavaks eesmärgi tagaajamiseks nagu silmaklappidega hobuste ki-hutamiseks, milles emotsioonid pimestavad niigi ahta vaatevälja. Ja kui selle vaimse tee veerel seisab hoiatavalt keegi tõeliselt head sooviv vanem inimene, et nooruse pinnapealset tormakust pidurdada, siis heal juhul ta lihtsalt naerdakse välja, halvemal juhul lüüakse jalust maha.

Kui noor ei taha tunnistada, et elu kogemuslik pagas on väärtus ja ninatarka mängib, siis ta tõmbab endale kannatuste õppetunni kaela. Kahjuks teab ainult tark, et igast rumalastki võib õppida.

Ega tormakus nooruse tunnus ole. Tormakus on hirm hiljaks jääda, sest siis võib ilma jääda. Tormakaid kohtame eluteel kõikjal, ka vaimses liikumises ja neid tunneme ära võltspaatose ja rahulolematuse, kõikjal kiirustamise ja liialdamise, suurustamise ja üliemotsionaalsuse järgi.

Mõnel vaimsel liikujal tekib enda näilisest edust nii suur eufooria, et tormab oma teel kiirendusega, mis ei lase mõista, et ta on ammu kurvist välja lennanud ja valel teel. See, kes teistest näeb endasse negatiivsust voolamas, on eksiteel kuni ta ei mõista, et ise oma halbade mõtetega tõmbab halba endasse. Iseendast vaimustusse sattumine on ohtlik hälve, millest võrsub kadedus edukamate vastu, rahulolematus kaasinimeste vastu, kes tema erilisi võimeid ei hinda ja arusaamatus suunas juuri ajav kättemaksuhimu. Keegi peab ju süüdi olema!

Mõne inimese ülevoolav energia kisub teda nii elu karusselli, et ei ole asja, millele ta oma tarka sõna ütlemata jätaks. Emotsionaalne auahnus pimestab silmad. Tasakaalukas liikumine sügavate teadmiste poole jääb sellisele inimesele tundmatuks. Ta ei vaevu lahti mõtestama ei iseenda ega pere haigusi ja õnnetusi, et läbi nende targemaks saada. Hinge tuliratsu kannab teda emotsioonide tuisu libedal teel, aga vaim vaatab kurvalt pealt ja ootab.

Liikumine on vaimu olemasolu alus, paigalseis on häving. Tavaelus nimetame seda paigalseisu inimese tõekspidamiseks, eesmärgikindluseks, printsipiaalsuseks.

Vaimu õppimise eesmärk määrab ära meie liikumise eluteel. Sellepärast ongi inimese tõekspidamiste muutmine väga raske. Seda ei saa teha teised inimesed ega riigikorra muutumine, seda saab teha ainult inimene ise, kui ta on iseennast ja oma kohta maailmas tundma õppinud.

Pealtnäha võidakse olla tuulelipp, oma eesmärke võidakse mõne materiaalse kasusaamise eesmärgi nimel näiliselt varjata, aga vaimul on oma õppimise eesmärk olemas ja kui elu õppetund on omandamata, siis avanevad vanade tõekspidamiste salauksed kunagi sobival momendil uuesti.

Siis on hinnanguid mitmesuguseid. Ühed ütlevad: "Ta oli ju nii kena inimene juba. Võitis kõigi usalduse." Teised ütlevad: "Ometi muutus jälle normaalseks. Ta oli nii võlts, olgu parem tõeline." Esimesed ütlejad on inimesed, kes välisest end petta lasevad ja läbi pettuste oma elu õppetunnid saavad. Teised on reaalsuse tunnetajad ja siiruse hindajad. Nemad õpivad oma tarkused paremini ära. Kui nemad oma tõekspidamiste karmi õppetüki kibedad viljad on kätte saanud, siis muutuvad nad risti vastupidiseks esialgsele, aga erinevalt tuulelippudest, on nad kindlad oma tee valikus.

Nii võib kurjategijast saada pühamees, karmist prokurörist tulla leebe õpetaja. Need inimesed on läbi hingelise põlemise jõudnud emotsioonide tasandilt tunnete tasandile. Enam nad ei ütle: "Ma olen..., ma oman..., mul on...!" Nad ütlevad: "Ma tean."

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.