Kogutud näited

NÄIDE ELUST.

Et Te mõistaksite, kuidas põlvkond põlvkonna järel annab iseenda iseloomuomadused järgnevatele põlvkondadele edasi, toon Teile ühe pika ja mõtlemisainet pakkuva näite. Tänan naist, kes lubas avada oma elu teistele tõelise hea tegemise eesmärgil - õppimise jaoks. Ega see tal kerge ei olnud. "Et minu rumalus vähemalt teisigi õpetaks," ütles ta pisaratega võideldes. Selline inimene saab kindlasti ükskõik missugusest haigusest terveks.

See naine on võitlejatüüpi inimene - tugev oma heas ja halvas. Andestamise tarkuse äraõppimine oli talle raske, aga ta püüdis.

Et Teil oleks kergem orienteeruda, paneme asjaosalistele nimed.

P - poeg

N - naine, poja ema

NE - naise ema, poja emapoolne vanaema

NEE - naise ema ema

NEI - naise ema isa

NI - naise isa, poja emapoolne vanaisa

NIE - naise isa ema

NII - naise isa isa

M - naise mees, poja isa

ME - mehe ema, poja isapoolne vanaema

MI - mehe isa, poja isapoolne vanaisa

T - tütar

Poeg - P - tuli alkoholismi ravima. Tema emal - N - oli elule allajäämise kriis. Naine on vaimsel teel otsija ja üle kivide ja kändude teerajaja. Võitlejatüüpi inimene.

See naine - poja ema - oli meestevihkaja, kes samal aja väga ihkas mehe armastust. Armastus ja viha on kõigis inimestes koos, ainult kui viha liig suureks läheb, siis on ta see, mis armastuse hävitab. Inimese elu on raske ja vaevanõudev selleks, et saavutatud väärtused hinnalisemad oleksid. Inimene peab oma armastust teadlikult hoidma ja kasvatama.

Ema ei vaielnud mulle vastu, aga ei andestanud ka. Liig suur tundus talle mehe ja poja tehtud ülekohus. Tundsin hädaohu lähenemist ja hoiatasin ema, aga ta ei mõistnud mind.

Möödus kolm nädalat. Emal oli tekkinud äge silmahaigus - glaukoom. Nii palju oli see naine oma elus pidanud vaatama vihaleajavat, et silm otsustas teda aidata mitte näha, kuna naine targa inimese kombel teisiti ei osanud. Nüüd oli naine nõus, et temas on viha meessoo vastu.

Inimene elab enda jaoks. Kõik, mis ta teeb, teeb ta endale. See ema ei olnud minuga nõus - tema elab lastele. Nii räägivad kõik emad ja proovi vastupidist tõestada, siis solvad. Nüüd tuletas see ema mulle minu öeldu ise meelde kui tõe, mida ta enne ei olnud suuteline mõistma.

Inimene teeb teistele head, sest seeläbi on tal endal parem.


Ema - N - vanemad:

NI - Ema isa - on valinud suhteliselt heleda tee, aga mitte päikeselise. Tee on petliku olemusega - ilm nagu naeraks irooniliselt. Mees justkui läheks oma teel, aga ei lähe ka. Tema sees on pahatahtlik iroonia. Ta ei andesta mitte kellelegi ega mitte kunagi. Ta ei mõista, et oma pideva irooniaga ilmaelu üle, oma pideva agressiivsusega näib talle kõik hädaohtlik ja tema enesekaitse pinge takistab teda ennast oma teel liikumast. Ta ei tea, et vaim, kes ei liigu, hävineb. Ta on üheaegselt edasi astumas ja tagasi tõmbumas, sest ei tea kust lööki oodata. Ta näeb kõiges halba ja ei märka, et tõmbab sellega halba ligi. Selline mees ei saa mitte jätta tekitamata enda suhtes vihkamist. Ta vajab, et teda vihataks, ta provotseerib vägivalda, et siis selle vastu võidelda. See on äärmuslikult negatiivselt elusse suhtuv inimene.

NE - Ema ema - tuleb oma teel pingsalt meest jälgides. Pealtnäha on naine tugev ja julge, aga hinges on valmisolek, et sellelt mehelt tuleb midagi alatut. Ta teab, et ta ei ole ootamatuks alatuseks valmis. Naine peab olema pidevas pinges ja väsib ning alandub.

Nii nad lähevad ja üha enam hakkavad teineteist vihkama, sest mees ei salli argu ja alandlikke. Ta taluks ainult endast tugevamaid, et saaks alt üles vaadata.

N - Nende laps e. ema ise - on sellel teel kui pettunud lootuse kaotanud inimene, kes näeb, et kummaltki vanemalt ei tule tuge. Ema on hingelähedasem, aga ema nõrkus ei meeldi. Tahaks hävitada isa paindumatut jäikust, tahaks hävitada halba. Ta ei mõista, et teeb sellega halva suuremaks. Põlgab oma isa. Tuleb ellu mehi põlates ja vihates.

Ema isa - NI - ehk selle äärmuslikult negatiivse mehe vanemad:

NII - Ema isaisa - oli heleda teega mees, aga eluliselt väga pehme ja selgrootu. Mees, kes tegeles pisikeste asjadega, nokitses, tahtis tunda rõõmu sellest, mis tema käte alt tuli. Hea meelega tundis, et naine teda tagant tõukab või sunnib. Mees ei olnud ise oma teel liikuja.

NIE - Tema naine oli auahne inimene, kes vajas teiste heakskiitu ja lugupidamist. Ta ei mõistnud, et soov välja paista oli eneseteostuse puudus. Ta ei olnud halb inimene, aga täitumatud unistused kibestasid ta elu.

NI - Nende laps seal teel - teadis, et mees peab elu juhtima ja naine seda teha ei tohi. Temas tekkis tülgastus naise vastu, kes meest taga ajab ja samas vastikus pehmete meeste vastu. Ta teadis, et ta ise kunagi selliseks meheks ei saa. Ta põlgus kasvab pahasoovlikkuseks paigalseisjate vastu. Ta muutus risti vastupidiseks oma isale, sest isa oli äärmuslikult pehme hingelaadiga mees.

Ema ema - NE - ehk selle äärmuslikult negatiivse mehe naise vanemad:

NEI - Isa - on väga rahulik - küll kõik saab korda - mees. Ta lasi elul endal voolata ja elu voolas, elu sai korda justkui iseenesest. Kui tema magas jalad seina peal, siis elu sai iseenesest korda. Ja kui midagi ei saanud korda, siis ei olnud sellest suuremat lugu. Elutee kandis teda edasi nagu imeväel. Ta oli laisk ja mugav, aga mitte lohakas. Kui tegi tööd, siis korralikult. Tal oli eriline oskus mõelda. Kui ta magas, siis ta ei maganud vaid mõtles, selles oligi tema eriline oskus elada. Tema jaoks olid maa ja taevas koos. Ta tunnetas elu täiuslikult, mõtles peensusteni ja iialgi liigset liigutust ei teinud.

NEE - Tema naine - oli kärsitu, aga abitu. Tema enda tegemistest suurt ei sündinud. Aga tema ettekujutustes oli, et kui mees oleks nobe jooksja, siis saaks kõik heaks. Ta oli kui kepiga kurivaim, kes kogu aeg käis ja noomis ja sundis, aga üldse ei märganud oma tegevuse tulutust. Ta oli pealtnäha tige, kuid seesmiselt heatahtlik ja tema meest ei häirinud tema käratsemine sugugi. Naine demonstreeris külale sellega oma hoolitsust pere elu korraldamise eest.

NE - Nende laps - läks sellist elupilti vaadates tigedaks. Ta nägi, et ema kepp ei hirmuta kedagi. Ta nägi oma isa positiivsust. Talle tundus vanemate elu nagu võlts näitemäng, mida elati teiste inimeste jaoks. Ta vajas äärmuslikku siirust, mis on õige ja arusaadav.

Need olid ema põlvnemise pildid. Nüüd veel tema poja vaim - ehk isa - M, poja hing - ehk ema ise - N ning poeg - P, kes end alkoholismist välja võitles:

M - Poja isa - on valinud oma lapsele kuldselt särava tee, aga ise tahab sellelt teelt ära minna. Ta tunneb, et on liiga must ja ei kõlba sinna -mees alavääristab iseennast. Ta tahab elu väga heaks teha. Ta kõnnib tee servas mitte sellepärast, et end häbeneb, vaid et mitte poega segada. See on inimene, kes reaalselt tajub enda negatiivsust ja ei taha, et teised sellest häiritud saaksid. Tema tee ääred on mustad - teda piirab eluliselt negatiivsus (selgus, et mees on politseinik), aga oma teele ta seda ei lase. Ta on võitlusvõimeline inimene, kes on puhastanud oma lapse elutee.

N - Poja ema - ehk käesoleva näite keskne ema saab eespool liikuvast mehest, tema kuldsest kiirgusest nagu pimestava päikese näkku, aga ta ei ole rahul. Tema hinges on viha oma isast ja nüüd veel see pimestav .päike ka veel. Ta ei saa selle pärast teha seda, mida siia ilma tegema tuli, mehe positiivsus segab. Ta tuli kätte maksma, aga ei näe hästi ja tahaks ka selle eest kätte maksta. Ta ei oska aru saada heast ja halvast. Ta ei oska näha seda, mis on enda teel, kuid oskab näha seda, mis on tee kõrval - aga need on juba mehe tegemised. Ta ei mõista isegi, mille vastu võitleb. See on tema isa vägivaldne vaim.

P - Laps - tahab kõigest üle kasvada nii, et jalad oleks maas ja pea taevas, et ta oleks pikk ja ulatuks kõigest sellest üle vaatama nagu kaardus pajupuu. Ta tahab üle paindudes vaadata päikese poolt neile kahele inimesele näkku. Kahjuks ei saa inimene olla nii pikk, et ulatuda üle elu vaatama. Ta ei usu seda, mida ta selja tagant näeb. Ta ei taha uskuda oma vanemates halba, aga näeb, et vanemad on omavahel seletamatult valedes suhetes. Haisvad pilved on vanemate vahel. Väga rasked ja segased tunded on poja hinges oma vanemate suhetest.

Lõpuks veel poja isa - M - vanemad ehk kuldse tee valinud mehe vanemad:

ME - Ema - on mehe kaotanud nuttev naine, kes ei oska näha oma poega kui meest, kes suudab teda igas hädas aidata. Tema elu on lõputu mehe taganutmine märkamata, et poeg ootab, et ema ta toe vastu võtaks. Pojal - M - tekib tunne, et naised ei mõista teda ja et ta peab näitama midagi kontrastset, mis silma torkaks, et ema teda märkaks. Ta võtab endasse idealiseeritud kuldse isa olemuse ja isa eluraskused nagu mustad hauad tee ääres. Nii ta tuleb kuldses ja mustas, et pälvida naiste tähelepanu, aga kuna ta füüsilise isa õpetust pole saanud, siis on tal hirm, et ta naisega ikkagi käituda ei oska. Ta oskab meestega suhelda. Nii elus ka sündis -naine ei olnud teda siiani mõistnud.

MI - Varakult surnud mees.

Kui Te teraselt tähelepanuga lugesite, siis nägite, kuidas inimesed võtavad endale elu õppetunnid, millede kiire ja targa äraõppimise asemel hakkavad stresse kogudes läbi kannatuste õppima.

Teades hästi oma sugupuud, saame ennast palju aidata. Kes seda ei tea, sellel on raskem.

Nii mõnigi inimene ütleb seda lugedes, et siis peaksid kõik ühe pere lapsed ühesugused olema.

Iga laps tuleb oma endisest elust, kus ta sai hoopis teised elukogemused. Ta tuleb nendelt vanematelt õppima seda, mis talle vajalik on. Vanematel ei ole ju ainult need iseloomujooned, mille läbi eelmine laps tahtis õppida. Ja lapsedki ei sünni ühel ajal.

Et seda paremini mõista toon ära veel selle ema tütre - T - vaimu (kuldse tee valinud mees) ja tema hinge - ema enda - olemuse.

T - Laps - näeb idealiseeritud pilti kuldsest mehest - M, kes läheb ära. See nägemus on vennaga sarnane. Ta vaatab järjest kasvava hirmu ja kurbusega isa äraminekut. Olukord paneb teda hüsteeriliselt rabelema, lõhkuma, vigastama kasvõi iseennast, aga ta ei ulatu isa kinni hoidma. Ta näeb, et ainukene, kes isa kinni saaks hoida on ema, aga ema seisab kui ükskõikset nägu tegev monument, andeksandmatuse jäikus kehas. Laps ei suuda seda mõista. Ta teab, et kui silmapiirilt kaob see mees, siis monumendi alus variseb maa sisse. Lapse meeletu hirm kaotada isa - meest - kasvab hirmuks kaotada ka ema. Lapsest kasvab järjest suureneva vihaga hüsteerik, kes sel kombel olukorda parandada püüab. Ta ei mõista, et tõmbab hirmuga ligi oma pere lagunemist. Selles hirmunud vihas ei näe ta, et hävitab kõik, isegi oma lapsed, sest hirm kaotada meest on üle tema mõistuse piiride.

Selgus, et tütre pere oligi väga ootamatult ja inetu käraga purunenud.

Naised ei tea, et mehi alandab ja ärritab, kui nad peavad armastust kui hinge seeshoidvat palukest lunimas käima. Mehe meelekibedus kasvab vihaks, kandudes üle põlvest põlve isalt pojale. Naine saab sellise mehega abielludes kannatada, aga tavaliselt ka mitte ilma asjata, sest tema ema või vanaema vigurid ja hirmud on teda vorminud.

Kui igaüks, nii naine kui ka mees, vabastaks oma stressid, siis lakkaks see üksteise piinamine. Kui naine ja mees leiaksid vahete-vahel aega vaadata teineteisele silma nii, et tunneksid sellest teineteisele pühendatud hetkest hinge voolama hakkava mõistmise soojust, siis nad teadvustaksid, et abielu ei saa olla teineteiselt nõudmine vaid teineteisele andmine, mis iseenda õnnelikuks teeb. Ja kui nad vahete-vahel ka sõnaga oma tundeid-mõtteid kinnitaksid, siis oleks pere tugev. Siis ei öeldaks teineteisele - tõesta, siis usun!

Selles hingeliste asjade materiaalse tõestamise amokijooksus on inimkond jõudnud kuristiku äärele. Edasi on kaks võimalust: kes taevasse -vaimsusesse, kes kuristikku - hävinema. Kes otsib viga eneses, see mõistab teise käitumist ja rahu peres taastub. Ka laste hing jääb terveks.

Selle näite ema sai oma teele korraliku proovikivi - tema alkohoolikust poeg, kes vaatamata oma veale, oli enne hea ja pealtnäha armastav, hakkas nüüd ema süüdistama. Poeg ju teadis asja olemust, aga viinast kahjustunud ajurakud ei olnud võimelised nii kiiresti taastuma. Poja viga tuli talle koheselt kätte depressioonina. Endine upsakus murdis nüüd vaimu teist-pidise õppetunniga. Nii karistab elu. Aga see tagasilöök õpetas neid mõlemaid ja ega see viimaseks ei jää.

Oskamatus oma keha teistsugusena ette kujutada paneb meid endas kandma rasket stressikoormat. Kui stress vabaneb, siis keha kergeneb, tõuseb, tekib avanemise rõõm. Alles siis tuleb mõistmine, mida ma inimesele selgitada püüdsin ja enam ei tõrgu ta andestamast.

Paljud inimesed imestavad, miks tema keha nii palju kaalub kui samas teine inimene samasuguse pikkuse ja riiete numbriga on hoopis kergem? Ja miks temal haigused on pikkad ja rasked? Näiteks kasvõi gripp, mis temal tüsistub, aga teisel nädalaga kaob?

Mida suurem on inimese hirm, et mind ei armastata, seda rohkem kõikvõimalikke stresse ta endasse kogub ja varjule paneb, kartes oma elule õiget nime anda. Hea inimesena ütleb ta endale: "Aga teisel on veel raskem!" Ja süda ongi mõneks ajaks rahunenud. See on enesepettus, mis ussikesena hinge uuristab.

Nii mõnigi ütleb: "Ma tean, et mul peabki nii olema. Ma ju ei saa endale kõike lubada. Kas Te tahate öelda, et see on halb? Ma olen ju täitsa rahulik. Ma olen ju endale kõik selgeks teinud."

Ei, see ei ole halb, aga see, mis on sõnade taga, on halb - muidu Te ei oleks haige. Oma tõelisi mõtteid ja igatsusi tuleb tunnistada, mitte musta valgeks rääkida.

Selline inimene (aga selliseid on palju) kuhjab endasse stresse, eitab neid ja otsib mõistliku õigustuse, et end vaigistada. Ta tahab olla hea -vaoshoitud, viisakas, vähenõudlik, aga tema tegemistes ei ole kergust, rõõmu ega rahulolu.  Temas on loobumine ja enda sundimine.  Ta on normaalne tänapäeva inimene. Näen tema tõrksust, kui püüan selgitada, et tal on veel hulgaliselt stresse, mis vajavad vabastamist.

Inimene ei oska ette kujutada, kui palju stresse temasse üldse mahub. Kui keegi ütleks endas olevate stresside arvu, siis oleks imehea! Tema tõekspidamised on näiliselt kaljukindlad - ma tean, et mul neid stresse ei ole või enam ei ole.

Inimene püüab enda südant rahustada väga erinevalt, oskamata stresse vabaks andestada. Ta võrdleb end halva inimesega, kes on rikas ja tige, aga ta jätab võrdlemata vaesega, kes on veel tigedam. Esimesel on hirm vaeseks jääda, kui edasi ei rabele ja see hirm kuhjub vihaks. Teine on vihane nende peale, kes on rikkad ja temale oma varandust ei jaga. Pada sõimab katelt, aga selle inimese tigedus ootab endiselt väljapääsemist. Ootab ja kogub väge.

See inimene on ühekülgselt omandanud tõeteri:

  • raha on kurja juur;

  • rikkus on hirmus asi, mis varem või hiljem hävitab omaniku;

  • äljapaistvus on samuti halb asi, mis siis, et enda hingel on
    eneseteostuse puudus, mis sööb närvid ja õhutab hirmu, et mind
    ei armastata.

Ta on oma elu seadnud kuldsele keskteele, et mitte halb olla. Ta ei suuda teadvustada, et see on hirmust, et mind ei armastata. Mitterikkana armastavad teda ju nii rikkad kui ka vaesed. Talle oleks selle stressi omamine justkui suur häbiasi ja ta ütleb: "Ma ei mõtle nii!"

Kulla inimene, alakeha haigused räägivad vastupidist. Mõtlemisest võib ju täielikult loobuda, aga stressid Teie sees teevad oma tööd edasi. Ajud on inimesel ikka mõtlemise tarbeks.

Iga maksimaalselt kuhjunud stress tekitab lõpuks viha, hoia ja varja ja eita palju tahad!

Iseennast ei saa petta isegi kui tahame.

Kui hirm tõmbab halba ligi, siis viha hävitab.

Hävitab ükskõik mis kombel ja ükskõik millises kehaosas - olgu see halvasti paranev haav, mädaeritus (köha, nohu, paise), luumurrud, luude hõrenemine, reumaatiline luude häving, veresoonte purunemine (verevalum kehal või kehaõõntes, insult, infarkt) või vähk. Variatsioone on palju, aga põhimõte on üks - viha hävitab. 

NÄIDE ELUST.

45-aastane mees valuga ja liikumisfunktsiooni häiretega parema käe küünarliigeses, mis vaatamata kompressidele ja salvravile ei kao ega kao, pigem aina suureneb. Ise põhjendab ta oma häda harjumatu ehitustegevusega ja kruvide keeramisega.

Kui nii oleks, siis peaks lihaste ja kõõluste ülepingutus mööduma nädalaga.

Selgitan: käsi + parem kehapool = naissooga seotud hirm. et ei armastata, mis sunnib rohke tööga armastust ära teenima, Käsi on hakanud sellise töötegemise vastu protestima. Käsi töötaks rõõmuga, kui mees stressid vabastaks, aga mehes on hea inimese kangus - ma ju ei kurda, et mul selline stress on, järelikult ei ole.

Ega mina vaidlema ei hakka. Ei taha terveks saada, siis ei taha! Igal inimesel on õigus olla terve või haige, ainult haige peaks teadma, et ta kiirgab negatiivset energiat oma ümbruskonda - eelkõige oma perele. Varem või hiljem viib see konfliktideni peres. Pere tasakaalust oleneb laste luustiku tasakaal - nii et oleks nagu mõistlikum mõtlema hakata.

Mehe vaagen on pöördes vajunud vasakule ja taha. Ta ei osanud aimatagi, et poisipõlvest alanud põlvede vaevused on ka sellest. Lapsepõlvekodus valitses ema, isa oli alla surutud ning hoidus tahaplaanile. Elus puudus edasiminek, nii ema kui isa tahtmised olid suuremad kui võimalused igatsetut saavutada. Isa hirm, et mind ei armastata, kuhjus ja hakkas vanas eas üha enam kärsituse ja vihahoogudega kõiki üllatama, isegi teda ennast. Poeg hakkas kõige selle vastu seesmiselt protestima, aga hirmust, et mind ei armastata, ta oma suud ei paota. Kogu oma elu käib ta vaikiva kannatajana. Õppetunnist targaks ei ole saanud, tõrksus ema (naissoo) vastu kasvab, aga armastuse ärateenimine jätkub nii, et nüüd lakkab mehe keha tema enda sundimist kuulamast. Et igasugune sundimine on viha, seda mees ei tea.

Protest on viha isegi kui ta mitte kunagi sõnades ega tegudes ei väljendu.

Keha vajab, et mees andestaks vihale ja vastuhakule, mida naiste valitsemine temas esile kutsub. Ta vajab, et andestataks naiste ülemvõimule ja oma hirmule, et ei armastata. Mehe reaktsioon oli kiire tulema: "Mis sest kasu on, kui nagunii iga kord, kui ma ema juurde lähen, on jälle midagi juhtunud. Jälle on midagi korrast ära või katki läinud! Jälle pean MINA seda parandama. Nagunii jälle, nagunii..." Ta ei pea oma arvamust liialduseks.

Hirm, et nagunii sunnitakse teda jälle kõike vastu tahtmist tegema, kutsub ligi olukorra, kus ta saab seda hirmu tunda. Meenutagem - luustik on isa, vaagen on pere. Inimese keha luustik on kõige elementaarsem kangisüs-teem. Tasakaalus kang töötab kui kellavärk, isegi tugeva ülepinge korral on lihaseid raske haigeks teha. Aga kui vaagen vajub viltu, siis ei saa lülisammas enam otse üles tõusta, ta kas vingerdab või on vibuna pinges ja hakkab ka õlavöödet tasakaalust välja tõmbama. See rikub omakorda käte liikumisfunktsioonid. Tasakaalustamata ülepinges ei pane kõõlused ja lihased kaua vastu. Neid lõplikult, ilma luustikku tasakaalustamata, terveks ravida ei saa.

Mees võtab endale tavaliselt oma ema sarnase naise. Ega sellelgi mehel teisiti olnud. Isegi kui naine on teistsugune, on mehe hinnang ikkagi juba kindlaks kujunenud. Mees, kes lõpuks ometi, 45-aastasena, oli saanud ema tegemiste vahel mahti, et oma tööde juurde asuda, et oma naise armastust ära teenida, oli nüüd hirmul, et nagunii läheb emal tema abi veelgi rohkem tarvis. Rabele palju tahad, jookse nii kiiresti kui suudad, aga jõudu ja aega ei jätku. Keegi nagunii temaga ei arvesta.

Nii ka juhtus - teisiti oleks ju loodusseadustele vastupidiselt olnud. Ja mehe töötegemise peamine instrument - käsi - lakkas töötamast. Keha aitas nüüd ilma valetamata õigustatult öelda: "Mul on käsi haige, ma ei saa seda teha, mida te tahate."

See mees oli hea inimene, tööloom, kelle rabelemisest oli vähem käsu kui ta ootas. Süütunne sundis teda pidevalt kartma, et temaga ei olda rahul ja ega ta isegi ei olnud enam ei enda ega teistega rahul. Hirm nõudmiste ees, hirm ebaõnnestumiste ees, hirm end vigastada, tõmbasid ligi ikka seda, mida ta kartis. Ta ei tundnud loodusseadust, et sarnane tõmbab sarnast. Ärritumised, kahetsemised ja pahameel süvendasid depressiooni.

Maks on viha ja raevu keskus. Noorena hirmust tigeduse ees tekkinud kollatõbi hakkas tunda andma, aga neid vaevusi põhjendas mees vale toitumisega, kuigi ei saanud jätta tunnistamata, et kui on närvilisem periood, siis on maks ka nagu nuhtluseks segamas. Eestlase kangekaelsus takistas teda haiguse olemust esialgu mõistmast.

Kangekaelsus teeb sõna otseses mõttes kaela kangeks. Sellise inimese lülisamba kaelaosa läheb tasakaalust välja, näpistab närve ja teeb kibeda valuga kaela liikumatuks. Pannakse selle nimeks kaela radikuliit või neural-gia - mis vahet sel on! Selle põhjuseks on hirm, et ei armastata + viha, et ei armastata (st. ei mõisteta, ei hoolita, kiusatakse jne.), mis põhjustavadki kangekaelse ehk kange kaelaga oma joone ajamise.

Kuhjunud süütunded tekitasid viha, mis hea olla tahtmise tõttu aina edasi kuhjusid. Lõpuks ei saanud isegi enam aru, et ta juba ise tekitas pidevalt üha uusi pingeid sellega, et oli hakanud teisi põhjuseta süüdistama. Pealetungi peetakse ju kõige paremaks kaitseks. Perekond, teades tema haavatavat hinge, muudkui andestas talle kõik, ent hirmust, et ta jälle süüdistama hakkab, tõmbasid tema süüdistamist ligi. Suletud ring töötas. Kõigi energia läks tuulde, tööde peale kulutati mitu korda rohkem jõudu. Selle asemel, et normaalselt suhelda või kasvõi üks tülitsemine korralikult ette võtta, selle asemel kõik aina heade inimestena säästsid ja püüdsid üksteist mõista, taipamata, et närviline bioväli juba ammu lämmatas. Suhtlemine on suur ja inimesele vajalik oskus, aga eestlane on kammitsetud oma hirmust, et mind ei armastata, kardab midagi valesti öelda ja seetõttu parem ei ütlegi.

Mehe headus oli stresside hunniku all kokku vajumas - inimene ei olnud osanud oma armastust hoida, oli teda arutult vangitsenud ja lootnud, et teised seda hoiavad. Ta ei mõistnud armastuse olemust ja elu õpetas selle läbi kannatuste selgeks. Aga hea inimene õpib kõik selgeks, isegi kui ta veidi kangekaelne on. Nii juhtuski. Varsti oli ta juba teiste õpetajad Ta veendumus oli mehelikult arukas ja loogiline.

Kuigi viimane näide oli mehest, kes tahtis olla hea, on elus tüüpilisemad hoopis mehed, kes ei taha olla halvad. Sellised mehed ei mõista, et nende hirm olla halb teeb nad tigedaks.

Selline mees muutub ruttu konfliktseks teiste vigade üle ironiseerijaks, resoluutseks oma arvamuse kaitsjaks, nõudlikuks türanniks või allaand-matuks targutajaks, kes oma ninast kaugemale ei näe. See naine, kes on sellisele mehele läinud, see on tulnud selles elus suuri raskusi ületama ja suurte takistuste ületamist õppima.

Pean ütlema, et mees läheb tigedaks siis, kui ta ei saa eluteel edasi liikuda. Liikumist takistab armastuse puudus, aga armastuse allikas on naise südames. Mehel on vaja see armastus endasse lasta. Kui mees ei mõista, et tema enda stressid teda selles vangitsevad, siis leiab ta vaenlase, kelle vastu võidelda. Selline mees on tavaliselt isegi uhke oma sõjakuse üle. Kui ta juhtumisi oma luud murrab ja see juhtum liiga lihtne ning labane on, siis ta mõtleb sellele kangelasteo kauniduse juurde. Ta ei taha kuuldagi, et toidab mehelikkusest pakatavat hirmu, et mind ei armastata kui ma vägev mees ei ole. Mida vägevam mees, seda suurem hirm.

Selline mees kardab halba ja on pidevas valmisolekus tungida peale, sest tema jaoks on teistest tulev negatiivne. Sageli on selline inimene eelmises elus olnud kas äärmiselt suur kannataja, kes tuli nüüd kätte maksma või on olnud teistele kannatuste valmistaja, kes teist elu järjest korjab oma pea peale tuliseid süsi ja näeb kõigis vaenlasi. Eelmises elus ei saanud kannatuste karikas täis.

Kui talle öelda kellegi kohta, et see on hea, siis hakkab ta parinal vastu. Tal on tõestus, et see on halb. Aga kui öelda kellegi kohta halba, siis ta vihastab enne lause lõppu. Ta läheb või kätega selgeks tegema, et see on hea. Ja tal oleks kergem, kui vastane oleks samasugune keele või rusikatega võitleja. Hirmust vihane inimene ei suuda mõelda ja rahulikul arukal inimesel on võimatu temaga asju ajada. Nad räägivad eri keelt.

Millegipärast on minu loengutele sellised mehed naiste poolt kohale tiritud ja nad kohe kindlasti küsivad midagi taolist: "Alati on olnud sõjad. Miks Te tahate öelda, et just nüüd on inimesed nii halvaks läinud?" Vaoshoitud ärritus ei ole lasknud ülejäänut räägitust tema mõistusesse.

Nii küsib inimene, keda vihastab, et üks tark tahab jälle olla targem kui teised. Ta mõtleb sellega mind, aga ise ei saa aru, et tema protestiv hing on arukuse sulgenud. Ta peab mind targaks, aga teda vihastab, et ma olen naine. Ta ei mõista, et seegi on tema stress. Oskamata end oma hirmudest vabastada, on ta liialt palju naiste ülemvõimu all elanud ja on nüüd valmis igale naisele kallale kargama. See mees ei mõista, et sammub insuldile või infarktile ja siis on ta sunnitud olema madalam kui maa, sest ei suuda enda eest hoolt kanda. Olen hoiatanud selliseid mehi, aga nad lubavad suureliselt, et siis nad tõmbavad ennast oksa. Paraku kaob suurelisus koos veresoone rebenemisega. Siis on elu järsku nii-nii armsaks saanud.

Elus on ikka nii, et rumal õpib keretäiest ja ei oska näha, et teised muul kombel õpivad. Ta tahab ka teisi oma tõekspidamiste järgi õpetada. Kes kardab kisajaid mehi, selle kõrvad peavad saama nende kisa kuulda. Kes vihkab sellist elustiili, see peab saama sellist tunda nii läbi hinge kui ka läbi ihuvalu.

Neid endid õpetab kõige sagedamini kannatus, aga selle tõmbavad nad endale suure - nad taotlevad ju oma elus ainult äärmusi.

Selle tsivilisatsiooni õppetund on materialism. Materialism on saamahimu õppetund.

Ürgajal läks inimene tapma, et süüa hankida. Edaspidi juba selleks, et riideid hankida, mustadeks päevadeks varandust koguda jne. Hooratas oli käima lükatud ja ei ole enam siiani seisma jäänud. Ammu on möödas need ajad, kus suutäie pärast kakeldi. Mida aeg edasi, seda rohkem on sõda olnud mitte enese alalhoiu eesmärgiks, vaid teise hävitamise eesmärgiks, et saada aina rohkem, et saada nii palju, et pole kuhugi panna. Inimkonna viha kasvab võrdväärselt rikkuste kasvuga.

Kuidas siis on, et inimesed pole halvemaks läinud? Halvad on halvemaks läinud.

Elus on nii, et mida suuremaks läheb halb, seda suuremaks läheb ka hea, mis sest, et ta välja ei paista. Äärmuste kasvades lähenetakse kriitilisele piirile, kuni kõik muutub vastupidiseks. Halb sünnitab läbi hävingu head. Kriisis hävinevad need, kes õigesti mõelda ei oska, kes eluga võitlema kipuvad. See, kes loodusseadusi tunneb ja vastavalt vajadusele neid käsutab, on alati jääv.

NÄIDE ELUST.

Noor abielupaar, kes peale andestamisega mõttemaailma parandamist lapse said, tuli koos lapsega vastuvõtule. Ravitulemus, kui nii võib selle väga armsa ja eriliselt rahuliku lapse kohta öelda, oli imeõnnestunud.

Pooleteise tunni jooksul, mil me vanematega andestamise tarkust veel sügavuti õppisime, nii nagu ma selleks ajaks olin targemaks saanud, ei seganud see väike arukas inimene meid kordagi. Aga ta jõudis ema süles istudes üle vaadata kõik energiapildid seintel, ükshaaval igal pildil pikalt peatudes, isegi kui selleks pidi pead selja taha pöörama. Vähemalt 10 minutit jälgis ta sügavalt mõttes olles küünlaleeki ja teist 10 minutit minu energiat suunavat kätt, kust ta nägi suurt leeki väljumas. See väike inimene oli ainult 3-kuune! Tema ema oli last kandes õigesti lapsega suhelnud, ta normaalselt sünnitanud. See laps pidi arukas olema.

Lapse emal olid mõned hirmud, mis last kasvatades oli talle sisendatud ja neid hakkasime lahti selgitama. Otsustasime kõigepealt alustada lapse ema vaimu ja hinge lahtirääkimisega, sest seda me ei olnud veel teinud.

Räägin umbes nii: "Teie vaim-isa on kui kellegi eest ärakiirustav mees, kes kardab kaotada oma vabadust, aga tunneb, et ei jõua. Ta teeb viimase jõupingutuse ja rebib end lahti mingi kummalise, metsiku jõuga. See ei ole mingi tühipaljas rabelemine, vaid eluline vajadus. Ta kaob kaugele."

"Mu ema ja isa läksid lahku," ütles naine.

"Teie hing-ema on rahutu ja hüplev nagu metsiku hobuse taltsutaja, kes istub hobuse seljas, märkamata, et hobust polegi. Tal on pöörane jõud ja tahe teha see keegi oma meele järgi taltsaks. Tagant üles löömine on nii tugev, et hambad plaksuvad kokku, ei tea, kuidas tal hambad üldse suus püsivad?"

"Ega ei püsigi, aga eks Te ise näete, ta istub ukse taga," ütles naine muiates.

"Teie keha on kui aiale toetuv pealtvaataja, kes otsustab, et niimoodi küll seda kõike teha ei saa. Tänu oma ema äärmuslikule võimukusele olete ise, risti vastupidiselt oma emale, leebe, aga hirmunult meest pidevalt jälgiv, sest Te ei ole temas kindel. Kuna isa oli Teil äärmuslik, siis mehe otsisite omale väga pehme loomusega. Laske oma hirm lahti, muidu see kurnab meest. Ta hakkab tundma, et naine ei usalda teda." Mees oli viimaste lausete ajal väga ägedalt peaga noogutama hakanud, temal oligi hirm, et teda ei armastata, juba suureks kasvanud.

Kui naise ema pärast sisse tuli ja suu avas, siis ma olin sunnitud tunnistama, et selle 53-aastase naise hambad ei olnud elu võimuka ratsas-tamise galopis tõesti suus püsinud. Ja kui ta kaebas, et tal on südame rütmihäired, mis aeg-ajalt üsna galoppi ajavad, siis oli pilt täiuslik. Ega ta oma vigu tunnistada ei tahtnud, aga küllap süda selle vea parandab.

Andestamine parandab nii hinge kui ihuhaavad. Proovige alustada oma vanematele andestamisest, aga kui ei õnnestu, siis alustage stressidele andestamisest.

NÄIDE ELUST.

Vastuvõtule tuli alla-aastase lapsega naine lapse kaasasündinud südamerikke tõttu. See oli harvaesinev vatsakeste-vaheline defekt, mis nägi välja kui pussitamisest tekkinud haav. Ovaalava avatus oli väikese poolkuu kujuline, ent sellele vaidles ema vastu, sest seda polnud arstid diagnoosinud.

Eelmises elus oli see laps olnud röövlibande juht, kes tahtis varanduse pärast ka omadele liiga teha ja tekkinud tülis pussitati ta surnuks. Siia ellu tuli ta kätte maksma. Temas on juba praegu viha. Ta raevunud häälitsused ja hammastega mänguasjade küljest tükkide rebimine on nagu ähvardav hoiatus.

Tema südamerike on positiivsus, mis takistab tal tulevikus kurjategijaks saamast! Kas teda võib üldse terveks ravida? Võib küll, aga tingimusi täites ja need tingimused on kinni vanemates.

Emal on kaasas veel puberteediealine kõhn hirmust kühmu kasvanud tugevate prillidega tütar. Kabinetis läheb nende sisenemisel külmaks, nagu oleks jäämägi tuppa tulnud. Niivõrd tugev negatiivne energia on emas.

Emas on hirmud, aga agressiivsus ja võimukus lööb üle. Võim, mis nõuab kõigilt kõike. Võim, mis näeb teiste vigu suuremana, kuid enda vigade ees on pime. Kui see ei oleks tema kehast sündinud laps, siis oleksid tema süüdistused olnud esiplaanil. Ta on nii blokeerunud peaga ja seetõttu mõistmatu, et ta ei saa kuulata vaid peab iga minu lauset enesekaitsega puruks rebima. Minu mõte ei jõua temasse. Sellise inimesega võib ainult arutule sõnaduellile minna.

Raevukad enesekaitsjad on alati suure süütundega inimesed, nad ei näe, et neid ei süüdistatagi. Kõik, mis inimene valesti teeb, jääb tema hinge seletamatu süütundena, mis kaob alles siis, kui süü on lunastatud - kui viga on parandatud. Kuhjunud süütunnetest kasvab välja viha ja nii tormab selline inimene kallale isegi sellele, kes talle appi ruttas. Nii see oligi.

See ema ei mõistnud oma vigu, ta ei tahtnud neid mitte kuulatagi. Põhiolemuselt on temagi ju hea ja tahab lapse tervenemist. Ehk hakkab ta mõtlema, siis saab ka aidata.

Sarnane tõmbab sarnast - sellise karmaga laps ei saanudki teistsugusele emale tulla.

Teine tütar oli kui hirmunud värvuke. Ta kartis igasugust võimu ja valitsemist, igasugust kisa ja karjumist, nüüdseks juba nõudlikku sõnagi. Tema silmad olid juba enne kooli lakanud talumast näha halba, mis kodus oli. Ema süüdistas arste, et need ei kontrollinud silmi. Nagu kontrollimine oleks silmad paremaks teinud ja nagu arstid peaksid mööda maad ringi sõitma ning kogu aeg midagi kontrollima. Selleks on laps valinud omale ema, kes leiab aega ta silma vaadata. Koolis läks nägemine veel halvemaks, sest õpetajate tigeda nõudlikkuse oli ta endale tõmmanud tõesti. Tema ema oma käitumisega õpetajate suhtes on seda veelgi suurendanud. Kui nii edasi jätkub, siis selle lapse kõrvakuulmine hakkab ka varsti langema.

Eelmises elus on ta ise oma lastele sellisel kombel halba teinud, mida ta nüüd omal nahal läbi elab. Sellised ongi elu õppetunnid. Laste ema on eelmises elus väga pahasoovlik olnud, tema tugev energia on nii mõnigi kord pärale jõudnud. Praeguses elus on ta mässumeelsus sihipärase paha-soovlikkuse sassi ajanud.

Need ongi need kannatused, mida protestijad tahavad eitada. Nad noomivad - miks peab inimene kannatama? Miks ta elu ei või hea olla! Mis need New Age jutlustajad ajavad inimestepäid sassi, ei lase rahus elada!

Küllap olete kuulnud selliseid sõnavõtte.

Hirmunuid, tigedaid ja mõistuseta olendeid on olnud alati, ka enne New Age uuekuuelist, kuid põhimõtteliselt igaveste elu põhiprintsiipide lahtimõtestamist. Aga nii palju kui praegu, pole vist pikka aega tõesti olnud. Kui ainult inimesed seda head kuulda võtaksid... Kui nad mõistaksid, et see halb, mida nad näevad, on suure terviku nähtav osa. Varjus on suur hea. Kui nad mõistaksid, et kui nad näevad head, siis suur halb on nende eest tegelikult varjul. Selline on elu tõde.

Näiteks sellele emale jäi kõik see asja põhiolemus selgitamata, Ma pidin ta saatma koju järele mõtlema. Ei ole võimalik ravida tagajärge kui põhjus on likvideerimata.



Eilsest tuleme ja homsesse läheme.

Täna saame oma vigu parandada.

Täna on see veel võimalik.

Siis saab tulla homme.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.