Vanavanemate pärandus

Vanavanemad annavad lapse vanematele vaimu ja hinge.

Küllap olete teadlik vanast tarkusest, et vanemate patud nuheldakse kolmandat põlve järglastele. Needsamad vanavanemad on need "patused", kelle vead nuheldakse lastelastele. Kõik vanaemad ja vanaisad, kes koera ja kassina elavad, võivad lastelastes imetleda oma meistriteost, mitte otsida olematuid süüdlasi koolist ja tänavalt.

Loodus on andnud inimesele nii pika eluea, et ta oma lapselapsi - oma kätetööd - nii heas kui halvas näha saaks ja vigu ise parandada võiks. Kes seda teeb, see näeb, et lapselaps on käskimata muutunud heaks ja andestavaks, kes vanaisale-vanaemale hea meelega pai teeb.

Andestades vanaemadele ja vanaisadele hingevalu, mis nad minu vanematele on teinud, päästan oma vanemate stressiahelad vabaks ja saan ise tunda hingerahu saabumist. See on suur ja tänuväärne töö.

Ärge unustage, et Teie jaoks on Teie vanemad igavesti elavad vaim ja hing. Kelle vanemad elavad, selle vaim ja hing on igal ajamomendil oma vanemate oleku registreerija.

Minu hingevalu on seega minu ema valu, minu ema tervis on minu tervis jne.

Minu vaimutugevus on minu isa tugevus. Vaimuhaigus on isa hingevalust.

Kui vanemad on teispoolsuses, siis inimese sisemine heitlikkus tavaliselt kaob, ta rahuneb ja põhjendab seda sellega, et enam ei ole muret vanemate pärast. Eks seegi ole tõsi, ainult et elu füüsiliselt poolelt vaadatuna. Nüüd hakkab inimene tavaliselt seletamatut süütunnet tundma ja ükskõik, kui ilusasti ta end rahustada püüab - enam nagunii midagi teha ei saa - tema süütunne vanemate ees ei kao.

Kes ei oska või ei taha oma vanematele andestada, selle elu põhitöö jääb tegemata. Selle inimese hingele jääb igavesti süütunne. Aga süütunne teeb südame haigeks. Verevarustuse häirete käes aga kannatab kogu keha.

Hea ja halva õige hindamine valmistab enamikule inimestest raskusi. Halba, mis valjuhäälselt ja silmatorkavalt tegutseb, on kergem ära tunda. Petlik, salakaval headus võib kõiki, isegi selle käes kannatajat ära petta. Võtke appi oma tunded, jälgige inimeste silmi - seal on tõde. Siiras vaatab silma, tema sõnad ja silmavaade räägivad ühte keelt. Ja kui ei räägi, siis on ju loogiline, et varjatakse halba.

Andke petisele andeks, nii aitate teda julgemaks. Andke andeks kõigele, mis Teid häirib. Kui Te ise ei kannata teise silma vaadata, siis mõelge miks ja andestage oma stressile.

Enda tehtud väikeste vigade tagajärg tuleb endale.

Enda tehtud suurte vigade tagajärg tuleb lastele, et õppetund kibedam oleks.

Kõige suuremate vigade tagajärg tuleb lastelastele, et õppetund eriti valulik oleks!

Ikka ja jälle toonitan - ärge otsige haiguste põhjuseid mujalt kui iseendast. Aga iseendaks tuleb lugeda ka need, kes mulle elu on andnud kas otseselt (vanemad) või kaudselt (vanavanemad).

Näiteks järjest sageneva suhkruhaiguse põhjuseks on armastuseta abielu. Sellisest abielust sündinud laps on latentne ehk varjatud diabeetik, kelle armastuse puudus on juba kriitilisem. Kui see inimene oma pere elu ainult tööga püüab parandada, siis ta armastustunded on veel hapramad. Tema laps võib ootamatult, ilma mingi nähtava põhjuseta, haigestuda diabeeti, sest mitte keegi ei oska aimatagi, et mingi perekonnatüli võiks olla rohkem kui lihtsalt tüli. Lapse jaoks on vanemate tüli armastuse hävitamine. Väike tüli võib olla viimane tilk karikasse, mis vallandab suhkruhaiguse.

Seal, kus pere aluseks peetakse jõukust, on ebaedu puhul viha kerge tulema. Hävitav viha mehe ebaedu vastu pöördub süüdistades mehe vastu ja hakkab hävitama kõhunääret. Mees, kes niigi on võimatut püüdnud teha, vastab nüüd alandava süüdistamisega naise aadressil. Nii tekib viha teineteise helluse, õrnuse, magusate unelmate vastu. Sellistel hetkedel tekib elu mõtte kadumine, sest vastaspool on teise tõeliselt hellale ja intiimsele heasoovlikkusele haiget teinud.

Kõhunääre asub vasakus kehapooles - meespooles. Kõhunääre on pehme kude - see on naine.

Haige kõhunääre on nagu agressiivne naine mehe valitsemispiirkonnas. Diabeet on naise hävitav viha mehe vastu ja mehe vastulöögina hävitav viha naise vastu, et teine on elu õnne ja ilu ära hävitanud. Diabeet on avaliku või salajase alatu ja väiklase ning reeturliku vihavaenu haigus. Diabeet tuleb sinna, kus muinasjutulised unistused ei ole teostunud.

Kõhunääre asub süütunnete piirkonnas. Suhkruhaigus on kõhunäärme Langerhansi saarekeste häving. Hävitab ainult viha. Seega - suhkruhaigus on süüdistamistega seotud. Süüdistab see, kes tahab teisest üle olla. Armastaja ei taha ja tal ei ole vajadust üle olla.

Vanas eas tekkinud diabeet näitab, et see inimene on oma töörühmamisega hakanud vananedes järjest enam vihkama oma abikaasat, sest ülemäärane töö on matnud armastuse. Ta ei mäleta, miks ta siia ilma sündis. Ta on unustanud, et töö on inimese jaoks, mitte inimene ei ole töö jaoks. Ta aina süüdistab ja hävitab teist, aga ise hävineb topelt. Vanas eas tekkinud suhkruhaigus on tüüpiline vanade naiste haigus. See on nende soov teistes, eriti mehes, vigade otsimisega enda elu magusamaks teha.

Keskeas diabeeti haigestunu keha räägib, et selle inimese vanemad ei ole teineteist armastanud. Nad on elus kõike muud tähtsamaks pidanud ja teineteist kõiges süüdistanud. Nende viha on elu nii kibedaks teinud, et lapse keha läbi peavad nad elu valesti magusaks tegemisest õppima. Suhkruhaigus on inimese keha püüd teha elu magusamaks.

Lapsena diabeeti haigestunu keha räägib, et tema vanaisad ja vanaemad ei ole teineteist armastanud ja pole tema vanematele armastamist õpetanud. Ju on neil midagi tähtsamat teha olnud. Kui mõlemad vanaisad-vanaemad teineteist vihkavad, siis on lapselapse diabeet eriti raske.

Kuna kõhunääre on pehme kude, siis algpõhjus on emapoolsetes vanemates. Kui suhkruhaige lapse luustik saab kannatada, siis on sama probleem ka isapoolsetes vanemates.

Üldiselt on suhkruhaigus immuunsüsteemi haigus. Immuunsuse tagab harknääre. Harknääre paikneb rinnaku taga hirmu, et mind ei armastata, valitsemise piirkonnas.

Diabeet on meditsiiniliselt pärilik haigus. Pärilikkus on lühidalt öeldes loodusseadus, mis ütleb et sarnane tõmbab sarnast. Me pärime oma vanemate olemuse, isegi kui meil midagi muud pärida ei ole, ja see on eluliselt kõige suurem väärtus, sest sealt tulenevad vaimu igavesed tarkused.

See inimene, kes andestab oma vanematele ja vanavanematele, see päästab nende hinged süükoormast ning vabastab samaaegselt kõigi nende ja iseenda hinge tuleviku elude jaoks.

Iga vanem, kes on jätnud oma lapse elu õigesti korraldamata, kannab oma hingel seletamatut süükoormat - ta viga on parandamata.

Iga laps, kes tuleb ellu oma vanemate halba heastama, et ise targaks saada, aga pole oma vanematele andestanud, seega pole vajalikku ära õppinud, tunneb samuti seletamatut süütunnet. Andestamise jõud on suurem kui ette oskame kujutada.

NÄIDE ELUST.

Vastuvõtule tuli naine - hirmudest hullunud vaimuhaige, kes oma elu heitlikkust ja psühhiaatrilisi diagnoose ei varjanud. Mida enam rääkisin talle tema probleemidest, mis olid ju pärit tema vanematest, aga mida tema ise tuli siia ellu tahtma, seda enam selgines tema

mõistus ja vastuvõtu lõpuks oli ta mõttelaad arukam kui iga teise nn. normaalse mõistusega inimese oma. Tema sisemine südamlikkus oli soe ja mõistapüüdev, aga oma hirmudes oli ta nagu põgenev metsloom. Ta oli sõnatult õnnelik, kui mõistis oma kombetu ja meeste-jahil tormleva ema hingevalu, mis sundis ema lapsi maha jätma. Ematu lapse kannatused ei kalestanud teda, sest ta lootis ikka ükskord selguvat, et ta ema ei olegi halb. Emast pärit hirm, et mind ei armastata, oli ta küll vaimuhaigeks, aga mitte vihkajaks teinud.

Ta tahtis väga teada, miks ta ema selline oli, sest ka sellel pidi ju põhjus olema. Põhjus oli vanaemas, kes oma võimuahnusega oli oma mehe hävitanud. Isa oli lapsele armas, aga oma välises olemises ja käitumises lapsele eemaletõukav. Laps kartis nii ema kui isa ja lahkus kodust laia ilma armastust otsima. Enda hirm ja oskamatus armastada tõmbasid ligi sarnaseid mehi. Armumise kires sigitati lapsed, kelle juurest põgeneti. Hiljem oli ema süütunne laste ees juba nii suur, et ta parem hoidis end võõraste seltsi, kes teda ei tundnud ja näpuga ei näidanud.

Naine kuulas ja mõistis seda juttu. Ta silmad omandasid tasapisi sära, tema rahutus kadus. Mingit ohkimist ega hädaldamist ei tulnud temast - ta mõtles. Siis ta rääkis, et ka tema on lapsed teistele kasvatada jätnud ja et tütar ei anna talle seda mingil juhul andeks. See naine tunnistas enda sarnasust oma emaga, aga ohkas, et tema tütar oma sarnasust emaga ei tunnista ja emale ei andesta. "Teie paluge temalt oma vead andeks nii mõttes kui ka teos. Te ju mõistate, kuidas põlvkond põlvkonna järel olete suurendanud vigu. Teie olete kolme põlvkonna keskne kuju, kes vea parandama peab," õpetasin. "Ma juba sain aru. Poeg, kes Teie juures käis, lasi mul kuulata kassetti, kuhu Te olite tema vanemad ja vanavanemad samamoodi mõistetavaks rääkinud. Selline ma täpselt olengi, veel hullem. Te ei tahtnud mu pojale haiget teha ja ei rääkinud kõike. Poeg on mulle andestanud, ma tunnen. Aga tütar ei andesta." Ta ei süüdistanud tütart, ta oli valmis enda vigu parandama hakkama, kuigi see on väga raske töö.

Enne teda oli vastuvõtul käinud tema tütar oma lapsega. Selles noores naises oli nii palju trotsi ja valmisolekut kohe püsti karata, et ära minna, kui öeldakse midagi, mis tema meele järgi ei ole. Mis, armastada ja andestada sellisele emale, ei iialgi! Siis ta veel vannub, et ta on kõike siin ilmas õigesti teinud. Mina sellist ema endale mingi hinna eest ei valiks, see ei saa võimalik olla. Ta ei suutnud mõista, mida tähendab me peame kõik siin ilmas selgeks saama, kas rumala kombel ise valu saamise läbi või targa kombel teiste vigadest õppides. Kõik see on tema probleem, millest ainult tema ise peab aru saama.

Kurb on vaadata noort inimest, kes midagi endas muuta ei taha, kui selle eest midagi ei saa. Paugupealt uut moodi mõtlema hakata on pööraselt raske. Kui ma ütlesin, et temas on teda hävitav saamahimu, siis ta protestis ägedalt. Ta oli ju hoopis, vastupidi, mehestki ilma jäänud. Tema kasvatajad olid tema maailmapildi risti vastupidiseks kasvatanud ja seal ei olnud armuandmist ühelegi süüdlasele ning seda arusaama muuta oli võimatu. Ta pidas end tõesti erandlikuks inimeseks, sest oma isa ütles ta armastavat üle kõige maailmas, seega mehe äraminek oli mitte tema oskamatus armastada meest. Ta ei osanud näha, et tema armastus isa vastu oli rohkem väljakutse emale, kes lapse maha jättis. See oli omav armastus - armastan sind, sest sa armastad mind. Nii petetakse iseennast ja teisi. See on elu nähtava külje ainutõeks hindamine.

See noor naine oli kui märter. Ilusad õilsad eesmärgid, oma tehtud vigadest mõistlik arusaamine, tahtmine teist inimest säästa, aga märterlik minule-on-liiga-tehtud-ja-seda-ei-saa-andestada poos panevad ta üha uuesti kannatama, sest ta arusaamad on jäigad. Nooruse tõttu ei ole suured kriisid talle endast veel märku andnud. Aga seda, et ta ise on ühes eelmises elus samuti lapsed maha jätnud, ta ei mäleta.

NÄIDE ELUST.

See on näide vaimu, hinge ja keha tasakaalutusest, mis viis haigusele.

55-aastane naine, kelle vasak puusaliiges on opereeritud ning seejärel asendatud kunstliigesega, ei suuda ikka omal jalal käia. Viis operatsiooni, aga jalg ei kanna. Kunstliiges murrab end luu küljest lahti ja haigel on tekkinud ahastustunne, et tema on arstide praaktöö näidiseksemplar. Arstid ise on oma kohatute naljatlemistega seda hirmu vaid süvendanud. Hirmunud inimene nalja ei mõista.

Naise vaim = isa on nagu edasirühkiv vana mees, kes väga vajab

rõõmu ja mõistmist, aga keda väga range ja nõudlik hing = ema kuidagi ei mõista. Tööd on vaja teha, mitte lõbutseda! Vaim astub oma teelt seetõttu kõrvale.

Hing läheb hambad ristis keelates endale elurõõme, aga samal ajal endale öeldes, et tal on kõike, mida vajab.

Keha läheb süda raske, vasak jalg = isapoolne on nagu ära rebitud ja kehast eemale hoidev. (Sümboolselt on jalg elus edasiliikumine.) Ta teab kui raske on hingel, sest vaim on kaugele läinud. Kehal on süütunne, et hing tema abi vastu ei võta. (Ema ei oska arvatagi, et lapse vaimne tugi oleks talle igakülgselt toeks. Mis laps täiskasvanute asjust ka teab, on tavaline arusaam.) Keha igatsus vaimuga koos minna on väga suur. Inimese vaim on ja peab olemagi ju eesmineja.

Naise ema vaim ja hing = emapoolne vanaisa ja vanaema olid järgmised: vaim oli pehme loomuga aeglaselt maailma jälgiv ja mõista püüdev mineja, kes oma teel oleks jõudnud väga kaugele, aga hakkas hinge piitsutamisest üha enam väsima. Hing tahtis kiiresti ja palju ja enda meele järele. Armu andmata piitsutas ta kõiki hea eesmärgi nimel, et haljale oksale jõuda. Mida edasi, seda tigedam ta oli ja vaim muudkui väsis. Keha nägi, et jõulisem edasiliikuja oli hing, see meeldis talle enam kui aeglane ja mõtlik vaim. Tekkis arusaam, et kõik, kes ei tööta ennastunustavalt, on elu valesti elanud. Segane stresside kogum pingestas keha.

Naise isa vaim = isapoolne vanaisa oli rõõmsameelne teelrühkija, kes kui väsis, siis pöördus hinge = oma naise poole ja iga kord üllatas naist meeldivalt - üks armastav hing tahab alati vaimu armastusega ju toetada. See oli väga positiivne teineteist alati toetav rõõmustajapaar, kelle keha oma teed rõõmuga käies teadis, et siiski vajab aegajalt suurt rõõmuimpulssi. Ta kartis mitterõõmsaid.

Mõelge nüüd loogiliselt!

Naise ema oli inimene, kes nägi elu töös, kõik muu oli halb. Naise isa oli rõõmsameelne, aga kartis tigedaid. Kokku oli saanud kaks äärmust. Oma stressidele vastavalt tõmbasid nad teineteist ligi, aga oma elu õppetundi - õppida teineteisega tasakaalustuma, mõistma teineteist - ära ei õppinud. Tagajärjeks oli nende lapse haigus. Oleks naine olnud tige elus kibestunud süüdistaja, siis oleks selline haigus tal juba noorena alanud, aga nüüd algas vanemas eas.

Seda, kuidas äärmusi tasakaalustada, oligi tulnud see haige jalaga naine õppima, aga kahjuks tegi seda siiani läbi kannatuste. Selgus, et ta isa oli tõesti rõõmsameelne tore inimene, kes oli teist naist armastama hakanud ja uue pere loonud, aga tütrega suhtles õige isa kombel elu lõpuni. Tütar pidas oma isast väga lugu, seepärast esialgu eitas oma isast tekkinud hingevalu. Püüdis mõistusega asjast üle olla ja isa kohta halva ütlemine oleks olnud pühaduse rüvetamine. Aga kibestumine isa käitumise pärast oli sügaval olemas.

Erna oli tubli lugupidamist vääriv töörühmaja, tänu kellele pere elas hästi ja laps omandas head töökogemused. Muust emaga ei räägitud. Tütar armastas oma ema väga, kuigi seletamatu arusaamatuse pinge oli nende vahel.

Tütar ise on rõõmsameelne tüse daam, kes tahab kõiges ainult head näha. Selleks neelab kõik mõrud pillid alla ja tüseneb. Ta keelab endale elus paljut head ja vajalikku, seejuures ennast alavääristades, kuid enda piinamisi ei teadvusta. Mul on ju rõõmus elunägemine on ta siiras arvamine. Ta ei olnud mõistnud, et mängis endaga kassi ja hiirt. Ta on abielus olnud väga hea rõõmsameelse mehega, aga lõpuks tuli ootamatu krahh - mees pettis. Järgnes abielulahutus, mille järel enne terve olnud mees ootamatult suri.

Naine igatses oma isa järele ja armastas oma meest, aga tema hing oskas ainult töötegemisega armastust ära teenida. Naine pidas end andestajaks, aga andestada ei osanud. Hirm, et mind ei armastata oli temas varjul ja tõmbas ligi endasarnast niikaua, kuni ta hoogsa rahmeldamisega seda alla surus. Mees armastas ja imetles oma naist, aga sellest sai naine teada alles peiedel. Mees ei näinudki elus muud peale oma naise - nii suur oli ta armastuse vajadus, aga teineteisega suhelda ei osatud. Mees ootas naiselt kasvõi üks kord avanemisi ja kohustusteta pingestamata armastust, aga naine ei olnud seda mõistnud - hirmublokk ei lubanud seda.

Mees eksis mujalt armastust saama, aga tal endal oli samuti hirm, et mind ei armastata ja rahulolu ei järgnenud. Ta mõistis, et oli süüdi, tema eksimist ei andestatud. Enda süüdistamine selles, et ta ise põhjustas oma naise armastuse hävingu, seiskas südame. Ta lahkus füüsilisest ilmast, aga vaimus käib ta edasi oma naise kõrval, sest nüüd ta mõistab kõike. Seletamatu süütunne paneb naise ennast süüdistama ja teeb ta talje järjest paksemaks. Ta veenab end, et ei ole milleski süüdi - mees läks ju teise juurde. Aga tema hing teab tõde ja hingerahu ei anna. Nüüd võttis selle teadmiseks ka mõistus.

Naine mõistis kõike õigesti ja lakkas eitamast oma stresse. Jalg hakkas paranema. Ta vasak puus tõusis kahe nädalaga tasakaalu, valud kadusid. Luukude hakkas tugevnema. Enesetunne normaliseerus. Ta tunnetas nüüd iga päev enda kõrval oma meest, kelle käest ta oli kõik andeks palunud. See rõõmustas teda. Suhted mehega olid tagajärg. Suhted vanematega ja nende teineteise mittemõistmine olid põhjus. Ta andestas põhjusele ja tagajärg likvideerus.

Kui ta oma meeleparandusega sügavuti pidevalt edasi läheb, siis ta paranemisprotsess ei seisku.

Rõhutan veelkord - vanemad valime me endale nende halva pärast. See laps, kes vanemaid oma hinges austab, isegi kui vanemad on talle halvad olnud, on oma elu ja tervise paremaks teinud. Austus on armastus-energia. Aga austus ja armastus ei tohi olla pimedad.

Mida rohkem vabanevad Teie stressid, seda rohkem hakkate Te mind mõistma.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.