Reaalsuse taju

Kõik, mis on olemas, on reaalne. See tähendab, et Jumal on reaalne sellele, kes teda mõistab ja tunnetab. Paljud arvavad, et tunnetavad, aga ise alles otsivad teed. Kõiksuse äratundmine on lõputu ja sügavuti arenev protsess. Mitte keegi ei tunne Jumalat täiuslikult, ka kõige suuremal teadjal on palju õppida.

Niikaua, kuni inimene oma füüsilises kehas elades ainult füüsilist materiaalsust näeb, kuuleb, kombib, maitseb ja kella vaadates selle kulgu kontrollib, peab ta reaalsuseks seda, mida ta tundma õppis. Ometi on tavainimene rääkinud aegadest aega tunnetest, hingeelust, vaimsusest, emotsioonidest, mõistmata nende sõnade olemust. Sest nad pole nähtavad.

"Mina armastan sind rohkem kui sina mind," süüdistatakse. Millega Te seda kaalusite ja mõõtsite?

Üks liiga tark inimene ütles peale esimese raamatu lugemist: "Ainult see, kes armastusest midagi ei tea, võib armastusest nii rääkida!" See oli lõplik otsus ja mina vastupidist tõestama ei tõtanud. Elu tõestab temale tema väite. Minule on see asi juba märgatavalt selgem.

Mitte väga ammu reageeris minu mõistus samuti. Kuuldes ühte filosoofi mainimas, et see tsivilisatsioon ei teagi, mis on armastus, mõtlesin pahandatult: "Mida see inimene endale lubab! Kuidas ta võib nii rääkida!" Erinevalt eelpool nimetatud kritiseerijast hakkas minu alateadvus vajama selle väite tagamaa teadvustamist. Hakkasin endalt küsima: "Mida ta selle all mõtles?" Välja mõtlesin. Püüdke Teiegi iga kord, kui tahaks öelda kindlalt - "Ei!" - mõelda, mis on selle taga ja Te saate aina targemaks. Targalt tegutseja on edukas. See ei tähenda, et targa elu on kerge. Vastupidi. Elu esitab targale suuremad nõudmised. Mõistuse arenguga suureneb vaimu tarkus.

Vaimuinimesele on nähtamatu maailm reaalne, mis on nähtav, tunnetatav ja mõistetav. Mida enam vabaneb vaim, seda enam on võimalik rahulikult ja erapooletult maailma head ja halba teadvustada ilma, et kellelegi peaks näpuga näitama. Et selleni jõuda, peab stressid vabastama -nad segavad maailma nägemist.

Me eksisteerime veel füüsilise keha kujul ja suurem osa inimesi on veel vaimses pimeduses. Jumalast juhitud kõrgemad maailmad aitavad meid vaimus kergemini tõusta, aga me peame endale aru andma, et materiaalsete asjade korraldamiseks, saamiseks, hankimiseks, ehitamiseks on seni veel vaja materiaalseid vahendeid või nende vahendajat - raha. Kes terviku ühte osasse naiivselt, kui mittevajalikku, suhtuma on hakanud, see ei õpi materialismi õppetundi lõpuni. Rahaga tuleb õppida tasakaalukalt ümber käima, teda ei pea eitama.

See, kes raha eitab, peab rahata elama, sest ta eitab raha. Aga eks proovige seda teha.

Iga päev pean ma kuulama, kuidas ebamajanduslik inimene on hingelisse kriisi sattunud, on selle pärast väga haige, aga räägib mulle tulise paatosega oma tulevikust, kus kõik nagu imeväel korda saab. Raha ei ole probleem - deklareeritakse.

"Kallis inimene, selle raha pärast Te ju haige oletegi! Tehke silmad lahti! Vaadake, kogu inimkond - ka Teie - on praegu üheskoos lõpetamas õppetundi, mida lihtsamas keeles võiks ehk nimetada - raha hukutav mõju vaimus rumalatele. Kui me oleme tulnud seda õppima, siis õppige. Raha lummus on vaimu tugevuse mõõdupuu, Kes on õppinud raha õigel teel -õigesti mõeldes ja hästi töötades - saama ja seda õigel eesmärgil on kasutanud, see on halva heastanud ja on tark. Palju neid inimesi on, see on iseasi."

Rahast ei tohi teha probleemi st. rahast ei tohi teha Jumalat, aga teda ei tohi ka eitada.

Raha eitamise probleem on vaimsel teel liikujate suur komistuskivi. Kes eitab ühte ebameeldivust, see eitab ka teist ja kolmandat. Soov olla ideaalinimene röövib reaalsustaju.

Jumalikus Kõiksuses on iga asjal oma koht. Mõttest algab tegu. Kes neid kahte tähtsuse järgi hindama hakkab, see läheb teisega tülli. Niimoodi algab võitlus.

Kes naiivselt arvab, et maja saab praegu ehitada ilma rahata, see peab niikaua kuuse all elama, kuni mõistab - saab või ei saa. Kes arukas on, see istub seal ja mõtiskleb, mis teda eluaseme saamisel takistab. Kõigepealt annab ta andeks kõigile negatiivsetele mõtetele, siis vaim avaneb ja näitab, millal tõusta ja kus suunas astuma hakata. Et inimene vajab maja, seda vaim teab.

Kes on lühinägelik, see kardab kaugele vaadata. Tal on hirm tuleviku ees, mis ärritab ja vihastab. See on sagedamini noorte häda. Laske oma hirm vabaks, siis areneb teie ettenägelikkus, intuitsioon.

Kes on kaugelenägelik, see on oma hea sooviga üle pingutanud. See on tahtmine näha kaugele ehk tahtmine saada kohe palju ja suurt, aga ei taha näha vähest ja väikest. Elus peab õppima kõigepealt pisiasjadest rõõmu tundma, siis võib elu sellele inimesele suured asjad usaldada. Teistelt, sealhulgas riigilt, oma tuleviku kindlustamise nõudmine hävitab nägemise, kui see inimene ei näe, et kõigepealt peab igaüks ise oma elu heaks tegema. Kõik algab mõttelaadist, siis tuleb jalgade ette vaadata, alles siis kaugemale. Tulevikuga seotud hirm ja pahameel ootavad vabanemist, et tulevik saaks ligemale tulla. Nii vaimselt kui füüsiliselt tuleb ikka endast alustada, et siis kaugemale minna. Kes õpib oma käitumist tõlgendama ja halbu mõtteid vabastama, see saab soovitu ja ühtlasi ka silmanägemise tagasi. Et seda on raske teha, seda näitab prillikandjate ja päris pimedate arvu tõus kogu maailmas.

Vananemisega seotud nägemise kaotus on seotud tahtmatusega näha elu häirivaid pisiasju. Vananedes tahab inimene näha, et on midagi suurt ja asjalikku elus teinud või saavutanud. Kui ta ei mõista, et elu algab pisiasjadest, mis on sama tähtsad kui suured, sest ilma üheta ei ole teist, ja hakkab vihkama pisisegajaid, siis need pisiasjad takistavad teda üha enam. Nägemine küll väheneb, et pisiasju vastavalt soovile mitte näha, aga ka see ei meeldi inimesele. Ei taha näha pisiasju, aga millegipärast paneb prillid ette, et neid näha saaks. Vihastamine aitab nägemist järjest väheneda. See, kes ennast pisiasjadele vananemise ajapuuduses enam ei raiska, võib aastakümneid ühe tugevusega prille kanda. Aga kui väga vana inimene on juba elu pisiasjadele käega lööma hakanud, sest tunneb, et need pole tema jaoks enam tähtsad, siis ta nägemine hakkab paranema. Mis on pisiasi? Eks ikka see, mis Teie jaoks vähetähtis on.

NÄIDE ELUST.

Ravisin kord ühte 7 aasta vanuses silma limaskestade põletiku tagajärjel nägemise kaotanud 25-aastast noormeest. Alguses jättis ta aruka mulje. Raadiost saadud info oli temasse talletunud. Andestamise õpetust võttis ta vastu, filosoofiline mõttelaad ei olnud talle võõras. Raviefekt tuli ruttu. Ta hakkas nägema valgust, siis varjusid, siis hakkas eristama kuju ja liikumise järgi isegi naisi ja mehi, läks tööle. Siis edasiminek takerdus.

Püüdsin ta mõttelaadi vigu talle võimalikult hästi selgitada, aga avastasin iseenda jahmatuseks temas täieliku vastuseisu. Ta ei tahtnudki rohkem näha! Ta kartis maailma halba näha, kartis, et kui nägema hakkab, siis peab ise enda eest hoolitsema hakkama, siiani tegid seda ju teised. Nad olid selleks kohustatud. See, et temast noorem õde end venna nimel täielikult ohverdas, tema hinge ei liigutanud. Isa oli tal pensionärist joodik, ema oli surnud. Temale oli tema haigus kui pääsemine maailma halvast.

Mina oma nägija loogikaga ei suutnud nähtut uskuda. Ütlesin talle: "Kui Te oma halbade mõtete vabastamisega tegelda ei taha, siis ärge enam tulge." Järgmine kord ta enam ei tulnudki. Ta nägi juba piisavalt hästi. Ülejäänu pidid teised tema heaks tegema. Vanemate omavaheline elu oli ta niiviisi kalestanud.

Kes halvaga kohtudes siira huviga küsib - "Mida ta mulle õpetada tahab?" - see ei kaota kunagi nägemist. Kes armastab nalja ja valdab enda üle naljatamise oskust, selle halb on alati parem.

Kes maailmas ainult halba näeb ja kõike oma silmaveega niisutab, soovides seda hirmsat elu mitte näha, see peab ükskord pimedaks jääma, sest nii on ta ju soovinud. Seepärast ärge loopige saatuslikke sõnu tuulde - iseenda needmine on ainult pealtnäha sõnademäng.

Kogu inimkonna põhihuvi on majandusliku jõukuse kasvule pööratud. Murranguline sajandilõpu kriis seevastu aina murrab inimesi, sest ilma filosoofilise mõtlemisvõime arenemiseta soovitud tulemusteni jõuda on võimatu.

Näiteks vaesest kodust väljakasvanud laps pingutab end igakülgselt ja jõuab haljale oksale. Tema hirm vaeseks jääda on teda tiivustanud ja tahe rikkaks saada on siira unistuse täitumiseks jõu andnud. Aga hirm vaeseks jääda elab temas edasi ja kasvab märkamatult üle vihaks vaesuse vastu. Inimene tunneb, et ta ei taha enam rõivaid parandada, isegi nööbi õmblemine on vastumeelne. Ta maksab selle töö tegijale või viskab hea rõiva minema oskamata mõista, et kõnnib juba vaikselt rikkusest kaugemale. Vähehaaval tekib põlgus vaesuse ees. Siit omakorda on samm ahnitsemiseni. Koonerdamine aitab sellele kaasa. Edasiminek aina aeglustub. Ühel päeval tuleb pankrotiteade. Hirm vaesuse ees on oma töö auga lõpetanud.

Seal,  kus elu aluseks arvatakse rikkus olevat, peab elu õppetund rikkuse läbi tulema.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.