Põhjalikkus ja pinnapealsus

Pean sageli inimesi kurvastama kui ütlen, et kõiketeadjad on tavaliselt pinnapealsed. Enamik neist teab oma iseloomu ja on tavaelus seda laiahaardelisuseks pidanud. Need inimesed on andestamise abil elu ja tervise parandamisega hädas, sest neil ei jätku kannatust midagi põhjalikult teha. "Minusuguseid on ka tarvis!" - õigustatakse. Ega mina ei vaidle vastu - on küll, ainult et tulemus on tööle vastav.

"Ma nii tahaksin, aga vist ei oska," ütleb hea inimene, ise ärritust alla surudes. Kui enda olemuse endale hästi teadvustate, siis ehk oskate, kui harjutate. Elu on kool, aga koolis saab halva hinde, kui ei oska ja enne edasi ei saa, kuni oskama hakkate.

Põhjalik inimene ei tarvitsegi ise teada, et ta põhjalik on, aga mida ta ette võtab, selle viib lõpuni. Ja kui ühe korraga ei õnnestu, siis aina harjutab, kuni õnnestub. Ta ei torma kohe uusi võimalusi otsima. Tema olemuses on teadmine, et ainult püsivus viib sihile.

Pinnapealne inimene hakib omi mõtteid. Ühte mõtet lõpetamata alustab teist. Vestluses ei oska kuulata, seevastu oskab rääkida. Tulemust tahab näha enne tööle asumist. Oma tundeid kuulata ei malda, seepärast ei ole usku oma töö tulemusse. Loogilisest mõtte arendamisest ei tule midagi välja - arutlemine ei ole talle loomuomane, sest ta oskab enda positiivsust jaatada ja negatiivsust eitada. Ta oskab näha teiste vigu, aga enda omadele vaatamine ei tule talle mõttessegi - ta on ju hea inimene.

Need nimetatud nõrkused olid põhilised pinnapealsete inimeste stressid, mis ootavad vabastamist. Siis Te ei pea kahtlema andestamise jõus. Pinnapealsus on naiselik joon, aga ka nende emotsionaalsete inimeste iseloomujoon, kes tahavad elus kergelt hakkama saada.

Kuna olen oma raamatus vahendanud mitte ainult inimese hingeelu loogika vaid ka Kristuse Andestamise Õpetuse, siis teadke, et teadmine on õige teadmine siis, kui ta praktiliselt toimib. Aga praktiliselt toimib ta selle käes, kes on aru saanud. Aru saab see, kelle arukus ei ole blokeeritud. Arukuse blokeerib hirm, et mind ei armastata. Armastust ei maksa segi ajada seksimisega. Kellel seda hirmu ei ole, selle hirm on juba üle kasvanud vihaks, et kõik ei ole nii, nagu mina tahan.

Andestamine peab võrduma läbielamisega, siis on ta andnud elukogemuse ehk tarkuse. Vaimset tööd peab tegema kõigest hingest. Kohusetund-likult mõistusega seda tööd tehes ei teki kehas andestamisest energia füüsiliselt tunnetatavat läbilööki, ei teki vabanemist, kergendust, vaevuse vähenemist ega kadumist.

"Usk peab tulema südamest, mitte mõistusest, siis on ta usk ja alles siis ta toimib," ütlesin kunagi ammu ühele välismaalasele, kes pidevalt toonitas oma uskuja vaimsust, aga ise oli vähihaige. Tol korral olin ma alles oma tee alguses ja sattusin tupikusse veenva argumenteeritud jutu puhul, kuna minu eneseusaldus käis alles hanejalgadel. Ma olin selle lühikese tõe oma suust välja öelnud nii, et kohe taipasin - minu vaimsed õpetajad aitasid mind.

See inimene ei olnud mõistnud lihtsat tõde, aga tal ei olnud enam aega oodata. Ta vääris kiiret abi juba selles elus. Tal oli väga suur lugemus, ta oli kümnetel kursustel oma teadmisi täiendanud, aga tema teadmiste keerukus ei sobinud inimkeha ja elu lihtsasse struktuuri.

See inimene jäigastus mind üksisilmi vaatama. Siis valgusid ta silmad vett täis. Kaua istus see kössivajunud vaikiv kuju mõttes ja siis ajas järsult selja sirgu. "Sul on õigus," ütles ta lühidalt. Nii lihtsat asja polnud talle enne õpetatud. Aga tark inimene võtab uue tarkuse alati vastu isegi siis, kui see on tulnud rumalamalt kui ta ise.

Mõistus on füüsilise aju omadus. Teadvustades usu mõtet, tõstab ta inimolemuse uuele kõrgemale tasandile.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.