Viha äratundmise rõõm

Inimese tõeline väärtus on tema vaimu tarkuses. Tarkus tuleb läbi raskuste.

Väikese inimese väikesed tarkused tulevad läbi füüsiliste raskuste tundmaõppimise.

Suure inimese suured tarkused tulevad läbi vaimsete raskuste tundmaõppimise.

Järjest targemaks saab see, kes õpib ületama füüsilist raskust vaimsete jõupingutustega. Väga tark on see, kes õpib mõttega muutma mateeriat. Mida kiiremini ta seda teeb, seda võimekam õpilane ta on.

Elu peab arenema lihtsamast keerulisema suunas ja see areng ei saa kunagi seisma jääda. Praegune inimkond, meie kõik, teeme oma arengu keerulisemaks, sest me oleme unustanud loodusseadused. Arvame, et kui räägime musta valgeks, siis on kõik korras.

Me ei tea, et iga väike halb on liikumapanev jõud ja suur halb on -vastupidi - hävitaja. Me ei oska loogiliselt edasi mõelda, et väike hea paneb meid rahutult suurema hea saamiseks tegutsema, aga teenimatult sülle kukkunud suur hea matab enda alla ja hävitab oma heaga. Me ei oska või ei pea vajalikuks tasakaalustada oma hingeelu, sest me ei tea, et vaim liigub hinge jõul. Me oskame hoopis erineval kombel ennast petta.

Veelkord põhistressidest.

Süütunnet me ei häbene tunnistada. Alateadlikult on süütunne kohuse-tunde tekitaja. Kohusetunne viib kogu inimkonda edasi. Ilma selle tundeta ei oleks liikumist tulevikku. Aga kui süütunne kasvab üle piiri, siis tekib hirm, mis teeb mineku ebanormaalselt pingeliseks. Mõõdukas hirm paneb inimese saavutuste nimel jooksma, aga üle piiride hirm sunnib ära või kõrvale jooksma. Lõpuks tekib viha.

Me jookseme selle pärast, et me ei jõua muidu teistele nii palju head teha kui vaja. Nii öeldakse ja me ei häbene seda välja öelda, sest heateod teevad meile au. Vihaks kasvanud hirmu õpime üha enam varjama, sest see on kasvatamatuse näitaja. Mida siiram on inimene, seda ausamalt ta tunnistab, et kõik teistele tegemine on tegelikult endale tegemine.

Mida intelligentsem on inimene, seda enam ta kardab näidata oma viha. Mida tsiviliseeritum on ühiskond, seda rohkem on viha vangitsejaid, kes halva mängu juures teevad hea näo ja näiliselt mängleva kergusega hävitavad iseennast, oma lapsi ja inimkonda. Armastuse hingekarjel surutakse suu rahaga lukku. Usk raha võimu hävitab tasapisi ja salalikult õnneliku inimese, kelle vajadused piirduvad füüsiliste vajadustega ja iseenda õnnega.

AIDS püüab avada inimese silmad nägemaks maailma kui tervikut. AIDS'i suhteliselt aeglane kulg ütleb inimesele: "Sul on veel piisavalt aega parandada oma vead. Sinu hirm ja viha, et sind ei armastata, et armastusel ei ole väärtust, magavad sinu sees, nad on vaja äratada. Sa pole kunagi osanud hingeliselt armastada, nüüd on aeg see ära õppida. Su keha hävineb ainult hingearmastuse puudusest."

Nii püüab haigus haiget aidata. Küllap tuleb aeg, mil ta õpetab ka peret au sees hoidma.

Arusaamade tasand määrab elukogemuste ulatuse. Arusaamade tasandit saab inimene ise tõsta.

Laps õpib kõigepealt kõndima, siis rääkima ja siis mõtlema. Areng toimub I tšakra tasandilt ülespoole. Sümboolselt on inimkonna arengu tasandid samad. Üks inimene on arenenud põhiliselt I tšakra tasemele, teine temast kõrgemale, kolmas veel kõrgemale jne.

Inimese arusaamade tasand ja elukogemuste ulatus


/JOONIS LK 90 /

Elu head ja halba võtab iga inimene vastu vastavalt oma arengutasandile. Mõni jääb selles elus igavesti lapseks, teine on juba sündides vana ja arukas. Nende maailmanägemine on erinev.

Lapshing näeb enda varba ette ja vajab, et tee oleks sile. Ta vajab, ta nõuab, ta sunnib ja kui ei saa, siis on kisa, siis on jalgadega trampimine ja rusikatega vehkimine.

Koolitarkusest pungil inimene teeb ise, aga nõuab veel rohkem teistelt, sest tal on enda meelest õigus nõuda - tema ju teab, kuidas peab.

Elutark inimene puhastab ise oma tee kaugele minekuks. Nii on temal kõige kergem minna. Arukus näitab võimaluste suurenemist laiuti ja sügavuti. Füüsilise tasandi osakaal jääb vaimsele inimesele järjest väiksemaks. Ometi ei tohi keha eitada ja teda ebatähtsaks pidada. Keha vajab arendamist, tugevdamist, osavamaks ja vastupidavamaks harjutamist. Nii tõestame kehale, et teda armastame. Kes seda tarkust ei tea, selle varba ette jääb takistus, et ta kõhuli kukuks. Nii tuletab füüsiline tasand ennast meelde ja näitab, kui tähtis on terviku mõistmine.

Kui tark mõistab rumalat, siis on ta tark. Rumal tarka mõista ei suuda, tal on enne vaja targemaks saada. Tänapäeva inimene teeb oma targaks saamise õppetunnid võimalikult raskeks. Nii saab küll lõpuks suure tarkuse, ainult et selleks kulub palju aega ja elusid. Aga aeg kiirustab meid praegu tagant, sest me oleme teda käsutult kulutanud.

Kes kardab näida halb, see on halb.

Ta peidab halva sügavale, sest kardab seda teistele näidata ja endale teadvustada. Inimese suhe teistesse on risti vastupidine kui ta suhtumine iseenda negatiivsusesse. See, kes teise silmas näeb pindu, see iseenda silmas palki ei näe.

Iseenda viha on see, mis teiste viha enda juurde tõmbab. See, kes teise viha suhtes seisukoha võtab, see on seda tegelikult enda suhtes teinud.

Iseenda vihal (ja ka hirmul) võib täheldada seitset eri tasandit ja vastavalt on seitse erinevat suhtumist ning käitumist nendesse ja nende suhtes:

VIHA TASAND

Suhtumine vastavasse vihasse

Käitumine selle viha suhtes

1

Füüsiliselt aktiivne viha

Avalik viha

Sind peab hävitama!

Teen olukorra kätega selgeks.

2

Füüsiliselt passiivne viha

Sind peab põlgama!

Sõiman läbi või ütlen mis ma sinust arvan.

3

Valitsev viha

Sind peab raamidesse suruma!

Hirmutan ja surun su sellega nurka.

4

Vaoshoitud viha

Tasakaalustatud viha

Ma ei armasta sind!

Jätan su armastusest ilma.

5

Eemalelükatud viha

Varjatud viha

Ma ei räägi sinuga!

Ma ei suhtle sinuga, et sa näeksid – ma olen sust parem.

6

Uinuv viha

Ma ei mõtle sinust!

Ma ei taha sinust mõeldagi; ma tahan rahu.

7

Magav viha

Minu jaoks sind ei ole!

Minu jaoks halba ei ole, ses ma olen alati saanud, mida olen tahtnud.

Avalikult vihane tunnistab oma viha, tema vabanemine vihast on kergem. Näiliselt tasakaalukas inimene ei saa aru, miks ta peab ennast muutma, ta on niigi tasakaalukas. Viha varjaja protestib, sest tema on hea inimene, kes kellelegi halba ei tee. Ta vajab viha kasvatamist suureks, et selle läbi suurt õppetundi saada.

Äratage oma magav viha, muidu ta kosub märkamatult ja kui ta üles ärkab, siis võib midagi olla lootusetult maha magatud! Viha eitamine on viha olematuks tunnistamine. Aga viha tuli Teid õpetama ja ta ei lepi enne kui on õppetunni andnud, eitage palju tahate. Eitaja õnnetus on selles, et ta ei saa oma eitamisest aru, olgu ta siis lihtsalt lapselikult naiivne või mõistusega oma arvamusest kinnihoidja. Eitaja saab kannatada, kuigi on enda meelest kõike õigesti teinud. Parem öelge, et see, mida teises näete, on kindlasti ka minus olemas ja ma leian ta üles ning lasen vabadusse.

Eitajad panevad mind muigama oma vastuolulise jutuga, neil on vajadus oma õigust tõestada. Mõtlemata minu jutu sisule paiskub eitaja suust midagi taolist; "Ei, ma ei aja oma õigust taga, aga mul on ju õigus." Kui ma püüan teda mõtlema ärgitada, siis näen solvumist, ärritust, viha. Aga ka seda ta eitab. Sellepärast ütlen sageli: "Halbade inimestega on kerge asju ajada, aga heade inimestega on üks igavene häda."

Tahtmine vihale vastu panna hävitab vastupanija. Õppige viha endast läbi laskma nii, et ta teisse kinni ei jää. Kujutage end selliseks, kellest viha läbi voolab. Tunnetage kohta, kust viha läbi voolab - seal on Teil kõige suuremad probleemid. Kui alguses ei õnnestu või on raske või tekib seal kohal rõhuv halb tunne, siis vabastage oma hirm ja harjutage mõttepildiga tööd edasi. Oskus lasta vihal endast läbi voolata nii, et endal hea hakkab, on hindamatu abi endale.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.