Kannatuste kool

Inimene hindab teisi enda iseloomule ja tõekspidamistele vastavalt. Sellega, mis teise kohta öeldakse, paljastatakse enda olemus. Iseloom on elukogemuste summa. See summa sisaldab kõikide eelmiste elude ja käesoleva elu kogemusi. Väikseimadki emotsioonid on pärit möödunust ja nad üha korduvad, kuni inimene selle konkreetse elu õppetunni ära õpib. Tavaliselt annab ainult äärmuslik kannatus kindla elutarkuse, mis selles vaimus igavesti talletub. See on elutarkus, mis annab hingerahu. See inimene ei pea selle probleemiga enam kunagi haiget saama. Möödunu elab sel kombel meie praeguses ajas ja tulevikus edasi. Miski ei kao kuhugi.

Igaüks teab, et mõni eluraskus kordub liiga sageli. See tähendab, et Te ei ole teinud järeldust, ei ole oma viga parandanud. Eluraskus tuleb Teid ikka ja jälle õpetama. Te ei ole mõistnud, et elu paratamatus ongi Teie vabadus õppida ja halb heastada. Küsige raskes olukorras: "Miks mulle tuli see katsumus, mida ta mulle õpetada tahab?" Küllap tunnetate keha vastust.

Õnneks oleme jõudnud inimkonna arengustaadiumi, kus ei pea enam õppima läbi suurte kannatuste, nüüd on võimalik õppida halvast vabanema oma mõttemaailma muutes. Kes läbi kannatuste on õppinud, see on saanud igast kannatusest elukogemuse. Kogemused on kui õppetükid, mis igas järgmises klassis sügavuti minnes jõuavad lõpuks täiuslikkuseni. See aine on nii selgeks õpitud, et edaspidises elus on ta Teie jaoks elav õpetus, mida saab vastavalt vajadusele kasutada ilma, et häda korral oleks tarvidust õpperaamatu järele joosta. Kes elutarkust ära ei ole õppinud, see peab üha uuesti elu käest peksa saama. Sarnane tõmbab niikaua sarnast ligi, kuni tarkus tuleb.

Küsitakse - mis on kannatus? Meid on õpetatud kannatama ja õpetatakse veel praegugi. Vastus - kannatus on rumalate õppetund. Kes tahab tark olla, see peab mõtlemise selgeks õppima, siis vabaneb kannatuse õppetundidest. Ta ei pea ennast laskma käskida, suunata, keelata, karistada, ähvardustega hirmutada. Vaba inimene teeb ise kõike õigesti. Ta jõuab, saab ja tahab.

Olen vaadanud, kuidas mõni inimene õpib ühte elutarkust palju elusid järjest. Näiteks on tal vaja ära õppida eneseväärikas-olemine. Ühes elus on ta olnud rikas, teises vaene, kolmandas elanud mägedes, neljandas orus. Kord on ta olnud naine, kord mees, kord haritud, kord harimatu. Kuid ikka on ta end teiste ees landanud ega ole mõistnud, miks teised teda alandavad. Tal on praegugi hirm olla eneseväärikas, sest ta on upsakuse ja egoismi eneseväärikusega segi ajanud. Nüüd on see stress tal nii suureks kasvanud, et on teda hävitamas. Siia ellu tulles on ta otsinud endale sarnased vanemad, et niinimetatud pärilike haiguste kaudu kannatuste karikas täita ja õppetund lõpetada.

Niipalju on inimestel tarkust küll, et sarnaste eluraskuste kohta mitte öelda, et need on pärilikud eluraskused. Ometi on tervis eluraskuse peegelpilt.

Kui inimene otsib väljapääsu, siis vaimsed õpetajad juhatavad ta andestamise tarkuse õpetaja juurde. Ja kui see olen mina, siis õpetan teda andestama oma hirmule, et mind ei armastata, sest see stress on teiste stresside allikas, õpetan andestama hirmule olla egoist, õpetan andestamist hirmule, et mind ei mõisteta õigesti, eluisu puudusele, mõttetuse tundele, alaväärsuskompleksile, hirmule, et nagunii enam midagi parandada ei saa jne.

Paljud inimesed ohkavad: "Miks mulle enne selliseid tarkusi ei ole õpetatud!?"

Esiteks sellepärast, et inimkond ei olnud enne valmis selliste tarkuste vastuvõtuks. Teiseks sellepärast, et ega Te ise ka nende tarkuste juurde jõudmiseks midagi teinud ei ole. Aga sunniviisiline andmine, isegi kui antakse andja meelest maailma parimat asja, on vägivald ja seda vastu ei võeta. Teie, kes Te praegu nii ohkasite, olete juba nende tarkuste vastuvõtuks valmis. Aga Te ju teate kui paljud ei ole veel valmis. Kui Te nüüd oma mõttemaailma parandama hakkate, siis aitate järgi ka mahajääjaid.

Endale head tehes teete head kogu inimkonnale.

Niisiis, vastavalt eelmiste elude kogemustele, vajame me täielikult targaks saamise eesmärgil veelgi rohkem kogemusi, mille tõttu otsime ja leiame endale neid katsumusi võimaldavad vanemad. Aga ka abikaasa, sõbrad, elusündmused.

Me ei oska endale teadvustada oma vaimu vajadusi, me ei tunne iseennast. Meie vaim on täiuslike tarkuste poole liikuv energiakogum.

Vaimul on vajadus täiuslikuks saada, aga täiuslikkus ei ole ainult hea. Täiuslikkus on hea ja halva pidevalt sinusoidina vahelduv liikumine. Vaimul on soov saada nimelt neid teadmisi, mis eelmistes eludes jäid saamata ja see on iga vaimu kõigutamatu vajadus.

Ärge küsige: "Miks ma pean nii palju vaeva nägema?" Teie ise, ehk vaim, on selle õppetunni valinud, kuid Teie mõistus ei mäleta seda. Õppige soigumise asemel andestamine ära.

Ärge küsige: "Miks temal on hea elu?" Tema ise valis sellise ja on ise seda vanematelt saadud pinnast harinud ja ennast tugeva taimena edasi kasvatanud. Ta on seda ise määranud, sellist elu vajanud. Ja ka tema elul on negatiivne pool, aga Teie seda ei näe või ei oska oma pisarate loori tagant märgata.

Isegi lähedaste ringis nähakse teise head, mis ärritab, kui endal on halb. Ärritunud inimene ei mõtle oma mõtetele, ta näeb teist. Teine näiteks tuleb pisiasja küsima: "Mida ma sulle lõunaks teen?" Majandusasjadest sõge inimene näeb vaid esimese murelikku nägu. Temale tundub see etteheitvana ja ta hakkab karjuma: "Mis sa seda minu käest küsid? (Nii tahaks ta karjuda oma alluvale.) Kas sa ei näe, et mul on muret isegi küll! Ise sa ei tea elust midagi (keegi on teda ennast nii solvanud), aina tahad saada, mina pean kõike tegema!" Jne. Täielikku arukuse hajumist iseloomustav kisa ei taha lõppeda. Nii lahendab see inimene oma kuhjunud negatiivsust. Aga lahendatud ta seda ei saa, sest ta valab vajaliku viha vales kohas välja. See, kes kodused probleemid tööle kaasa võtab ja kolleegidele oma kibestumised välja valab ning see, kes tööprobleemid koju kaasa võtab, et kodused, eriti lapsed, kannatama panna, see oma pingetest sel kombel ei vabane. Ta hoopis suurendab oma viga.

"Pea nüüd pea, kullakene," peaks küsija ütlema, "sinu süütunne on ohtlikuks kasvanud. Sa ei näinud minu küsimuses soovi sulle täna lõunaks midagi eriti maitsvat teha, et su muremõtteid hajutada. Lase enda süütunded vabadusse. Nad tulid sulle õpetama, et ei ole süüd, on vead. Oled endale võtnud liiga suure kohustuste koorma, liiga suure vastutuse. See on ju hirm olla süüdi kui midagi ei õnnestu. Nii aina kulud ja väsid.

Ma annan sulle andeks, et sa minu peale oma süüdistamisega tormasid. Anna sina minule andeks, et olen liiga palju liigset tahtnud. Ma annan endale andeks, et su süüdistamised endasse tõmbasin. Olen minagi endasse võtnud liigseid muremõtteid, kohustusi ja vastutustunnet, seega hirme ja süütundeid,  mis nüüd süüdistamist ligi tõmbab.  Mu silm on igatsenud kullasära, anna andeks.

Süütunne ja süüdistamine! Aitäh, et minu praegu mõtlema panite, enne kui me mõlemad infarkti saaksime."

Nii oleks vaja, aga nii ei osata mõelda. Konflikt lõpeb solvumisega, millele ühelt poolt järgneb nutt ja teiselt poolt vihane hammaste huulde surumine. Või tõuseb mõttetu vihane üksteise vigu valulikult osatav tüli, mille järgselt on süütunded veelgi suuremad. Kumb enne selliselt elu jätkates infarkti saab, sõltub kumma kannatuste karikas enne täis saab. Alles siis võib vastaspool kahetseda (end süüdistada), et on nii mõndagi valesti teinud.

Teine osa inimesi pöördub isegi siis ükskõikselt ära, jätab kannatanu ise endaga hakkama saama ja otsib uued jahimaad. Nii toimivad need, kellel varandus inimhingesid üles kaalub. Elus ainult naudingute otsijate tasumise tund tuleb kunagi hiljem läbi selle, mida ta peab kõige suuremaks väärtuseks - läbi varanduse. Tulemata ei saa see jääda.

See, kes andekspalumist häbiväärseks ja endale alandavaks peab, ei tea veel, et andeksand õilistab inimest. See tähendab, et teisele andestaja tõstab andestamise läbi enda väärikust.

Isegi, kui hinges on alles värske ja valulik haav juhtunust, on inimese vaim andeksandmiseks valmis. Vaim on õppetunni saanud, aga andekspalumisega ja andeksandmisega saab olukord mõistuspäraselt teadvustatud ja seda vajab inimeseks olemine.

Pinnapealne vabandamine on sügava andekspalumise noorem õde. Aga ka teadlik hingest tulnud vabandamine võib olla enda vea teadvustamine ja sel juhul ta toimib vabastavalt.

Vabandamine on lapsena sisse õpetatud komme ja lipsab tavaliselt suust kergelt ning mitte midagi kohustavalt, seega ka mõttetult välja. Andestamine on kaalukas ja tõsine töö, milles on pühadus, mida igaüks alateadvuse tasandil tunneb. Mida sügavam austus on inimesel elu ees, seda tõsisemalt ta ka andestamisse suhtub. Andestamine on püha töö. Sageli hakkab kombekas kõikjal ette ja taha vabandav inimene andestamise vastu tõrkuma. See tõrge võib olla nii suur, et näiteks haige, kes on end vastuvõtule kirja pannud ja tõesti vajab abi, on parem haige edasi, kui enda vea andekspalumisega parandab.

Andekspalumine ja andeksandmine on ravim hingehaavale. Aga sunniviisiline andekspalumine, isegi kui inimene ise ennast selleks sunnib, on vägivald, mis tekitab veel suuremat viha ja kasvatab kättemaksu. Kui tunnete, et Te ei ole veel vaimus valmis andestama, siis teadke, et Te peate veel kannatama, sest õpite esialgu veel sellisel kombel. Püüdke käimatusse suhtuda kui õpetajasse, kes õpetab nii, nagu Teie talle võimaldate. Kui olete oma häda tekke lahti mõtestanud, olete avanenud ka andestamisele.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.