Isa on lapse vaim, ema on lapse hing

Igal inimesel on Jumalik algolemuslik igavene vaim ja hing. Vaim tahab targemaks saada ja selleks peab ta tulema füüsilisse kehasse, et õppida veel õppimata õppetunde. Hing seob vaimu kehaga. Siia ilma tullakse läbi vanemate, kes annavad enda energia lapse algolemuslikule vaimule ja hingele. Õigem oleks öelda, et vaimu algenergiast ja eelmiste elude isade energiatest summeerub lapse vaim ning hinge algenergiast ja eelmiste elude emade energiatest summeerub lapse hing. Iga uus elu lisab uut tarkust vaimule ja hingele. Meie selle elu ülesanne on õppida tundma oma selle elu vaimu ja hinge, et kinnistada see tarkus juba olemasolevale.

Kujutage ette teed, kus lähevad üksteise järel kolm rändurit - mees, naine ja laps. Need on minu vaim, hing ja keha.

Mees seal teel on mu isa. Tema on valinud mu elutee, tema sillutab mu jalgealuse (materiaalsuse) selliseks, nagu mina siin elus õppimiseks vajan. Tema on vorminud ka minu taevavõlvi (vaimsuse), olgu see siis kõrge, kerge ja kuldne või madal, raske ja tume. Sedagi olen ise tahtnud. Mida vanem mees ehk mida vanem vaim, seda häirimatumalt ta läheb, sest ta näeb elu terviklikult tema heas ja halvas. Talle on kõik mõistetav, tema läheb tarkusi kogudes ainult edasi.

Minu hing on nagu naine, kes kõnnib mehe kannul. See on mu ema. Tänapäeva inimese hing on tavaliselt rahutu. See on tänapäeva naise olemus.

Keha on laps, kes vajab oma teel liikumist edasi. Kes ei liigu, see hävib. Liikumise takistajaks võivad olla nii hing kui ka vaim. Põhimõtteliselt siiski hing. Hing on elu' õppetundide eriti raskeks ja meeldejäävaks tegija, seega potentsiaalse hea võimaldaja.

Isa on pea, ema on kael, laps on keha.

Tänapäeva inimese põhiprobleem on see, et vaim ja keha on teineteisest kaugel. Peame igaüks jõudma nii kaugele, et kael ühendaks pead ja keha õigesti, et hing ei lahutaks vaimu kehast. Et ema ei oleks sein isa ja lapse vahel.

Keha haigused on tingitud vaimu ja hinge tasakaalutusest. Kõikvõimalikud isa ja ema vahelised ebakõlad, mõistmatus, tülid, lugupidamatus, alandus, viha, lahkuminek jm., mis kehas negatiivseid emotsioone esile kutsuvad, tekitavad lapses samalaadilisi edasiminekuhäireid.

Ka kodust põgenemine, end töökohustustega õigustades, on mõttetu. Isa, kes sageli komandeeringutes viibib - revideerige oma mõtteid, eriti kui Te laps Teie äraolekul luid murrab - need murtud luud on Teie hingeelu peegeldus.

Kahju on vaadata lapsi, kes vanemate enesekaitse monoloogi kurva muigega jälgivad - nad teavad, et ta vanem räägib igal juhul musta valgeks, isegi kui sellega kõige kallimale haiget teeb.

Laps on valinud endale vanemad ja reageerib vastavalt pettusele. Selleks on oma teest loobumine, vanemate nimel enda ohverdamine, ärritumine või viha nende vastu, kurbus, nutulisus, kibestumine, abitus, kättemaksuhimu, lahtiütlemine jne. Kõik need stressid ootavad vabanemist.

kallid vanemad!

te võite väliselt olla millised tahes, te võite maailma silmis olla ülekullatud ja aupaistes särada, sest inimkond vajab ka iidoleid, aga oma lastes olete te alasti tões nagu jumala palge ees. kui te tahate siiralt end heaks teha, siis vaadake oma lapsi ja elage nii, et nad oleksid terved. tervis on elu peegelpilt, kui laps on haige, siis on vanemad valesti elanud.

Tänapäeva inimene tegeleb enesepettusega ja petab teisi. Oma sisemine mina peidetakse näilise headuse taha nii, et ise ka ennast uskuma hakatakse.

Mõeldakse välja igasuguseid ilusaid kampaaniaid, mis on seestpoolt - oma põhiolemuses - mädad ja tulutud. Reklaamitakse - "Ära löö last!" -aga see poolik eesmärk tekitab protesti. Peaks olema - "Ära hävita lapse hinge!" - siis saab keha hoitud iseenesest.

Armastava vanema kasvatav vits on igal maitsjal kord tänusõnadega hea õpetuse eest keelel, aga valeliku või vihkava vanema ükskõikne põlglik seljapööramine rebib lapse südamest ilma kätt tõstmata tüki välja. Vanem, kes vihahoos käratab lapsele - "Sa pole enam minu laps! Mine kus tahad! Sul pole enam vanemaid!" - on lapse tapnud. Hilisem tüli naljatoonis meenutamine ei paranda asja ja teeb lapsele ikka jälle haiget.

Igal vaimul on oma tee, mis läheb päikesesse. Sellel teel lähevad mees, naine ja laps. Isa kui vaim valib selle tee. Kui mu tee on hele, siis tänu minu isale. Kui tee on tume, siis samuti tänu minu isale. Aga seegi on elu õppetund, mida ise tahtma tulin. Lapsele on hästi näha eesminejate selja taga olevad varjud.

Mida kuldsem on päike, seda tugevamad on varjud. Vari on vanemate negatiivsus. Laps on tulnud, et seda negatiivsust armastada, et targaks saada. Läbi andestamise saab ta seda teha, saab hakata mõistma oma vanemaid. Vanema halb muutub risti vastupidiseks heaks - see ongi lapse elu õppetund.

Varjud kaovad ja need kaks - naine ja mees - mahuvad oma eluteed kõrvuti käima. Tee on niimoodi kindel ja tasakaalus. Laps saab nende vahele tulla, oma peod vanemate pihku poetada, et koos edasi minna. Niikaua, kuni lapse kasvades jääb tee kitsaks. Siis läheb ta vanematest ette - järgmine põlvkond peab ikka edasi jõudma. Niisugusena ihkab iga vaim oma elu õppetükke ära õppida. Nii oleks võimalik, kui inimene õigesti mõtlema õpiks. Nii sünteesib laps oma vanematest mina ise olemist.

Inimese eluteel lähevad need kolm. Igaüks on iseseisev tervik, kes peaks ise endale vabaduse kindlustama. Aga tavaliselt nad ei tee seda, nad hoopis segavad üksteist.

Inimene ei oska olla vaba, ta ei teagi, mis on vabadus. Füüsiline vabadus ei tee hinge vabaks ent füüsiline vangisolek ei piira hinge vabadust.

Sümboolselt saaks keha takistustest mööduda nii vasakult (isa poole hoides) kui paremalt (ema poole hoides), isegi alt tunnelit rajades või üle minnes, kui vaid oskaks.

See, kes alt läheb, on enesealandaja ja ta andku enesealandusele andeks, sest siis saab vanematele andestada, et nad last on alandanud.

Kes suure kaarega kõrvalt mööda läheb, see peab tavaliselt elus ebaausaid teid ja pettust kasutama. See peab enda heaolu nimel valulikult olukorralt, mida väga tahaks kõrvaldada, näo kõrvale pöörama, sest laps ei saa ju vanemaid õpetada. Kuigi see peaks olema loomulik, et targem õpetab, isegi kui targem on laps. Kes lapse otsest õpetust vastu ei võta, need peavad kaudselt läbi lapse haiguste õppima.

Vähesed püüavad halvast õigesti üle olla ja oskamatusest seda õigesti teha tuleb see üleolemine raskelt ja stressirikkalt. Üle osatakse olla halva eitamisega, tema mittenägemisega, tahtmisega ainult head näha, nagu halba ei olekski.

Õige oleks, et laps läheb sirgelt ja julgelt oma eluteel, andestades takistustele, mis vanemad ta teele on pannud. Nii puhastub tee negatiivsusest ja laps on ise selle halva heastaja. Nii sünnib väärtus, nii kasvab elutarkus.

Tavaliselt puuduvad inimestel selleks teadmised. Nii mõnigi inimene saab meie juures teada oma vanemate valguskartvatest tegudest, mis on tema haiguse põhjustanud. Ta pole neid enne teadnud. Lapse keha ei küsi, kas vanemad on ausad või mitte, tema ainult õpetab järjekindlalt.

Tarvis on mõista, et igas tervikus on hea ja halb. Kui halba ei näe, siis on viga vaatajas. Halba tuleb mõista mõistusega, siis ei tundu halb mitte halvana, vaid õpetajana, kellest tuleneb oskus elu õigesti hinnata. Vanema halba ju laps tahtma tuligi.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.