Kuhu kiirustad, inimene?

Kõiksuse arenguseaduste kohaselt areneme me vaimse avanemise suunas. Igaühel eraldi on õigus ja võimalus minna kiiremini teistest. Sellel teel ei ole selliseid takistusi nagu on üksteisest sõltuvas materiaalses maailmas.

Siinkohal tekib paljudes edasipüüdlikes inimestes pahameel. Nad ei mõista, et nende hirm hiljaks jääda sunnib kiirustama. Kes liigselt kiirustab, jääb pinnapealseks ja hakkab tegema vigu. Hirm suleb arukuse.

Tuleb teada, et mahajääja kriitiline hindamine on viha. Viha nende vastu, kes minu head usku vastu ei võta ja ummisjalu kaasa ei torma. Viha, et kõik ei toimu nii, nagu mina tahan - ma tahan ju head - on vihane stress. Mida rohkem sellise stressiga inimene teisi oma usku pöörata püüab (kasvõi omas mõttes), seda enam kohtab ta vastupanu.

Isegi siis, kui tullakse abi saama ja ma ülimalt heatahtliku entusiastliku pealetungiga püüan teist heale teele aidata, võin saada pettumise osaliseks, sest teine ei tule kaasa. Ta pole veel küps vaimselt tõusma. Selliste inimestega on suur häda. Kui nad ei tuleks abi saama, siis ei oleks probleemi, aga nad tulevad. Selline inimene hakkab vastavalt oma haridustasemele ja kõneosavusele eitama, kahtlema, keerutama, väitlema, dema-googitsema jne. Ta ei suuda nii kiiresti kaasa tulla, aga tunnistada seda ei taha, sest mine tea, mis ma temast mõelda võin... Aga kui selline inimene saab kuuldu üle järele mõelda, siis edaspidi aina imesta ja rõõmusta tema üle ning temaga koos.

Nii et mõelge, kallid kiirustajad, ükskõik mis usku või usulahku te olete. Kui Te olete vabastanud oma viha uskmatute (armutumas kõnepruugis rumalate) vastu, siis see, kes Teie lähedust ja tarkust vajab, saab vabatahtlikult tulla Teie juurde.

Kui Te ütlete, et Teis ei ole sellist viha, siis miks Te end teistele inimestele peale surute? Vägivald jääb vägivallaks isegi siis, kui seda ainult mõttes tehakse. Kõik saab alguse mõttest.

Jälgin ennast ja teisi, kes püüavad soovijatele head õpetust jagada. Ega see kerge ei ole. Aga kui juba on endale õpetaja au võetud, siis tuleb seda ka õigesti teha, sest õpetuse jagamise viis määrab ära vastuvõtu. Kui vajalik õpetus jääb saamata ainult väära õpetamise tõttu, siis on kahju suur. Kõige tähtsam ja esmavajalikum amet on õpetajal.

Vanasõnad ütlevad õpetamise kohta väga tabavalt ja teravalt. Õige õpetus on - jaga tarkust tahtjale, kes seda tarkust vajab ja ise selle saamiseks palju vaeva näeb. Filosoofilises kirjanduses on iga sõna taga teine sõna ja iga lause taga mõte. Kes vaevub ajusid pingutama, see saab pärli kätte ja see on igavene varandus, see on elutarkus.

Ja kui ta ei oskagi sealt varandust leida, ometi jääb mõttetarga jutust meeldiv ja seletamatult erutav tunne, Mäletan varast koolipõlve, kui ülikooli professorid käisid koolides lastele elutarkust õpetamas. Oli selline aeg. Meid aeti kohustuslikus korras kuulama, kuigi meie vanus nende tarka juttu mõista ei võimaldanud. Aga magnetiseeritud tunne on mul püsinud siiani, see on tarkuse äratundmise tunne.

Nad rääkisid vaimustunult, ei vürtsitanud asjakohast juttu ebavajalikuga. Ei kritiseerinud olusid ja inimesi, vaid arendasid oma" mõtet nii, et kes tahtis ja suutis, see läks kaasa. Räägitu oli osa neist endist ja seda nad ei koonerdanud välja andmast. Mina sain sealt imelise huvi. Nüüd vast oskan ma seda sõnastada - see on olemise huvi.

Õpetuse väärtuse määrab õpetuse jagamise viis. Õpetamise viis sõltub õpetaja hingelaadist, olgu siis tegemist kooliõpetajaga või eluliste õpetuste jagajaga. Kiirustav õpetaja nõuab, käsib, hindab, aga sellest on teadmiste saamiseks vähe.

Näiteks kui taimetoitu propageeriv lektor räägib heatahtlikult taimedest, nende kooslusest ja ühtsusest kõigega, ka inimesega, räägib igaühe valikuvõimalusest, menüü lõputust varieerimisrõõmust, siis tema õpetus on kaasakiskuv ja toit saab maitsev. ,

Aga kui lektor esitab oma resoluutsed nõudmised, nõuab taime tükeldamist just nii ja mitte teisiti, siis on ta kuulajatele juba seina ette ehitanud. Kui ta jutu sekka manab veel halbu tingimusi, pahatahtlikke inimesi, majanduskriisi ja poliitikat - kõik need faktorid on ju olemas - siis need retseptid, mis iseenesest on ju suurepärased, jäävad kasutamiskõlbmatuteks.

Halbade mõtetega maitsestatult kaob ideaalsest looduse kingitusest -taimetoidust - õnnistatud olek ära. Taim muutub maitsetuks. Tema energeetika ei toida. Koos taimega tuleb minusse tegija tigedus ja rahulolematus.

Paar aastat tagasi ühel suurüritusel olles sain aega jälgida toitlustamisega seotut. Toit oli nagu toit ikka, vast taimset rohkem tavalisest. Kõht sai alati täis. Ma jälgisin peakokkasid ja nende toimet kohvikule, personalile, toidule ja külastajaile.

Ülepäeviti oli tööl tõsine ja nõudlik korrektne peakokk. Personal töötas vaikides ja hoolega. Kõik sujus normaalselt. Toit oli kvaliteetne, aga see midagi, mis oleks ta maitsvaks teinud, oli puudu.

Teisel päeval oli peakokk nagu särav värten. Ta nautis iseennast, oma tööd, ilusat ilma ja tundis rõõmu, et tema saab sellele rahvamassile anda osa iseendast. Ta ei vabandanud end kitsaste oludega ja väheste rahadega ja tuhande muu põhjusega, nagu tihti tavaliselt kombeks on. Ta oli pidevalt olemas, kuid mitte pealetükkiv oma headusega, vaid nagu ema, kes heldinult naeratades vaatab söövat last ja mõtleb: "Söö, kullake, oma kõht täis ja ole õnnelik!"

Armastus tuli temast läbi toidu meisse.

Selle koka tööpäevadel liikus järjekord aeglasemalt. Mitte sellepärast, et teenindatud oleks aeglasemalt, vaid sellepärast, et kõik istusid rahumeelselt lauas ja mälusid hoolega oma toitu peeneks. Inimesed nautisid eneselegi märkamata ennast, toitu, seltskonda ja unistasid. Need, kes järjekorras ootasid, ei kibelenud välja päikese kätte, vaid vestlesid elavalt omavahel. Võõrad inimesed leidsid üksteist lihtsa kohviku tüütus järjekorras just nimelt sellel päeval.

Kõik see sündis tänu koka armastusele. Kokk ise, küpses keskeas täidlane naine, oli õhtul samasugune imetlusväärselt säravsilmne, ainult jalad ütles olevat päris korralikult väsinud.

Tänapäeva inimese vajadus on aina kiiremini, aina rohkem. Elu on nagu võiduajamine ükskõik kellega või ükskõik millega. Kiirustaja ei saa aru, miks ta soovitut ei saavuta. Pahameel teeb kiiresti oma töö. Saamahimu hävitab nii väärikuse kui ka väärtused.

Kiirustamine tuleb hirmust. Hirm hiljaks jääda paneb jooksma ja ikkagi hilinema. Hirm ilma jääda paneb trügima ja ikkagi ilma jääma. Aga hirm midagi tähtsat maha magada võtab une ära. Aga lõpuks see inimene magab ärkvel olles ikkagi midagi tähtsat maha. Nii juba kord toimib hirm.

Vabastage oma kiirustamine ja saamahimu, ahnus, kadedus, rahulolematus, oskamatus takistusest rõõmu tunda ja hirm, et olete lootusetu saamatu. Varuge selleks tööks püsivust ja sihikindlust.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.