Õigest andestamisest ja valest andestamisest

"Vaadake, kas ma olen andestanud õigesti," küsitakse. "Ei ole," pean sageli ütlema. "Te olete oma emale ja isale andestanud selleks, et ise terveks saada. Kui Te andestate neile selleks, et neil hea hakkaks, siis olete õigesti teinud. Siis saate ka ise terveks."

Elus on nii, et ainult andjale antakse, saaja jääb ilma. Te olete siia ilma tulnud, et oma vanemate halb heastada. Andestades vanematele olete oma puudujäägi likvideerinud, olete neile head teinud ja Teile saab hea tulla topelt.

Samuti on vaja andestada stressidele, õigemini neilt vangitsemise pärast andeks paluda, et nad vabaneda saaksid. Kui soovite halvale mõttele head teed, siis ta läheb head teed. Aga kui sunnite end hambad ristis tema käest andeks paluma, siis tulemust ei ole. Puudub Teie vaba tahe.

On vaja mõista, et me kõik tuleme siia ellu selleks, et õppida. Õppimine on takistuste teadvustamine ja vabastamine.

See inimene, kes tahab kerget elu, ei teagi tegelikult, mida ta igatseb. Niinimetatud kerge elu on takistusteta tee. Takistusteta ja rõõmus elu on ainult idioodil. Kas soovite sellist elu?

Mida rohkem inimene head elu õhkab ja hüüab, seda rohkem ta soovitut enda ligi tõmbab, kuni tema arukus idioodistub. Vaadake vanu naisi, kellel on mälu häired, aju ateroskleroos, lõpuks nn. vanaduse nõdrameelsus - nemad on igatsetu saanud. Elu on neile andnud palju takistusi, et nad oma tegemistest ja saavutustest rõõmu tundma õpiksid, aga nemad aina õhkavad oma kuldset eluteed taga kuni keha neile igatsetu annab. Nüüd ei ole enam hädasid, sest ei ole mälu, mida mõistuseks nimetame. Meestel on sellist häda vähem.

Kes ootab homset päeva, vaatamata tema raskustele ja eriti tema raskuste pärast, selle mõistus on kõrge vanuseni selge. Ei tohi ei endalt ega teistelt proovilepanevaid ja õpetlikke raskusi ära võtta. See inimene, kes teistele väga hea tahab olla, kõik ette-taha ära teeb ja teisele ise pingutamist ei võimalda, on halba teinud, sest ta on teise elukogemuse ära võtnud. Tänu talle ei öelda. Kui teine, näiteks laps, tahab targaks saada, siis ta saab oma liigselt hoolitseva ema või isa peale vihaseks, sest ta ei taha elus idioodiks jääda. Vanematel on tarvis seda mõista, mitte last tänamatuks pidada.

On muidugi laisku ja mugavaid inimesi, kes jäävad nautima teenimist ja ümmardamist ning arukuse arengu pidurdusest väljagi ei tee. See, kes sellisele rumalaks jäämisele hea inimese sildi all kaasa aitab, peab saama elult karistada, sest elu on tarkuse suurendamise koht. Elu ei küsi, et kas Te teate, mis on hea ja mis on halb, tema aina õpetab.

On ka üliaktiivseid inimesi, kes elu edasiviimise nimel alati kõigeks valmis on. Kuulan, vaatan ja imestan kuidas sellised inimesed andestamisega tegelevad. Andestamine peab olema püha nagu elugi, seda joostes ei omanda. Suusoojaks andestamine on nagu viisakas lubamine, mis kohe ära unustatakse, kui oma iseloomu näidata tahetakse. Andestamine kogu oma pühaduses lendab vihase võimutsemise eest tuulde. Jumal näeb, et see inimene ei taha muutuda. Milleks talle hingerahu kui ta vajab materialismi võiduajamise tõkkejooksu! Ta tahab näidata oma võimu, et saavutuste aupaistes särada saaks. Siinsamas räägib ta hardunult armastusest ja andestamisest nii õiget juttu, et imesta, aga hetk hiljem sõimab seda, kes tema käsust ei olnud kas aru saanud või ei tahtnud aru saada. On see tema laps või alluv tööl - nad ei saa õigesti teha, sest siis ei saaks võimutseja oma võimu välja röökida.

Võimutsetakse väga erinevalt nii enda kui teiste üle.

NÄIDE ELUST.

Ravisin ühte neerupuudulikkusega meest, kes imeilusasti rääkis andestamisest ja sellest, kuidas tema enesetunne on tänu andestamisele paranenud. Muutused tema kehas, eriti maksas, olid suured, aga mitte nii piisavad, et tema neerude haigus oleks oluliselt vähenenud.

Ütlesin, et tema usk andestamise jõusse on väike ja liiga pealiskaudne, tema eitas seda, sest tema meelest on see väga õige teooria ja tema on elu hoopis teisiti mõistma hakanud. Tore ja viisakas mees oli. Hetk hiljem rääkis ta neeru implanteerimisest. Ma ei suutnud talle selgeks teha, et tema neerud saaksid terveks, kui ta oma elu hirmud, millest vihaga üle on tahtnud olla, meelde tuletaks ja vabastaks, samuti oma vihase eluvõitluse endast lahti andestaks.

Ta ei mõistnud, et selleks, et halvast üle olla, peab veel halvem olema, seega et hirmudest üle olla, peab vihaseks muutuma. Ta oli nagu püssirohutünn reageerimas igale ülekohtule, mis vähegi tema informatsioonivälja ulatus.

Ühel päeval tuli ta koos oma 10-aastase pojaga. Poiss oli sõnakuulelikult jäiga olemisega, istus ja kuulas, mida isale räägitakse. See oli käsudressuuriga ärahirmutatud laps. Muide, kõige rohkem kardavad lapsed, et ta vanemad ära surevad. Vaatasin, kui pinnapealselt isa mu juttu, mis oli ju temale tema tervenemiseks määratud, kuulas ja tundsin, et teen tühja tööd. Järsku tuli ehmumapaneva kärgatusena isa suust: "Poiss, kuula tarka juttu ja õpi ära, et sina samasuguseid vigu oma elus ei teeks!" Ta ei näinud, kuidas poja arukus samal momendil sulgus - tõre toon hirmutas ja vihastas last, ta ei saanud isa head nõuannet vastu võtta. Teda oli pidevalt hirmutamisega kasvatatud.

Isa oli mõistnud, et tema enda neerude haigus oli lapseeas alanud üleelatud hirmude vili. Aga seda ta ei mõistnud, et oma last hävitas ta samamoodi, kui teda ennastki oli hävitatud. Ta ei mõistnud, et tema paranemine oleks olnud lapsele kõige parem vaimsete tarkuste omastamise õppetund. Tema käskis last õppida oma sõnade järgi, aga mitte tegude järgi ja ei mõistnud, et sai vastupidise tulemuse.

Ta armastas last, aga mitte iseennast. Aga see, kes ei oska ennast armastada ja endast lugu pidada, see ei oska ka teist armastada.

Elu peab olema liikumine sirgel teel. Elu põhimõtted peavad olema sirged ja puhtad - selged, ausad, siirad ja tagamõtteta. Sirge lülisammas näitab välja inimese arusaamad, mis omakorda pärinevad tema isast.

Takistusi eluteel kohtab igaüks erinevalt.

Kujutage ette, kuidas inimene läheb oma teel ja ootamatult on takistus - mägi - tema teel. Reaktsioon on individuaalne ja iseloomustab inimese tõekspidamisi.

Esimene inimene ehmub, jääb seisma, vajub ahastusse ja kardab edasi minna. Tema elu on seiskunud. Varem või hiljem ta hukkub, sest eluenergia peab liikuma. Paigalseis on häving. Tema eluküünla kustutas hirm.

Teine inimene tormab pikalt aru pidamata takistust ületama. Ennast maksimaalselt pingutades ronib ta mäe tippu ja laskub uuesti alla, et eluteel aina edasi tormata. Aga kui see inimene oma saavutusest järeldust tegema hakkab ja märkab, et ta ei ole oma pingutusele vastavalt teel edasi jõudnud, siis võib loota, et ta mõtlema hakkab.

Kolmas inimene näeb takistuses vaenlast. Ta tormab võitlusse, et takistust hävitada ja ei mõista, miks mägi suuremaks kasvab, sest ta ei tea, et viha kasvatab. Ta võib küll takistuse hävitada, aga veel rohkem hävineb ise. Tema enda häving ei tarvitse kohe näha olla.

Neljas inimene peab end targemaks ja leidlikumaks või abitumaks ja õnnetumaks teistest. Ta hiilib takistusest mööda ja kiirustab oma teele tagasi. Kohe avastab ta uue takistuse ja seal peab leidma teistsuguse väljapääsu. Ta hakkab jooksma ümber takistuste ja tal pole aega kunagi tagasi vaadata, et saavutatust järeldust teha. Tema kiirustamine on omamoodi au ja uhkus ja ta ei märkagi, et eluteel jõuab ta aeglaselt edasi. Et kiitemini ja teistest ette jõuda hakkab see inimene üha rohkem kombineerima, ebaausaid ja kõveraid teid kasutama. Tema elutee hakkab vingerdama, mõttetu energiakulu aina kasvab ja lülisamba kõverdumine peegeldab tema elu põhimõtteid.

Viies inimene jõuab takistuseni ja ütleb endale: ''Vaat kus lugu! See on ju minu rumaluse näitaja. Olen märkamatult oma elu õppetüki kasvatanud nii suureks, et nüüd ei pääse ise enam edasi. Oma vead tuleb endal parandada."

Ta pöördub takistuse poole: "Kallis õpetaja, ükskõik mis su nimi on ja ükskõik, kas sa oled välja kasvanud süütundest, hirmust või vihast!. Ma annan sulle andeks, et sa mu teele tulid. Ma mõistan, et sa tulid mind õpetama. Kallis õpetaja, anna mulle andeks, et ma ei ole su õpetust siiani vastu võtnud. Selle asemel, et sinu pakutu vastu võtta ja targaks saada, olen ma su hoopis endasse vangistanud ja aina suuremaks kasvatanud nii, et sa  haigusena mulle minu vigadest märku pead andma. Olid kui liivatera, mille olen teisi samasuguseid liivaterasid juurde kandes mäeks kasvatanud. Anna andeks, et alles nüüd oma viga mõistan. Kallis keha! Anna mulle andeks, et
oma teadmatusega olen sind kannatama pannud." Nii vabaneb stress ja kaob haigus. Mägi tema teel haihtub olematuks. Ta võib edasi astuda.

See  inimene  läheb oma eluteel  aeglaselt,   tegelikult  rahulikult ja arukalt. Peatub, kui on vaja mõttega midagi väga tähtsat ära teha, sest oskab elutarkusi tööle rakendada. Kiirustaja ja rabeleja meelest on ta laisk õnneseen, kellel alati veab. See ajab kiirustaja vihale.

Ometi on igal inimesel võimalik ise vabalt valida liikumise viis oma eluteel. Samuti saab igaüks oma andestamise väe ise ära tunnetada ja see võib olla uskumatult suur.

Toon kaks näidet, mis ka kõige materialistlikumale inimesele midagi ütlevad.

KAKS NÄIDET ELUST.

Peale ühte loengut tuli mu juurde naine, kes näitas mulle sideme-riba sees ühte väikest kivikest, milles ma momentaalselt sapikivi ei taibanud näha ja küsis: "Mis viha see veel on?" Veidi väsinud inimese hämmelduses vaatasin talle otsa ja ta taipas, et ma teda ei mäleta.

Ta oli käinud vastuvõtul peale sapipõie operatsiooni ja tegelenud stresside vabastamisega nii, nagu olin õpetanud. Paar nädalat hiljem oli ta juhuslikult avanud karbikese, kus hoidis oma väärtuslikke kive ja avastas üllatusega, et kivid olid lagunenud olematuks. Oli jäänud ainult see kõige väiksem. Naine taipas kohe, et ta oli ise oma vihadele andestamisega kehavälised kivid olematuks muutnud. Tema soov vabaneda viimasest kivikõvast vihast oli hasartne - ta oli mõttejõu vägevuse iseendas ära tundnud. Kui ta kuulis selle viha nime, siis ta hüüatas: "Kuidas ma ise ei taibanud! Mäletan seda ju küll."

Nädal hiljem tuli abi saama teine naine, kelle sapipõis oli kivide tõttu lõhkenud. Talle tehti tüsistuste tõttu kaks operatsiooni. Naine oli oksendamise tõttu kiirelt kõhnunud ja kurnatusest vaevu jalgel püsiv. Ta õppis andestamise ruttu ära ja kui ta nädala möödudes uuesti tuli ning kui ma talle eelmise naise kogemusi rääkisin, siis ta ütles iseenesestmõistetava häälega: "Sellepärast siis minu suur ümmargune kivi oli nii imelikult väikesteks ümarateks kivikesteks muutunud." Olin tema suurt 2x3 cm kivi näinud - kivikõva kivi, mille purustamiseks oleks suurt haamrit tarvis olnud. See naine oli andestamisest palju kuulnud ja ka ennast aidanud, aga kahjuks iga kord ainult jälle vaid selleks korraks, et hiljem saaks veel armutumalt oma eluvõitlust pidada. Tema komistuskiviks oli alati tema ülivõimukas, teiste inimeste, ka oma tütre, hädadesse külmalt ja nõudlikult suhtuv ema. Nende kahe kõva kivi omavaheline võitlus tegi mõlemad naised väga haigeks.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.