Elu väärtusi peab otsima

Igas tervikus on hea ja halb. Ühekülgse hinnangu andmine on rumalus. Rumal peab läbi kannatuste õppima.

Teistele positiivse hinnangu andja, kes tõeliselt hindab teise saavutust, aga ei ole pime ka puudujääkide suhtes, tõstab enda väärtust, sest kes teist tõstab, saab ise tõstetud. Teisele ainult negatiivse hinnangu andja alandub ise. Selle taga varjab end eneseteostuse puudus, hirm, et tema on parem kui mina.

Palun, ärge ajage segamini tõde ja valet. Mett mokale määrivaid ilukõnelejaid, kes tühjade sõnadega üksteist aina ülistavad, on maailm täis. Enda väärtuste esiletõstjaid on samuti järjest enam. Tõeline väärtus on äratuntav ilma reklaamita.

Füüsilise maailma vajadus - olla parem - ei ole vaimses maailmas mingi väärtus. Seal ei ole võimuvõitlust. Seal on igaühel oma tee, mis on vajalik talle ja samaaegselt kõigile.

Ka füüsilises maailmas on see nii, aga me ei saa sellest aru. Ikka mina olen õigem kui tema. Siis ilmub välja õigemast veel õigem ja võitlus aina kestab.

Kõiges moodustavad hea ja halb terviku.

Näiteks vaimse kirjanduse hea kättesaadavus on halb selle poolest, et suur lugemus võib blokeerida mõtlemisvõime. Eriti siis, kui lugeja peab üht autorit õigemaks kui teist, oskamata endale vajalikku välja selekteerida.

Iga raamat annab midagi, kui see oma hinges helisema panna, et leida see iva, mis nimelt minu tarbeks sinna poetatud oli. Selleks peab mõtlema.

Lugemine ilma mõtlemiseta on mõttetus.

Dogmaatiline usutarkuste päheõppimine ja jutlustamine on mõttetus, mis teeb inimese tigedaks, kui keegi temalt kasvõi selgitust palub. See oleks nagu uskmatus ja uskmatu vastu peab olema karm. Ususõdade ajalugu peaks olema juba palju õpetanud, aga ikka pole veel küllalt. Oma tarkuse kõige targemaks pidaja on pime, ta pole leidnud iva. Andke talle andeks, siis ta ei häiri Teid.

Nimekate autorite teoste tsiteerimine jätab küll targa inimese mulje, aga kas selle tarkusega on midagi peale hakata? Piibli tsiteerija ei ole veel usklik.

Olen küsinud haigete käest: "Kuidas saab Teie mees (või naine) Teie emaga läbi?" - "Hästi, minu ema on usklik!" - tuleb vastus, mis justnagu enam selgitust ei vajaks. Usk on saanud kilbiks ja poeg või tütar suleb oma ema vigade ees silmad ning laseb oma kaitsetule perele liiga teha. Kõige enam kannatavad lapsed. Praegusel ajal on vastupidinegi olukord tavaline -ateistidest vanemate lapsed sukelduvad kaitset lootes ususektide dogmaatilistesse sügavustesse ja nende pääsemine dogma köidikutest on raske.

Inimene, kellesse on sisendatud dogmaatilised arusaamad, muutub julmaks ja armutuks teisitimõtlejate suhtes. Ei teata, et usk ei tule kirikust, vaid enda südamest. Usklik, kes pärast jumalateenistust teistega keelt peksma või kaklema läheb, ei ole sugugi mõistnud ei ennast ega usku.

Elu tõelised väärtused on varjatud. Kes on võtnud endale ilmeksimatuse oreooli ja oma tarkusi teistele kohustuslikus korras serveerib, maitsestades antut enda aunimetustega, see peab kunagi kindlasti eksima.

Elu tõeline olemus avaneb läbi halva vabanemise. Seepärast ärge eitage ei enda ega endale kallite inimeste halba, vaid õppige selle halva õpetavat väärtust mõistma ja halba andestamisega vabastama.

Vabanenud halb on nagu läikima löönud kalliskivi.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.